Millest koosneb õnn?

Järgmine kohtumine toimus lugedes tema LRi sarjas ilmunud raamatut „Depeche Mode“ Riina Roasto väga heas tõlkes. See raamat on kirjutatud kümme aastat enne, kui Ukraina vajas humanitaarabi organisatsiooni Vostok-SOS. Tegevus romaanis toimub veel varem, 1993. aastal, samal aastal kui Eestis avaldati romaan „Piiririik“.

Piltlikult võib öelda, et Eesti on kohanenud vabadusega juba 30 aastat, Ukraina, kõiki poliitilisi arenguid arvestades, alles kuus. Paradoksaalselt olime riikidena 1993. aastal sarnases seisus – selles olustikus, mida kirjeldatakse „Piiririigis“ ja „Depeche Mode’is“. Ukraina jaoks oli 2004. aastal ilmunud raamat justkui vihje, et inimesed vajavad muutusi ning janunevad parema elu järele. Püüdlused muutusteks väljendusid hilisemates revolutsioonides, millest ka Žadan ise vähem või rohkem osa on võtnud. Küllap seetõttu jagub just praeguse kriisi ajal riikide vahel ja inimlikul tasandil mõistmist, sest Eestil ja Ukrainal on olnud ühist minevikku ja 90ndatel olime justkui samadel stardipakkudel. MTÜ Mondo haridusprojekte on Eesti ekspertide osalusel efektiivne Ukraina kriisipiirkonnas ellu viia, sest lihtsalt mõlema poole huvi on nii suur. 

Tigu [—] tõmbub siis pettunult kotta tagasi ning roomab meist eemale, roomab läände, perrooni teise otsa. Ma arvan, et see teekond kestab tal terve elu. (lk 164)

Romaani tegevus toimub Harkivis. Elades kaasa tegelastele ja olles käinud Ida-Ukrainas, tabab reaalsus teravalt, kuid õrnalt. Tegelikkus ja romaani fiktsioon on segunenud ning loonud uue tõelisuse. Koha, kus puudub aeg, kuid on inimesed. Koha, kus on minevik ja tulevik, kuid nähtamatu, alles loodav olevik. Romaanikangelased hakkavad looma seda ise, enda reeglite järgi.

Õnnehetked pisiasjades

Seda olevikku ehitavad praegu endale ka idaukrainlased, nad on teekonnal sõjast räsitud piirkonnas, haavatud, kuid mitte haavunud. Olukord on täbar, aga mitte lootusetu. Nii nagu kogu „Depeche Mode’i“ romaani olemus, aitab ka kriisipiirkonna elanikel rasketes oludes hakkama saada mõningane annus teravmeelset huumorit. Eks õnnehetked peituvadki pisiasjades, nagu ühes raamatu lõpustseenidest, kus invaliid kuulab rongiperroonil plaadimängijat koos raamatu joovastunud peategelastega. Ja ta on nii siiralt õnnelik selle hetke üle. Õnn vist koosnebki „tuhandest kasutust anomaalsest, skisofreenilisest asjast, mis üheskoos annavad sulle lõppude lõpuks täielikult teada sellest, mida tähendab õnn, mida tähendab elu…“ (lk 151).

Ukrainale oli 2004. aastal ilmunud raamat justkui vihje, et inimesed vajavad muutusi ning janunevad parema elu järele.

Selles raamatus ei saadagi kaineks, sest kui kangem kraam saab otsa, juhtub alati midagi, mis ei lase pohmellil ligi hiilida. Toimub lagunemine ja igaüks saab lagunemisega hakkama omamoodi. Lagunemisprotsess on kantud headusest, sest nagu me kõik teame, on slaavi hing suur ja mitte väiklane. Autor ei heieta ja ta mõttelend on tihe. Romaan on hoogne ning autor filtreid ei kasuta. 

Tegelaste tutvustamisel kasutab Žadan karakteri kirjeldamiseks tihtipeale inimeste sissekirjutust. Meenub, et kriisi alguses sai mindud Ukrainasse alati kahe passiga. Ühega sai liikuda kriisipiirkonnas, teise jätta igaks juhuks Kiievisse. Mine sa tea. Luganski oblastis kontrolliti pidevalt dokumente ning pass oli su kõige kallim vara. Ei tahtnud mõeldagi, mis sekeldustesse passi kaotusel või konfiskeerimisel võis sattuda.

Eesti passi omanikesse suhtusid kontrolörid peaaegu alati aupaklikult ja kohe kindlasti palju paremini kui Ukraina enda kaasmaalastesse. Meie Ukraina kolleegid pidid ka kontrollpunktides dokumente näitama ja kui neil oli passis Luganski linna sissekirjutus, võidi neid pidada separatistideks. Seda põhjusel, et Luganski linn ei olnud siis enam Ukraina kontrolli all. Kohalikke päästis toona sisepõgeniku tõend, mis näitas, et nad on Luganskist lahkunud ning nende ametlik uus aadress on näiteks kuskil Kiievis. Ukrainas on ametlikult registreeritud ligi 1,4 miljonit sisepõgenikku, kelle sissekirjutusel ja sisepõgeniku staatusel on nende heaolule teatud mõju. Aga ega need kontrollid pärast enam liiga tõsised olnud, vahest jätsime nimelt mõne passi kontrolliks andmata ja seda ei pandud tavaliselt tähelegi.

Leidlikkus on anne

Kui keerata Kiievi kesklinna peatänavalt Volodõmõrska tänava maja nr 1 ette, saab seal suviti kuulata möödakäijate improvisatsioone tänava äärde tõstetud klaveril. Nad kõik mängivad muusikapalu, luues seda hetke ise ja jagades teistega. Järgmisel, Hreštšatõki pulbitseval tänaval asub hiiglaslik stalinistlikus stiilis maja. See maja meenutab oma kõrgete lagede ja nooblite korteritega romaani naiskangelase Marusja kodu, kelle juures oli raha ja läänelikku vabadust. „[—] Marusja on minu jaoks nagu mingi välismaailmaga ühendav sild, näiteks õpetas tema mulle, et taksoga võib niisama sõita, mitte ainult siis, kui hakkad rongist maha jääma või kui sind purjus peaga koju viiakse!“ (lk 94)

Meenub, et kriisi alguses sai mindud Ukrainasse alati kahe passiga. Ühega sai liikuda kriisipiirkonnas, teise jätta igaks juhuks Kiievisse. Mine sa tea.

Järgmises korteris, kuhu romaani tegelased maandusid, leidsid nad kulunud radioola, kus kõlas saade Depeche Mode’ist. Nad jäid nad seda kuulama. Üks põhjus saatejuhi ülim püüdlikkus tõlkida otse eetris inglise keelest Depeche Mode’i liikmete biograafiat. See oli võimatu missioon, sest tahaks tõlkida Läänt, aga sõnu veel ei ole, millega seda teha. Ja kuskil kuklas puhub ka veel tsensuuri jäänuk.

Noobel tuba ja Depeche Mode olid Harkivi poiste jaoks kohad tulevikust. Nad olid seal ja üritasid avada õige klahvikombinatsiooniga tulevikku, seda oma teadmistes ainuvõimalikku Läänt. Kuid raadiosaate täpsemal kuulamisel selgus, et Läänt tõlkida ei olegi nii kerge. Minevikust tulevikku minna, veel toimiva olevikuta? Võõrkeelte vähene oskus loob Ukrainas olukordi, kus liiga palju läheb tõlkes kaduma või tõlgitakse moonutatult. Olukord siiski näitab aeglaseid paranemise samme, näiteks MTÜ Mondo koostööpartneri Vostok SOSi jurist ei osanud kriisi alguses üldse inglise keelt, aga hiljuti tegi B2 eksami ära. Ja neid näiteid on veel, sest tasapisi on hakatud mõistma, et keelteoskus on välismaailmaga ühendav sild. 

Tegelased jõuavad oma otsingute käigus ka kohta, mille nimi on „mustlasmegapolis [—], kus inimesed elavad ilma antennideta, ilma mastideta, ilma nõukogude võimuta, isegi ilma majanumbriteta“. (lk 71)See stseen romaanis on justkui põige piirideta vabadusse, sinna, kust poliitika läheb mööda, ja seal tahakski ju ainult olla, kuid megapolisest põgenetakse kiirelt. Anarhism on tegelaste jaoks vaid hetkeline pääsetee, mitte pikaajaline edasiviiv jõud. 

Pärast neid korduvaid käike Ukrainasse on ainuke, mida enam ei ole, imestus. Kuidas sattus meie ülikooli matemaatikaprofessorist tuttav Artur kõigepealt Kiievi Petrovka raamatuturule vinüüle müüma ja seejärel Suurbritanniasse tööle ja elama? Leidlikkus on anne, mis ukrainlasi maha ei jäta. Hangeldamine ja välismaal töötamine on see, mis hoiab paljudel hinge sees. Olukorrast tuleb ennast välja keerutada ja igaüks teeb seda omamoodi. „[—] ja seepärast ei häbene ta ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi ja pressida veidike veel…“ (lk 149)

People are people [—]
[—] let me understand.

Inimesed on inimesed [—]
[—] aita mul mõista.