Milles on sõnum? Inimese õigused ja Peter Morgeni romaan “Sõnum”

Tõesti, üks päev sinu õuedes on parem kui tuhat muid.

Psalmid 84-11

Kui teooria on kord sõnastatud, harutatakse see varem või hiljem lõplikult lahti. Kõik mõtlemisvõimalused, ka tupikteed, raiutakse raamatutesse. Seejärel ilmuvad need, kes soovivad raamatute järgi maailma ümber teha. Suurte religioonide ajalugu või marksismi käekäik kinnitab seda. Inimene, paraku, on ideoloogiline olend.

Eelöeldu kehtib ka (sekulaarse) inimõiguste kontseptsiooni kohta. Tõetera on väites, et alates ristisõdadest 11. sajandil, aga võibolla isegi suurest kirikulõhest peale, ei ole (Lääne-)Euroopa ilmutanud ühegi moraalse imperatiivi suhtes niisugust üksmeelt nagu inimõiguste küsimuses 1970. aastate lõpuks ja 1980. aastate alguseks. Ameerika ja Prantsuse revolutsioonidest ning 1789. aasta “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonist” alates sai tees inimeste sünnipärasest võrdsusest ning igale meist sünniga kaasa saadud õigustest massiteadvuse osaks. Inimõiguste tegelikul kaitsel oli areng järgnevatel sajanditel pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline, kuid pidurdamatu. Inimõiguste kontseptsiooni tugevuse lõplikuks demonstratsiooniks sai Nõukogude Liidu ja Varssavi bloki riikide teisitimõtlejate tegevus.

Teisitimõtlejate väljakutse “kurjuse impeeriumi” peremeestele ei olnud opositsiooniliste poliitiliste projektide esitamine. Ei kutsutud (vähemalt avalikult) üles režiimimuutusele, vaid nõuti mõnede lihtsate põhimõtete järgimist, mis puudutasid iga inimest ning reeglina olid kirjas valitsejate libakonstitutsioonides. Uue intellektuaalse jõu ees osutusid bolševike järeltulijad üllatavalt abituks. Leninismi algusest peale oli fookuses kollektivism. “Õige” kollektivismi eest võideldi ja sunniti kõiki võitlema. “Rahvavaenuliku” kollektivismi ilmingud juuriti seevastu halastamatult välja. Nüüd ilmus ideoloogia, mis ei kõnetanud ühiskonda ja selle valitsejaid kollektiivi, vaid üksiku inimese ja tema õiguste keeles. See lähenemine osutus pähkliks, mida sotsialistlikud valitsejad ei suutnud purustada ega alla neelata.

Ja siiski – küsimus individualismist või kollektivismist on vaid tuletis teisest küsimusest inimese metafüüsilise olemuse kohta. Kes me oleme? Sünnipärane tabula rasa? Õnnelik metslane? Kollektiivse õnne ori? Ajavälise pärispatu kandja? Mis on tõde?

Nende ja mitme muu inimõigustega seotud probleemi käsitlemisel on heaks lähtekohaks Peter Morgeni äsja ilmunud romaan “Sõnum”, mida Kaarel Tarand on jõudnud juba Sirbis käsitleda.¹ Romaan on mitmekihiline. Põhiliste tegevusliinide jooksu lahutab kaks tuhat aastat. Tänapäevane tegevus toimub Strasbourgis Euroopa Parlamentaarse Assamblee (ENPA) istungjärgu ajal 1990. aastate lõpul või 21. sajandi esimestel aastatel.

Teise mõõtme pakuvad raamatule Jeesuse ja tema jüngrite rännakud Uue Testamendi aegses Palestiinas. Autor järgib suhteliselt täpselt evangeeliumite kirjeldusi Jeesuse tegevuse välisest küljest, s.o ei püüa evangelistide antud infost välja puhastada ajaloolist Jeesust, nagu see viimastel aastakümnetel populaarseks on saanud. Palestiinas toimuv tegevus peatub/lõpeb päev enne Jeesuse sisenemist Jeruusalemma paasapühade ajal.

Kõik mõtlemisvõimalused, ka tupikteed, raiutakse raamatutesse. Seejärel ilmuvad need, kes soovivad raamatute järgi maailma ümber teha.

Strasbourgis toimuvat kannab prantsuse-saksa päritolu vanatüdrukust ENPA parlamentääri Marlene Bonfromage (MB) pealtnäha jantlik katse suruda assamblee päevakorda algatus loomadele ja taimedele inimõiguste andmisest.

Tema ponnistusi kommenteerib teravakeeleline poolakas Nowak. Kogu toimuva muudab paheliseks segane kogum ENPA mõnedest teistest rahvusvahelistest liikmetest eesotsas venelase Ustimoviga. Nowak iseloomustab seda seltskonda ühemõtteliselt kui “endise Nõukogude Liidu delegatsiooni” (kogum sisaldab ka eestlast).

Mida edasi, seda selgemaks saab, et Ustimov pole lihtsalt poliitiliselt ja inimlikult paheline tüüp. Tegemist on vanatühja ning selle saatjaskonnaga, kes ENPA, selle uue Jeruusalemma templi seinte vahel möllab.² Tegevus Strasbourgis päädib Jeesuse isikliku ilmumisega Euroopa Nõukogu peahoone kõrval asuvasse Orangerie parki “kollases kleidis tüdrukukese” kujul. Ümber sünnivad nii Marlene kui Nowak, kes koos akadeemik Koroljoviga (Ristija Johannese taaskehastusena) moodustavad Jeesuse uue saatjaskonna, et kaasa aidata tema uuele missioonile. “Ja proovime ennast sel korral selgemini väljendada,” lubab tüdrukuke.

Märgime romaani autori kahte tugevat külge vormi poolelt. Esiteks – jutustamisoskus. Vestmisoskus tagab, et lugejat ei võõruta raamatu rohked absurdsed tegevusliinid või tegelaste psühholoogiline üheplaanilisus. Romaani Strasbourgis toimuv tegevus on teadlikult taandatud mudeliks ja selles osalejad on psühholoogiliselt minimaalselt nüansseeritud.³

Teine autori eelis on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) tegevuse ja köögipoole tundmine. ENPA institutsioonina ei ole pälvinud autori sümpaatiat, kuid olustik on äratuntav ja detailid paigas. See puudutab ka parlamentääride isikuid. ENPA liikmete kujudele – kuigi enamikus karikeeritud – on Strasbourgi reaalsest poliitikast lihtne analooge leida. Mõnel juhul on autor kasutanud ka tegelikke või lähedasi poliitikute nimesid (Laaksma, Koroljov). Tõe nimel tuleks vahet teha autori iroonial, mille objektiks on ideekonstruktsioonid ja teooriad, sh inimõiguste kontseptsioon, postmodernistlik dekonstruktivism jt, ning absurdil, mis on seotud ENPA õhkkonna ja parlamentääride persoonidega. Viimasel juhul ei ole elutõde ja kunst üksteisest alati kaugel, seda ka tänases ENPAs.⁴

Käesoleva artikli tarbeks nopime romaanist välja ainult kaks probleemi. Esiteks uurime pingeid nende vahel, kes peavad esmaseks kodanikuõigusi või inimõigusi. Teiseks vaatame, kuivõrd tõsised argumendid on käepärast inimõiguste kontseptsiooni kriitikutel ja kes need kriitikud ülepea on. “Sõnumi” religioosseid osutusi järgides on võimalik peatuda ka katoliku kiriku seisukohtadel.

Les droits de l’homme et du citoyen

“Sõnumi” esimeses pooles saab piisavalt selgeks, et poolakas Nowaki ja Marlene Bonfromage’i arusaamad inimõiguste olemusest pole ainult vastandlikud. Olukord on hullem, sisuliselt nagu polekski kokkupuutepunkte. Nowak (autori sümpatiseerival toel) peab õigeks Vene saadikute hääleõiguse peatamist Tšetšeenia sõja järel, loeb tarbetuks sekeldamiseks homoabielude legaliseerimist, suhtub kahtlustavalt üleskutsetesse võitluseks ksenofoobia, rassismi ja uusnatsismi ilmingutega, võitleb tõe eest Katõni massimõrva teemal. Lühidalt – Nowak ja akadeemik Koroljov peavad end nendeks, “keda huvitas inimõiguste kaitse, kusjuures mitte ainult seal, kus neid oli mugav kaitsta, vaid ka seal, kus neid oli vaja kaitsta. Näiteks Tšetšeenias, Tiibetis ja Venemaal” (lk 86). Koroljov kuulutab tõde “otsekui püüdnuks ta üksi ära lunastada nii Parlamentaarse Assamblee kui kogu läänemaailma patte ja võltsi enesepettust”(lk 87). Marlene omakorda peab Nowakit vaid “natsionalistikihvadega” idaeurooplaseks.

Kes me oleme? Sünnipärane tabula rasa? Õnnelik metslane? Kollektiivse õnne ori? Ajavälise pärispatu kandja? Mis on tõde?

Tõepoolest, Berliini müüri langemise järel on Ida- ja Lääne-Euroopa vahel pidevalt olnud alateadlikke vastuolusid ja teadlikke vaidlusi selle üle, kus ja kelle inimõigused väärivad kaitsmist ning millised õigused nimelt. Vaidlus on nüüdseks kestnud aastakümneid ja nii pika vastuolu põhjuseks ei saa olla vaid “läänemaailma võlts enesepettus”.

Ükskõik kui puudulikult Lääne poliitikud on mõistnud Ida- ja Kesk-Euroopa ajalugu, inimõiguste teemal on vastastikune ignorants ilmselt olnud tasakaalus. Euroopa poliitilisele areenile saabunud tulnukad Ida-Euroopast ei teadvustanud mitte alati, et inimõiguste kontseptsioonis on algusest peale (s.o Prantsuse revolutsioonist alates) sisaldunud pinge inimõiguste ja kodanikuõiguste vahel. Veel vähem olid nad olnud kaasatud Teise maailmasõja järgsesse paradigmaatilisse nihkesse kodanikuõiguste kaitselt inimõiguste suunas. Müüride tagant pääsenud idaeurooplastele hakkas seepärast tunduma, et inimõiguste kaitse tasakaal on 20. sajandi lõpu Lääne-Euroopas meelevaldselt paigast ära. Vähemalt Ida-Euroopa jaoks.

“Valesid” , s.o võõraid toone tajuti eelkõige seetõttu, et kõikehõlmavaks moraalseks imperatiiviks saanud inimõiguslik ideoloogia oli külma sõja lõpuks omandanud selge apoliitilise, kohati antipoliitilise ning mõnikord isegi anarhistliku varjundi. Kuid – see oli loogiline areng. 1789. aastal oli välja kuulutatud “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon,, (Declaration des droits de lhomme et du citoyen). Kahesaja järgneva aasta jooksul kodaniku õigustega seotud küsimused tegelikult varjutasid küsimuse inimese õigustest. Kodanikuõiguste eest võideldi Euroopas riik riigi haaval aastakümme aastakümne järel (sõna- ja arvamusevabadus, koosolekuvabadus, valimisõigus, naiste valimisõigus jne), kodaniku kohustusi tunnistati ja peeti auasjaks ( Prantsuse revolutsiooni pärandina ka üldine sõjaväekohustus). Omandiõigus seondus 18.-19. sajandil samuti poliitiliste õiguste ja kohustustega ning vastupidi.

20. sajandil, võitluses totalitaarsete režiimidega, omandasid poliitilise värvingu ka seni ühemõttelised inimõigused (näiteks isikupuutumatus). Kõik oli riigistatud, privaatsfäär peaaegu puudus ja inimene sai olla ainult kodanik (sageli vastu oma tahtmist). Mõtestatud eraldusjoont kodaniku- ja inimõiguste vahel oli niisuguses keskkonnas raske tõmmata ning nüanssidega ei olnud Ida-Euroopas inimõiguste eest võitlejatel aega tegeleda.

Inimõiguste par excellence toimimise loogika on aga vastupidine kodanikuõiguste omale. Inimõiguste vaatepunktist võetuna on kodanikuõigused vajalikud polis’e korralikuks toimimiseks rohkem kui inimlapse vabaduse realiseerimiseks. Seepärast on iga polis oht – potentsiaalne või tegelik – sellele vabadusele. Kui inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena, viib ühiskondlik elu paratamatult nende vabaduse suurema või väiksema degradatsioonini.

Nii on “alasti ja palja” inimlapse sünnipäraste õiguste eest võitlemise teoorias algusest (näiteks Rousseaust) peale anarhistlik laeng. 20. sajandi lõpu olud Lääne-Euroopas võimaldasid lõpuks ka praktilisi järeldusi. Peale pausi jätkus 17.-18. sajandil alanud võitlus kõigi autoriteetide ja (algselt feodaalsete) hierarhiate vastu. Kui inimene on sündinud vabana ja võrdsena, siis on igasugune hierarhia kunstlik, s.t loomuvastane. Ükskõik kui raudse paratamatusena tegelikkus, ka demokraatlik ühiskond, neid hierarhiaid esitab ja peale surub. See oli 18. sajandi kodanlaste revolutsioonide ja selle revolutsiooni teooriate alguspunkt ning jääb 20.-21. sajandi inimõiguslike ideoloogiate lõpp-punktiks.

ENPA institutsioonina ei ole pälvinud autori sümpaatiat, kuid olustik on äratuntav ja detailid paigas.

Veel üks oluline aspekt. Inimene ei saa kahjuks tarduda oma sünnihetke. Seepärast tuleb tema sünnihetke vabadusele leida asendus, mis toimiks ka ühiskondliku elu käigus. Algse vabaduse asendusvaluutaks saab valikuvabadus, sh identiteedi valiku vabadus. Tegemist ei ole mingi postmodernse trikiga, vaid taas loogilise järeldusega 18. sajandi teooriatest. Kui sünnihetkel valitsevat võrdsust ja vabadust ei ole võimalik säilitada, on parim, mis võimalik, tagada inimlapsele elu käigus võimalikult rohkelt sotsiaalse ümbersünni võimalusi tema enese valikul.

See moment on oluline, ilma selleta ei ole võimalik mõista moodsa lääneliku tsivilisatsiooni nihkumist “loomulike vähemuste” (rahvusvähemused, naised) kaitselt järjest uutele ja uutele gruppidele; nendele, millistega inimene nüüdsest ise soovib end identifitseerida. See hõlmab ka enese seksuaalse identifitseerimise vabaduse, mille ümber tavaliselt kõige enam kära tehakse (vabadus, mis hr Nowakile samuti eriti hingelähedane ei olnud).

Külma sõja järgses Ida-Euroopas ihkasid inimesed – vastupidi – end teostada ennekõike täieõiguslike polis’e liikmetena – sarnaselt Lääne-Euroopaga näiteks peale Esimest maailmasõda. Väikese liialdusega võib öelda, et Ida- ja Kesk-Euroopat kannustab siiani unelm “sõbralikust riigist” – olgu siis rõhuga rahvus- või demokraatlikule riigile või mõlema kombinatsioonile. “Sõbralikku riiki” soovitakse ka sõpradele, olgu Birmas, Valgevenes või Venemaal. Selles perspektiivis jäävad droit a la difference’i taganõudjad tõesti teise maailma. Õppetund igasuguse poliitilise võimu piiratusest ja selle piiratuse ruineerivast iseloomust vis-a-vis üksikisiku vabadus seisab meie regioonil ükskord ees. Sarnaselt õppetunniga kapitalistliku majandussüsteemi piiratusest, mida praegu läbi elame.

Sekulaarsed inimõigused versus tõde

Kodaniku- ja inimõiguste vastandus ei tähenda siiski kummagi eitamist, debatt jääb ühe ideoloogilise süsteemi sisse. Küsimus on selles, kumba neist pidada esmaseks ning seda romaanis MB ja Nowaki mõttevahetused ka kajastavad.

Kuid ühegi ideoloogilise konsensusega ei nõustu kõik, alati leidub põhimõttelisi vastaseid. Nii on ka inimõigustega. Arvesse ei tule igat masti türannid, kelle eitus on toiminud veenva teoreetilise aluseta. Samas on arvukalt inimõiguste teooria ja praktika ajaloolisi kriitikuid, kelle argumentidega pole lihtne toime tulla. Neid on jagatud laias laastus kolmeks: religioossed, konservatiivsed ja marksistlikud vastuseisjad. Kahe viimase seisukohtade tutvustamiseks pakub “Sõnum” vähe materjali ning seepärast jätame need väikese kahetsusega kõrvale.⁵

„Alasti ja palja” inimlapse sünnipäraste õiguste eest võitlemise teoorias on algusest peale anarhistlik laeng.

Religioossete argumentidega on teisiti. Kuigi poliitiliste õiguste esmatähtsaks pidaja poolakas Nowak on autorile sümpaatne, ei ole ta Morgeni alter ego. Vastasel juhul ei oleks 2000 aasta taguse Jeesuse-liini sissetoomisel suuremat mõtet. Autor on Nowakist radikaalsem ja kahtleb sekulaarses inimõiguste kontseptsioonis tervikuna.

Romaani lõpus on sellele selged viited. “”Ma leian uue teema, mis lisab inimõiguste üldkontseptsioonile uue mõõtme! Ma teen seda…” selgitab MB juba “ümbersündinud” Nowakile. “On see siis nii oluline?” küsis Nowak mõtlikult “On see teie arvates tõesti oluline?”” (lk 251). Eelnevalt on Marlene isegi unenäolises ekstaasis Jeesuse poole pöördunud: “Sa andsid uue seaduse, sa lammutasid vana templi ning ehitasid uue ja parema! Sa ei saatnud inimesi kahekordse pärispatu sisse, vaid pühkisid pärispatu ära – õpetasid, kuidas elada, kui juba on söödud hea- ja kurjatundmise puust!” (lk 248). Ning tüdruk-Kristus paneb lõpulehekülgedel punkti osutusega, et nüüdsest asutakse “kuulutama, et ainus igavene inimõigus on õigus meeleparandusele”. “See tähendab, lõpetate purustatud hingega, sest võitlus hakkab käima igaühe sees. Te ei karda?” lisab Koroljov (lk 255).

Kui “Sõnumi” autor nõustub Rousseauga, et inimene sünnib vabana, kuid ometi on ta kõikjal ahelates, siis ahelate iseloomust on neil kahtlemata radikaalselt erinev arusaam. Vaba metslane ei kanna pärispatu koormat ning ammugi ei pea ta riskima oma hinge purustamisega. Seepärast ja seekord ligineb Morgeni seisukoht katoliiklikule inimõiguste kriitikale.

Katoliku kiriku kriitika inimõiguste aadressil lähtus (õigustatud) kahtlusest, et inimõiguste kontseptsiooniga kaasaminek tingib vabaduse kui väärtuse tõest ettepoole seadmise. Selle tõe, mille anumaks konkreetsel juhul on kirik. Alles teisel Vatikani kirikukogul 1965. aastal tunnistati inim- ja religioossete õiguste põhimõttelist kokkusobitatavust.

Siiski ei ole inimese õiguste ja jumala kehtestatud õiguste-kohustuste vastasseis 21. sajandi alguseks kaugeltki läbi ning vaevalt, et see saabki lõppeda. Piisab, kui meenutada sekulaarsete liberaalide ja katoliku kiriku radikaalselt erinevaid seisukohti abielu olemuse, rasedusvastaste vahendite kasutamise, abordi jm kohta. Vastasseisu konkreetsed küsimused ei ole iseenesest olulised. Igal juhul ei ole need teemad tunnistuseks katoliikluse erilisest keskendumisest sugude-vahelistele suhetele. Vastupidi, nendele teemadele keskendub ilmalik kaasaeg. Kiriku jaoks on need vaid peegeldus vanast vaidlusest – kas objektiivne tõde inimese kohta on olemas, kas see on tunnetatav ja kas seda tõde peab järgima?

Selles valguses võib küsimärgi asetada ka mõne muu mõttearenduse kohale romaanis.

Kui MB nõuab, et “me peame jõudma selleni, et igaüht sellel planeedil Maa käsitletaks Maa kodanikuna, inimühiskonna täieõigusliku liikmena, kellel on õigus õnnele, vabadusele, haridusele, eluasemele, rõivastele ja toidule. Kusjuures mitte hädapärase almusena, vaid inimväärikust austaval määral…”, lisandub sellele pilana: “peab olema võimalik tegeleda meelepärase tööga, nautida kultuuri ja kunsti, teha sporti ja arendada oma võimeid. Miks ei peaks nigeerlane saama tegeleda slaalomi, suusahüpete ja curling’uga? Kui me tahame, et see oleks nõnda meiega, siis peab see olema ka nendega. Mida iganes me tahame, et tehtaks meile, seda peame nõudma ka teistele. Me nõuame, et ka nigeerlastel oleks suusahüppemäed ja jäähallid!” ( lk 213).

Pila võib siin käsitada sekulaarse kriitikana “mõnede inimõiguslaste aadressil”. Kuid seda võib tõlgendada ka fundamentaalse kahtlusena inimõiguslikul lähenemisel põhineva abi väärtuse kohta nii, nagu seda on väljendanud Benedictus XVI: “Lääne poolt arenguriikidele pakutud abi on olnud ainult tehniline ja materiaalsel põhinev ning pole mitte ainult jätnud Jumala pildilt välja, vaid ka tõuganud inimesed Jumalast eemale.”

Paavst tsiteerib natside koonduslaagris hukkunud Saksa jesuiiti Alfred Delpi: “Leib on tähtis, vabadus on tähtsam, kuid kõigest tähtsam on murdumatu truudus ja jäägitu pühendumus.” Ja järeldab: “Kui seda hüvede järjestust enam ei austata, vaid pea peale pööratakse, ei ole tulemuseks õiglus või mure inimkannatuste pärast. Pigem on tulemus purustused ja häving ning seda isegi materiaalsete hüvede osas. Kui jumalat käsitletakse millegi teisejärgulisena, millest saab ajutiselt või alatiselt mööda vaadata muude, tähtsamate asjad nimel, pöörduvad just need näiliselt tähtsamad asjad eimiskiks. Mitte ainult marksistliku eksperimendi negatiivne tulemus ei tõenda seda.”⁶

Selgeks saab, et Ustimov pole lihtsalt poliitiliselt ja inimlikult paheline tüüp. Tegemist on vanatühja ning selle saatjaskonnaga, kes ENPA, selle uue Jeruusalemma templi seinte vahel möllab.

Lisaks ei nõustu katoliku kirik – vaevalt ükski religioon ja kirik – moraalse relativismiga, mis sekulaarse inimõiguste mõiste taga kummitab. “Me ei saa aga kunagi täpselt teadma, kui palju meil on moraalset õigust kedagi hukka mõista. Moraal peab teenima inimest, mitte inimene moraali, seetõttu tuleb mis tahes hukkamõistuga olla ülimalt ettevaatlik…,” sõnastab MB (lk. 217). Seda seisukohta pole kerge vaidlustada juhul, kui inimesel puudub/puuduks sügavam metafüüsiline olemus. Ja sellega pole kuidagi võimalik nõustuda, kui niisugune olemus on olemas.

Nii näib tänapäevase “vabana sündinu” valik olevat üllatavalt piiratud. Ühelt pool relativistlik individualism (moraalne, sotsiaalne, õiguslik) ja teiselt poolt tõe monopoliseerimine – olgu või jumala nimel. Või vähem õilsates variantides “tuleviku” või “rahvuse” nimel. Piltlikult jääb ühele poole kuristik ja teisele kaljusein ning nende vahele surutuna otsib oma teerada ilmalik lääne inimene. Olles viimastel aastasadadel kasutanud enda leiutatud inimõiguste kontseptsiooni kui kompassi. Nagu nägime, kimbutavad kompassi samad hädad, mis teeotsijat ennast, aga seni on kuristikku kukkumist välditud ja rahulolu maise eluga on järsult tõusnud. Samas ei ole suudetud seinast üle ega läbi minna, et teed laiendada. Seda tõdeb ka Peter Morgeni romaan.

Helgemas toonis lõpetades nendime, et tõenäoliselt on kakssada aastat uue, võimsa, ilmaliku mõttesuuna väljakujunemiseks liiga lühike aeg, et tõdeda kas läbikukkumist või lõplikku vabastavat läbimurret. Kõik “Sõnumi” tegelased ja inimõigustega seotud paradoksid jäävad lavale ka uueks aastatuhandeks.