Millega peab NATO tegelema Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku jätkuvaks kindlustamiseks?

Tegemist on Põhja-Atlandi lepingu kõrval alliansi ühe tähtsaima poliitikadokumendiga. See on sõna otseses mõttes strateegiline dokument, mis keskendub suurele pildile ehk NATO peamistele sihtidele.Esimene strateegiline kontseptsioon valmis vahetult pärast NATO loomist 1950. aastal, esimene avalik kontseptsioon aga külma sõja järel 1991. aastal. Keskne küsimus, millele strateegiline kontseptsioon peab vastama, on: mida teeb NATO oma liikmete julgeoleku ja heaolu tagamiseks?

Uuendus on vajalik

Eelmine strateegiline kontseptsioon kiideti heaks 2010. aastal. Loomulikult ei ole NATO kandvad põhimõtted sellest ajast muutunud ja NATO peamine eesmärk on endiselt oma liitlasriikide vabaduse ja julgeoleku tagamine. NATO on ja jääb regionaalseks, Euro-Atlandi piirkonna keskseksjulgeolekuorganisatsiooniks.

Kuid 2010. aasta kontseptsioon, mis koostati veel enne Krimmi okupeerimist, mis käsitleb Venemaad strateegilise partnerina ning mis puudutab vaid riivamisi uusi ohtusid, sh küberrünnakuid, on selgelt ajale jalgu jäänud. Ka need, kes pikalt kahtlesid, kas ikka on vaja uut strateegilist kontseptsiooni, on nüüdseks aru saanud, et kehtiv, enam kui kümme aastat tagasi heaks kiidetud dokument pole enam asjakohane. Vaja on kontseptsiooni, mis arvestaks viimastel aastatel NATOs käima lükatud uusi poliitilisi ja sõjalisi töösuundi ning aitaks need kokku siduda üheks strateegiliseks tervikuks.

Kontseptsioon peab vastama küsimusele, mis on NATO põhiülesanded. Teisisõnu: millega peab NATO eeloleval kümnendil tegelema Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku jätkuvaks kindlustamiseks. On ilmne, et julgeolekukeskkond – nii meie piirkonnas kui ka kaugemal – muutub järjest mitmekesisemaks. Uusi teemasid tekib pidevalt juurde. Kuid nende seast tuleb välja sõeluda kõige tähtsamad ülesanded, sest lõpuks ei pea ega saa NATO kõigega tegeleda.

Ohupilt, millega me silmitsi seisame, erineb märkimisväärselt külmne aasta tagusest.

2010. aasta kontseptsiooni järgi on NATO-l kolm põhiülesannet: kollektiivkaitse, kriisiohje ja koostöine julgeolek ehk partnerlused. Liitlaste seas on valdav arvamus, et kõik kolm on endiselt asjakohased ning need tuleb aluseks võtta ka uue strateegilise kontseptsiooni koostamisel.

Samas on selge, et võrreldes 2010. aastaga on muutunud nii julgeolekuolukord kui ka NATO rõhuasetused ning sellest tulenevalt on paratamatult muutunud nii iga ülesande prioriteetsus kui ka nende omavaheline tasakaal.

Kriisohje oli 2010. aastal kesksel kohal NATO missiooni tõttu Afganistanis. Praegu peab NATO fookus olema selgelt kollektiivkaitsel ja sellega seotud alliansi heidutus- ja kaitsehoiaku tugevdamisel. Kuid kuidas see teema kontseptsioonis lõpuks käsitlemist leiab, ei ole veel selge.

Lisandunud vastased ja ohud

Kokkuleppele jõudmine nii kolmes põhiülesandes kui ka teistes põhimõttelistes küsimustes, näiteks kuidas käsitleda partnerlusi või Hiinat, ei ole lihtne. Igal liitlasriigil, ka Eestil, on kaitsta omad huvid. Igal liitlasriigil on oma ohutaju. Kui meile on tähtis Vene ohu ja kollektiivkaitse esiletoomine, siis mõnele teisele liitlasele hoopis partnerlussuhete ja Lääne-Balkanil toimuva kajastamine.

NATO prioriteedid – nii vanad kui ka uued – peavad kirja saama, kuid on selge, et kõiki teemasid ära nimetada pole ratsionaalne. Et vältida nn jõulupuu tekkimist, tuleb liitlastel teha valikuid ja kompromisse. Konsensuse saavutamine võtab niivõrd tähtsa dokumendi puhul aega. Õnneks on aruteludeks kavandatud mitu kuud.

Mis puutub kontseptsiooni algusesse, siis liitlased nõustuvad, et julgeolekukeskkonda kirjeldav osa vajab kindlasti uuendamist. Ohupilt, millega me silmitsi seisame, erineb märkimisväärselt kümne aasta tagusest. 2010. aasta strateegilise kontseptsiooni järgi on konventsionaalse rünnaku oht alliansi vastu väike. Praegu ei ole enam võimalik sellist järeldust teha. Julgeolekukeskkond on viimase kümne aasta jooksul muutunud keerulisemaks ja mitmes aspektis ebastabiilsemaks. Riikide konkurents on selgelt suurenenud. Tekkinud on nii uued vastased kui ka ohud, millega tuleb NATO-l arvestada.

Venemaast lähtuv oht Euro-Atlandi piirkonna julgeolekule on ilmne ning see tuleb uues kontseptsioonis selgelt esile tuua. Vene ohu sõnastamisel võiks lähtuda juunis NATO riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisel heaks kiidetud kommünikee tekstist, kus on kirjas, et Venemaa agressiivne käitumine ohustab Euro-Atlandi piirkonna julgeolekut.

Kõige tähtsam on, et julgeolekukeskkonna kirjeldus oleks realistlik, et see ei põhineks lootustel, vaid selgetel faktidel.

Peale Venemaa käitumise tuleb kindlasti kajastada terrorismiohtu. Lisada tuleb ka uusi katsumusi, nagu kliimamuutused, uued ja murrangulised tehnoloogiad, kosmos ja Hiina. Kui 2010. aasta kontseptsioon osutab sagenevatele küberrünnetele, siis tulevases kontseptsioonis peab küberteema saama tunduvalt rohkem tähelepanu, eriti võttes arvesse suurt tähelepanu, mida NATO on viimastel aastatel pannud kübervõimete arendamisele. Kõige tähtsam on, et julgeolekukeskkonna kirjeldus oleks realistlik, et see ei põhineks lootustel, vaid selgetel faktidel.

Eestile on uue NATO strateegilise kontseptsiooni koostamine hea võimalus panustada NATO tegevuse suunamisse järgnevateks aastateks. See on alles teine kontseptsioon, mille koostamisel saame NATO liitlasena kaasa lüüa. NATO strateegilisi kontseptsioone ei uuendata igal aastal või iga tippkohtumise järel. Seda tehakse umbes iga kümne aasta tagant, mistõttu meil tuleb sellesse protsessi suhtuda väga tõsiselt.

Meie soov on koostada tulevikku vaatav dokument, mis ei kaotaks paari aasta pärast aktuaalsust. Samas me ei tea, milline on maailm viie või kümne aasta pärast. Lähtuda saame vaid sellest, milline on praegune julgeolekukeskkond ja suundumused. Tuleviku suhtes peame olema võimalikult realistlikud ja oma kavades paindlikud, sest julgeolekukeskkond Euro-Atlandi piirkonnas võib ootamatult muutuda. Lõpuks näitab aeg, kas uus strateegiline kontseptsioon peab ajaproovile vastu või mitte.