Miks nad meid ei armasta?

Mõnda positiivset erandit välja arvates on nad enamasti osaks Venemaa propagandasõjast oma naabrite vastu. Sest ei maksa arvata, et vaid Eestit sedalaadi trükistega õnnistatakse. Venemaa on asja laiemalt ette võtnud – süüdistused, kuidas pahatahtlikud naabrid on Venemaad rünnanud, laimanud ning viletsusse tõuganud, on viimastel aastatel ilmunud pea kõigi Venemaa naaberriikide kohta, kellest vähegi on ajaloos midagi asja olnud. Omalaadseks tippsaavutuseks nende seas on kahtlematult A. Širokoradi raamat Vene-Soome sõdadest, kus suure asjatundlikkusega kirjeldatakse, kuidas väike, kuid äärmiselt pahatahtlik Soome 20. sajandil kolm korda Venemaale kallale tungis.

Sellel taustal pole imestada, et „tuntud ajaloolase” Juri Jemeljanovi raamat „Pribaltika. Miks nad ei armasta pronkssõdurit?” ilmus läinud aasta lõpul just sarjas „Ohud Venemaale”. Kas tegemist on sarja esimese või viimase raamatuga, sellest andmed kahjuks puuduvad. Arvestades Venemaa vaenlaste edetabelit poleks imestada, kui Balti riikidele oleks loovutatud au olla nimetatud sarja avaraamatuks. Tähelepanu äratab juba raamatu kaas. Sellel leiame Eesti kaardi, millel Venemaa koosseisu kuuluvad alad on tugeva joonega läbi kriipsutatud. Kaart on kaetud väikeste haakristilippudega ning fotodega pronksmehest, Hitlerist, kaunist neiust sinimustvalge lipuga, mille keskel on haakrist, ning kuulsast fotomontaažist SS-mehest, Andrus Ansipist ja Mart Laarist. Pole midagi öelda, kes ka raamatut ennast läbi lugeda ei jõua, sellele teeb kaanekujundus juba asja selgeks.

Kahju, et tsitaate NKVD arhiividest rohkem pole. Need on alati huvitavad.

Oma koguteose kokkusaamiseks on Juri Jemeljanov läbi töötanud õige mitmeid raamatuid. Pahatahtlikud inimesed võivad loomulikult küsida, miks on enamik neist välja antud enne aastat 1970, kuid Jemeljanovi meelest kujutavad nimelt just nõukaaegsed Balti NSV-de ametlikud ajalooraamatud seda alust, millele tuleb ajaloo uurimisel tugineda. Lisainformatsiooni ammutab Juri Jemeljanov sellistest tähtteostest nagu Ants Saare „Maskid on maha rebitud” või E. Martinsoni „Haakristi teenrid”. Jemeljanovile on olnud avatud ka tee NKVD arhiivi, mille dokumente ta raamatus tsiteerib. Kahju, et selliseid tsitaate rohkem pole, need on alati huvitavad.

Raamatu sisu pole paraku erinev teistest samalaadsetest vaimusünnitustest Venemaal viimastel aastatel. Algatuseks käsitletakse põgusalt Balti rahvaste vanemat ajalugu ning tuntakse kaasa, et need ei suutnud tugevaks rahvuseks koonduda ega saagi seetõttu ajaloos olulist osa etendada. Nii ei jäägi neil muud üle kui hea ja lahke Venemaaga koostööd teha – niipea kui Baltimaad teise tee valivad, tabab neid katastroof. Raamatus käsitletakse balti rahvaste ning Venemaa ühist võitlust saksa ja rootsi vallutajate vastu, sakslaste võimutsemist, Leedu sattumist paha Poola võimu alla, Vene vabastusretke Liivi sõja ajal, Baltikumi rahvuslikku katastroofi Rootsi valitsemise ajal ning lõpuks pääsemist Vene impeeriumi koosseisus. Lihtsameelsed leedukad lasid end selle vastu mingile mässule meelitada, lätlased ja eestlased aga nautisid elu viljaka venestuspoliitika tulemusel.

Kõik läks hästi kuni natsionalismi tekkeni, mis viis Saksamaa ja hiljem Lääne imperialistide agressioonini Venemaa vastu ning iseseisvuse ikke alla sattumisse. Balti rahvad oleks loomulikult tahtnud jätkata elu Venemaa koosseisus, kuid imperialistlikud jõud ei lasknud. Näiteks Eestisse tungisid Soome väed, kes vallutasid nii Tartu kui Rakvere ning ajasid punaarmee maalt välja. Iseseisvus tõi Balti rahvastele kaasa täieliku katastroofi. Nad vaesusid ning käisid põhja, sattudes kõigele lisaks veel fašistliku Saksamaa eelposti rolli viimase rünnakukavas Venemaa vastu. Vaadates Nõukogu Liidus saabunud õitsengut ja arengut, pole imestada, et 1940. aastal kohalikud rahvad sedavõrd suure rõõmuga täiendavate nõukogude väeüksuste saabumist tervitasid. Kui politsei asus nõukogude tanke lilledega vastu võtvaid meeleavaldajaid peksma ning tulistama, ei jäänud punaväel muud üle kui sündmustesse sekkuda. Neist aegadest toob Jemeljanov muuseas ohtralt tsitaate NKVD raportitest, millest mõned rahva vastupanu võõrale võimule üsna tabavalt iseloomustavad.

Mis puutub Molotovi-Ribbentropi pakti, siis sellel polnud Balti riikide liitumisega Nõukogude emamaaga mingit seost. Kõik muud seisukohad on alatu laim. Mingeid lisaprotokolle polnud olemas ning kui olidki, polnud neil mingit tähendust. Katsed Venemaale neid kaela määrida on tavaline Lääne propaganda.

Samas vaimus läheb raamat ka edasi. Kirjeldades värvikalt fašistide kuritegusid ning teatades, et nõukogude võimud suuremaid repressioone Balti riikides läbi ei viinudki, puudutab autor lühidalt ka sõjajärgset „banditismi” Balti riikides. See oli loomulikult otseselt saksa fašistide poolt organiseeritud. Sellele vaatamata suhtus Nõukogude juhtkond Jemeljanovi kinnitusel Balti riikidesse erilise soojusega. Siia paigutati rohkem vahendeid kui mujale NSV Liitu, mis viis kohaliku elatustaseme kõrgemaks kui mujal.

Jemeljanovil on ka endal raske aru saada, kuidas sellises maises paradiisis elavatel rahvastel sai üldse tekkida idee Nõukogude Liidu koosseisust lahkuda. Süüdi selles on esiteks rahvusvaheline imperialism, mille surve ei võimaldanud NSV Liidul keskenduda elanike poolt soovitud tarbekaupade tootmisele ning teiseks NSV Liidu juhtkonna enda vead, kes ei suutnud piisava tõhususega võidelda ühiskonnas leviva tarbijamentaliteedi vastu. Eriti laastavat mõju avaldasid Balti riikidele aga siin endiselt püsivad „kodanlik-natsionalistlikud igandid”. Balti rahvad pidanud end teistest NSV Liidu rahvastest paremaks ning kultuursemaks ega ilmutanud mingit tänutunnet neid päästnud nõukogude süsteemi vastu. Ka kohalikud kommunistid alahindasid kodanliku natsionalismi ohtlikkust, pettes Nõukogude juhtkonda juttudega rahvaste sõprusest.

Jemeljanov esitab oma raamatus mitmeid huvitavaid näiteid sellest, kuidas Nõukogude juhtorganites Balti riikides ilmnevaid natsionalismi ilminguid arutati. Nii kirjeldab ta NLKP keskkomitee arutelu 1959. aastal Balti riikides aset leidvate natsionalismiilmingute kohta, mis oleks Hruštšovi sõnul isegi Ulmanise rõõmsaks teinud. Kuigi kavandati repressioone kõigi Balti riikide parteiaparaatide vastu, otsustati välismaiste reaktsioonide kartusel piirduda üksnes Lätiga. Sellisest liigsest heatahtlikkusest polnud Jemeljanovi meelest kasu. Kommunistid ja venelased langesid Balti riikides moraalse terrori ohvriks, mistõttu peagi polnudki ühiskonnas säilinud neid, kes oleks julgenud sotsialismi saavutuste kaitseks välja astuda. Ning kui siis 1986.–1987. aastatel kodanlikud natsionalistid Lääne toetusel avalikult nõukogude korra vastu välja astusid, tõstes kilbile MRP tühistamise, polnud kedagi, kes oleks söandanud neile avalikult vastu astuda. Jemeljanov kirjeldab siis põgusalt NLKP keskkomitees septembri lõpul toimunud nõupidamist, kus nõukogude parteijuhtkond oli Baltikumis toimunust täiesti šokeeritud. Midagi selle vastu ette ei võetud. Viimased ausad kommunistid tõugati kõrvale ning asendati mingite kahtlaste tegelastega, kes natsionalismi pealetungi vastu midagi ette ei võtnud. Jemeljanovi arvates oli selline passiivsus tingitud kohaliku nõukogude nomenklatuuri soovist tõusta iseseisvates riikides kõrgematele kohtadele, kui nende võimed nõukogude süsteemis võimaldanud oleksid. Kes unistas presidendi või peaministri kohast, kes suursaadiku ametist. Lääne agentidest läbi imbunud Nõukogude Liidu juhtkond eesotsas Gorbatšoviga laiutanud selle peale aga ainult käsi ega võtnud NSV Liidu lagunemise takistamiseks midagi ette.

Nii järgneski katastroof. Balti natsionalismi survel lammutati Nõukogude Liit ning Baltimaad sattusid taas „iseseisvuse ikke” alla. Balti rahvastele tähendab see rahvuslikku väljasuremist. Jemeljanovi kirjeldus Balti riike tabanud õudustest on sedavõrd värvikas, et sunnib aeg-ajalt aknast välja vaatama, kas viibin ikka tõesti samal maal, millest Jemeljanov räägib. Oma ülevaates tugineb Jemeljanov sedalaadi asjatundjatele, nagu seltsimehed Pjotr Rõzok ja Alfrēds Rubiks. Jemeljanovi arusaama võtab hästi kokku vastava peatüki pealkiri „Tagasi fašismi suunas”. Oma osa saavad ka Vene demokraadid, nii Balti riikide toetamise kui Venemaal endal teostatud liberaalsete reformide eest.

Süüdistused, kuidas pahatahtlikud naabrid on Venemaad rünnanud, laimanud ning viletsusse tõuganud, on viimastel aastatel ilmunud pea kõigi Venemaa naaberriikide kohta.

Jemeljanovi raamat ei väärikski oma vahel lausa uskumatult naljakate faktivigadega tähelepanu, kui ta sedavõrd selgelt ei esindaks Venemaal levitatavat ning levivat mõtteviisi, mille võib kokku võtta küsimusega: „Aga miks nad meid ei armasta?”

Selles on üsna täpselt näha need punktid, millele impeeriumimeelne propaganda Venemaal oma rünnaku koondab: Venemaa koosseisus elades on Eestil läinud hästi – üksi halvasti, iseseisvus suruti Eestile Lääne poolt vägisi peale, Eesti Vabariik oli fašistlik ebaõnnestunud riik, Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli polnud olemas, 1940. aastal astus Eesti vabatahtlikult NSV Liidu koosseisu, mingit okupatsiooni polnud, punane terror Eestis oli sisuliselt olematu, eesti kodanlikud natsionalistid olid natside käsilased, vastupanuliikumine Eestis oli organiseeritud fašistide poolt, tänu NSVL vennalikule abile elas Eesti nõukogude perioodil üle tõelise õitsengu, taasiseseisvumine sai teoks tänu kohalikule komparteile (mille juhid tahtsid endale iseseisvas riigis kõrgeid kohti saada), taasiseseisvumise järel on Eestit tabanud täielik katastroof.

Nendele süüdistustele peab järelikult Eesti koos teiste Balti riikidega oma selgitustöö koondama. Võimalusi selleks on küllaga, sest tõde on selgelt meie poolel. Seejuures pole vaja totrate süüdistustega vaielda, küll aga rääkida sellest, mis on Eestis tegelikult toimunud – ning teha seda tänapäevases ja arusaadavas keeles. Küsimus on ainult selles, kas Eesti suudab tõhusalt nüüdisaegset infosõda pidada või mis veel hullem, kas suudame endale tunnistada, et selline sõda on meie vastu käimas.