Mikk Raud: Eestil on aeg oma kiibipotentsiaal ellu äratada

Silmale nähtamatud integraallülitused ehk pooljuhid või lihtsustatult kiibid on iga elektroonikaseadme ajud. Need moodustavad tänase tehnoloogiale tugineva eluviisi ja maailmamajanduse vundamendi. Kiipe sisaldavaid seadmeid ja rakendusi kasutame ja näeme iga päev, nutitelefonist külmkapini, aga ka näiteks viimasel ajal elevust tekitanud tehisintellektiga vesteldes. Kiipide laialdane kasutus ja ühtlasi ka neist ravimatu sõltuvus on muutnud sektori ja selle tarneahelate kontrollimise üheks kuumemaks geopoliitiliseks küsimuseks. 

Kiipide füüsiline tootmine on kapitalimahult intensiivne ja keeruline ning jääb seega enamikele riikidele kättesaamatuks tööstusharuks. Taiwan ja Lõuna-Korea on võrdlemisi väikeste riikidena suutnud end eranditena viimastel aastakümnetel kiipide tootmises juhtivale positsioonile mängida. Siiski käsitletakse tihtipeale sektori tulevikku analüüsides teemat kui suurriikide pärusmaad, ennekõike USA ja Hiina vahelise geopoliitilise vastasseisu kontekstis.

Eestis tuleb juba olemasolevate tipptasemel ressurside ja teadmiste põhjal vastu võtta riiklik kiibistrateegia. 

Palju on kõneainet valmistanud Ameerika Ühendriikide 2022. aasta augustis vastuvõetud seadusandlus kiipide tootmise ja arendustöö toetamiseks (CHIPS and Sciences Act). See eraldab otseselt 53 miljardit dollarit ja erinevate toetuste näol veel mitusada miljardit sektori arenguks. Hiina on arutanud sarnase, 143 miljardi dollari suuruse toetuspaketi loomist, mis küll Bloombergi andmetel on hetkel peatatud. Ka Euroopa Komisjon teatas eelmisel aastal 43 miljardi euro suuruse fondi loomisest Euroopa kiibimääruse (ing. k European Chips Act) kaudu, mille esialgsetes tingimustes leppisid Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlament 18. aprillil kokku.

Need arengud näitavad, et kiibisektor on maailma juhtivate jõudude selle kümnendi üks peamisi prioriteete nii poliitilises kui majanduslikus mõttes. Kuidas peaks aga antud arengute raames talitama väikeriik nagu Eesti? Kuigi USA ja Hiina suurenev vastasseis Vaikse ookeani piirkonnas ning samaaegne transatlantiliste majandussuhete pingestumine kätkeb endas Eestile potentsiaalseid ohte, on meil targalt tegutsedes võimalik kiibitööstuse arengutest ka endal majanduslikku ning julgeolekulist kasu lõigata. Selleks tuleb Eestis juba olemasolevate tipptasemel ressurside ja teadmiste põhjal vastu võtta riiklik kiibistrateegia. 

Enne Eestile keskendumist on vajalik aga lahti seletada mikrokiipide kui majandusharu toimimist, et paremini mõista seal peituvaid võimalusi ja ühtlasi ka ümber lükata valearusaam, et Eesti-sugusel väikeriigil ei ole sellesse sektorisse asja.

Keeruline, kuid paljutõotav tarnemaailm

Jätkuva digiteerimise ja tehnoloogiliste uuenduste ajastul kiipide olulisus ainult kasvab. Konsultatsioonifirma McKinsey raporti andmetel müüdi 2021. aastal mikrokiipe rohkem kui 600 miljardi dollari ulatuses ning see summa ületab 2030. aastaks suure tõenäosusega triljoni dollari piiri – ennustus, millega nõustub ka Valge Maja. 

Need müügiarvud sisaldavad erinevaid kiibitüüpe, mille saab jagada peamiselt kolmeks. Kõige odavamad ja “kergemini” toodetavad on analoogkiibid, mida kasutavad näiteks elektrisõidukid, kodumasinad, lennukid, aga ka taastuvenergia seadmed. Keerukuselt ja hinna poolest kallimad on mälukiibid, mis salvestavad andmeid, näiteks telefonide ja arvutite vahemäludes või andmekeskustes. Kõige edasijõudnumad ning seega ka kõige kallimad on loogikakiibid, millele tuginevad arvutite keskprotsessorid (CPU’d) ja graafikaprotsessorid (GPU’d). Just tänu neile on võimalik ehitada superarvuteid ja tehisintellektil põhinevaid rakendusi nagu ChatGPT. 

Kiibisektor on maailma juhtivate jõudude selle kümnendi üks peamisi prioriteete nii poliitilises kui majanduslikus mõttes

Olgu tegemist mis tahes tüüpi mikrokiibiga, kulub selle tootmiseks Valge Maja andmetel keskmiselt kolm kuud ja üle 700 erineva sammu. Mikrokiipide tarneahel koosneb lisaks aga paljust muust kui ainult nende füüsilisest tootmisest. Räniorus pikalt tegutsenud ettevõtja, investor ja Stanfordi ülikooli õppejõud Steve Blank on kirjeldanud mikrokiipide ökosüsteemi kui kaheksast erinevast astmest koosnevat püramiidi, kus igat astet domineerivad erinevad ettevõtted ja geograafilised piirkonnad. Selguse huvides kirjeldan järgnevalt antud püramiidi kompositsiooni. 

Püramiidi esimesed kaks astet puudutavad mikrokiipide tootmiseks vajalike meetodite rajamist. Esimeseks astmeks ehk vundamendiks on pooljuhtide intellektuaalomandi tuumasid (IP core) disainivad ettevõtted, mis neid edasi müüvad ja litsentseerivad. Selles valdkonnas kuuluvad esirinda Ühendkuningriigi ettevõte Arm ning USA ettevõtted Synopsys ja Cadence. Teisel astmel paiknevad disainimise tarkvara (electronic design automation – EDA) loovad ettevõtted. Siin domineerib lisaks eelmainitud ettevõtetele ka kolmas firma Mentor Graphics, mille ostis ameeriklastelt 2017. aastal ära Saksa tööstushiid Siemens.

Järgmised kaks astet tegelevad tootmiseks füüsiliste eelduste loomisega. Pooljuhte toodetakse puhastest elementidest, tavaliselt ränist või germaaniumist, millele lisatakse töötlemise käigus muid elemente ja muudetakse seeläbi elektrit juhtivaks. Kolmas tase koosnebki ettevõtetest, kes töötlevad tootmiseks vajalikku toormaterjali ja valmistavad selleks vajalikke seadmeid. Sellel astmel muutub ettevõtete pilt juba kirjumaks ning siit võib leida nii Prantsusmaa, Saksamaa, USA kui ka Jaapani firmasid. Neljandalt astmelt leiame kiipe valmistavate masinate (wafer fab equipment – WFE) tootjad. Sinna kategooriasse kuulub ka Hollandi ettevõte ASML, kes valmistab u. 200 miljonit eurot maksvaid seadmeid (extreme ultraviolet litography machines), mis prindivad kiibidisainid füüsiliselt kiipidele. ASML-i toodangust sõltuvad sisuliselt kõik edasijõudnumad kiibitootjad.

Alles järgmised kolm astet koosnevad kiibitootjatest, kellest tavaliselt meedias kõige rohkem kuuleme. Ka siin on olulised nüansid. Viiendalt astmelt leiame tehaseta kiibitootjad, kellel puudub füüsiline tootmisvõimekus. Küll aga tegelevad nad mikrokiipide disainimisega ja kellegi teise poolt valmistamise järel lõpptoodangu edasimüümisega. Antud ettevõtted kasutavad eelnevatel tasemetel teiste poolt väljaarendatud intellektuaalomandi tuumasid ning disainimise tarkvara. Siin tegutsevate ettevõtete hulka kuuluvad nt Apple, Nvidia, IBM ja AMD. Mõned neist kasutavad enda disainitud mikrokiipe ka ainult enda jaoks, näiteks Apple M1 ja M2 mikrokiibid Apple’i arvutites. 

Tehaseta kiibitootjatest järgmisel, kuuendal tasemel, on integreeritud kiibitootjad (integrated device manufacturers – IDMs), kellel on nii disaini kui ka tootmisvõimekus, ent samas lastakse allhanke korras enda disainitud kiipe tihtipeale ka teistel toota. Nõnda talitavate firmade hulka kuuluvad näiteks Lõuna-Korea Samsung ja Hynix ning USA Intel ja Micron. 

Püramiidi tipu lähedal, seitsmendal tasemel, on puhtad tootjad (foundries), kes tegelevad teistele ettevõtetele kiipide tootmisega. Neil puudub kiipide disainimise võimekus, küll aga disainivad nad neid protsesse, kuidas kiipe edukalt ja võimalikult kiirelt toota. Puhaste tootjate hulgas on nii mahtude kui oskuste poolest vaieldamatuks liidriks Taiwani ettevõte TSMC (2022. aasta viimase kvartali seisuga 58.5% turuosa Statista andmetel), millele järgnevad Samsung (15.8%), Taiwani suuruselt teine kiibitootja UMC, Abu Dhabi kontrollitud ettevõte Global Foundries (6.2%) ja Hiina suurim kiibitootja SMIC (4.7%). 

Viimasel, ent tihtipeale tähelepanuta jääval astmel paiknevad kiibitootjate poolt valmistatud kiipide testijad, verifitseerijad ja pakendajad (outsourced semiconductor assembly and test – OSAT). Need ettevõtted liigendavad tehastest saabunud kiibivahvlid (wafer) individuaalseteks kiipideks, testivad nende füüsilist korrasolekut (nt. defektide avastamine) ja verifitseerivad nende disaini toimimist ja funktsionaalsust. Pakendamise järel saadavad selle kategooria ettevõtted kiibid edasi lõpptarbijale ehk tellijale. 

Sõltuvus teiste riikide kiibitootjatest on tänaseks ameeriklastele majandusliku ja poliitilise julgeoleku seisukohalt vastuvõetamatuks muutunud.

Tulles tagasi kolme erineva kiibitüübi juurde, on oluline märkida, et kõige edasijõudnumate ehk loogikakiipide tootmises on Taiwani edu veelgi suurem, sest saareriigi erinevad ettevõtted omavad Valge Maja andmetel sellest turusegmendist TSMC juhtimisel üle 90%. Kuigi Ameerika firmade turuosa moodustab kolme kiibitüübi kokkuvõttes maailma toodangust 12% (1990ndatel ligi 40%), puudub neil pea täielikult kõige edasijõudnumate kiipide iseseisev tootmisvõimekus. 

Kuidas USA ja ülejäänud lääneriigid sellisel olukorral kulude kokkuhoiu põhjustel tekkida lasid, seletab ilmekalt lahti Tallinna Tehnikaülikooli arvutiteaduste professor ja kiibiekspert Jaan Raik Postimehes. Praeguseks on säärane sõltuvus teistest riikidest aga ameeriklastele majandusliku ja poliitilise julgeoleku seisukohalt vastuvõetamatuks muutunud. Seda tõsiasja võib lugeda ka üheks põhiliseks motivaatoriks uue rahvusliku kiibistrateegia ja seda vedava CHIPS and Science Act’i algatamisel. 

ELi turuosa moodustab hetkel 9% maailma kiibitoodangust, mida loodetakse 2030. aastaks Euroopa kiibimääruse abil vähemalt 20% juurde viia. 

Lugejale võib veel silma hakata, et kogu eelneva alapeatüki jooksul on väga vähe juttu olnud Euroopast. Kuigi Ühendkuningriigi ettevõte Arm’i disainitud kiibid on ligikaudu 95% maailma nutitelefonides ja hollandlaste ASMLi tootmisseadmeteta kukuks sisuliselt kogu sektor kokku, ei hiilga ei ÜK ega Euroopa Liit tootmise enda poolest. ELi turuosa moodustab hetkel 9% maailma kogutoodangust, mida loodetakse 2030. aastaks Euroopa kiibimääruse abil vähemalt 20% juurde viia. 

Kas see eurooplaste ambitsioonikas plaan Ameerika ja Hiina kemplemise ning Venemaa jätkuva Ukraina-vastase sõjategevuse taustal ka ellu suudetakse viia, jääb vastust ootama. Küll aga ei tohi ootama jääda Eesti, vaid peab pigem leidma endale ülal kirjeldatud püramiidis kindla nišši ja seal tugevalt kanda kinnitama. Millele selle saavutamisel keskenduda, lahkan järgnevalt.

Eesti ärakasutamata potentsiaal 

Euroopa on hetkel nii mõneski mõttes ainulaadses olukorras. Kuigi kestab Ukraina-vastane agressioon, on see ELi pannud varasemalt ühtsemalt ja otsustavamalt tegutsema. Eesti on Euroopas enda pädevate seisukohtade ja praktiliste Ukrainat abistavate tegevustega saavutanud varasemalt tõsiseltvõetavama positsiooni, kus meid kuulatakse, vaatamata meie geograafilisele ja majanduslikule väiksusele. Kombineerides selle juba varasemalt tuntud edasipüüdliku ja uuendusmeelse digiriigi mainega, on Eesti ka suurepärases positsioonis, et haarata juhtroll Euroopa kiibimääruse elluviimisel ja rakendamisel, aga ka vastavate investeeringute ja talendi Eestisse toomiseks. 

Euroopa kiibimääruses eesmärgiks võetud 43 miljardit eurot plaanitakse kaasata avaliku ja erasektori rahadest, et keskenduda kolmele suurele prioriteedile:

• Euroopa kiibialgatus (Chips for Europe) toetamaks tehnoloogilise võimekuse rajamist ja sellega seonduvat uurimis- ja arendustööd;
• Uue raamistiku rajamine kindlustamaks kiipide tarneahela vastupidavuse investeeringute ligitõmbamise abil;
• Uue mehhanismi loomine kiipide tarneahela monitoorimiseks ja kriisiolukordade koordineerimiseks.

Kui täpne rahajaotus jääb veel lahtiseks, on siiski teada, et Euroopa kiibialgatusele on mõeldud vähemalt 3,3 miljardit eurot ELi eelarvest. Just see osa Euroopa kiibimäärusest võiks ka Eestile esialgu enim huvi pakkuda. Nimelt kuuluvad initsiatiivi eesmärkide hulka näiteks uuenduslike tehnoloogiate ja disainide testimine, projekteerimisplatvormide arendamine, oivakeskuste rajamine ja eraldi fondi loomine varases faasis ettevõtete toetuseks. 

Selle mõistmiseks naaseme hetkeks kiipide tarneahela püramiidi ja küsimuse juurde, millisel püramiidi astmel võiks olla Eesti nišš? Hiinale poliitiliselt varba peale astunud Leedu on viimastel aastatel Taiwaniga suhteid soojendanud ja tänutäheks enda firma Teltonika kaudu sõlminud Taiwani partneriga 14 miljoni euro suuruse lepingu viimase kiibitootmistehnoloogiale ligipääsemiseks. Selle tehnoloogia abil plaanib Leedu hakata ise kiipe tootma, mida Teltonika juht nimetas kuldmune munevaks haneks. 

Eesti peamiseks tugevuseks on just kiipide testimine, verifitseerimine ja turvalisuse hindamine, mille tegijaid pole Euroopas palju.

Äripäeva arvamusrubriigis on Kristjan Kalam soovitanud Eestil mõelda mõne välismaa kiibitootja tehase meelitamise peale, et seeläbi end kiipide tarneahelasse sisse süüa ja seeläbi ka meie majandust ergutada ja julgeolekut tõsta. Kas enda rahaga, nagu Leedu või kellegi teise rahaga, nagu Äripäevas soovitati, oleks füüsiliste kiipide tootmise poole liikumine Eestile küll kasulik, aga mitte kõige optimaalsem suund. Euroopa Parlamendi liige Andrus Ansip on samas avaldanud lootust, et Silmeti Eestisse plaanitav magnetitehas (magnetid on vajalikud kiibivahvlite tootmisel) võiks meid kiipide tarneahelasse viia. Ka see oleks positiivne samm, aga samas mitte meie suurim tugevus.

Meie nišši leiame hoopis tarneahela püramiidi tipust. Professor Jaan Raik on kirjutanud, et Tallinna Tehnikaülikooli loodi juba üheksakümnendatel nüüdseks emeriitprofessor Raimund Ubari juhtimisel elujõuline teaduskeskus, mille peamiseks tugevuseks on just kiipide testimine, verifitseerimine ja turvalisuse hindamine, mille tegijaid pole Euroopas palju. Siin on ruumi ka oluliseks kasvuks. Kui tippfirmad nagu Arm ja Intel kulutavad miljoneid enda disainide testimiseks, siis üha enam populaarsust koguv avatud lähtekoodiga kiibi disainimise tarkvaral RISC-V põhinevate kiipide testimist ja seega turvalisemaks muutmist võiks just Eesti oma ekspertiisiga juhtida. 

TTÜ omab Europractice’i liikmena ka maailmatasemel kiibidisainimise tarkvara (EDA) litsentse, sealhulgas Ameerika tipptegijatelt Cadence ja Synopsys, mille abil töötatakse ülikoolis välja vähemalt mitu uut kiipi aastas. Oluline on ka märkida, et Raiki sõnul on Eesti kiibiteadlased maailmas kõrgelt tunnustatud ja tuntud, mis on tehnilistes valdkondades rahvusvahelise edu saavutamiseks kriitilise tähtsusega. 

Kombineerides Eestis olemasoleva testimise, verifitseerimise ja disainimise ekspertiisi ning vastava infrastruktuuri Euroopa kiibialgatuse prioriteetidega, ei pea kaua mõtlema, et seal seost näha – tuleb vaid otsustavalt tegutseda ja vajalikud eeldused täita. 

Reaalharidus on edu võti

Kõige kriitilisem komponent Eestile kiibiedu tagamiseks on vastavalt haritud inimesed. Kui Eestis on pikalt räägitud juba minevikku jäänud digisaavutuste ja e-tiigri maine peal loorberitele puhkama jäämisest, siis reaalteaduslikus hariduses, millele kõik kiibinduse arengud tuginevad, on olukord kahjuks veel nutusem. Kuigi Eestis pakutakse tipptasemel inseneriharidust, on reaalteaduste õppekavade vastu kahjuks huvi järjest kahanenud. Raido Lember on Äripäeva arvamusrubriigis tabavalt kirjutanud, et innovatsioonilaest läbimurdmiseks ja teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2035 eesmärke saavutamiseks on Eestil vaja tagada pealekasv lisaks IT-tehnoloogia vallas ka tehnika ja teaduse erialadel. 

Olukorra parandamiseks pakub Lember välja veelgi suuremas mahus STEM-huviringide käivitamist, vastavasisulisi telesaateid ja sotsiaalmeediaprogramme, teaduse ja inseneeria kulutuuripärandi ning viimase aja saavutuste võimendatud esiletoomist avalikus meedias ja avalikus ruumis. Kiibinduse kontekstis võiks siia näitena lisada juba põhikoolis õpetatava aine, kus õpilased võtavad juhendaja abil näiteks vana nutitelefoni või arvuti tükkideks. See aitaks õpilastele juba noorelt tekitada huvi ja veendumuse, et ükski tarkvara ei toimiks vastava riistvarata ning suurendaks võimalust, et nad soovivad seotud valdkonnas ka karjääri teha. 

Välismaised talendid õpetatakse kalli raha eest välja, ent suurel hulgal lõpetanutel ei ole elamislubade piirangute tõttu võimalik ülikooliriiki tööle jääda.

Küll aga ei saa ainult kodumaisele talendile ja inimressursile loota. Juba praegu tuginevad nii TTÜ kui paljude teiste Lääne ülikoolide, sealhulgas Stanfordi inseneeriaprogrammid Aasiast ja Lähis-Idast tulnud õpilastele, mis kinnitab seda, et huvipuudus reaalainete vastu on laiem probleem Lääne ühiskondades. Vestlustes nii TTÜ kui Stanfordi professoritega joonistub välja ühine joon – välismaised talendid õpetatakse kalli raha eest välja, ent suurel hulgal lõpetanutel ei ole viisa ja elamislubade piirangute tõttu võimalik sihtkohariiki tööle jääda ja seega antud riigi arengusse ja teadmistesse edasi panustada. Eestisse õppima tulnutele osutub tavaliselt ka probleemiks topeltkodakondsuse lubamatus, mille tõttu suundutakse pigem edasi Soome või Rootsi. Seega on reaalteadusliku talendi Eestisse jäämiseks vaja ka kodakondsus- ja immigratsioonipoliitika täpsemalt läbi mõelda. 

Viimase faktorina on oluline märkida vajadust kasvatada ülikoolide ja erasektori koostööd. Isegi, kui näiteks luua TTÜ juurde kiibindusele keskenduv magistriprogramm, milleks kõik eeldused on juba praegu olemas, oleks vaja antud programmi lõpetajatele ka vastavaid töökohti, et väljaõpetatud noored ei läheks meie naaberriikide majandust edendama, vaid Eestisse jääks. Taiwani kiibitootja TSMC on partnerluses Arizona riikliku ülikooliga loonud programmi, kus õpetatakse insenere välja vastavalt sinna loodavate tehaste vajadustele. Samuti tagatakse õpilastele ka juba varakult ligipääs erasektori ekspertiisile ja tootmisvahendite tundmaõppimisele. Kuigi on ilmselt vara rääkida TSMC Eestisse meelitamisest, oleks ka TTÜ-l arukas leida endale sobiv ja võimekas erasektori partner, kes on valmis kiibinduse õpilastele juba õppe käigus tuge ja hiljem ka töökohta pakkuma. 

Ilma riikliku tahteta ei saa midagi juhtuda

Kiibinduse arenguks vajalike eelduste loomine ei saa aga toimuda riikliku tahteta, mida kummalisel kombel hetkel Eestis pole. Värske koalitsioonilepe seab eesmärgiks investeerida riigi ja erasektori koostöös teadus- ja arendustegevusse kokku 3% SKP’st, mis ületab 2021. aastal investeeritud 1.75% märgiliselt. Selle saavutamine viiks Eesti Rootsi, Belgia, Austria, Saksamaa ja Soome kõrvale. Lisaks plaanitakse võtta eesmärgiks, et 2% kõigist riigihangetest peab olema suunatud innovatiivsete lahenduste hankimisele, käivitada rakendusuuringute keskus koostöös ettevõtjate ja teadusasutustega ning suurendada Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EIS) finantsvõimekust suurprojektide käendamiseks.

Kahjuks ei näi hetkel Eesti ametkondades ja ühingutes olevat piisavalt tahtmist kiibindust arendada.

Nende plaanide täideviimine aitaks kindlasti kaasa ka Eesti kiibinduse arengule. Kahjuks ei näi aga hetkel vastavates ametkondades ja ühingutes olevat piisavalt tahtmist sellega tegelemiseks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) ei ole avaldanud ühtegi dokumenti või tegevusplaani Euroopa kiibimäärusele adekvaatselt vastamiseks ja valmisoleku tekitamiseks. Probleemi keskmeks on tõenäoliselt vähene teadlikkus kiibisektori kui majandusharu toimimisest ja seal peituvatest võimalustest. 

Käesolev artikkel aitab loodetavasti seda tühimikku mõnevõrra täita. Teadmiste kogumisel on aga oluline meeles pidada, et kiibinduses muutub olukord kiiresti, sealhulgas ka sektoriga seotud võimalused ja väljakutsed. Seega on vaja ametnikkondadesse pidevat ja pühendunud ressurssi, kes teemaga ka iga päev tegeleks. 

Kui teadmatusega võiks seletada ametnikkonna tahtmatust kiipidega tegeleda, siis Eesti Elektroonikatööstuse Liidu (EETL) kollektiivne ekspertiis võiks ometi asjast huvitatud olla. Kahjuks on EETL seni näidanud teema vastu üles vaid leiget huvi. Lisaks ei ole EETLi visiooni dokumendis Eestist aastaks 2035 kordagi juttu mikrokiipidest ja vastavatest eesmärkidest. Küll aga rõhutab dokument positiivsena reaalhariduse ja inseneriteaduste olulisust.

Oleks patt maha magada harukordne võimalus, mil Euroopa Liit kuulab Eestit ning on lisaks valmis kiibinduse arenguks ka suuri rahasummasid jagama.

Maailmas avalduvaid trende jälgides on selge, et ka Eestil on aeg mikrokiipide tarneahela püramiidis endale õigustatud koht valida ja see koordineeritud tegevusega välja teenida. Mängus on nii poliitilised, majanduslikud kui julgeolekualased huvid. Loomulikult ka Eesti kui eduka tehnoloogiariigi kuvandi jätkumine ja edaasiarenemine. Oleks patt maha magada harukordne võimalus, mil Euroopa Liit kuulab ja usaldab Eestit rohkem kui kunagi varem ning on lisaks valmis kiibinduse arenguks ka suuri rahasummasid jagama.

Et aga kätte antud kaardid ka päriselt eduks mängida, on vaja konkreetset riiklikku strateegiat või kiibimanifesti, nagu soovitas ka Jaan Raik. Antud strateegia võiks koostöös TTÜ teadlaste ja erasektori ekspertidega välja töötada loodav majandus- ja IT-ministeerium, andes sellele nõnda riikliku kaalu ja teaduslikul ekspertiisil põhineva sisu. Ainult eesmärgipäraselt toimetades saame ellu äratada Eestis kaua vaka all olnud kiibinduse potentsiaali. Sellega koos saame kaasa rääkida Euroopa tehnoloogilises arengus ja sõltumatuses. Nõnda kindlustame ja tugevdame ka ELi majanduslikku ja poliitilist ühtsust, mida meie idanaabrit arvesse võttes pole kunagi piisavalt.