Mida teha Moldova külmutatud konfliktiga?

Moldova ja selle separatistlik osa Transnistria on praeguse põneva aja üks huvitavamaid ja olulisemaid teemasid. Mitmed poliitikud ja diplomaadid on nimetanud Transnistria küsimust Venemaa ja Euroopa välispoliitika lakmuspaberiks.

Transnistria probleem on Moldovas palju teravam kui Petseri küsimus Eestis või Soomes Karjala. Tuhatkond ohvrit nõudnud vennatapu järel eraldus see umbes 400 000 (tollal 700 000) elanikuga ala 4,5 miljonilise rahvastikuga Moldovast 1992. aastal.

Transnistria separatistid nimetavad end ise Dnestri (moldovapäraselt Nistru)-äärseks Moldova Vabariigiks. Sel moodustisel on Moldova NSV vapp, hümn ja lipp ning oma rahatähed, millest enamikku ilustab 18. sajandi Vene väepealiku kindral Suvorovi portree. Transnistrial on koguni oma “välisministeerium”, mis kavandab Moskvasse ja Kiievisse väliskaubandusesindusi, lisaks infobüroodele, mis juba olemas. Poliitiliselt on Transnistria orienteeritud Venemaale, kust on saadud peaaegu kõik välisinvesteeringud, ja kellele plaanitakse tänavu müüa kõik suuremad seni veel “riiklikud” ettevõtted.

1992. aastast juhib Transnistriat Vladimir Smirnov, kes nii nagu kohalik ülemnõukogugi on saanud mitmel korral mandaadi piirkonna elanikelt. Neid valimisi ei saa siiski tõsiselt võtta, sest valitseb täielik infomonopol ja lisaks nõukogude sümboolikale tegutseb möödunud aja mälestusena ka piirkondlik KGB. Ilmselt jääb selle tööstiil praegu Brežnevi ja Stalini aja vahepeale. Poliitilised parteid on Transnistrias keelatud, valimistel võivad osaleda vaid üksikisikud ja ühiskondlikud liikumised. Smirnovi liikumisel on muide ilus nimi — Respublica.

Miks on see tähtis?

Transnistria on praegu Talibani-aegset Afganistani meenutav ala, kuna sealsed võimud ei arvesta ega ole seotud rahvusvahelise õiguse poliitilise süsteemiga.

Nagu on kirjutanud Marshalli sihtasutuse USA üksuse juht Daniel Twining, on Transnistria: “…röövitud naiste juhtiv Euroopasse eksportija, meelitav transiitpunkt illegaalsele narkoärile ning peamine lüli salarelva-kaubanduses, mille kaudu endise N Liidu sõjatehnika tungib rahvusvahelisele turule. Kui Al Qaida ei ole sealt juba sisseoste teinud, siis on see ainult aja küsimus” (Christian Science Monitor 01.07.2004).

Kuna Transnistria tegevuse eelduseks on seni korraliku tollirežiimi puudumine, siis annab see piirkond hea võimaluse mitmesugusteks kaubandusspekulatsioonideks nii Venemaa, Ukraina kui ka Moldova vahel. On raske ette kujutada Euroopa Liidu ja Moldova vahelist vabakaubandust, kui viimasesse imbuvad Transnistria kaudu Venemaa, teiste SRÜ või kolmandate riikide kaubad.

Transnistrias paikneb Venemaa 14. armee jäänuk mõnesaja mehega, lisaks Vene ja Ukraina rahuvalvajad. See annab Venemaale teatud võimaluse sekkuda Moldova poliitikasse, aga ka kogu Nistru jõe suudme-piirkonna arengusse.

Venemaa lubas 1999. aasta OSCE istanbuli tippkohtumisel president Boriss Jeltsini isikus oma väed kolme aastaga Transnistriast välja viia. Seejärel sai Moskva OSCE liikmesriikidelt veelgi ajapikendust, kuid ei kavatse ikkagi oma kohustusi täita. Siin tekib ohtlik paralleel sõjaväe taaslähetamisega Reini-äärsesse demilitariseeritud tsooni 1935. aasta Hitleri Saksamaal. Kas Euroopa on tõesti valmis näitama rohelist tuld Venemaa revisionismile?

Moldova soovib Euroopa Liitu

Enne Moskva tähelendu Moldova komparteid juhtinud Leonid Brežnevi toel oli Moldova 1980. aastatel üks jõukamaid liiduvabariike, mistõttu ei tahetud seal 1990. aastate algul Rumeeniaga liitumisest kuuldagi. Nüüd vaadatakse Rumeenia poole kadedusega. Rumeenia eeskujul on Euroopa vaeseimas riigis Moldovas praegu nii juhtkond kui ka kodanikud pööranud oma pilgu Euroopa Liidu poole. 70 protsenti elanikest pooldab Euroopa Liitu astumist.

Seejuures on raske öelda, kas Moldova juhtkonda tõmbavad Euroopa Liitu majanduslootused või peamiselt soov leida toetust Transnistria küsimuse lahendamiseks.

Kommunistide ülekaaluka valimisvõidu järel (neile kuulub, praegu umbes 2/3 101-liikmelise parlamendi kohtadest) 2001. aastal riigi etteotsa tõusnud president Vladimir Voronin lootis esialgu Transnistria probleemi iahendada Moskva-sõbralikkusega, kuid kui see ei aidanud, võttis ta kursi läände.

Kommunistliku valitsuse parteitu liige, asepeaminister ja välisminister Andrei Stratan edastas 2004. aastal Euroopa Parlamendile ühese sõnumi: sadagu taevast või pussnuge, miski ei muuda Moldova kurssi Euroopa Liitu pürgida. Nimelt kinnitas Stratan mulle eelmise aasta detsembris korduvalt, et ükskõik mis juhtub Ukraina valimistel, moldovlaste pürgimust Euroopasse see ei väära. Ka tema avaldused Viktor Janukovitšile “võidu” andnud valimisvooru järel olid Euroopaga samas toonis, mitte Moskva-meelsed. Stratan hoiatas, et Ukrainas võidakse korrata 12 aasta tagust Transnistria stsenaariumi.

Huvitaval kombel on praegune kommunistide valitsus Moskva suhtes sirgema seljaga kui varasemad parempoolsed. Just nüüd on moldaavlased hakanud selgesõnaliselt nõudma Vene vägede lahkumist. Kui eelmised valitsused lootsid Transnistria küsimust lahendada Venemaa, Ukraina ja OSCE vahendusel, siis eelmisest aastast peale nõuab Moldova järjekindlalt Euroopa Liidu ja USA kaasamist nendesse läbirääkimistesse. Oluliseks võib pidada sedagi, et Moldova kommunistlik partei võttis 2004. aasta detsembrikongressil vastu eriavalduse kinnitamaks tahet ühineda Euroopa Liiduga.

Euroopa Liidu ja Eesti roll

Oranži revolutsiooni järgse Ukraina innukus ELiga suhteid edendada annab ELi liikmesriikidele arvestatava mõjujõu ka Transnistria konflikti lahendamisel.

Transnistria sõlme lahtiraiumisel sõltub tegelikult Ukrainast väga palju. Selle piirkonna kaupade, inimeste jm liikumine käib peamiselt Ukraina kaudu, sest Venemaaga maismaaühendust pole. Ukraina peab soovima seda, et tema piir Moldovaga oleks hästi kontrollitud. Euroopa Liidul on õigus nõuda president Juštšenkolt tema Euroopa integratsiooni sõnade kehastumist teoks. Nõuda, et piirikontroll ei jääks soovunelmaks, vaid oleks demokraatliku Kiievi poliitiline tahe ja prioriteet suhetes Moldovaga.

Euroopa Liit on juba OSCE kaudu pakkunud välja kolme kaubakontrolli punkti loomise Ukraina-Moldova piiril ning 50 töötaja lähetamise vastavaks” tööks. Just Ukraina leige, et mitte öelda tõrjuva suhtumise tõttu pole aga siiani kuhugi jõutud.

Euroopa Liidus on laienemise järel idapoliitika muutunud äärmiselt oluliseks, samuti on poolakate, eestlaste, lätlaste, ungarlaste ja teiste kommunismi ikke alt vabanenud rahvaste jõudmine Brüsselisse suurendanud informeeritust selle kohta, mis tegelikult toimub Valgevenes, Ukrainas, Moldovas ja Venemaal.

Kui Moldova areneb edukalt, on see samasugune trump Transnistria probleemi lahendamisel, nagu oli Eesti majandusedu Kirde-Eesti eraldamispüüdluste tõrjumisel 1990. aastate algul.

Sestap on kõik liidu institutsioonid valmis Venemaa ja SRÜ suunal senisest tõsisemalt tegutsema. Kuid samas tasub rõhutada erinevusi, mis peegeldusid ka Ukraina Oranži revolutsiooni ajal. ELi välispoliitika juht Javier Solana jõudis Kiievisse, samuti Euroopa Parlamendi esindajad, kuid võib öelda, et välis- ja naabrussuhete eest vastutav Euroopa Komisjoni volinik austerlanna Benita Ferrero-Waldner ei pidanud ajaga sammu.

Kindlasti võtab Euroopa Parlament tulevikuski välispoliitikas veidi aktiivsema rolli kui teised institutsioonid. Euroopa Komisjon võib aga kujuneda idasuunal koguni piduriks, sest volinik Ferrero-Waldner on seni tegelenud vaid läänega ja idasuund on talle võõravõitu.

Mis puutub ELi Nõukogusse, siis siin võiks olla Eestil suurem roll. Mitte seepärast, et peaksime lagundama SRÜd samamoodi, nagu meil oli roll Nõukogude Liidu kokkukukkumises. Eesti välisministeeriumi passiivsus tähendab käestlastud head juhust meie mõju suurendamiseks rahvusvahelisel areenil, jääb kasutamata võimalus arendada koostööd ja äratada meie vastu suuremat huvi Balkani ja Musta mere piirkonnas.

Silmas pidades ühist minevikku ja seda, kuhu Eesti on jõudnud, usaldavad moldovlased eestlasi. Teel Euroopasse on just Baltimaad moldovlastele eeskujuks. “Kahju, et me ei valinud 12 aasta eest Balti riikide teed, kuid see pole ka nüüd võimatu ning me võtame Balti riikidest mõõtu,” rääkis mulle Andrei Stratan. Eestlased võiksid olla solidaarsed moldovlastega – see väike riik okupeeriti samuti nagu Eestigi Molotovi-Ribbentropi pakti järel. Ja meil on tõepoolest kogemusi, mida jagada.

Võimalikud lahendused

2003. aasta novembris esitas president Vladimir Putin Transnistria konflikti reguleerimiseks rahuplaani, mida selle koostaja, tema erisaadiku Dmitri Kozaki järgi nimetatakse Kozaki plaaniks.

See plaan nägi ette Moldova föderaalriigi loomist. Föderatsioonis pole iseenesest midagi halba, kuid Moskva pakutud kujul oleks Transnistria saanud mitmes olulises küsimuses pretsedenditu vetoõiguse. Pealegi oleks nii saanud Moldovast Venemaa protektoraat, sest föderatsioonileppe tagajateks olid kavandatud OSCE, Venemaa ja Ukraina. Venemaal oleks seega nii otsene kui ka kaudne mõju (OSCE kaudu), ülejäänud Euroopal või USA-l aga üksnes kaudne mõju.

Transnistrias Vene vägesid juhtiv kindral Boriss Sergejev märkis hiljuti, et Kozaki lepete täitmine (president Voronin parafeeris need, kuid jättis ELi ja USA soovitusel sõlmimata) on vägede väljaviimise eeltingimusi. Moldova opositsioon on seetõttu nõudnud, et Venemaa jääks üldse Transnistria tuleviku arutelust kõrvale, sest ta pole erapooletu.

See pole siiski reaalne, nagu on varem osutanud juhtivad analüütikud Ceslav Ciobanu ja Vladimir Socor. Pigem tuleb praegust olukorda tasakaalustada Euroopa

Liidu ja USA lülitamisega läbirääkimiste protsessi. OSCE, Ukraina ja Venemaa senine vahendustegevus näitab, et olukorda ei suudeta lahendada. On aidatud üksnes legaliseerida Transnistria valitsust ja viimane on tunnustatud kõneluste võrdväärseks osaliseks. Pariisis asuva Euroopa Liidu Julgeoleku-uuringute Instituudi teadur Dov Lynch on osutanud, et otsustavuse ja mõjutushoobade puudumise tõttu ongi OSCE-le tüüpiline konfliktide külmutamine, mitte lahendamine.

Euroopa Liidul ei ole idasuunal ameeriklastega suuri erimeelsusi. Selle aasta 19. jaanuaril toimus Euroopa Parlamendi ajaloos esmakordselt Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova delegatsiooni ühisistung, mille raames Euroopa Parlamendi eelnimetatud koostöödelegatsioonide juhid tegid ühisavalduse. Avaldus toonitas Ameerika ja Euroopa koostöö vajadust suhetes nimetatud nelja maaga. See parlamendi selgesõnaline märguanne peaks andma suuna ka ELi Nõukogule ja Euroopa Komisjonile.

Euroopa Liit peaks nimetama oma eriesindaja Moldovasse, nagu see on teoks saanud Kaukaasias. Külmutatud Transnistria konflikti sasipuntra lahti-harutamine on kogu Euroopa huvides. Rahva valitud Euroopa Parlamendi saadikute tahet suurendada ELi rolli selles ei tohi eirata.

Just praegu tuleb ka mõelda 2007. aastale, mil Rumeenia võetakse Euroopa Liitu. Sellel on suur mõju Moldovale. Sellega kaob senine viisavabadus kahe ühte keelt kõneleva riigi vahel. Viisavabaduse kaotusest pole pääsu. Kuid kaupade ja teenuste vaba liikumise, poliitilise ja kultuurikoostöö osas on palju tingimisruumi. Vastavad lepingud määravad, kas Moldova pääseb Moskva mõjusfäärist välja ja temast saab Euroopas demokraatlik ning usaldusväärne partner.

Edasised arengusuunad sõltuvad aga eelkõige moldovlastest endist. Nii nagu Eesti ei takerdunud sõlmimata piirilepingusse või Euroopa Liidu liikmeks pääsemisega seotud ebakindlusse, peavad moldovläsed välisarengutest ja Transnistria kriisi lahendamisetulemustest sõltumata ise alustama reformidega, arendama oma majandust ja ühtlustama seadusandluse Euroopa omaga.

Seetõttu on EL eriesindaja nimetamise kõrval samavõrd tähtis nõustada Moldovat majandusreformide läbiviimisel. Selleks on Euroopa Liidu liikmesriigil Eestil parimad võimalused. Kui Moldova areneb edukalt, on see samasugune trump Transnistria probleemi lahendamisel, nagu oli Eesti majandusedu Kirde-Eesti eraldamispüüdluste tõrjumisel 1990. aastate algul.

Igatahes võidaksid sellest ka eestlased, kui järgmisel kümnendil kujuneb välja veel üks euroopalik riik, kes mõtleb ja käitub enam-vähem samamoodi nagu meie.