Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?

Välisministeeriumi tellimusel valmis Rahvusvahelises Kaitseuuringute keskuses tänavu märtsis uurimus arengukoostöö (AKT) globaalsete trendide mõjust Eestile. Rahvusvaheline julgeolekuarhitektuur on suurtes muutuses, arengukoostöö selle osana samuti. Ümber kujunemas on nii väärtused kui praktikad. Kui veel hiljuti oli paljude lääne doonorite jaoks tähtsaim antavate vahendite sidumine nende jaoks oluliste väärtustega, siis nüüd vaadatakse üha enam, et ka omaenese ärihuvid saaks kaitstud.

Nii mõtleb ja käitub muuhulgas näiteks arengukoostöö doonorite kogukonna üks väärtuspõhisemaid liikmeid Rootsi, kes alles hiljuti oma arengukoostöö vahendeid tunduvalt kärpis ning võttis suuna ekspordi edendamisele. Sellise suuna võttis ka Hollandi eelmine valitsus, küll pisut teistel põhjustel kui Rootsi – Hollandi arengukoostöö minister tuli arengukoostöö suhtes skeptilisest paremäärmuslikust parteist.

Lisaks on maailma suurte AKT trendide all kindlasti vaja arvestada mitte-demokraatlike doonorite (nt Hiina, Venemaa) üha suurema esile tõusuga ning püüdega arengurahastuse toel endale uusi mõjusfääre hankida ja kinnistada. Lühidalt: maailm on muutumas küünilisemaks, huvide-põhisemaks. Või on ta seda alati olnud, ainult me oleme tahtnud uskuda pisut teisiti.

Teistelt õppides

Kas ja kui, siis mismoodi peaksid need trendid aga Eesti tänast käitumist arengukoostöö valdkonnas mõjutama? Oleme me ju väikese riigina ajanud oma arengukoostöö poliitikat alati nii huvide kui väärtuste põhiselt. Ühtpidi püüame selle kaudu tagada enda julgeolekut, ehitades endale kuvandit vastutustundelise riigina. Teisalt on meie arengukoostöö alati ehitunud teatud väärtuste kaitsele – need on demokraatia, õigusriik, tõhus ja läbipaistev riik, kodanikuõigused, nõrgemate kaitse.

Olles vaadanud uurimuse käigus ka pisut sügavamale Eesti arengukoostöö sisse, leidsime, et ega Eesti väga palju muutma ei peagi. Ehk vaid pisut tõhusamaks saaks muuta siseriiklikku koordinatsiooni ja tegijate omavahelist koostööd. Siin sai positiivsena esile tuua Leedu vastavat kogemust, kus kõik arengukoostöö osapooled on kogunenud asjade arutamiseks ühe laua taha juba aastaid. Ka oleks Eestil ilmselt võimalik senisest veelgi enam prioriseerida arengukootöö valdkondi ja sihtriike, vastavalt sellele, millised on meie tegelikud võimalused, panemata ühtegi tegijat liigse surve alla. On ju väikese riigi pidevaks ja suurimaks probleemiks inimeste vähesus.

Leedus on kõik arengukoostöö osapooled on kogunenud asjade arutamiseks ühe laua taha juba aastaid.

Ka olemasolevate ressursside parem kombineerimine võiks anda tulemust, kui näiteks mitmed väiksed tegijad taotleksid ESTDEV-ist raha koos, mitte üksteise vastu võisteldes. Võimalik, et ka Balti ja Põhjala riikidega saaks teinekord koos tegutseda. Eestil on Idapartnerluskeskuse järeltulijana 2021. aastal loodud tugev arengukoostöö sihtasutus ESTDEV, mis saab ka tulevikus lisaks siseriiklikule koordinatsioonile panustada Eesti mainekujundusse AKT partnerina teiste doonorite ja projektipartnerite suunal.

Eestlaste kasutatav raha ei tule ainult Eestist. Mida suuremal määral suudame ära kasutada EL-i ja rikkamate riikide doonorvahendeid oma teadmiste ja oskuste müümisel, seda edukamalt saab ilmselt öelda, et oleme majandanud. Väga edukaks on osutunud Eesti koostöö ka mõne rahvusvahelise organisatsiooniga, näiteks ÜRO Lastefondiga (UNICEF) hariduse vallas, mis on aidanud meie projektide mõju suurendada.

Oma parimat kogemust jagamas

Olulise tõdemusena leidsime aga, et hoopiski maailmal oleks õppida Eestilt, kuidas teha arengukoostööd väikeste vahenditega tõhusalt ja sihipärastatult. Jah, ega ka Eesti abiga ei ole suudetud küll saavutada püsivat demokraatiat, õigusriiki ja õitsvat turumajandust üheski meie arengukoostöö peamistest sihtriikidest (Ukraina, Gruusia, Moldova), kuid meie enda üleminekukogemus on meil aidanud jagada teadmisi mõttestatult ja muuta asju riigis ja ühiskonnas tasapisi paremaks – olgu näiteks hariduses või infotehnoloogia lahenduste rakendamises tõhusama riigi loomisel.

Eesti õpetab teistele eelkõige asju, millest meil on endal kogemus, et need töötavad. Paraku ühegi riigi edulugu otse teistesse oludesse projitseerida ei saa. Eesti tugevus seisneb küllap nende sihtriikide kohalike olude tundmises, on meie inimesed ju suhelnud grusiinide, ukrainlaste ja moldovlastega aastakümneid. Puudub ka „ülemus-alluva“ suhe, mis on paljudel lääneriikidel oma endiste kolooniatega. Koostööpartnerite vahel peab olema teineteisemõistmine ja usaldus, ainult nii saavad asjad päriselt teoks.

Eks nii nagu inimestegagi, on aga keeruline abistada riike, kes ise ennast aidata ei suuda. Eelkõige peab arengutahe lähtuma riigi enda ja tema otsusetegijate sisemusest. Riikides, kus võimul olemine on võimulolijatele eesmärk, mitte vahend, muutusest midagi välja ei tule. Samas jäävad ikkagi kõige haavatavamad – nõrgemad, keda saab siis kaitsta. Koostöö kodanikuühiskonna või diasporaaga on olnud ka Eesti jaoks ainus valik mitmetel juhtudel, kus sihtriigi demokraatia taandareng on olnud ilmne (varasemalt Armeenia, praegu Valgevene ja Gruusia).

Maailmal oleks õppida Eestilt, kuidas teha arengukoostööd väikeste vahenditega tõhusalt ja sihipärastatult.

Eesti on astunud esimesi samme AKT maastikul ka Aafrika „vallutamisel“. Peamiselt seisneb meie tugi sihtriikide tõhustamises infotehnoloogia lahenduste abil. Tegutsemise mustal mandril muudab aga keeruliseks Eesti kohaoleku puudumine – et abi saaks olla tõhus ja jätkusuutlik, on vaja kohalikke olusid tunda, kohalolekuta on see keeruline, et mitte öelda võimatu. Paljud vähemarenenud Aafrika riigid vajavad ka hoopis teisi vahendeid, kui meil on pakkuda – näiteks teede ehitust või elementaarset toimetulekuabi valitsuse toimimisele. Eesti nišiks peaks jääma „tark abi“ (reform, IT, haridus) riikidele, kus elementaarsed kasvutingimused on juba olemas. Näiteks infrastruktuuri investeeringud eeldavad hoopis teise kaliibriga panuseid, mida lisaks rikkamatele riikidele jagavad ulatuslikult rahvusvahelised finantsinstitutsioonid.

Kas maailmas on veel riike, kus meie üleminekukogemus oleks relevantne, näiteks Balkani riigid, otsustab välisministeerium koostöös arengukoostöö nõukojaga käimasoleva arengukoostöö strateegia sihtriikide ülevaatamise käigus. Igal juhul soovitakse muuta meie tegevused regioonipõhisemaks. Ka saab edaspidi otsustada, kas näiteks meie senistest humanitaarabi tegevustest saaks olukorra stabiliseerumisel välja arendada laiemat arengukoostööd riikides, kus meie tublid humanitaarabiorganisatsioonid juba mõnda aega tegutsevad.

Suured vaalad: IT ja haridus

Eestil on väga tubli ja tugev arengukoostöö kogukond, milles on esindatud nii 3. sektor, erasektor kui riik. Arengukoostöö ümarlauda kuulub ligi 30 kolmanda sektori organisatsiooni, mis teevad koostööd eelkõige teiste riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Naised ja lapsed saavad tihti abistatud just selliste projektide kaudu. Oluline nišš on ka vaba ajakirjanduse toetamine ning võitlus väärinfo vastu. 

Äri vaatest on meie lipulaevaks muidugi infotehnoloogia lahenduste pakkumine sihtriikide riigisektorile koostöös Eesti riigiga. Eestis enda paljude IT-lahenduste edu võti – avaliku ja erasektori partnerlus – on arusaamatu paljudele riikidele. Avalike teenuste ümber valitseb sihtriikides tihe konkurents ning tihti luuakse lahendusi, mis võimaldavad kasu saada üksikul tegijal, mitte kogu ühiskonnal. Üha rohkem püüab ka Eesti luua AKT kaudu uusi võimalusi oma ettevõtetele toodete ja teenuste ekspordiks, eriti tõhusalt on selline suund esindatud Ukraina ülesehituses, kus Eesti üritab olla teenäitajaks ka teistele lääneriikidele.

Eesti nišiks peaks jääma „tark abi“ (reform, IT, haridus) riikidele, kus elementaarsed kasvutingimused on juba olemas

Eesti riigi AKT teiseks lipulaevaks on haridus – on ju see ka kõige kindlam viis, kuidas tagada demokraatia ja majanduse arengut süsteemselt ja pikaajaliselt. Haritud kodanikud esitavad poliitikutele teadlikumaid nõudmisi, haritud ettevõtjad loovad ühiskonnale suuremat lisaväärtust. Eesti projekt Gruusia üldharidussüsteemi muutmiseks on koos ÜRO Lastefondi abiga võtnud üsna ulatuslikud mõõtmed ning tänaseks on Gruusias ligi paarsada kooli, mis õpetavad Eesti eeskujul lapsi interaktiivselt ja lapsekeskselt, mis peaks tagama paremad õpitulemused võrreldes ajast ja arust nõukogudeaegse süsteemiga.

On ilmselt ütlematagi selge, et enesele julgeoleku tootmise tulemuslikkust selliste vahendite abil nagu AKT ei ole võimalik mõõta mitte ühegi mõõdikuga. Samas nii, nagu inimeste vahelistes suhetes kiputakse toetatama enda-sarnaseid ja võõristama teistsuguseid, on ka riikide vahelistes suhetes tõenäosus saada hoitud ja kaitstud suurem, kui oled panustanud tükikese ka teiste heaollu. Eesti panus maailma demokraatlike doonorite panusest on u 0,1%. Kui Eesti panus AKT-sse väga laias laastus oli 2023. aastal suurusjärguks 100 mln € aastas, siis USA panustas 65 mld$, Saksamaa 38 mld€, EL institutsioonid 27 mld €. Ehk see 0.28% meie SPK-st on võrdlemisi väike, kuid tõenäoliselt üsna oluline lisainvesteering meie iseolemise tagamisse.