Michał Baranowski: Poola välispoliitika kurss muutub kardinaalselt

Poola valimiste tulemus andis senistele opositsioonierakondadele lootust võimule tulla, aga kas see pilt on nii ühene?

On väga selge, kes loovad uue Poola valitsuse. Võib oodata, et president Andrzej Duda pakub esimesena senisele peaministrile Mateusz Morawieckile Õiguse ja Õigluse erakonnast võimalust proovida koalitsioonikõnelusi läbi viia [seda Duda 06.11 õhtul tegigi – toim]. Ent valimistulemustest on selge, et koalitsiooni moodustab senine demokraatlik opositsioon [koosseisus Kodanikekoalitsioon, Kolmas tee ja Vasakpoolsed – toim], sest Õiguse ja Õigluse parteil ei ole võimekust piisavalt hääli kokku saada. Seimis on 460 kohta ning enamuseks on vaja 231 saadikut, demokraatlikul opositsioonil on 248. 

Nii et uue valitsuse moodustamine on vaid aja küsimus, kuigi sellel teekonnal on oma käänakud. Mandaat on siiski nii selge, et ma ei suuda kujutledagi mõnda muud stsenaariumit. Samuti ei näe ma, et opositsioon ei jõuaks omavahel kokkuleppele, sest surve selleks nende valijate poolt on nii suur. Seega näeme Poolas uut valitsust, mida tõenäoliselt juhib Donald Tusk.

Michał Baranowski

• Marshalli fondi (GMF) idaregiooni tegevdirektor Varssavi esinduses, kus ta tegeleb organisatsiooni töö edendamisega Poolas, teistes Visegrádi riikides ja Baltimaades.
• Varasemalt oli ta GMF-i vanemteadur ja juhtis GMF-i Varssavi esindust.
• On laialdaselt kirjutanud NATOst, transatlantilistest suhetest, Ameerika Ühendriikide ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide välispoliitikast. Ta on liikmeks Poola-Saksa refleksioonigrupis, mille rajasid Poola ja Saksamaa presidendid.

Allikas: GMF/Diplomaatia

Kuidas muudab uus valitsus Poola välispoliitikat?

Välispoliitika hakkab muutuma fundamentaalselt. Üldiseks sõnumiks saab, et see on valitsus, mis viib Poola tagasi Euroopa südamesse. See hõlmab endas mitut suunda. Esiteks tuleb parandada suhteid Brüsseliga, pöörates tagasi reforme kohtusüsteemis, mis on halvendanud Poolas õigusriigi põhimõtete järgimist. Ühtlasi saab valitsus niiviisi ligipääsu taasterahadele, mida Euroopa Liit on praegu külmutanud. Opositsiooniliider Donald Tusk on juba külastanud Brüsselit kui eeldatav järgmine Poola peaminister, ehkki ta pole veel nominatsiooni saanud. 

Teiseks, aga samavõrd tähtsaks sfääriks, on suhete parandamine Berliiniga. Praegune valitsus on pidevalt Saksamaad rünnanud, tehes sellest ka osa valimiskampaania taktikast. Ei maksa arvata, et Varssavi ja Berliini ootavad nüüd ees mesinädalad, aga meil on uus võimalus Poola-Saksa suhete ülessoojendamiseks. 

Üldiseks sõnumiks saab, et see on valitsus, mis viib Poola tagasi Euroopa südamesse.

Kolmandaks sooviksin esile tõsta uue alguse suhetes Ukrainaga, mis viimastel kuudel on olnud rängimas madalseisus alates täiemahulise sõja algusest 2022. aasta veebruaris. Pahameele põhjuseks oli viljatüli, mis oma olemuselt on majanduslik küsimus, aga see eskaleerus kiiresti suureks emotsionaalseks ja poliitiliseks konfliktiks, mida uus valitsus saab nüüd lahendada. [Poola keelustas Ukraina vilja müügi oma turul, kartes, et see viib kodumaise toodangu hinna alla. Euroopa Liit lubas mõned kuud keelul kehtida, aga septembris leidis, et nüüdseks on turumoonutus kadunud. Poola valitsus ei olnud nõus ning Ukraina esitas seejärel kaebuse Poola ja Ungari vastu Maailma kaubandusorganisatsioonile – toim.]

Need on peamised välispoliitilised teemad, kus võib oodata kursivahetust. Mainiksin ära ka Weimari kolmnurga taaskäivitamise. See on ELis peamine koostööformaat Poola, Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, kus Poola võib nüüd uuesti esile tõusta kui konstruktiivne hääl Euroopa debattides. 

Millised on peamised takistused välispoliitilise kursi muutmisel?

Sellel teel on tõesti karisid. Üheks probleemiks on struktuurne, sest valitsust ootab ees olukord, kus võimu tuleb jagada koos president Dudaga, kes on Õiguse ja Õigluse parteist. Duda esindab Poolat suhetes NATOga. Tal on oluline, vahest et isegi juhtiv roll suhetes USAga ning teiste presidentaalse süsteemiga riikidega. Nende seas on ka näiteks Ukraina, väga tähtis riik. Ehkki võib oodata, et valitsus hakkab ehitama paralleelteid, et ise suhelda oma võtmepartneritega Ukrainas. 

Uus valitsus võib küll ametisse astuda, aga sellele järgmisel päeval peavad nad ikkagi tegelema tõigaga, et nad ei saa tagasi astuda 2015. aastasse.

Teine probleem võib olla veelgi suuremate tagajärgedega. Uus valitsus võib küll ametisse astuda, aga sellele järgmisel päeval peavad nad ikkagi tegelema tõigaga, et nad ei saa tagasi astuda 2015. aastasse. Olukorda jäävad mõjutama muutused, mis on toimunud Poola diplomaatilistes suhetes viimase kaheksa aasta jooksul. Meie partnerite jaoks on nendes suhetes olnud mõningaid positiivseid, aga ka palju negatiivseid tagajärgi, nii et alles selgub, kas ja kuidas kasutavad nad ära võimalust kujundada uusi suhteid uue valitsusega. 

Kui vaadata Poola ja Eesti suhteid eraldi, siis kahepoolsetes suhetes suurt muutust oodata ei ole, sest selleks pole vajadust. Siiski, Eestile ja teistele Balti riikidele võib olla kasulik, kui Poola hakkab suhteid parandama riikidega, mis on teile julgeoleku tagamiseks tähtsad partnerid. Seda asjaolu ei ole Balti riigid avalikult välja toonud, aga ma kujutan ette, et teile on natuke lihtsam, kui oluline julgeolekuliitlane Poola ei ole tülis teise olulise julgeolekuliitlase Saksamaaga. 

Milliseks kujunevad suhted Visegrádi neliku riikide vahel, kus seni on jooksnud veelahe ühelt poolt Poola ja Ungari ning teiselt poolt Tšehhi ja Slovakkia vahel?

See tulevik on keeruline. On tõsi, et Visegrádi riikide vahel on lõhed. Poola uus valitsus hakkab olema väga kriitiline Ungari ja peaminister Viktor Orbáni suhtes, nii õigusriigi põhimõtetest üleastumise pärast kui ka lihtsalt seetõttu, et pildid Orbáni ja Putini kohtumisest ning nende käesurumisest on Poola jaoks vastuvõetamatud. Peale ajalooliste ja sotsiaalsete sidemete ei ole enam midagi, mis ühendaks Poola ja Ungari valitsusi.

On väga oluline, et me EL-is hoiduks Bratislava-Budapesti liidu üles ehitamisest, et senises Varssavi-Budapesti liidus ei vahetataks lihtsalt üht partnerit teise vastu välja.

Slovakkia ja selle uue peaministri Robert Ficoga on lugu keerulisem. See sõltub, kui vene-sõbralikuks muutub uue Slovakkia valitsuse välispoliitiline kurss. Ma loodan, et pragmaatilisus jääb peale. On väga oluline, et me EL-is hoiduks Bratislava-Budapesti liidu üles ehitamisest, et senises Varssavi-Budapesti liidus ei vahetataks lihtsalt üht partnerit teise vastu välja. See vahetus pole sugugi iseendastmõistetav, sest ungarlased on suurim rahvusvähemus Slovakkias, slovaki vähemus elab aga ka Ungaris ning rahvuslased kummaski riigis pole just teineteise parimad sõbrad. Seega ma näen, et meil on ikkagi šanss Ungarit isoleerida, arvestades uusi tuuli Varssavis.

Uus valitsus soovib teha ka rea reforme sisepoliitikas, aga võib oodata, et nende läbi viimine saab olema veel keerulisem. Kuidas hinnata, kui edukad saavad ümberkorraldused olema? Mis on siin põhilised pidurid?

Mõni muudatus võib olla võrdlemisi kerge. Need on ümberkorraldused, mis vajavad ainult valitsuse täidesaatva võimu otsust. Näiteks saab üle vaadata ja sõltumatuks teha ametikohti riigiasutustes, kus seni on domineerinud Õiguse ja Õigluse partei poliitilised esindajad. See puudutab ka riigiettevõtteid, mis on Poola valimistel omanud ebaproportsionaalselt suurt kaalu, pumbates raha Õiguse ja Õigluse erakonna kampaaniasse. Neid otsuseid hakatakse tegema kiiresti. 

Teises kategoorias on olulised reformid, mis on tehtavad, aga see saab olema keerulisem. Siia kuulub näiteks riigimeedia, mis on kaheksa aasta jooksul painutatud Õiguse ja Õigluse võimu alla ning see on olnud oma kajastuses täiesti erapoolik. Riigimeedias töötavad inimesed tuleb kas täielikult välja vahetada või seda tuleb väga tõsiselt ja sisuliselt reformida, et tagada objektiivsus.

Kohtureform on oluliseks testiks nii Duda jaoks – milline president ta tahab olla – kui ka valitsuse jaoks – kuidas õnnestub neil presidendiga läbi rääkida.

Kolmandasse kategooriasse kuuluvad reformid õigussüsteemis. See on kõige olulisem ja kõige keerulisem valdkond, kus kurssi tagasi pöörata. Seda kahel põhjusel. Esiteks, kõige parem viis kohtureformi tegemiseks oleks uue seaduse vastuvõtmine, aga selle peab välja kuulutama president Duda. Duda võib niimoodi implitsiitselt anda seadusele oma heakskiidu, aga ta võib eelnõu saata ka põhiseaduskohtusse [mida Euroopa Parlament ei pea enam sõltumatuks täidesaatva võimu järelevalveorganisatsiooniks – toim.] 

See saab olema oluliseks testiks nii Duda jaoks – milline president ta tahab olla – kui ka valitsuse jaoks – kuidas õnnestub neil presidendiga läbi rääkida. Teiseks, Õiguse ja Õigluse erakond on lisanud kohtusüsteemi elemente, mis muudavad selle reformimise keerukamaks. 

Need on kolm peamist valdkonda, kus reforme oodatakse, aga saab olema näha, kui edukad need on. Kammitsevaid asjaolusid on samuti mitmeid. Esiteks loomulikult koalitsiooni võimekus hoida ühtsust ja tõhusalt valitseda. Teiseks juba eelpool mainitud president Duda personaalküsimus: kas ta tahab lihtsalt valitsuse otsuseid blokeerida või täita konstruktiivset rolli. 

Kolmandaks on mitmed institutsioonid Õiguse ja Õigluse partei lojalistide käes. Nende seast on kõige olulisem keskpank, mis just enne valimisi otsustas intresse langetada, üllatades nii avalikkust ja turgu. Poleks sugugi hämmastav, kui keskpanga president otsustab kunagi tulevikus intressimäärasid tõstma hakata, mis teeb uue valitsuse elu märksa keerulisemaks.