Michael Emerson: Kuidas mõjutaks Ukraina liikmesriigina Euroopa Liidu eelarvet

Euroopa Komisjon ei ole Ukraina liikmelisuse maksumuse kohta hinnanguid andnud. Selle asemel ringlevad ebamäärased oletused-arutlused laastavatest tagajärgedest. Nende alla kuulub näiteks arvamus, et kõik alates 2004. aastast ühinenud uued liikmesriigid, kellel praegu on märkimisväärne netosaaja positsioon (mis tähendab, et nad saavad ühiseelarvest rohkem, kui sinna panustavad), avastaksid, et neist on saamas netomaksjad.

Minu Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse poolt avaldatud raport tõestab, et see usaldusväärse algallikata hirmustsenaarium on täiesti alusetu.

Esmane formaalne hüpotees ja põhimõtteliselt lihtne lähenemine on eeldada, nagu oleks Ukraina juba täna liikmesriik ja praegune ELi poliitika määraks, mida Ukraina saab ja kui palju ise panustab. Seda võib hinnata kahel viisil. Esiteks vaadeldes, kuidas eelarves koheldakse praegu kõige asjakohasemaid võrdlusliikmesriike, nimelt Ukraina kaht suurimat naabrit Poolat ja Rumeeniat. Teiseks – mis on esimesega tihedalt seotud – võib vaadata, kuidas Ukraina mõjutaks kaht olulisemat kulurida: ühtekuuluvus- ja põllumajanduspoliitika. Selleks tuleb arvutustesse kaasata Ukraina peamised parameetrid, sealhulgas rahvamajanduse kogutulu elaniku kohta, rahvaarv ja põllumajandusmaa pindala.

Arvutused näitavad, et selle formaalse hüpoteesi järgi võib Ukraina saada netokasu 18–19 miljardi euro ulatuses aastas, mis tähendaks – kui kõik muud asjaolud on võrdsed –, et liikmesriikide osamaksed eelarvesse suureneksid ligikaudu 10 protsendi võrra. See on muidugi suur rahasumma, kuid kui seda kõrvutada liikmesriikide praeguste netobilansi positsioonidega, ei suru see ainustki uut, alates 2004. aastast liitunud riiki netomaksjaks. Vastupidi, nende praegune netosaaja seisund halveneks vaid vähesel määral. Vanadest liikmesriikidest on piirjuhtum vaid Hispaania, muutudes (väiksest) netosaajast (väikseks) netomaksjaks.

Formaalse hüpoteesi järgi võib Ukraina saada netokasu 18–19 miljardi euro ulatuses aastas, mis tähendaks, et liikmesriikide osamaksed eelarvesse suureneksid ligikaudu 10 protsendi võrra.

Siiski ei pruugi kõik muud tingimused selles tahtlikult staatilises lähtestsenaariumis samasuguseks jääda ja hindamisse tuleb kaasata lisategureid.

Esiteks nende kulude tekkimise ajahorisont. Kui võtta aluseks praegu arutlusel oleva kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi ühinemine 2030. aastal, tuleb siia lisada üleminekumeetmed, mis algavad alles pärast ühinemist. Ukraina jaoks oleks neist tähtsaim kümneaastane üleminekuperiood enne põllumajanduse otsetoetuste (tänapäeval keskmiselt umbes 250 eurot hektari kohta) täielikku rakendamist, nagu see on olnud kõigi liitumiste puhul alates 2004. aastast. See viib täieliku rakendamise ajapiiri 2040. aastatesse. Selleks ajaks võivad aga paljud asjaolud tõesti muutuda. Näiteks kui Poola ja Rumeenia jätkavad viimase kümnendi jooksul ELi keskmisest ligikaudu 1,5 protsenti kiirema majanduskasvuga, siis sissetulek ühe elaniku kohta liikmesriikides suuresti ühtlustub. Sel juhul tekib eelarveruumi uute ja vaesemate ühinevate riikide jaoks.

Teiseks ja eelmisega seotud teguriks on, et mõlemad kaks peamist kulurida – ühtekuuluvus- ja põllumajanduspoliitika – on piiratud ülemmäära arvutamise mehhanismidega, mille üle peetakse tavaliselt läbirääkimisi ja mida vaadatakse läbi, kui mitmeaastases finantsraamistikus pannakse paika järgmise seitsme aasta eelarve (praegu 2021–2027, järgmine 2028–2034 jne). Ühtekuuluvuspoliitika piirmäär on maksimaalne osa rahvamajanduse kogutulust ja väga suurte talumajandite põllumajanduse otsetoetusi võib piirata. Käimasolev reform võib puudutada mõlemaid ülempiirimehhanisme ja see on miski, mida ELi tavapärased läbirääkimisprotsessid on harjunud käsitlema. Hirmustsenaariumide ärahoidmiseks jagub küllalt võimalusi.

Kolmandaks ei ole teada, kuidas sõda lõpeb ning kuidas võib edeneda sõjajärgne taastumine ja ülesehitamine. Senised kahjud ulatuvad Maailmapanga hinnangul 411 miljardi dollarini (383 miljardi euroni). Küsimused hõlmavad sedagi, mil määral tuleb arvestada ELi eelarvest väljapoole jäävate rahastamisallikatega. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku ulatusliku, 50 miljardi euro suuruse Ukraina rahastamisvahendi loomiseks aastateks 2024–2027 (12,5 miljardit eurot aastas). Euroopa Nõukogu ja Parlament võtavad plaani tõenäoliselt vastu veel enne aasta lõppu.

See ambitsioonikas Ukraina rahastu ootab samaväärseid toetusi USA-lt ja teistelt G7 liikmetelt. Kusjuures Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailmapank on juba lubanud või valmistavad ette suuri sissemakseid. Samuti teevad seda Euroopa Investeerimispank ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank. On mõeldud sellelegi, et peale ELi võtavad ka USA ja IMF kasutusele laenu- ja investeerimistagatised erakapitali võimendamiseks. See käik on mingil määral inspireeritud 1989. aastal Ladina-Ameerika jaoks algatatud Brady võlakirjade kogemusest; USA riigikassa lisatagatised mobiliseerisid toona 180 miljardit dollarit (168 miljardit eurot) erakapitali.

Ei ole põhjust karta, et edasine laienemine lööks ELi eelarve lõhki.

Peale selle ootab arestimist ja Ukraina ülesehitamise rahastamiseks kasutamist 300 miljardi dollari (280 miljardi euro) väärtuses külmutatud Venemaa riigivara. Arutelu sellise vara tavapärasest puutumatusest arestimise eest peaks aja jooksul jõudma välja seisukohale, et agressoriik kaotab puutumatuse. Enamikku neist varadest hoitakse ELis ja nende arestimine sõjahüvitiseks leevendaks vajadust ELi ja teiste eelarvevahendite järele.

Kõik jätkuva ulatusliku rahastamise küsimused sõltuvad loomulikult sellest, kas Ukraina viib ellu usaldusväärsed kaasnevad poliitreformid, ning ELi kavandatud Ukraina rahastu aastateks 2024–2027 rahuldavast rakendamisest.

Kokkuvõtteks ei ole põhjust karta, et edasine laienemine lööks ELi eelarve lõhki. Ukraina liitumiskulude haldamise mehhanismid on olemas. Ukraina liikmekssaamise ajaks jääb küllaldaselt aega neid kohandada ja nende rakendamiseks valmistuda.