Merkeli meistriaastad

Kui Angela Merkel tõusis paar aastat tagasi Saksamaa etteotsa, olid arvamused tema tegevuse ning poliitilise tuleviku kohta vastukäivad. Pessimistid viitasid Merkeli parteis valitsenud vastuoludele, mis tõid kaasa loodetust väiksema valimisedu ning sundisid Merkelit liberaalide asemel looma koalitsiooni sotsiaaldemokraatidega. Sellist koalitsiooni peeti töövõimetuks ning Merkelit sotsiaaldemokraatide pantvangiks, mis omakorda pidanuks viima mässuni kristlike demokraatide seas ning Merkeli väljavahetamiseni. Teised viitasid Merkeli puudulikule välispoliitilisele kogemusele ning ühepoolsele välispoliitilisele orientatsioonile Ameerika Ühendriikide suunas, mis pidanuks vähendama Merkeli autoriteeti Euroopas. Optimistid leidsid, et Merkeli näol on Saksamaa taas saanud tugeva liidri, kes suudab end sisepoliitilise positsiooni nõrkusele vaatamata maksma panna nii Saksamaal kui Euroopas ning maailmas laiemaltki. Kuulusin ise just selle leeri toetajate hulka, esinedes sellel teemal Diplomaatias ka lühikese seisukohavõtuga.

Praeguseks on sellest niipalju aega mööda läinud, et on kätte jõudnud aeg teha esimesi kokkuvõtteid. Lühidalt öeldes võin tõdeda, et optimistidel on olnud rohkem õigus kui pessimistidel. Merkel on suutnud tõusta Euroopa uute liidrite hulka, etendades tegelikult lausa juhtivat rolli. Merkeli positsiooni on veelgi tugevdanud tema vana sõbra ning parteikaaslase Sarkozy tõus Prantsusmaa presidendiks, nii et aeg-ajalt möödapääsmatult esile kerkivate lahkarvamuste kiuste on need riigid taas loomas Euroopale uut juhtrakendit.

Kuigi siinne kirjutis on peamiselt pühendatud Merkeli välispoliitilisele tegevusele, ei saa mööda ka sisepoliitikast. Kui Merkeli sisepoliitika oleks ebaõnnestunud, oleks tal olnud raske Euroopas läbi lüüa. Seda teab ka Merkel hästi, mistõttu ta on Saksamaa juhtimisele muu maailma kõrval piisavalt tähelepanu pööranud. Esiteks on Merkel end maksma pannud koalitsioonis, see omakorda on surunud maha võimalikud mässukatsed kristlike demokraatide seas. Merkel on üsna täpselt kinni hoidnud koalitsioonilepingus kokkulepitust, olles aga järeleandmatu sotsiaaldemokraatide täiendavate nõudmiste suhtes. See on loonud Saksamaal olukorra, kus ühelt poolt pole Merkeli reformid olnud just eriti radikaalsed – majandusteadlaste meelest on need Saksamaa majanduse kriisist väljatoomiseks täiesti ebapiisavad –, teiselt poolt on need ometi toonud usu, et lõpuks ometi hakkab Saksamaal midagi ka paremaks minema. See on omakorda kaasa aidanud majandusliku olukorra paranemisele, millest on kasu loomulikult ka Saksamaa naabritel. Kui kaua selline tegude katteta usk püsib, on loomulikult iseküsimus. Merkeli stiiliks on seejuures ajada asju suurema kisa-kärata. Hea sellekohane näide on Saksamaa tööturureformid. Prantsusmaal tõi sellest tagasihoidlikum reformikava tänavatele miljonid protestijad, Saksamaal ei pööranud samale reformile pea keegi tähelepanu.

Merkel taastas kiirelt Saksamaa traditsiooniliselt head sidemed Ühendriikidega, muutumata samal ajal mingil kombel Ühendriikide “puudliks”.

Lähtumine põhimõttest “Palju kära, vähe villa” iseloomustab ka Merkeli välispoliitilist kurssi. Nii nagu ennustati, on Merkel paljuski jätkanud Helmut Kohli välispoliitilist liini, mis tugevate sidemete kõrval Ameerika Ühendriikidega pöörab peatähelepanu Euroopale, arendades siin Saksa-Prantsusmaa telge, olles umbusklik Inglismaa suhtes ning pidades tihedat sidet Euroopa Liidu väiksemate liikmesriikidega, pürgides sealjuures teataval määral nende esindajaks Euroopas. Merkel taastas kiirelt Saksamaa traditsiooniliselt head sidemed Ühendriikidega, muutumata samal ajal mingil kombel Ühendriikide “puudliks”. Hea näide on selles osas Merkeli vankumatus keskkonnakaitse küsimustes, kus ta on suutnud saavutada ka reaalseid tulemusi.

Prantsusmaaga seadis Merkel viivitamatult sisse head suhted, mis tõotavad Sarkozy ajal vaid tugevneda. See on võimaldanud Merkelil saada oma tahtmine mitmes Euroopa tulevikku puudutavas küsimuses. Juba Merkeli esimene sekkumine Euroopa asjadesse oli edukas: tänu tema aktiivsusele õnnestus läbi suruda kompromisslahendus Euroopa Liidu eelarve küsimuses. Selle järel ohati kergendatult mitmel pool Euroopas: Saksamaa on lõpuks ometi Euroopasse tagasi pöördunud. Järgnes aga veelgi raskem ülesanne: Euroopa väljatoomine põhiseaduslikust kriisist. Saksamaa presidentuuri kasutades sai Merkel ka sellega hakkama, ohverdades sisuliselt surnud põhiseaduse, mis osutus optimaalselt praktiliseks ning liikmesriikide enamusele vastuvõetavaks lahenduseks. Euroopa uuendamisel ning tugevdamisel on see aga alles esimene samm. Peamine töö seisab alles ees. Loodetavasti jätkub Saksa-Prantsuse rakendil jõudu läbi suruda kiiremaks lõimumiseks vajalikud sammud, ohverdamata samas Euroopa konkurentsivõimet. Mõned põhiseaduse lahendis tehtud kompromissid võivad nimelt sellel alal olla halb signaal. Seetõttu oleks Merkelil praktiline toetuda Läänemere regioonile, kus on suudetud ühendada uute liikmesriikide radikaalsed majandusreformid Põhjamaade heaoluühiskonna põhiväärtustega, kusjuures tagades Euroopa kiireima majanduskasvu.

Väga tähelepanelikult on maailmas jälgitud Merkeli suhteid Venemaaga. Kuigi Saksamaa välispoliitika on siin traditsiooniliselt olnud äärmiselt alalhoidlik, kui mitte öelda, et naiivne, on Merkel vaikselt, aga kindlalt kurssi muutnud. Esialgsest katsest Putinit “positiivselt hõlmata” on Merkel jõudnud järjest realistlikumale positsioonile. Kõige selgemalt annab tema tegevuse kohta tunnistust Putini avaldus pärast viimast kohtumist Merkeliga: et Venemaa loodab, et järgmise ehk Portugali presidentuuri ajal hakkavad Venemaa ja Euroopa suhted “jälle” paranema. Sellise “tunnustuse” saamiseks pidi Merkel Putiniga tõeliselt kindlameelselt kaitsma, kaitstes muu seas ka Eesti õigust läheneda oma ajaloole just sellisel viisil, nagu eestlased seda soovivad.

Esialgsest katsest Putinit “positiivselt hõlmata” on Merkel jõudnud järjest realistlikumale positsioonile.

Siit ongi hea üle minna Merkeli suhetele “uue Euroopaga”. Kuigi Merkel on siingi hoidunud kõlavatest avaldustest, on muudatused ometigi selgesti näha. Kui Schröderi ajal tehti otsuseid üle “uue Euroopa” pea, siis praeguseks on see lõppenud. Balti riikide juhtidel on erinevalt Schröderist Merkeliga otsekontakt, nii nagu aastaid tagasi “papa Kohli” ajal. Paraku pole Merkeli hea tahe kõikjal vastukaja leidnud. Suurimaks väljakutseks Merkelile on kujunenud positiivsete suhete arendamine Poolaga, mis vastab Saksamaa positiivsetele initsiatiividele tihtipeale üsna radikaalsete nõudmistega. Euroopa “paha poisiga” pole Merkelil kerge olnud, samas on siingi asjad arenenud pigem positiivses kui negatiivses suunas.

Nii võiks lõpetada ülevaate Merkeli “meistriaastatest” igati positiivselt, samas pole Merkeli edu või ebaedu küsimus sugugi otsustatud. Jättes siinkohal kõrvale Saksamaale eluliselt vajalike majandusreformide jätkuva teostamatuse, tuletan meelde, et erinevalt Kohlist pole Merkel suutnud pea midagi radikaalset ette võtta Euroopa laiendamiseks. Laienemisprotsess on sisuliselt peatunud, naabruspoliitika on osutunud sedavõrd hambutuks, et sellest on lausa kohatu rääkida. Merkel ja Saksamaa on ilmutanud minimaalset aktiivsust Ukraina, Moldova ja Gruusia suunal, jättes need maad Venemaa tugevneva surve alla. Sõnades on Saksamaa positsioon olnud igati positiivne, reaalseid samme pole ilukõnele aga järgnenud. Kui Merkel tahab tõusta oma suure eeskuju Kohli kõrvale, on sellel alal aktiivsuse näitamine talle eluliselt oluline.

Teine väljakutse puudutab Euroopa konkurentsivõime tõstmist. Euroopa Ameerika Ühendriikidest mööda viia lubanud “Lissaboni protsess” on täielikult peatunud. Vajadus selle järele on praeguseks aga veel teravam kui kümme aastat tagasi. Ilma Saksamaata pole tõsiste reformide alustamine Euroopas võimalik. Alustada võiks siin Euroopa avamisest tõelisele konkurentsile ehk teenuste vabaturu loomisest. Nende ja teiste sammudeta jääb Euroopa areng varem või hiljem seisma. Merkeli suurim ülesanne peitubki seetõttu Euroopale uue hingamise andmises. See nõuab temalt aga senisest veelgi otsustavamat tegutsemist.