Merepõhi kui uus lahinguväli: elutähtsa veealuse taristu kaitsmine

Vahejuhtumid, millest mõni on seotud laevadega, mis võivad kuuluda Venemaa varilaevastikku – laevade rühma, mis tegeleb ebaseaduslike ja ohurikaste laevanduspraktikatega vältimaks Venemaale kehtestatud sanktsioone –, on rõhutanud tungivat vajadust õigusraamistikku ümber hinnata ja tugevdada turvameetmeid, et kaitsta tähtsaid ühendusliine.

Õiguslüngad rahvusvahelises õiguses ja reformivajadus

Olemasolev rahvusvaheline õiguslik raamistik, mis põhineb peamiselt aegunud 1884. aasta veealuste telegraafikaablite kaitse konventsioonil, ei paku veealuse taristuga seotud tänapäevaste ohtudega tegelemiseks küllalt võimalusi. Need ohud ulatuvad nüüd juhuslikest kahjudest kaugemale, hõlmates sabotaaži, küberründeid ja sidekaablite võimalikku spionaažiks ärakasutamist.

ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsioon (UNCLOS) annab mõningaid juhiseid, kuid selles puuduvad konkreetsed sätted tänapäevaste ohtude käsitlemiseks. Näiteks ei paku UNCLOS piisavalt selgust järgmistes küsimustes:

• Jurisdiktsioon ja jõustamine: jurisdiktsiooni kindlaksmääramine ja juriidiliste kohustuste jõustamine rahvusvahelistes vetes toimuva sabotaaži või veealuse taristu häirimise korral on endiselt keeruline.
• Sabotaažiaktide määratlemine ja kriminaliseerimine: on vaja veealuse taristu vastu suunatud sabotaažiaktide selget rahvusvahelist määratlust ja kokkulepet selliste tegude õiguslike tagajärgede kohta.
• Vastutus ja hüvitis: selge vastutuse ja kompensatsioonimehhanismide kehtestamine veealusele taristule tekitatud kahju eest on pahatahtlike osalejate heidutamiseks ja remondi hõlbustamiseks ülimalt oluline.

Rahvusvaheliste osalejate roll

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon toimib peamise rahvusvahelise ookeane valitseva organina, eriti UNCLOSe raames, millel on väga tähtis roll.

16. novembril 1994 jõustunud nn mereõiguse seaduse läbirääkimised ja ratifitseerimine oli pikaajaline ja keeruline protsess. See hõlmas aastaid kestnud arutelusid 140 riigi, kuue mitteiseseisva territooriumi, kaheksa rahvusliku vabastusliikumise, 19 eriagentuuri ja mitmesuguste valitsustevaheliste organisatsioonide vahel. Mitmepoolse konsensuse saavutamine nii mitmekesises raamistikus oli muljetavaldav saavutus.

Sellises kontekstis on peaaegu võimatu saavutada nüüd uut üksmeelt, et mistahes parandusi vastu võtta. UNCLOS on kindel alus – „kalju“, mis tänapäeva multipolaarses maailmas, mida iseloomustavad ulatuslikud kriisid ja konfliktid, takistab järjekindlalt iga ametlikku protsessi, mille eesmärk on selle artiklite (kõnealusel juhul 1884. aasta konventsiooni) uuesti läbivaatamine või ajakohastamine. See on aga hädavajalik, et võtta praeguste raskuste ja tehnoloogilise arengu vastu tugevaid meetmeid, kaitsmaks veealust taristut.

Peale selle töötati UNCLOS välja ajal, mil veealuste kaablite lõhkumine tundus peaaegu võimatu (või ebatõenäoline, eriti sügavas vees) ja nende raja täpseks jälgimiseks tuli tehnoloogial veel tublisti areneda. Arvestades uute ohtude esile kerkimist, on ilmne, et olemasolev raamistik tuleb nende probleemide tõhusaks lahendamiseks uuesti läbi vaadata.

UNCLOS/1884 konventsioonis merealuste kaablite kaitset käsitlevate traditsiooniliste eeskirjade tugevdamiseks oleks tarvis sõlmida rahvusvaheline leping.

Rannikuriikide volitusi tuleb suurendada, sest nemad vastutavad rajatiste paigaldamise ja opereerimise litsentsimise eest mandrilaval, mis toimib nii territoriaalmere digitaalse kui ka füüsilise laiendusena. Mõni rannikuriik on ka võimeline edastama neist piirkondadest keskkonnaandmeid. Käesoleval ajal on „vee all“ käimas tähelepanuväärne tehniline revolutsioon. SMART (Scientific Monitoring and Reliable Telecommunications) merealused kaablid suudavad koguda reaalajas andmeid otse ookeanipõhjast ja ümbritsevast veesambast.

UNCLOS/1884 konventsioonis merealuste kaablite kaitset käsitlevate traditsiooniliste eeskirjade tugevdamiseks oleks tarvis sõlmida rahvusvaheline leping. See leping määratleks merealuste kaablite kahjustamise rahvusvahelise kriminaalkuriteona, olgu selle põhjuseks siis tahtlik üleastumine või hoolimatus. Samuti kirjeldataks selles vajalikke viivitamatuid meetmeid ja volitataks kõiki riike võtma meetmeid nende õigusrikkumiste ärahoidmiseks avamerel ja süvamerepõhjas. Selle kompleksse õigusliku raamistiku eesmärk on kaitsta elutähtsat veealust taristut.

Algatus peaks hõlmama rahvusvahelise õiguse tõhustamist, et pakkuda toetust, mis ulatub kaugemale piirkondlikest ja spetsialiseeritud organisatsioonidest nagu Euroopa Liit, NATO ja muud piirkondlikud turvaasutused. Jõupingutused tuleks koondada elutähtsa veealuse taristu kaitse kooskõlastatud mehhanismide väljatöötamisele. See hõlmab luureandmete jagamist, vahejuhtumitele reageerimise koordineerimist, parimate tavade edendamist ning piirkondlike ja liitudevaheliste suuniste väljatöötamist nende rajatiste kaitseks – ühesõnaga kõike, mis on praeguses julgeolekukeskkonnas hädavajalik.

Üksikud riigid tunnistavad üha enam merepõhja strateegilist tähtsust ja haavatavust. Näiteks Prantsusmaa on välja töötanud merepõhjas sõjapidamise strateegia, et tulla toime tekkivate ohtudega selles keerulises ja suuresti uurimata valdkonnas. See tõstab esile kasvavat teadlikkust vajadusest kaitsta elutähtsat merealust taristut ja säilitada mereturvalisust, pidades silmas arenevaid hübriidsõja taktikaid.

Kerksuse suurendamine: praktilised lahendused

Nende probleemide lahendamiseks on vaja mitmekülgset lähenemist. Ukraina sõda on näidanud, kuidas uued tehnoloogiad, nagu pealvee ja allvee meredroonid, omavad jõudu mitmekordistavat potentsiaali. Väga tulemuslikuks on osutunud reaalajas toimuv tehisintellekti juhitud riskijuhtimise analüüs kahtlase käitumise tuvastamisel. Autonoomsed alused ja droonid, mis töötavad nii merel kui ka õhus, on võimaldanud märkimisväärset edu isegi ilma suure traditsioonilise mereväeta, rõhutades nende tehnoloogiate transformeerivat mõju tänapäevasele meresõiduturvalisusele.

Tehnoloogilised edusammud, nagu Eesti valitsuse SEAWOLFi projekt, on otsustava tähtsusega, pakkudes praktilisi tööriistu nii tsiviil- kui ka sõjaliseks rakenduseks. SEAWOLFi algatuse eesmärk on luua mere „digitaalne kaksik“, rakendades nutikate poide võrgustikku, et koguda reaalajas andmeid hüdroloogiliste, meteoroloogiliste ja meresõiduohutuse tingimuste kohta, suurendades olukorrateadlikkust ja võimaldades ohtudele kiiresti reageerida. Teiseks näiteks on kahesuguse kasutusega taristu nagu Portugali Sinesi sadam, kus sadamarajatised on projekteeritud nii, et neid saab rakendada nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel, suurendades seeläbi turvalisust ja kerksust.

Rahvusvahelise koostöö tugevdamine riikide vahel, sh luureandmete jagamine, ühisõppuste korraldamine ja ühiste standardite väljatöötamine allveetaristu kaitseks, on vältimatu.

Rahvusvahelist koostööd ei saa alahinnata, kuna mered on ühiskasutuses. Koostöö tugevdamine riikide vahel, sh luureandmete jagamine, ühisõppuste korraldamine ja ühiste standardite väljatöötamine allveetaristu kaitseks, on veealuse taristu kaitse uue reaalsusega toimetulekuks vältimatu. Rahvusvahelise õiguse uuesti läbivaatamine, tegelemaks arenevate ohtudega veealusele taristule, ei peaks hõlmama mitte ainult õigusrikkumiste selgete määratluste kehtestamist või jurisdiktsiooni selguse suurendamist, vaid ka tõhusate jõustamismehhanismide väljatöötamist seal, kus rahvusvaheline koostöö on hädavajalik.

Peale selle võivad rohelised koridorid piirkondlike laevandus- ja energiavõrkude arengut soodustades aidata maandada riske, mis on seotud merealuse taristu suureneva haavatavusega. Hiljutised rünnakud merealuste kaablite ja torujuhtmete vastu on näidanud pikamaa energia- ja andmeedastussüsteemide haprust. Edendades enam lokaliseeritud ja vastupidavamaid energia- ja transpordisüsteeme, võivad rohelised koridorid aidata vähendada sõltuvust nendest haavatavatest merealustest rajatistest.

Lõppjäreldus

Elutähtsa veealuse taristu kaitse on ülemaailmse julgeoleku, majandusliku stabiilsuse ja rahvusvaheliste suhete jaoks ülimalt oluline. Tegeledes kehtiva õigusraamistiku piiratusega, investeerides kõrgtehnoloogiasse ja edendades rahvusvahelist koostööd, saame suurendada kriitiliste rajatiste vastupidavust ja maandada ohtudest tulenevaid riske.

Esmatähtis on olemasoleva rahvusvahelise õigusraamistiku kiire reformimine. Praegusest raamistikust, mis suures osas põhineb aegunud 1884. aasta telegraafikaablite kaitse konventsioonil, ei piisa veealuse taristu kaitsmiseks uute ohtude eest.

Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb sõlmida rahvusvaheline leping, et tõhustada kehtivaid merealuste kaablite kaitset puudutavaid reegleid. See leping liigitaks merekaablite kahjustamise rahvusvaheliseks kuriteoks, olenemata sellest, kas see tuleneb tahtlikust üleastumisest või hoolimatusest. Lisaks täpsustaks see kahjudele reageerimiseks vajalikke viivitamatuid meetmeid ja volitaks kõiki riike rakendama meetmeid nende õigusrikkumiste ärahoidmiseks avamerel ja süvamerepõhjas.

Algatuse eesmärk on tugevdada rahvusvahelist õigust ja toetada jõupingutusi väljaspool organisatsioone nagu EL, NATO ja muud piirkondlikud julgeolekuasutused.

Eskaleeruvad rünnakud elutähtsale veealusele taristule, mis on tipnenud 2024. aasta intsidentidega Läänemerel, nõuavad kiiret tegutsemist. Need rünnakud, mille sihtmärgiks on torujuhtmed, elektri- ja sidekaablid, rõhutavad meie omavahel ühendatud maailma haavatavust ja tungivat vajadust põhjalikult ümber hinnata senist lähenemisviisi mereturvalisusele.