Meie olemine ja kestmine

Hästi lihtsustatult võiks meie põhiseadusele tuginevalt öelda, et Eesti riigi ülesandeks on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Meie rahvuse ja kultuuri olemasolu on meie jaoks ühelt poolt väärtus ja teiselt poolt tegelikkus. Tegelikkuseks on ta saanud läbi sajandite pikkuse ajaloo ja muutuste, mille ulatust ja olulisust me sageli isegi ei hooma. Olgu siinkohal osutatud vaid ühele tõsiasjale – paarsada aastat tagasi siin Maarjamaal kõlanud eesti keel, õigemini küll suur hulk eesti keele murdeid, on tänastele eestlastele pea sama võõras kui tänane soome keel. Kel paarsada aastat on liigpikk vahemik, võib oma tänast keelt võrrelda saja aasta taguse kirjasõnaga, mis küll hoopis tuttavam, ent ometi ka tuntavalt erinev tänasest keelest. Seega võime väita, et meie keel ja kultuur on kui elusorganism, mille areng sai alguse kauges-kauges minevikus ja suubub läbi tänase päeva tulevikku, kusjuures selle arenguga kaasas käinud muutused on ajaloolise kogemuse põhjal üsna suured.

Muidugi võime mõelda, et ajaloos olid sõjad ja haigused ja vallutused ja küüditamised ning nüüdseks on see loodetavasti kõik möödas ja saabunud on rahuaeg, eriti arvestades meie liikmelisust NATOs ja Euroopa Liidus, mis võimaldab meil oma taasiseseisvunud riigi toel oma rahvust ja kultuuri säilitada. Säilitamine oleks siis see ellujäämine või kestmine läbi aja. See võiks nagu olla see ideaal, mille poole püüelda ja mida oma sihiks seada. Sealhulgas ka riigile kui selle kestmise tagajale. Ja riigikaitsele kui riigi suutlikkusele enda eest seista. Ja sõjalisele riigikaitsele kui suutlikkusele seista enda eest, relv käes. Ja diplomaatiale, mis peaks relvade haaramist ära hoidma.

Kogemus on näidanud, et alati pole kasulik vaidlusse tormata, eriti siis, kui oponendi argumendid tunduvad toekamad.

Kas selline kestmine on üleüldse võimalik ja millistel tingimustel? Mis võiks olla selle kestmise hind ja kas me oleme valmis seda maksma? Neile küsimustele tahakski vastust otsida.

Alustama peaks sellest, et kestmine eeldab olemasolu ja viimane omakorda selgust selles, mis asi see on, mis on olemas ja kestma peab. Ilmsesti on kõige loomulikum määratleda see eneseteadvuse kaudu – kestma peame Meie, vennad ja õed keeles ja kultuuris, kes me end Meiena tunneme, vastandudes paljudele Nendele lähedal ja kaugel. Kuidas Nende kestmisega jääb, pole Meile esmaoluline, aga eks me või eeldada, et Nendel on ka soov kesta ja Neid võib olla ja on ilmsesti palju. Niisama loomulik on eeldada, et Meil ja Neil võivad olla ja on vastandlikud huvid selles kestmise võidujooksus.

Huvid võivad olla kõige erinevamad, ent olulises osas taanduvad need kestmiseks vajalike ressursside kättesaamisele. Elusorganismina vajame me kestmiseks vett, õhku ja toitu, füüsikute keeli energiat ja negentroopiat¹ ning neid ei saa kõigile piiramatult jaguda. Järelikult tuleb energia ja negentroopia ehk siis hea energia pärast konkureerida. Oluline on algusest peale teada, et konkurentsi olemasolu on loomulik ja vältimatu ja konkurentsivõime seega kestmise alus.

Argumendid null-summa mängudes

Kõige lihtsam konkurents on kahe poole võitlus ühe objekti pärast, kus võit ja kaotus käivad alati käsikäes ehk siis ühe võit on teise sama suur kaotus. Niisuguseid mänge nimetatakse null-summa mängudeks. Null-summa konkurents on samuti paratamatu ja vältimatu ja iga olend peab ka selles mängus olema tõsiseltvõetav ja konkurentsivõimeline (loe: suhteliselt tugev), et mitte nälga surra või lihtsalt ärasöödud saada. Selleks tarbeks on meil okkad, sarved, rusikad, malakad ja pommid. Igaühel vastavalt võimalustele ja vajadustele. Nimetame neid asju argumentideks.

Argumendid peavad olema kaalukad ja veenvad, et tagada vaidlustes oma huvide kaitse. Kui mitte alati, siis vähemasti piisavatel juhtudel, et oma (ellujäämiseks vajalik) osa kätte nõuda. Kogemus on näidanud, et alati pole kasulik vaidlusse tormata, eriti siis, kui oponendi argumendid tunduvad toekamad.

Sama kogemus näitab, et see, kel argumente pole, jääb igas vaidluses alla. Esmapilgul tundub, et kasulik on kasvatada oma argumente kõigi teiste argumentidest vägevamaks, ent sügavam järelemõtlemine näitab, et see pole mõistlik. Piisab sellest, et sul on argumente lihtsalt keskmisest rohkem – tuleb odavam, sest argumendid on kulukad. Samuti tuleb enne vaidlemist kaaluda, kas tasub oma argumente igasuguste peale kulutada – vahel võib pealejäämisest sugenev kasu jääda kõvasti alla kulunud argumentide hinnale. Need lihtsad kaalutlused moodustavadki üldiselt kogu julgeolekupoliitika baaskursuse.

Jätkukursusel tuleb tähele panna, et eelmises paragrahvis põhines oluline osa otsustest vaidlema asuda oponendi argumentide eelneval hindamisel. Seega on igaühe huvides, et tema argumendid paistaksid võimalikult veenvad, et tagada vastaspoole piisav heidutus vaidlusse laskumast. Siit jõuame tegeliku ja näilise vahekorrani julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ja sealt edasi luure ja vastuluure vajalikkuseni. Mis aga veelgi olulisem, mõistame, miks on vajalikud ja asjakohased nii enesekehtestusele suunatud jõudemonstratsioonid kui ka provokatiivsed avaldused. Esimesed teenivad heidutuse eesmärki ja teised peaksid viima oponendi poolt oma argumentide paljastamiseni.

Kestmine eeldab olemasolu ja viimane omakorda selgust selles, mis asi see on, mis on olemas ja kestma peab.

Siinkohal lõpetaks klassikalise nn null-summa konkurentsi analüüsi, rõhutades veelkord, et vajaliku argumentatsiooniarsenali väljaarendamine on ellujäämise vältimatu eeldus. Seejuures pole oluline selle arsenali tegelik kasutamine, küll aga veenev valmisolek vajadusel kogu arsenali kasutamiseks. Rõhutan täiendit „kogu”, sest vaid sel juhul on arsenali olemasolu tegeliku jõu allikaks.

Ometi ei ole null-summa mängude valdamine ellujäämiseks piisav. Enamgi veel, null-summa mängude maailm on oma olemuselt staatiline või isegi surnud – selles ei toimu ega saagi toimuda kvalitatiivset arengut, sest kogu mängu loogika on suunatud argumentide kuhjamisele üha uuteks lõpliku ja piiratud ressursi ümberjagamisteks. See on „kõikide sõda kõikide vastu” maailm, kus puuduvad võimalused sünergiaks ja seeläbi arenguks.

Võit-võit-suhted

Õnneks ei piirdu tegelik maailm null-summa mängudega. Meile kingitud universumis käivates elu- (ja ellujäämis)mängudes on võimalik, ehkki kaugeltki mitte enamikul juhtudel, ka võit-võit tüüpi konkurents, mida hea oskuse korral saaks ja ideaalis tulekski koostööks kujundada. Mida see tähendab? Hästi piltlikult öeldes on teatud juhtudel võimalik selline konkurents, kus ühishuviline tegutsemine on kasulik mõlemale poolele. Näiteks niisuguse looma jahil, kellest üksinda jõud üle ei käi. Sisuliselt tähendab see seda, et ühistegevus suurendab kättesaadavat ressurssi ja võimaldab seeläbi arengut kvalitatiivselt kõrgemal tasemel. Ajaloolist perspektiivi (ca 5 miljardit aastat elusloodust) silmas pidades ongi tänaseks olemas vaid need olendid, kellel selline koostööoskus on olemas olnud. Need, kel selline oskus osutus olematuks, muutusid ajapikku ka ise olematuks.

Miks siis koostöösuutlikkus pole üldlevinud, kui sellest nii palju kasu tõuseb? Peamiseks põhjuseks on sellistesse mängudesse sissekodeeritud kiusatused – ühisjõupingutuste vilju on ju võimalik ka üksi nautida. Kui näiteks ühisel jahil saagiks saadud metssiga on ilusti patta pandud, võib tugevam pool oma partneri paari kaaluka argumendiga kõhutäiest lihtsalt loobuma sundida. Niisuguste kiusatustega võitlemise klassikaliseks näiteks on nn vangi dilemma, kus ühiselt sooritatud kuritöö kahte osapoolt üle kuulatakse ja nad peavad otsustama, kas enda vabadus sõbra ülesandmise hinnaga on hea kaup või mitte. Dilemma lahendus peitub usalduskapitalis, mille omanik tulevaste ühisettevõtmiste nimel loobub lühiajalisest omakasust. Suutmatus niisugustele lähikasulistele kiusatustele vastu panna on loomulikult suur ja Eesti olustikus sobib niisugust mõttelaadi kõige paremini kirjeldama rehepapluse termin. Kiusatusele järeleandmine hävitab aga kõige otsesemalt võimalikust ühistegevusest saadava lisaväärtuse ja sellele tugineva arengupotentsiaali. Pärsitud areng omakorda vähendab ühist konkurentsivõimet.

Kiire kasvu hind on kohustuslik avatus muutustele iseendas.

Olulise momendina eelnevast arutelust tuleks silmas pidada tõsiasja, et edukaks ühistegevuseks on vaja kahte kvaliteeti. Esiteks oskust ja suutlikkust otsida konkurentsisituatsioonis võimalikke ühishuvisid ja teiseks, vastastikust usaldust partnerite vahel. Mõlemad eeldavad partnerite suutlikkust muutuda elik allutada oma kitsaid huve üldisematele ja pikaajalisematele väärtustele. Just viimase asjaolu tõttu saab (ja tuleb) järeldada, et sellises koostöös ei jää partnerid enam endisteks, üksnes oma individuaalseid huve kandvateks subjektideks, vaid omandavad uue kvaliteedi. Oluliseks kvaliteediks on usalduse teke (või süvenemine) partneri vastu, mis tegelikult on vastastikuse sõltuvuse üks vormidest – Meie ja Nemad ei ole enam lahutatud, vaid ripuvad teineteisest ära. Võib-olla tohib seda nimetada abieluliseks sõltuvuseks koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Teeme siinkohal ühe olulise üldistava järelduse kestmise kohta: elu- ja arengujõuline subjekt saab selline olla vaid muutumises ja kasvavas sõltuvuses. Järelikult tuleb igasuguse kestmise käsitluses lubada esialgse ehk olemasoleva ümberkujunemist. Võtmeküsimuseks jääb siin ilmselt muutuste määr ja kiirus. Kui kiired tohivad olla muutused asjade kestmisel, et võiksime veel rääkida kestmisest? Eelpool toodud loogika alusel on ilmselt õigustatud ka väide, et kiirem edenemine eeldab enam kooperatiivsust ja mitte-null-summa suhteid, viimased omakorda aga toovad kaasa vajaduse end suuremal määral välistele huvidele allutada ja seeläbi ise muutuda. Lühidalt – kiire kasvu hind on kohustuslik avatus muutustele iseendas.

Mitte-null-summa mängudel on lisaks võimalusele saavutada võit-võit tulemus olemas ka kaotus-kaotus variant. Selline tulemus on tõenäoline, kui ühistegevusele suunatud suhetes usaldus mõraneb ja koostööretoorika varjus hakkab idanema valmisolek partnerit petta. Seejuures on oluline mõista, et tegu ei pea olema kavandatud pettusena – see on iseenesest mõistetavalt viljatu –, vaid vargsi sugeneva ebakindlustundega partneri usaldatavuse suhtes, mis viib omapoolse (ennetava?) petmiseni. Mänguteooria loogika ütleb, et see võib olla ellujäämisstrateegia, eriti nõrgemale partnerile, kel null-summa mängus on vähem argumente enda kaitseks. Siit veel üks oluline järeldus: arengule ja koostööle suunatud käitumine sisaldab endas riske – ja seda eriti nõrgemale partnerile – kaotada oma identiteet partneri võimaliku pettuse läbi.

Eesti valikud

Tuleks nüüd tagasi algse teema – eesti rahvuse ja kultuuri olemine ja kestmine. Ülaltoodud mänguline mänguteoreetiline käsitlus olemisest ja kestmisest on joonistanud üsna vastuolulise pildi meie võimalikest valikutest. Iseendaks jäämise põhimõttekindlaim tee on valida selgelt oma huvid, mis tähendab paratamatult null-summa mängudes osalemist. Viimaseks on vajalik eelkõige kasvatada oma argumentide jõudu ja valmisolekut neid kasutada, sealhulgas nn viimseks võitluseks. See on panus iseendaks jäämisele, riskides vajadusel ka surmaga. Ometi on see lihtne ja emotsionaalselt sümpaatne valik: meie vabadus kui ülim ja kompromissitu väärtus. Aga küsigem – on’s meil selleks argumentide jõudu ja mis vahest veelgi olulisem, kui ühtsed oleme me selles kompromissitus valmisolekus kaitsta oma identiteedi vabadust viimse veretilgani? Meie rahva ajaloolised valikud on olnud ikka rohkem isiklik-perekondlikule ellujäämisperspektiivile kui surmaheitlusele orienteeritud, rääkimata desertööridest ja kollaboratsionistidest, kel ellujäämisele lisaks ka lihtne omakasu esikohal seisis. Tuleb tõdeda, et oleme sellele vaatamata olemas – eestlastena oma keele ja kultuuriga. Järelikult on meil olnud olemas ka see kõrgem oskus mitte-null-summa mängudeks. Ja sellega lahutamatult seotud võime ja valmisolek muutuda.

Suutmatus lähikasulistele kiusatustele vastu panna on loomulikult suur ja Eesti olustikus sobib niisugust mõttelaadi kõige paremini kirjeldama rehepapluse termin.

Enamgi veel, meie taasiseseisvumisjärgne kiire sotsiaal-majanduslik areng, mis on sündinud olulises osas vastastikku kasulikus koostöös väliste partneritega, on esitanud suure väljakutse muutustele (šokiteraapia!?!) ja me oleme selle väljakutse vastu võtnud. Tunnistagem siiski, kaugeltki mitte täielikus üksmeeles. Ometi on see enamuse arvates olnud edulugu, kuigi ühtlasi on meie sotsiaal-majanduslik identiteet väga kiiresti ja oluliselt muutunud ning sisutühi pole küsimus: „Kes on peremees (loe: omanik) meie maal?” Nii on läinud sotsiaal-majanduslikus vallas.

Küsigem nüüd, kuidas on olnud samal ajal lood meie rahvusliku julgeoleku ja sellega seotud välis- ning kaitsepoliitika vallas. Millised on olnud arengud ja mängitud mängud. Ilmselt on mõistetav, et geopoliitilisele kaardile taastekkides oli ja sai olla Eesti peamiseks eesmärgiks end seal nähtavaks teha. See aga on alati just null-summa mängude valdkonda kuuluv tegevus. See on meil õnnestunud. Oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmed ja ühinemisprotsessis osalemisega sisenenud ka suurema rahvusvahelise koostöö mitte-null-summa mängudesse. Ometi on see protsess, osalt isegi meie huvidele vastutulevalt avansiline, saanud üsna vastuolulise käsitluse osaliseks nii meie siseriiklikus retoorikas kui ka riigi välispoliitilises käitumises. Julgen siinkohal väita, et meie tegelik valmisolek muutusteks iseendas on alla jäänud nii tegelikuks arenguks vajalikule määrale kui ka partnerite õigustatud ootustele. Me pole suutnud välisilma kultuurilis-poliitilisele mõjule olla kaugeltki samavõrd avatud kui tema finantsmajanduslikule survele. Ma ei soovi siinkohal anda hinnanguid ja pigem olen seda meelt, et teatud konservatiivsus on siinkohal igati kohane. Samas tuleks endale selgesti aru anda, et soovides muutusi väliskeskkonnas, peame ka ise muutusteks enam valmis olema. Mitte alla- ega järeleandvalt, vaid aktiivselt ühishuvisid otsides ja nende teostamise käigus ka iseennast kohandades. Maailm meie ümber muutub väga kiiresti ja meile ei ole tegelikult antud valida, kas minna muutustega kaasa või mitte. Olla on hea, aga kestmine on olulisem ja see esitab meile tõsise väljakutse – kas suudame end ületades muutuda koos maailmaga. See tähendab, et me ei saa end isoleerida ei suurest naabrist ega kaugetest kõrberiikidest. Meie kestmise võti peitub tarkuses leida ühishuvisid ja võimalikke vastastikku kasulikke võite kõikjalt, kus võimalik. Selleks vajame vaid enam avatust ja ajalooliselt põhjustatud hirmudest võitusaamist. Meie võimalused igavesti kesta pole kunagi olnud nii suured kui praegu.