Marek Kohv: Miks ei peaks Lääs kartma Venemaa tuumaähvardusi
Ikka ja jälle kohtab Lääne inforuumis eskalatsioonihirmule viitavaid põhjendusi, miks ei peaks Ukrainale teatavaid võimekusi andma või et peaks koguni üldse lõpetama abi andmise, sest see lõpetaks ka sõja.
RKK uurimisprogrammi "Julgeolek ja kriisikindlus" juht
Liigne koogutamine Venemaa ähvarduste ees teeb meile endale vaid karuteene. Esiteks, sõja lõpetab ainult ja ainult Venemaa tegevus. Venemaa peab lõpetama Ukraina okupeerimise ja tooma väed enda territooriumile tagasi. Igasugused üleskutsed rahule ja sõja lõpule on puhas Vene infooperatsioon, mille siis kasulikud idioodid maailmas üles korjavad, sest kes saaks olla rahu vastu. Ära unustatakse tõsiasi, et Ukraina kaitseb oma inimesi ja oma territooriumi, samas kui Venemaa okupeerib Ukrainat ja tapab Ukraina elanikke. Kui Venemaa ise oma tegevust ei lõpeta, saab Venemaa tegevuse lõpetada ainult siis, kui anda maksimaalselt abi Ukrainale, kes siis Vene üksused oma territooriumilt minema ajab.
Sõja lõpetab ainult ja ainult Venemaa tegevus. Venemaa peab lõpetama Ukraina okupeerimise ja tooma väed enda territooriumile tagasi.
Teiseks, Venemaa on täiesti avalikult ja igapäevaselt kõikides oma tegudes ja sõnades lääne väärtuste ja põhimõtete vastu. Vene meedias – mis ei ole vaba, vaid täielikult Kremli kontrollitud – ähvardatakse igapäevaselt läänt tuumarelvade kasutamisega. Saatejuhid, kes saavad oma sisendi jutupunktideks otse Kremlist, ähvardavad labase sõimuga lääne riigijuhte isiklikult. Venemaa majandus on pööratud sõjatööstuseks, lükates kõrvale oma elanikkonna vajaduste täitmise. Venemaa juhid on lubanud lähiajal oluliselt sõjaväe isikkooseisu kasvatada. Nüüd, pärast presidendivalimise näitemängu, on ka uus mobilisatsioon Venemaal tõenäoline. Lisame siia juurde, et Venemaa on korduvalt mobiliseerinud mehi okupeeritud Ukraina aladelt – mis on sõjakuritegu.
Okupatsiooni õudus
Millist eskalatsiooni mõned Lääne juhid ikka veel pelgavad? Kardetakse tuumarelva kasutamist. Ka see on puhas Kremli propaganda, mida Venemaa meile iga päev üritab sisendada. Justkui oleks Venemaa aetud nurka ning teadagi, nurka aetud loomad hammustavad. Meeldetuletuseks, et Venemaa territoorium on suurim, mis ühel riigil sellel maakeral on. Millisest nurka ajamisest me räägime?
Ukraina jaoks ei ole ammugi küsimus tuumarelva kasutamises, sest nad mõistavad, et tegemist on tühjade ähvardustega, Venemaa tahe naaberrahvast allutada ja panna nad „unustama“, et on ukrainlased, aga tõsine. Nemad kannatavad okupeeritud aladel juba niigi igapäevaselt vägistamisi, hukkamisi, piinamisi ja küüditamist. Hiljutine ÜRO raport kajastab just seda loetelu jõledustest, mis saavad teoks siis, kui Venemaa tuleb teie territooriumile.
Ukrainlased mõistavad, et tuumaähvardused on tühjad sõnad, Venemaa tahe naaberrahvast allutada ja panna nad „unustama“, et on ukrainlased, aga tõsine.
Ka Venemaaga piirnevate Euroopa riikide jaoks ei ole küsimus tuumalöögi tõsiseltvõetavuses. Valik on eksistentsiaalne: kas olla edasi rahvana või hääbuda mõnes Venemaa oblastis. Seda siis nii oma territooriumil, mis muudetaks üheks oblastiks teiste seas, või olles küüditatud kaugele Venemaa sügavusse, õppides sunnitult vene keelt, kultuuri ja kannatades sealseid kombeid. Meie regioonis on Venemaa näidanud aastakümneid, kuidas rahvaid hävitada. See, mida me näeme täna Ukrainas, on liigagi tuttav Baltimaade ja Poola elanikele.
Euroopa läänepoolsed riigid peaks mõistma, et see vägivalla joon, mis praegu on tõmmatud Venemaa ja Ukraina piirile, saab olema iga järgneva riigiga, mille Venemaa allutamiseks ette võtab, neile lähemal. Iga järgneva eskalatsioonihirmu sõnastusega anname me tegelikult ära tüki mõttelisest territooriumist ja liigume lõpuks lähemale füüsilise territooriumi kaotusele.
Punased jooned
Lääs on alates Venemaa täiemahulisest sõjast Ukrainas pidevalt iseendale punaseid jooni seadnud. Tuletame meelde tankide või pikamaarakettide andmist, millega venitati, sest kardeti Kremli reaktsiooni. Lõpuks saadi relvad Ukrainasse saadetud ja need aitasid Vene üksuseid hävitada ning ukrainlaste elusid kaitsta. Mida tegi Venemaa? Putin kommenteeris, et lääneriikide relvatarned Ukrainale ei muuda lahinguväljal midagi, vaid ainult süvendavad konflikti veelgi. Ta lisas, et välismaised tankid on Vene vägede jaoks prioriteetne sihtmärk.
See on jällegi Kremli narratiivi kordus, et ukrainlaste enesekaitse, mitte Venemaa agressiivsus, on see, mis on konflikti kaasa toonud ja seda süvendab. Samuti on küsimärgi all, kas maksab karta, kui Venemaa peabki välismaiste tankide hävitamist prioriteediks – sest siiani on Venemaa prioriteediks olnud Ukrainas sõjakuritegude korda saatmine, mitte Ukraina tankide hävitamine.
Iseendale piiranguid seades ning neid välja öeldes anname vaid hõlpu Vene planeerijatele ja piirame Ukraina sõjaväelaste lahinguvabadust.
Pikamaarakettide puhul on Ukraina korduvalt öelnud, et neid ei kasutata sihtmärkide vastu Venemaal. Ei näe siin põhjust, miks ukrainlased peaksid valetama ja riskima lääne abi peatumisega. Või siis arvavad osad lääne poliitikud, et okupeeritud Krimm on sihtmärk Venemaal? Ka F-16 ründelennukite saatmise hirmust oleme üle saanud, kuid juba seab USA nende kasutamisele piiranguid ja seda veel enne, kui lennukid Ukrainasse kohale on jõudnud.
Vaatame korraks igapäevast olukorda Ukrainas. Vene relvajõud annavad lööke Ukrainale nii okupeeritud aladelt kui ka Venemaa territooriumilt. Kuidas teisiti on võimalik Ukrainal ennast kaitsta, kui mitte hävitades neid legitiimseid sihtmärke?
Iseendale piiranguid seades ning neid välja öeldes anname vaid hõlpu Vene planeerijatele ja piirame Ukraina sõjaväelaste lahinguvabadust. Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni viimase aja sõnavõtte võib tervitada, sest see lisab ebamäärasust Vene planeerijate töösse, kes peavad nüüd mõtlema, milliseid vastusamme nende tegevused Ukrainas tuua võivad. Isegi kui praegu on võimalus, et NATO sõdurid Ukrainasse saadetakse, väike, siis ei ole see enam olematu. Sellega peab Venemaa arvestama.
Hiljutisel visiidil Ukrainasse öeldi RKK esindajatele, et Ukraina on valmis pikaks sõjaks Venemaaga. Tuumaähvardusi võetakse kui osa igapäevasest inforuumist ja sellest oma tegevuses ei lähtuta. Ukrainlased on valmis Euroopa eest sõdima oma sõdurite elu hinnaga. Meilt Euroopas paluvad nad ainult toetust, et me oleks nende tagala. Euroopa riikidel on praegu võimalik Ukrainat aidata ilma meie inimeste elude hinnaga. Kui viivitame, siis hakkame ka selles vääringus maksma.
Euroopa riikidel on praegu võimalik Ukrainat aidata ilma meie inimeste elude hinnaga.
Lõpetuseks parafraseering inglise luuletajalt John Donne’lt:
Ükski ukrainlane ei ole saar, täiesti omaette: iga ukrainlane on tükk mandrist, osa maismaast; kui meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, iga ukrainlase surm kahandab mind, sest mina kuulun Euroopasse; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse Euroopale.
Seotud artiklid
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Oleksandr V. Danõljuk: Lepituspoliitika asemel sundi ja heidutust
Hoolimata kõigist lääne katsetest veenda Venemaad hoiduma Ukrainale kallale tungimast, alustasid venelased 2022. aasta veebruaris suurimat sõda, mida on Euroopas pärast II maailmasõda nähtud. Selle tulemusel on nüüdseks surnud juba sajad tuhanded ja miljonitest on saanud põgenikud. Samuti on läbi kukkunud lääne katsed eskalatsiooni ära hoida.
Ben Hodges: Võidu sepistamine
Täna seisavad Ameerika Ühendriigid ja ta liitlased silmitsi üleilmsete probleemidega. Küsimus on – kas meil jagub poliitilist tahet, tööstusvõimsust, majanduslikku mõjuvõimu ja sõjalist suutlikkust, et neid ületada? Kas suudame võidu nimel organiseeruda ... või jääme lihtsalt, käed rüpes, passima?
Iulian Chifu: Venemaa raev ja laastamistöö Musta mere piirkonnas
Kahe viimase aastaga on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu andnud Musta mere piirkonnale uue ilme. Mereäärsed maad olid juba varem mitu korda hoiatanud, et sõda on tulemas.
Jüri Saar: Kuus teesi Venemaa kohta ja Lääne võidule viiv strateegia
Lääneriikidel on võimalik Venemaa marssimine pidama saada, kui lõpetada ülereageerimine Putini ähvardustele ja bluffimisele. Selleks on tarvilik, et Lääs kasutaks oma majanduslikku ja sõjalist võimekust ning samm-sammult suurendaks Ukrainale antavat hävitusjõulist abi. Eesmärgiks peab olema agressori kaotus, et Venemaast võiks viimaks ometi saada üks normaalne rahuarmastav riik.