Marek Kohv: Euroopa peab ära kasutama meile Ukrainas antud lisaaja

Seni kõige kriitilisem hetk Venemaa Ukraina-vastases sõjas oli ilmselt 2022. aasta veebruari lõpus, kui tundus, et enamiku lääne luureasutuste antud hinnang osutub õigeks. Mäletatavasti ennustati Ukraina suveräänsuse säilimisele veel paari nädalat ja Kiievile vaid mõnda päeva, enne kui Vene okupandid selle enda kätte võtavad.

Vene üksused olid tunginud mitmel pool sügavale Ukraina territooriumile, aga Ukraina rahvas ja sõjavägi otsustas teisiti. Okupandile anti korralikult vastu nina ja kuu pärast sissetungi pidi anastaja oma väed Kiievi alt ära viima. Osaliselt aitas sellele kaasa ka Eesti, kelle saadetud tankitõrjerelvad Javelin jõudsid Ukrainasse 22. veebruaril 2022. Esimeste tankitõrjerelvade saatjate hulgas olid ka Ühendkuningriik ja õhutõrjerelvadega abistas Poola. Oli selge, et sellise ülekaaluka vastase vastu Ukraina oma jõududega ei saa ja partnerite toetus on hädavajalik.

Hiljem selgus, et ülekaalukas on vastane vaid mahtudelt, tehniliselt on lääne sõjatehnika kordades Vene omast üle. Nüüd on kätte jõudnud hetk, kus sõjalise abi laekumine on lääne poliitikute varasema otsustamatuse tõttu nii palju kokku kuivanud, et Vene väed, ükskõik kui rumalad või vananenud nad ka pole, võivad hakata oluliselt muutma 2024. aasta sõjakäiku. Ukraina, kes on näidanud, et suudab Venemaad lahinguväljal alistada, ei saa enam läänest piisavalt sõjalist abi ja Vene üksustel on ülekaal nii elavjõus kui laskemoonas.

2024. aasta paine

2024 peaks olema vaheaasta, kus Ukraina tegutseb strateegilises kaitses ja valmistub tulevaks aastaks, et siis uut pealetungi alustada. Kahjuks on laskemoonapuudus viinud selleni, et Vene üksused võtavad järjest rohkem territooriumi Ukraina küljest. Mõningane territooriumi vahetus sõjas on loomulik ja pole veel iseenesest kriitiline, kuid praegune olukord erineb kahest eelmisest aastast. Järgnevalt toon välja mõned tegurid, mis muudavad selle aasta teistsuguseks.

Ukraina peab sel aastal läbi viima täiendava mobilisatsiooni, et kompenseerida oma seniseid kaotusi ja korralikult mehitada üksuseid. Selle toetuseks on praegu Ukraina ülemraadas eelnõu, mis alandaks mobilisatsiooni kohustuse vanusepiiri 27-lt 25-le. Seni on seda noorte meeste segmenti säästetud, mis on seotud ka Ukraina demograafiakääridega, kus vanusevahemik 25-29 on üks väikseimaid põlvkondi ja täiendav kadu sealt mõjutab oluliselt Ukraina tulevikku.

Sisuliselt oli eelmisel aastal rindel suurte kaotustega paigalseis.

Ukrainal on hädasti vaja rindele uusi võitlejaid, et võimaldada mõistlikku rotatsiooni. Sisuliselt oli eelmisel aastal rindel suurte kaotustega paigalseis. Sellise perspektiiviga hakkab ka tugevamatel pessimism tekkima. Info sellest, et rindel on tõsine moonapuudus ja et Venemaa tungib (seni õnneks veel rohkete kaotustega) siiski edasi, tekitab ka uutes sõdurites tunde, et minnakse pelgalt kahurilihaks. Mobilisatsiooni edukusest omakorda sõltub otseselt võitlejate motivatsioon rindel. Juba praegu hoitakse mehi rindel järjest kauem, kui see oleks mõistlik, sest pole lihtsalt kedagi rotatsiooniks võtta.

Kui Ukrainal ebaõnnestub 2024. aastal täiendava mobilisatsiooni läbiviimine, siis on raskendatud ettevalmistused 2025. aastaks ja sõja tingimused muutuvad Ukrainale üha halvemaks. Lääne sõjalise abi jõudmine rindele ja laskemoonavarude täiendamine võimaldaks Ukraina üksustel Vene survet tagasi hoida ja kindlustada edu. See on omakorda otseselt seotud laiema kuvandiga Ukraina armee olukorrast ja toetaks ka mobilisatsiooni õnnestumist.

Venemaale ei tohi võitu ette serveerida

Laskemoona, eriti õhutõrje laskemoona puudus, toob esmalt paratamatult juurde tsiviilohvrite hulga suurenemise. Aga ka tsiviiltaristu hävimise, millega seoses suurenevad elanikkonna kannatused, mis koormavad täiendavalt riigisektorit. Elanikkonna kurnamine ja lootusetuse tunde tekitamine on Venemaa üks eesmärke. See võib hakata murendama ukrainlaste toetust oma lähedaste osalemisele lahingutes.

Sõjalises plaanis on õhutõrje ülimalt kriitiline, et hoida Vene lennuvahendid oma territooriumi ja üksuste kohalt eemal. Ebaõnnestumisel muutuvad lahingüksuste kaotused kordades suuremaks. Jällegi, mida suuremad on Ukraina kaotused, seda madalamaks võib muutuda võitlejate ja ühiskonna motivatsioon.

Venemaa tahaks läbirääkimiste laua taga hoopis Ukrainale ja läänele oma algseid absurdseid tingimusi peale suruda.

Ukraina kaitseväe juhataja vahetus on samuti suure mõjuga sündmus. Pole mõistlik laskuda kahe kindrali taustade või oskuste võrdlemisse, vaid mõista, et kui sellise mastaabiga muutus tekitab resonantsi juba rahuajal, siis sõja tingimustes ja vastase infooperatsioonide väljas on see kordades suurema mõjuga. Kui kaotused 2024. aastal jätkuvad, siis isegi kui selle põhjus on ilmselgelt lääne sõjalise abi vähesus, tekib ikkagi seos kaotuste ja kindral Oleksandr Sõrskõi juhtimise vahel.

Kaotuste laine aga toob omakorda juurde neid hääli, kes tahaksid Venemaaga hakata rahu sõlmima. Mida halvem on Ukraina seis lahinguväljal, seda halvem on see läbirääkimiste laua taga. Venemaa pole oma eesmärke selles sõjas muutnud, seega pole Venemaal ka mingit plaani rahuläbirääkimisi pidada. Venemaa tahaks sellise laua taga hoopis Ukrainale ja läänele oma algseid absurdseid tingimusi peale suruda. Seega on ülimalt oluline, et Ukraina oleks lahinguväljal Venemaa vastu võidukas. See saab juhtuda ainult lääne sõjalise abiga.

Euroopa ees on kriitiline valik

Sõjalise abi viibimine võib kaskaadina muuta olukorda Ukraina ja lääne jaoks kordades keerulisemaks. Paraku venitas Euroopa laskemoona tootmise märkimisväärse suurendamisega täiemahulise sõja teise aasta keskpaigani ja suurendamisega seotud efekti näeme alles käesoleva aasta lõpus. Laual on kaks riskantset valikut. Esiteks saab jätkata senise tootmisega ja tarnida Ukrainale abi siis, kui see valmis on, võttes arvesse, et selleks hetkeks võib olukord Ukrainas olla juba kardinaalselt muutunud Venemaa kasuks. Teine valik on võtta risk ja tarnida Ukrainasse kiiresti oma varudest hädavajalik, et Ukraina suudaks Venemaad ohjeldada.

Ukraina kaitseminister Rustem Umerov on öelnud, et Ukraina absoluutselt kriitiline päevane miinimumnõue on 6000 suurtükimürsku, kuid praegu opereeritakse 2000 mürsuga päevas. Suurtükimoona koguseid on võimalik ka muude vahenditega kompenseerida. Teadurid Franz-Stefan Gady ja Michael Kofman pakuvad välja lahendusi, kuidas tarnida selliseid elemente, millest Euroopas ei pruugi kriitiline puudus tekkida. See oleks teadvustatud risk ja põhineks asjaolul, et üle 90% Venemaa maavägedest on Ukrainas hetkel seotud ning uute rinnete avamine (ehk NATO mingigi ründamine) käib Venemaal lähiajal üle jõu.

Balti regioon ei pruugi juba mõnda aega olla enam nõrgim lüli NATO-s.

Kui räägitakse Vene ohust NATO-le, siis tuleb üle rõhutada, et enamus analüütikuid ütleb selgelt: Venemaa võib testida NATO artiklit 5 ehk kollektiivkaitset 3–10 aastat pärast Ukraina sõda.

Kõige ilmsemaks kohaks, kus seda proovile võidaks panna, peetakse üldiselt Balti regiooni. Kuid FIIA teadur Minna Ålander toob oma analüüsis välja Põhjala-Balti ettevalmistused Vene ohu tõrjumiseks ja teeb järelduse: Balti regioon ei pruugi juba mõnda aega olla enam nõrgim lüli NATO-s. Samas peab arvestama, et sellise jutu levimine on kasulik ka Venemaale. Venemaa eesmärk on sisendada lääne koalitsiooni hirmu, mis halvab ja ei lase tegutseda.

Mida teha?

Me ei pea laskma hirmul endast jagu saada ja endale kollektiivselt jalga taha panna. Keskendume praegu hoopis Ukraina sõjalise võidu vormistamisele. Need aastad, mis on Euroopale sõjaliseks ettevalmistuseks antud, tuleb maksimaalselt ära kasutada.

Kohe tuleb mõista, et Euroopa peab oma asjadega ise hakkama saama. Eelkõige on vaja mentaalset muutust – tuleb aru saada, et iga riik on oma sõjalise kaitse eest ise vastutav ja ei saa loota, et kuskil on keegi, kes niikuinii ohu korral tuleb ja aitab.

Euroopa on uue külma sõja ajastus. Tuleb hakata vastavalt ka käituma, aitab jutupunktidest.

Kuidas võiksid need muutused praktikas väljenduda? Kohe tuleb kaitsekulusid tõsta minimaalselt 3%-le SKP-st, mis oli Lääne-Euroopa riikide tase külma sõja ajal. Kohe tuleb teha mahukaid investeeringuid ja tellimusi kaitsetööstustele. Kaitsekulude protsent SKP-st on siiski tinglik ja pigem tuleb vaadata, et olulised võimekused saavutatakse – kui on vajadus, siis peab ka protsent suurem olema. Euroopa on uue külma sõja ajastus. Tuleb hakata vastavalt ka käituma, aitab jutupunktidest. Kõik peab valmis olema kümne aasta pärast, siis ehk suudetakse artikkel 5. testimine ära hoida.

NATO 2022. aasta strateegilises kontseptsioonis kirjeldatakse Venemaad alliansile kõige otsesema ohuna. Kas Euroopa riigid on sellest ajast alates teinud piisavalt või on meil veel ressurssi edasi pingutada? Praegu oleks seda väga vaja.