Mälestuskilde Lennart Merest ja NATO laienemisest

Leidub inimesi, kes suudavad kujundada ajastu palgejooni, kelle püüdlused ja tegevus seostuvad lahutamatult mingi probleemi või eesmärgiga. Kõigile, kes olid 1990. aastatel seotud Baltimaade püüdlustega ühineda ELi ja NATOga, oli selliseks isikuks Lennart Meri. Tahtmata küll pisendada ühegi teise juhtiva Balti või Eesti poliitiku ajaloolist panust, kerkib nende seast Lennart – just nii, lihtsalt Lennartina, oli ta tuntud oma sõpradele – esile unikaalse inimesena, kes tüüris Eesti riigilaeva Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest iseseisvusele ja seejärel Euroopa Liidu ning NATO turvalistesse rannavetesse.

Tänapäeval, kui heidetakse tagasipilk Baltimaade püüdlustele ühineda ELi ja NATOga, kiputakse tulemust pidama otse loomulikuks, millekski, mis läks just nii, nagu see pidigi peaaegu kindlasti minema. See arvamus seisab ääretult kaugel tegelikkusest. Õigupoolest tuleks mõelda, kas midagi sellist oleks tänapäeva muutunud geopoliitilistes tingimustes poliitiliselt üldse võimalik. Tegelikult nõudis lääne äärmise vaoshoituse ja ida avaliku vaenulikkuse ning vastuseisu ületamine ülisuurt, lausa herakleslikku pingutust. Et see nii läks, oli tõeline ime, mille teokssaamise kõik üksikasjad pole seniajani laiemalt teada. Baltimaade vastu nii sageli julm olnud ajalugu avas 1990. aastatel ukse, mis võimaldas kolmel Balti riigil ühineda läänega. Seda poleks juhtunud, kui kaugelenägelikud juhid poleks võimalusest kinni haaranud ja ust lahti hoidnud, et potentsiaal tegelikkuseks muuta. Üks selliseid juhte oli Lennart Meri.

Tema lahkumine kurvastab paljusid, eriti muidugi perekonda. Temast tunnevad puudust ka need, kel oli au temaga koos töötada ja kogeda tema teravat taipu ning sõltumatut mõtet, aga mõnikord ka põlgust või meelepaha, kui ta kaasvestlejaga üldse nõustuda ei suutnud. Diplomaatiamaailmas, mida enamasti täidavad libedad ja riske vältivad isikud, paistis Lennart selgelt silma kui mees, kes oli pungil uutest ideedest, soovis astuda konventsionaalsete mõtete piiri taha ning tahtis iga hinna eest kindlustada oma kodumaa tulevikku, olgu siis väitluse, nutikuse või lihtsalt jutustamise abil. Ta paistis silma nii oma raudse sihikindluse ja pühendumisega kui ka mõnikord avalduva aupaklikkuse puudumise ja lõbujanususega. Lennarti külastamine oli alati kogemus: filosoofiline, praktiline, aeg-ajalt aga ka riukalik.

Lennarti isik sümboliseeris sidet uue, 1991. aasta järgse ning sõjaeelse vabariigi vahel. Ta oli elult palju õppinud ja teadis, kuidas edastada Eesti ja teiste Balti riikide püüdlused ning kannatused lääneriikide juhtidele ning avalikkusele, kes enamasti ei tundnud sugugi Baltimaade olukorda. Me kõik oleme kuulnud tema lugusid 1930. aastatel Saksamaal veedetud lapsepõlvest, naasmisest Eestisse, Nõukogude Liidu okupatsiooni aegsetest üleelamistest ja võitlusest eesti kultuuri ning rahvusliku identiteedi säilimise nimel. Ma kuulen kõrvades endiselt tema mahlakat häält ja tunnen endal tema läbitungivat pilku, kui ta jõudis lõpp-punktini: nimelt rõhutamiseni, et kogu seda traagilist ajalookulgu saab peatada ja muuta ainult siis, kui Eestist saab ELi ja NATO liige.

Ma olen viimastel nädalatel korduvalt Lennarti peale mõelnud pärast seda, kui kuulsin, et tema tervis on halvenenud ja tal ei pruugi enam kaua olla elada. Mitu mälestuskildu on eriti tugevalt jäädvustunud ning ma tahaksin neid nüüd lugejatega jagada. Kõik need rõhutavad omal moel Lennarti tähtsat rolli ja tema eripärast tegutsemisviisi.

Strobe kujundas USA poliitikat, Lennart kujundas Strobe’i mõtlemist

Esimene mälestuskild puudutab Lennarti mõju mitme Ameerika diplomaadi ja mõtleja vaadete kujunemisele, kes etendasid hiljem otsustava tähtsusega rolli NATO laienemises tervikuna, eriti aga selle Baltimaid puudutavas osas: Strobe Talbott, Dick Holbrooke ja mõistagi mina ise. Sageli on Strobe’i erilist huvi ja pühendumist Baltimaade teema vastu seostatud minuga. Mina omakorda seostaksin selle Lennartiga. Strobe kohtus Lennartiga esimest korda 1980. aastate teisel poolel, mil ta külastas ajakirja Time korrespondendina toonaseid Nõukogude Balti vabariike. Talbott on mitmel korral nii mulle kui teistele rääkinud, et just Lennart aitas tal olulisel määral mõista, kui sügavalt põlatakse Baltimaades nõukogude võimu, kui väga tahetakse seal iseseisvust taastada ja uuesti kujuneda läänemaailma osaks. Just Strobe’i sõprus Lennartiga sundis teda oma head sõpra Dick Holbrooke’i samuti Baltimaadesse viima, et ka Holbrooke kohtaks ja õpiks tundma donkihhotlikku tegelast, kes võitleb Eesti iseseisvuse eest. Holbrooke on samuti ajalooline isiksus, kes surus 1990. aastate algul Pentagoni ja paljude Washingtoni tegelaste vastuseisule vaatamata USAs läbi sisemise otsuse toetada NATO laienemist.

Strobe on eravestlustes korduvalt meenutanud oma sõitu Tallinnasse 1991. aastal ja kohtumist toona välisministri kohuseid täitnud Lennartiga. Nad sõitsid koos laeval Tallinnast Helsingisse ning Strobe naasis kodumaale kindlas veendumuses, et NSV Liidu lõpp on lähedal ja Eesti soov saavutada sõltumatus ja ühineda läänega tugev. Talbotti sõprus Merega oli üks tegureid, mis veenis teda, et Balti riigid kujutavad endast omamoodi proovikivi, mil määral suudab USA soodustada reforme Venemaal ja samal ajal kaitsta ning lõimida väiksemaid iseseisvuse omandanud riike. Mitmes mõttes oli just Lennart liider, kellele Strobe ja teised võtmetähtsusega ameeriklased seisid nii poliitiliselt kui intellektuaalselt kõige lähemal. Need sõprussidemed olid hindamatu tähtsusega noil kujunemisaastail, mil Washington alles töötas välja oma Balti poliitikat ja asus toetama Baltimaade ühinemist NATOga.

Lennart oli küll meie sõber, aga ta ei kõhelnud andmast meile teada, et tema meelest Washingtonis avalduv “russofiilia” võib sattuda vastuollu Eesti huvidega.

Kuid Lennartiga suhtlemine polnud sugugi alati väga lihtne. Ta polnud ka sugugi alati usaldav partner. Üks tugevasti mällu sööbinud seik seoses Lennartiga puudutab juhtumit, kui ta pidas Strobe’ile, Eric Edelmanile ja mulle Haagi hotellitoas pika loengu, milles süüdistas meid naiivsuses Venemaa suhtes ja mille lõpuks ta võrdles iseennast Moosesega. Sarnaselt paljudele Balti riikide juhtidele pelgas Lennart, et ameeriklased üldiselt ja demokraadid eriti on liiga usaldavad, kui asi puudutab suhteid Moskvaga. Lennart oli küll meie sõber, aga ta ei kõhelnud andmast meile – eriti aga Strobe’ile – teada, et tema meelest Washingtonis avalduv “russofiilia” võib sattuda vastuollu Eesti huvidega. Ajalootrauma andis ennast ikka veel väga valusalt tunda ning vahel võis tekkida tunne, et mõnedki Balti riikide juhid lausa ootavad, et lääs reedaks neid uuesti.

Kõige hirmsam kohtumine

Üks dramaatilisemaid vahejuhtumeid leidis aset 1997. aasta kevadel NATO esimese laienemisvooru ettevalmistamise ja läbirääkimiste ajal, mis andsid tulemuseks NATO-Venemaa põhiakti. Balti riikide ärevus oli kõrgpunktis. President Clinton oli äsja kohtunud Helsingis Jeltsiniga ja õhk oli tiine kuuldustest mingite erikokkulepete kohta, mille kohaselt Moskva olevat soostunud laienemisega tingimusel, et Balti riigid jäävad sellest ka edaspidi kõrvale. Tegelikult oligi Jeltsin just seda Clintonilt Helsingis taotlenud, kuid Clinton oli hiilgavalt osanud seista oma positsioonide eest ja selle mõtte tagasi tõrjuda. Samal ajal otsustasid Clinton, Madeleine Albright ja Strobe üksikasju mitte avalikustada, et Jeltsini kaotus uhkusthaavavalt ilmsiks ei tuleks ja me võiksime viia lõpule läbirääkimised Primakoviga, mis päädisid NATO-Venemaa põhiaktiga. Alles siis, kui Strobe aastaid hiljem oma mälestused avaldas, said ka Balti riigid teada, kuidas Clinton oli kaitsnud nende õigust tulevikus alliansiga ühineda.

Teades, et Balti riikide mure aina suureneb, tegin Strobe’ile ettepaneku kohtuda kolme presidendiga ja rahustada neid 1997. aasta mai lõpus Haagis Marshalli plaani 50. aastapäevale pühendatud kohtumise ajal. See toimus päev pärast NATO-Venemaa kokkuleppe allakirjutamist Pariisis. Kohtumise õhustik oli üks hullemaid, mida ma oma riigidepartemangus töötatud aastate jooksul olin kogenud. Lennart haaras ohjad enda kätte ja süüdistas USAd Baltimaade huvide ohverdamises Moskva lepitamise nimel. Ta ütles, et möödunud nädal oli olnud üks raskemaid Eesti ja eestlaste lähiajaloos. Ta lõpetas oma emotsionaalse esinemise ennast Eesti Mooseseks nimetades, kes on «piibellikus mõttes» valitud juhtima oma rahvast tagasi vabadusse ja Euroopasse. Ja ta oli veendunud, et me oleme reetnud nii tema kui tema rahva. Mere kõnelemise ajal vaatas Talbott minu poole, üritades mõista, mille üle Lennart nii suurt muret tunneb. Mul ei olnud aimugi. Kui Strobe hakkas omakorda Lennartit Piibli tsitaatidega üle külvama, läks mul märkmete tegemine täiesti sassi. Siis aga läks Talbott keema. Ta vaatas Merele otsa ja ütles, et nad on teineteist aastaid tundnud ja alati ausalt ning siiralt kõnelda suutnud. Ilma USA ja selle presidendi sihikindluseta poleks NATO üldse laienenud. Ilma Washingtoni juhtimiseta oleks laienemine kindlasti pärast esimest vooru peatunud ja Baltimaad oleksid sellest kõrvale jäänud. President oli kaitsnud Baltimaade õigust NATOga liituda Jeltsini ees Helsingis ning põhiaktis ei ole “suures kirjas, väikses kirjas ega ka ridade vahel” midagi, mis mingil moel diskrimineeriks Balti riike või sulgeks neile ukse NATOsse. Eesti presidendi süüdistused on “lihtsalt täiesti väärad”.

Baltimaadel pole läänes paremat sõpra kui Ühendriigid ja Clintoni administratsioon, jätkas Talbott. Mere kõnes avaldunud umbusaldus ei olevat õigustatud ning Talbott soovis, et Meri oskaks nimetada kas või ühe juhtumi, mil USA oleks oma lubaduse täitmata jätnud. Võrdlus Moosesega, märkis ta, ei ole samuti eriti asjakohane. Ta sõnas Lennartile, et USA toetab Balti riikide naasmist Euroopasse sama tugevasti kui tema ise. Strobe’i ägedale sõnavõtule järgnes vaikus. See oli meie ja Baltimaade suhete madalpunkt. Pärast kohtumist pani Edelman käe Talbotti õlale ja lausus: “Pea meeles, mida tema ja kõik nad on pidanud läbi elama. Ja pealegi oli ilmselt ka Mooses pärast neljakümmet aastat kõrbes tõeline nuhtlus.”

Samas lõi see kohtumine õhu puhtaks. Mõlemad pooled said oma umbusu ja ängi välja lasta ja vabalt edasi hingata. Nädal hiljem kohtusin Eesti välisministri Ilvese ja kaitseministri Luigega NATO välisministrite kohtumisel Sintras Portugalis. Istusime parajasti nendega, kui Talbott sisse astus ja me asusime suhteid lappima. Mõni nädal hiljem olin juba Tallinnas, kus toimus USA-Balti harta läbirääkimiste esimene voor. Tegin ka viisakusvisiidi Eesti presidendi Lennart Mere juurde. Selleks ajaks olid mul tekkinud isiklikud suhted Merega, keda ma hindasin kõrgelt kui omamoodi põhjamaist Havelit. Oli teada, et talle meeldib mängida ninanipse oma alluvatele ja sõpradele. Kui me kätt surusime, vaatas ta mulle kelmika pilguga otsa, puudutas mu pintsakuvarrukat ja küsis: “Ron, kas tõite julgeolekugarantii kaasa?” See oli talle omane viis tuletada mulle meelde, et ta kasutab oma poliitilist kapitali ja energiat igati ja täielikult ära tagamaks, et tema kodumaa oleks kindlalt läänega seotud. Seejärel viis ta mu oma eraruumidesse, kus arutasime nelja silma all harta sisu ja meie tulevast strateegiat. See oli üks neist paljudest vestlustest, mille käigus me aastate jooksul arutasime või lahendasime tundlikke teemasid.

Avameelsemalt kui nii mõnegi liitlasega

Tasapisi hakkasid Balti riikide juhid uskuma, et me tõepoolest soovime kasutada Ameerika mõju, et hoida neile NATOsse viiv uks lahti. Siis koondasid nad oma tähelepanu kodumaistele, enne liitumist lahendamist vajavatele probleemidele – ning hakkasid rääkima isegi sellest, kuidas parandada suhteid Moskvaga. Sel ajal saime Talbottiga eriti lähedaseks Mere ja Eesti meeskonnaga, eriti välisminister Tom Ilvesega ja kaitseminister Jüri Luigega. 1999. aasta suvel kutsuti meid Talbottiga Mere külalisena päeva veetma Eesti presidendi suveresidentsis Paslepas, Läänemere kaldal. See oli nii meeldejääv kogemus, et kõik sealviibinud mäletavad seda usutavasti tänini.

Päev möödus saunas käies, Läänemeres ujudes ja varaste hommikutundideni poliitikast vesteldes – vaevalt saab seda võrrelda tavapärase jäiga ja ametliku diplomaatilise suhtlemisega.

Õhtul istusime koos Lennarti ja tema meeskonnaga söögilaua taga, taustaks imetlusväärne meri ja taevas. Istet võttes märkasin, et Lennart oli oma koha kõrvale asetanud mitu päris paksu raamatut. Ajal, mil me suitsulõhet nautisime, sõnas ta Strobe’ile, et on «veidi lugenud» ja tahab meiega nüüd oma mõtteid jagada. Need raamatud kujutasid endast mitmesse köitesse koondatud dokumente endise Eesti Vabariigi juhtkonna saatuse kohta pärast seda, kui Moskva oli Eesti annekteerinud. Seal oli kirjas enamiku riigijuhtide ja haritlaskonna, toonase Eesti poliitilise eliidi hukkamine ja väljasaatmine NSV Liidu poolt.

Ajalootrauma andis ennast ikka veel väga valusalt tunda ning vahel võis tekkida tunne, et mõnedki Balti riikide juhid lausa ootavad, et lääs reedaks neid uuesti.

Lennarti “kerge lugemise” valik polnud mõistagi juhuslik. Üks teemasid, mida me pidime õhtusöögi ajal arutama, puudutas venekeelse vähemuse kohtlemist Eestis ja parajasti arutluse all olevaid asjakohaseid seadusemuudatusi. Kui Lennart oli lõpetanud Moskva poolt eestlaste vastu korda saadetud õuduste tour d’horizon’i, vaatas ta meile otsa ja märkis, et taasiseseisvumise hetkest peale pole ükski eestlane ühegi venelase vastu toime pannud ühtegi poliitilist, rahvuslikust vihast ajendatud kuritegu. Ning lisas siis: “Ah soo, me pidime vist täna rääkima sellest, kuidas me venekeelseid elanikke kohtleme.» See oli talle iseloomulik peen – või ka mitte väga peen – viis oma seisukoht teatavaks teha. Me rääkisime tol õhtul tundide viisi väga põhjalikult Venemaast, sellest, kuhu ta suundub ja kuidas lääs peaks talitama. Kopteriga tagasi lennates ütles Talbott mulle: “Tead, me juba räägime nende inimestega, nagu oleksid nad meie liitlased. Tegelikult me räägime nendega isegi avameelsemalt kui mõnegi oma praeguse liitlasega.” See oli täielik kannapööre, kui võrrelda seda Hollandi hotellitoas 1997. aasta mais toimunuga. Vähese abiga oli Mooses nüüd liikumas õiges suunas.

Aitäh!

Viimane mälestuskild Lennart Mere kohta, millest tahaksin rääkida, puudutab emotsionaalset tseremooniat Valges Majas 16. jaanuaril 1998, kus president Clinton ja kolme Balti riigi presidendid kirjutasid alla USA-Balti hartale. Clinton lausus, et USA ei pea Euroopa julgeolekut enne täiesti tagatuks, kui pole tagatud ka kolme Balti riigi julgeolek, ning tõotas, et Ühendriigid “aitavad sihikindlalt luua tingimusi, et Eesti. Läti ja Leedu saaksid ühel päeval läbi selle ukse astuda”. Tseremoonia lõppedes astus Lennart minu juurde, embas mind, vaatas teraselt otsa ja lausus: “Aitäh.” Rohkem polnudki vaja midagi öelda.

Aasta pärast NATO tippkohtumist Washingtonis ja Kosovo sõda otsustasin riigidepartemangust lahkuda. Lennart ja Eesti valitsus tunnustasid mind kui nüüd juba eraisikut Maarjamaa Risti annetamisega. Nii mina kui minu abikaasa olime sellest väga liigutatud ja sõitsime Tallinnasse, sest ma tahtsin saada autasu isiklikult Lennarti käest. Emotsionaalsel tseremoonial tervitas Lennart mind ja hakkas ette lugema väikest kõnet. Algul oli ta täiesti tõsine, kuid siis märkasin ta silmisse ilmumas kelmikat virvendust ja näole kerkimas naeratust. Sain aru, et midagi on nüüd tulemas. Ja tuligi: ta sõnas, et tema – ja mitte ainult tema! – peab mind NATO laienemise “tähtsaks edasiviivaks jõuks”. See oli Lennartile tüüpiline. Ja temasuguse mehe suust kõlanuna oli see suurim kompliment, mida mulle üldse saab teha.

Me kõik tunneme Lennartist puudust. Mul oli au teha koostööd selle soojust õhkuva silmapaistva mehega ja pidada ennast tema sõbraks. Eestlased on tõeliselt õnnelikud, et neil oli selline riigijuht just sellisel ajal. Vahest võime leida mõningast lohutust teadmisest, et Lennart jättis endast maha Eesti, kus tema unistus vabast ja ennast julgelt tundvast, kindlalt läände kuuluvast Eestist on täitunud.

Ingise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane