märts 9, 2010

Mälestusi sõjajärgsest ja 90ndate keskpaiga Ungarist läbi USA saadiku ja tema proua silmade

Jättes kõrvale tõsiteaduslikud ajaloolised uurimused rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia teemadel ei saa just väita, et diplomaadi elu ja tööd kirjeldavaid raamatuid ülemäära palju ilmuks.

Jättes kõrvale tõsiteaduslikud ajaloolised uurimused rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia teemadel ei saa just väita, et diplomaadi elu ja tööd kirjeldavaid raamatuid ülemäära palju ilmuks.


Vera Blinken, Donald Blinken “Vera and the Ambassador: Escape and Return”. State University of New York Press, 2009
Jättes kõrvale tõsiteaduslikud ajaloolised uurimused rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia teemadel ei saa just väita, et diplomaadi elu ja tööd kirjeldavaid raamatuid ülemäära palju ilmuks. Veenduda võib selles igaüks, kes sirvib internetilehekülgi, mis rahvusvahelist uudiskirjandust kajastavad. Viimasel kümnendil ja inglise keeles trükitutest on raske nimetada enam kui tosinat, neistki osa kirjutatud kibestumisest või hoopiski ainult diplomaatide abikaasade silmade läbi. Diplomaadi, seda enam suursaadiku amet ja päevatöö sensitiivsus kipuvad lihtsalt igal pool olema sellised, et ei luba avalikkusele liialt detailselt kirjeldada ei inimesi, olukordi ega lahendusteni (mis ise küll õige tihti pressi uudiskünnise ületavad) viivaid telgitaguseid läbirääkimisi. Tulemuseks ongi, et diplomaatide memuaarid, kui neid raamatutena üldse kirjutatakse (ja ilmutatakse), on pigem harvad, väga ammust aega meenutavad või suhteliselt pinnapealsed. Kindlasti on neid raamatulettidel vähem märgata ja pakkuda kui näiteks poliitikute meenutusi.
Eesti “diplomaatiline mälu” ei ole just üleliia pikk, meie enda taasiseseisvumisjärgne ajalugu ja sellega koos ka aktiivne osalus maailma asjades lihtsalt ei ulatu väga kaugele. Küll aga on paljudel veel suhteliselt värskelt meeles sündmused ja tagamaad, mis mõjutasid meie elu 10-15 aastat tagasi. Sellesse ajavahemikku või sinna kanti viib meid ka raamat “Vera and the Ambassador”, autoriteks abielupaar Vera ja Donald Blinken.
Vera (Veronika) Blinken on Ungari päritolu naturaliseeritud USA kodanik, kel õnnestus oma kodumaalt Teise maailmasõja järel suuresti tänu perekonna tutvustele ja Ameerikas elava tädimehe rahakotile põgeneda. Enne oli ta elanud üle mitmed sündmused, millest ainult tänu juhusele (või saatusele) eluga välja tuli. Ameerikas valis ta sisekujundaja ameti ja peale suhteliselt edukat karjääri kohtus investeerimispankur Donald Blinkeniga. Nagu USAs kombeks, oli Blinken lisaks oma põhitööle hõivatud ka mitmes ühiskondlikus ametis, mis vähemasti staatuse järgi otsustades määratles ta sealse ühiskonna koorekihti. Andunud demokraatide toetajana, mida mitmel korral ka raamatus mainitakse, päädis paari elusaatus sellega, et Donald Blinken Bill Clintoni esimesel ametiajal 1994. aastal Ungarisse USA poliitiliseks suursaadikuks nimetati. Eelnevalt olid nii tema kui Vera loonud sidemed Vera kommunismist vabanenud endise kodumaaga ja nõnda ongi see raamat segu Vera meenutustest lapsepõlveaegsetest sündmustest ja paari tegevusest 90ndate teise poole Ameerika esipaarina Budapestis.
Raamat ise on kirjutatud kümnend hiljem, abiks on olnud paari piinliku täpsusega peetud kodune kalender – viimane seletab ka kohati väga täpsed kuupäevalised viited sündmustele. Teisalt ei ole autorid suutnud hilises ülestähenduses jätta nimeliselt märkimata neid isikuid, kes vahepealse ajaga kõrgemale ametiredelile olid sattunud, kui nende roll kümmekonna aasta eest oleks tingimata ennustanud. Kurt Volker, Anthony Blinken (tema on küll autori poeg), aga ka Joseph Biden ja Hillary Clinton olid kümnend või enam tagasi hoopis teises staatuses kui raamatu kirjutamise ajal. Sama ei saa tingimata väita Richard Holbrooke’i, Ronald Lauderi, Stuart Eisenstati, Bill Gatesi või mitmete teiste raamatus viidatud isikute kohta, kes Ameerika poliitika- ja ärimaailmas juba siis pea samu rolle etendasid kui täna.
Tähelepanelikule või asjast huvitatud lugejale avatakse nii mõnedki telgitagused sellest, kuidas töötas 400 inimesega USA saatkond kommunismijärgses ja NATO-eelses Kesk-Euroopa riigis, selgitatakse, mida tähendavad FLOTUS, POTUS ja CODEL, näidatakse, millisena näeb diplomaatiamaailma üks poliitiliselt määratud saadik (vastandina karjääridiplomaadile) ja kuidas USA oma huve kaitses ja veelgi enam väärtusi levitas. Donald Blinken kirjeldab muu seas üsna üksikasjalikult Ungari ekspeaministri Gyula Horni isiksust, jutustab ka loo Richard Holbrooke’i pulmadest, kirjeldab sündmusi enne NATO õhurünnakuid Kosovo kaitseks ja räägib, kuidas USA saadik Belgias oma residentsis toimunud õhtusöögile oodatud ei olnud. Valdav osa kirjeldustest keskendub küll USA saatkonna ja saadiku enda tegevusele Ungaris, aga sellegipoolest pole toodud kirjeldused sedavõrd detailsed, et tehnilised üksikasjad lugejale liialt tüütavaks muutuksid. Pigem lisavad paljud lühikesed situatsioonilood kogu raamatule atraktiivsust, ei pea kartma, et järg 300 lehekülge lugedes käest läheb ja kaetud saab üsna suur osa igapäevase diplomaaditöö ja -elu lõpututest valdkondadest.
Raamatule lisab väärtust veel üks seik. Kui võrrelda Ungari ja Eesti olukordi 1994-1998 ja arvestada, millisena paistis tollal maailm (enamasti küll Euroopa) siit vaadates, siis võib sellest memuaariraamatust ridade vahelt lugeda üsnagi palju ka selle kohta, millisena nägi USA 10-15 aastat tagasi meid. USAd esindas tollal Tallinnas suursaadik Lawrence P. Taylor.
Neile, kes praktilise diplomaatiaga ka köögipoolelt või muidu enam kursis, ei pruugi see paljudest lühikestest olukirjeldustest koosnev teos küll täies ulatuses professionaalselt samavõrra köitev olla, aga julgeks väita, et enamuses siiski. Tegu ei ole ka mingi kirjandusliku tippteosega, isegi toimetajatöö oleks võinud parem olla, ent raamat on loetav ja ehk isegi omamoodi köitev. Seda enam, et nagu alguses märgitud, ei leia meie maailmaosa lähiajalugu nõnda üksikasjalikult kirjeldavaid diplomaatide memuaare avalikkusele kättesaadavana just liiga tihti.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar