Maha vaikitud allianss

Mõlema paariariigi staatus rahvusvahelisel areenil viis suhteni, mis ei põhinenud pelgalt vastastikusel kasul, vaid ka sügavamal ideoloogilisel sõprusel.

Raamat “The Unspoken Alliance: Israel’s Secret Relationship With Apartheid South Africa” avab meile akna kahe riigi – Iisraeli ja apartheidiaegse Lõuna-Aafrika Vabariigi – omavahelistesse suhetesse. Polakow-Suransky pakub meile sissevaadet suhete nendesse dimensioonidesse, mis on seni jäänud usaldusväärselt kajastamata, kuna mitmed aspektid ja neid käsitlevad allikad olid salastatud. Raamatu teeb erakordseks see, et autor toetub oma üksikasjalikus analüüsis nii ammu valgust näinud kui ka hiljuti kalevi alt välja võetud allikatele ning sünteesib neist kokku tervikpildi.

Autor astub raamatus osavalt ühest riigist teise, andes nii põhjaliku ülevaate mõlema ajaloost. Jääb mulje, nagu kaks riiki oleks eelmise sajandi teisel poolel astunud ühte sammu. Raamat on väärtuslik kaasteeline neile, kes ei ole huvitatud vaid kahe riigi omavahelistest suhetest, vaid ka kummagi riigi kujunemisloost. Paralleelselt käsitletakse mõlema riigi arengulugu alates Teisest maailmasõjast kuni omavahelise „liitlassuhte” lõpuni Lõuna-Aafrika apartheidirežiimi lagunemise järel.

Kahe riigi vahelises suhtes peab autor märgilise tähendusega hetkeks 1967. aasta Kuuepäevast sõda, mil Iisrael astus ennetava rünnakuga enesekaitseks paralleelselt sõtta Egiptuse, Süüria ja Jordaaniaga ning vallutas neilt vastavalt Gaza sektori, Siinai poolsaare, Golani kõrgendiku ja Jordani jõe läänekalda. Kui Iisrael oli 1967. aasta eelselt eeskujuks nii kogu maailma vasakpoolsele liikumisele kui ka kolonialismijärgsele Aafrikale, siis pärast Kuuepäevast sõda muutus nii Iisraeli enda retoorika kui ka tema endiste Aafrika sõprade oma. LAV pööras säärase olukorra enda kasuks ning hakkas järk-järgult tugevdama suhteid Iisraeliga. Siinkohal ei olnud väike roll ka juutide diasporaal LAVis, mis tegi aktiivset lobitööd kahe riigi lähendamiseks. Kaks riiki, mis olid rahvusvahelisel maastikul paariastaatuses, leidsid teineteist. Suhet kinnistas veelgi 1973. aasta Jom kippuri sõda. Võitlus ellujäämise eest tähendas Iisraeli jaoks suunamuutust – senise idealismi asendas reaalpoliitiline lähenemine ning oldi valmis tegema moraalselt küsitavaid kompromisse apartheidi režiimiga. Iisrael vajas oma majanduse elavdamiseks eksportriiki ning LAV oma toorainele (sh uraanile) ostjat.

Kuid raamatu autori sõnul ei põhinenud kahe riigi vahelise suhte dünaamika üksnes reaalpoliitikal. Sõprussuhete tihenedes hakkas aastate jooksul üha olulisemat rolli mängima ka ideoloogia. Reaktsioonilisemad jõud suhte mõlemal poolel viitasid riikide sarnasele ajaloole ning loomulikult pea identsele julgeolekuolukorrale. Riikidel oli ühine viha endise Briti impeeriumi vastu ning paralleele toodi sionismi ja apartheidirežiimi juhtinud buuride natsionalismi vahel.

Suhete kõige olulisemaks aspektiks peab autor siiski salajast julgeolekualast koostööd, millest mõlema osapoole diplomaatiline korpus pea täielikult välja jäeti. Viimast eelkõige seetõttu, et mõlemad riigid pidasid oma huvide kaitsmise kõige olulisemaks vahendiks just sõjalist võimekust. Julgeolekualase suhtluse kulminatsiooniks oli pretsedenditu kahe riigi tuumakoostöö. Autor jätab lugeja otsustada, kas selle tulemusel sooritasid kaks riiki 1979. aastal ühise tuumakatsetuse, kuid annab piisavalt tõendusmaterjali, mis just sellele viitab.

Kaks riiki, mis olid rahvusvahelisel maastikul paariastaatuses, leidsid teineteist.

Raamatu ilmumine suve hakul tekitas rahvusvahelisel areenil mõningast furoori, kuna samal ajal toimus ka tuumarelvastuse leviku tõkestamise kokkuleppe (Nuclear Proliferation Treaty) ülevaatekonverents, kus väljendati rahvusvahelist survet kuulutada Lähis-Ida tuumavabaks tsooniks. On avalik saladus, et Iisrael on selles piirkonnas ainus riik, millel on tuumarelv, ehkki ametlikult ei ole riik seda tunnistanud alates selle oletatavast hankimisest 1960ndate lõpust – kuid pole väitnud ka vastupidist. Polakow-Suransky raamat aga vaata et paljastab Iisraeli tuumarelva olemasolu, viidates arvukatele intervjuudele ja allikadokumentidele.

Sellegipoolest võib raamatut lugedes märgata, et LAVi allikatest pärineva info kogus on märksa suurem kui Iisraeli allikatest pärinev. Samas on see paratamatu. Iisraelis ei ole toimunud selliseid poliitilisi mullistusi nagu LAVis ning sama võimueliit kujundab ikka veel riigi poliitikat (raamatus korduvalt viidatud Shimon Peres, kes oli kahe riigi vaheliste suhete kõrghetkel kaitseminister, on hetkel Iisraeli president). Samal põhjusel pärinevad ka peamised dokumendipõhised allikad just LAVi arhiividest ning intervjuud on saadud endistelt LAVi julgeolekuteenistuste töötajatelt. Iisraeli vastavatele allikatele oli Polakow-Suranskyl märksa vaevalisem juurdepääs. Samas ei heida autor Iisraeli poliitikutele ja sõjaväelastele ette mineviku ettevõtmisi ning õigustatult, sest kaalul oli siiski väikese riigi ellujäämine.

Kuigi raamat keskendub kahe riigi minevikusuhetele, siis lõppsõnas heidab autor ka pilgu Iisraeli olevikule ja tulevikule. Kui mustanahalistele suunatud apartheid LAVis on lõppenud, siis Iisraelis toimuva iseloomustamiseks kasutatakse üha enam just terminit ”apartheid”. Sellise hinnangu näitena toob autor muu hulgas ka USA ekspresidendi Jimmy Carteri 2006. a ilmunud raamatu “Palestine: Peace Not Apartheid”. Paralleelid LAVi mineviku ja Iisraeli tänapäevase olukorra vahel on paratamatud – müüride ja kontrollpunktide rajamine, Gaza blokaad, liikumispiirangud – kõik see annab Iisraeli kriitikutele võimaluse võrdluseks apartheidiaegse LAViga. Kuid paralleelidele vaatamata on kahe režiimi vahel siiski oluline erinevus. Juudid ei vajanud oma riigi ülesehitusel kohalike elanike orjatööjõudu erinevalt apartheidirežiimist, mille edukus peitus mustanahalise elanikkonna süstemaatilises ekspluateerimises. Kahe režiimi erinevus seisneb selles, et LAVi valged vajasid nii maad kui ka seal enne neid elanud mustanahalisi, juudid vajasid vaid maad.

Autor väidab, et apartheidiparalleel ei päde täna, kuid see ei pruugi nii jääda. Demograafilised trendid Iisraelis näitavad, et juudid on muutumas vähemuseks omaenda riigis. Rahvusvähemuse võim enamuse üle, kus vähemus on kehtestanud rõhuvad meetmed, viib paratamatult õigustatud paralleelitõmbamiseni apartheidirežiimiga. Sama järelduseni on jõudnud ka paljud juudid ise, sh Iisraeli endine peaminister Ehud Olmert. Araabia enamuse korral ei ole enam tegemist ühtaegu juudiriigi ja demokraatiaga. On selge, et LAVi-sarnast kooseksistentsi Iisraelis ei juhtu. Ainus lahendus on täieõigusliku Palestiina riigi loomine.

Sasha Polakow-Suransky on ajakirja Foreign Affairs vanemtoimetaja. Hariduselt on ta ajaloolane, doktorikraadi omandas Oxfordi ülikoolis. Tegemist on tema esikraamatuga. Varem on temalt ilmunud arvamusartikleid ajakirjades Newsweek, International Herald Tribune jt.

Ingmar Haav on riigiametnik. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloolasena.