detsember 18, 2015

Maailma hirmutades

AP/Scanpix

Kreml on kiskunud lääneriigid uude külma sõtta.

Valdai foorumil Sotšis 2014. aasta oktoobris ütles Venemaa president Vladimir Putin: „Külm sõda on lõppenud. Ent see ei lõppenud rahu sõlmimisega, arusaadavate ja läbipaistvate kokkulepetega selle kohta, kuidas täita olemasolevaid reegleid ja nõudeid või luua uusi.“
Kremli keelest üldarusaadavasse keelde ümber panduna kõlab see mõtteavaldus nii: „Külma sõja peab lõpetama uus Jalta, ja Putin, nagu omal ajal Stalin ja Churchill, peab saama õiguse teiste riikide piire kaardile maha märkida.“
Olles siiski mõistnud, et uue Jalta laua taha keegi talle kohta ei paku, alustas Putin oma külma sõda Euro-Atlandiga. Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev täpsustas samal 2014. aastal intervjuus ajalehele Rossiiskaja Gazeta oma ülemuse kurssi: „Külm sõda Ühendriikidega ei ole kunagi lõppenud, vaid jätkub pidevalt alates 1945. aastast.“
Putin alustas sõda kehvalt positsioonilt: ei ole NSV Liidu viiemiljonilist armeed, rahaline olukord ja majandus nõrgenevad aasta-aastalt, Moskva kaotab kiiresti mõjuvõimu, sest ta pole enam positiivsete näidete allikaks. Ei poliitiliste, sotsiaalsete, tehnoloogiliste ega ka moraalsete. Ei ole liitlasi, kes jagaksid tema väärtushinnanguid, et moodustada omaette blokk. Selles seisnebki Putini külma sõja peamine erinevus.
Sestap ongi Putin sunnitud panuseid aina tõstes bluffima, kuigi kaardid on viletsad.

Külma sõja ideoloogia

Vladimir Putinil ei ole ideoloogiat. Kasvatuselt ja hariduselt on ta Brežnevi aja ohvitser, külma sõja epohhi, kahe üliriigi epohhi sünnitis.
Seetõttu on Kremli koridorides sündinud „teise külma sõja“ ideoloogia arhailiste geopoliitiliste, impeeriumi- ja klerikaalsete teooriate kogum.
Moskva on kolmas Rooma. Selle teooria järgi on Venemaa õigeusule rajatud traditsiooniliste väärtuste ja moraali kants. Geiroopa on uppunud kombelõtvusse. Tema eesmärgiks on Venemaa kui viimaste kristlike väärtuste bastioni hävitamine.
Eurasianism kui Venemaa „omaette tee“. Venemaa ei ole Euroopa ega ka Aasia, vaid täiesti iseseisev „riik-kontinent“, mis suures osas jääb Aasia mõjuvälja. Ent Euraasia Liit, mida Venemaa esitab kui rahvusteülest projekti, on oma sisult Venemaa tänase pseudoföderatsiooni varjatud laiendus, mis haarab endasse suurema osa kunagise impeeriumi territooriumist.
„Vene maailma“ teooria. Selle kontseptsiooni järgi kuuluvad Vene maailma kõik riigid, kus räägitakse vene keelt. Eeldatakse, et naaberriikide venekeelsed territooriumid püüavad uuesti ühineda Venemaaga, ja Venemaa peab need võtma oma emaliku tiiva alla.

Tuumašantaaž

2015. aasta märtsis intervjuus filmile „Krimm. Tee kodumaale“ teatas Vladimir Putin, et Krimmi poolsaare Venemaaga ühendamise ajal oli Venemaa valitsus valmis viima kõrgendatud lahinguvalmidusse tuumajõud: „Me olime selleks valmis.“
Putin blufib siingi, alandades tuumaläve, mida ei juhtunud möödunud külma sõja päevil. 2014. aasta 1. septembri seisuga nägi tuumarelva vastastikune arvestus välja nii: Venemaal oli üks lõhkepea rohkem kui USAl. Ent kandjate osas jäi Venemaa oluliselt maha – 266 ühiku võrra. Seetõttu käivitati laiaulatuslik kandjate uuendamise programm.
Uute kaasaegsete rakettide Topol-M asemel otsustati relvastusse võtta uus kompleks Jars, millel on neli ülehelikiirusega manööverdavat tuumalõhkepead.
Käimas on kahe põhimõtteliselt uue maismaal baseeruva strateegilise raketi loomine: Rubež (mitme blokiga raketikompleks, paigutamiseks mobiilsetele alustele või šahti, pigem siiski raudteeplatvormidele) ja Sarmat (raskema klassi rakett, raketi Vojevoda järeltulija).
Geopoliitilise Analüüsi Rahvusvahelise Keskuse president kindralpolkovnik Leonid Ivašov ja tehnikadoktor Vladimir Dvorkin, kes kuni 2001. aastani juhtis kaitseministeeriumi 4. Teadusliku Uurimise Keskinstituuti (instituut tegeles tuumarelva arengu ja kasutamise probleemidega), väidavad, et USA globaalse kiirrünnaku olukorras „ei ole mingit potentsiaalide võrdsust, mingit strateegilist pariteeti, sest meilt suudavad Ameerika territooriumile lennata vaid paarkümmend lahingublokki, aga nende juurest meieni kõik poolteist tuhat. Kui palju nad välja lasevad, nii palju ka kohale jõuab, Ameerika lõhkepäid ei ole meil millegagi kinni püüda.“
Seetõttu näeb kindralpolkovnik Ivašov kujunenud olukorrast ainsat väljapääsu 1962. aasta stsenaariumi kordamises, nimelt: paigutada ülitäpsed relvad Ameerika piiride lähedusse. Just selle sihiga tegi Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu selle aasta algul ametliku visiidi Venezuelasse, Nicaraguasse ja Kuubale. Muu hulgas arutati Venemaa sõjalaevade sisenemise küsimusi nende riikide sadamatesse ja Nicaraguaga kirjutati alla valitsustevaheline kokkulepe, et Venemaa mereväe sõjalaevad saavad selle riigi sadamatesse siseneda lihtsustatud korras.
Tuumarelva USA territooriumile lähemale nihutamiseks viidi 2014. aasta detsembris Kamtšatkale (Rõbatši asula, Viljutšinski mikrorajoon) allveelaevade baasi kaks projekti Borei allveeraketikandjat – Vladimir Monomahh ja Aleksander Nevski. Mõlemad on relvastatud 20 kontinentidevahelise raketiga Bulava.
Lõpuks, käesoleva aasta 9. novembril näidati Venemaa telekanalitel lõiku Putini juures toimunud nõupidamiselt, kus arutati kaitsetemaatikat ja demonstreeriti kaadreid salastatud süsteemist Status-6. On ilmselge, et planeerimata infoleket töödest märkega „Täiesti salajane“ massiteabevahenditesse põhimõtteliselt ei saagi olla. Niisiis oli see teadlikult visatud sööt. Eesmärgiks lääneriikide hirmutamine.
Slaidil nr 3 näidatud arendus nimega Status-6 peab rannikupiirkonnas hävitama vaenlase tähtsaid majandusobjekte, tekitades garanteeritult korvamatu kahju riigi territooriumile (luues radioaktiivse saastatuse laiaulatusliku piirkonna).
Ekspertidele tuli kohe meelde Nõukogude otsesihtimisega tuumatorpeedo T-15 võimsusega 100 megatonni (akadeemik Sahharovi idee), mida projekteeriti 1950. aastatel, et rünnata USA territooriumi rannikul asuvaid objekte. Toona sellest ideest loobuti.
Akadeemik Andrei Sahharovi ettepanekul T-15 idee reanimeeriti 1961. aastal: torpeedo, ammendanud oma akude kogu energia, oleks randa jõudes vajunud põhja ja muutunud intelligentseks põhjamiiniks. Torpeedo sütik oli seatud ooterežiimile, et vastu võtta signaal lennukilt või laevalt. Mitme lahingupea lõhkamine Atlandi ja Vaikse ookeani süvamurrangu kindlates punktides peaks õpetlaste arvestuse järgi kujundama võimsa lööklaine (tsunami), mis USA rannikul oleks tõusnud vähemalt 400–500 meetri kõrguseks.
Teisisõnu: Kreml, olles näidanud slaidi nr 3, teatas kavatsusest ohjeldada USAd, andes veealuse tuumalöögi nii ida- kui ka läänerannikule.

Täielik lahinguvalmidus

Pidevad „ootamatud kontrollimised“, sealhulgas laiaulatuslikud, on Venemaal viimasel ajal välja tõrjunud tavalised, varem ette teatatud õppused.
Selge, et laiaulatuslik „ootamatu kontroll“ on Vene (Nõukogude) sõjateaduse reeglite kohaselt kõige parem kate ootamatule kallaletungile, mille järgi taktikaline ja strateegiline ootamatus on peamiseks otsitavaks sihiks.
2008. aastal õppuste Kaukaasia-2008 käigus lahinguvalmidusse viidud armee tungis Gruusiasse ootamatult, ilma eelneva ultimaatumita.
26. veebruaril 2014. aastal viidi Vladimir Putini käsul „ootamatuks kontrolliks“ lahinguvalmidusse kolm üldarmeed, õhu- ja kosmosekaitse, õhudessantväed, strateegilised tuumajõud, sõjatranspordi lennuvägi. Kokku 150 000 sõjaväeteenistujat ja suur hulk tehnikat. Kontrollimise kattevarjus viidi ette hoiatamata salaja Krimmi täiendavad jõud – rohelised mehikesed – ja mingeid välismaiseid vaatlejaid kohale ei kutsutud.
Lääneriikidega suhete kriisi kasvades hakkasid „ootamatud kontrollimised“ toimuma kogu riigis ja aasta hiljem algas 2015. aasta märtsikuine „kontroll“, mis hõlmas Põhja, Balti ja Musta mere laevastiku, Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonna, õhudessantväed ja lisaks Ida sõjaväeringkonna juhuks, kui rünnak tuleks Vaikse ookeani akvatooriumilt.
Sõjandusvaatleja Pavel Felgengaueri hinnangul on „ootamatud kontrollimised“ läänerindel, Euroopa meredel ja õhuruumis – kusjuures meelega ignoreeritakse olemasolevaid julgeoleku ja usalduse meetmeid – siiski otsene potentsiaalne sõjaline oht nagu külma sõja ajalgi, või on see oht isegi hullem, sest mängureeglid ja poolte kavatsused on praegu ebaselgemad kui siis. Tagajärjeks on olukord, kus uue vastasseisu mõlemad osapooled hakkavad teineteise lennukeid ja laevu rohkem jälgima ja ümber haarama. Kokkupõrgete tõenäosus kasvab mitmekordseks ja need võivad mõnel halval hetkel juhitamatult eskaleeruda.

Külma sõja omandamata õppetunnid

Putin tõmbas lääneriigid teise külma sõtta. Seejuures algas sõda Kremli tingimustel. Lääneriigid teevad kõlavaid avaldusi, aga Putin hõivab külmavereliselt Euroopas territooriume.
Mis on juhtunud? Tundub, et lääneriikide nõrkuse peamiseks põhjuseks on maailmatasemega liidrite puudumine. USAs ei ole Ronald Reaganit, Euroopas puudub Margaret Thatcher.
Kui 1983. aasta sügisel Nõukogude õhutõrje tulistas alla Lõuna-Korea tsiviillennuki ligi 300 inimesega pardal, tehti ainult üks kõlav avaldus: USA president Ronald Reagan nimetas NSV Liitu „kurjuse impeeriumiks“.
Konkreetseid tegusid oli siiski küllaga: USA paigutas Lääne-Saksa Suurbritannia, Taani, Belgia ja Itaalia territooriumile keskmaa ballistilised raketid Pershing-2, mille lennuaeg NSV Liidu Euroopa osa territooriumini kestis 5–7 minutit, ja õhus baseeruvad tiibraketid.
Paralleelselt alustas USA neutronrelva – suurtükimürskude ja väikese tegevusraadiusega rakettide Lans lõhkepeade – tootmist. Lisaks alustas USA kosmilise raketitõrje programmi väljatöötamist (niinimetatud tähesõdade programm).
Need laiaulatuslikud programmid saidki NSV Liidu majanduse lagunemise alguseks – seni oli Moskva suurte raskustega hoidnudtuuma pariteeti –, ja Moskval ei olnud enam vahendeid adekvaatseks vastulöögiks kosmoses.
Praegu on tähtis mõista järgmist asjaolu. Olles kuulutanud välja armee moderniseerimise programmi aastani 2020 üldmahus 20 triljonit rubla (4,5–5% SKTst), peab Kreml silmas kahte eesmärki. Esiteks, uuendada äärmiselt vananenud sõjatehnikat. Teiseks, tõugata NATO suurendama sõjalisi kulutusi, eeldades, et see kutsub esile rahulolematuse reas riikides ja tekitab NATO-siseseid vastuolusid. Mäng vastuoludel on Kremli meelismeelelahutus ja tema taktika tugev külg. Majanduslik nõrkus majandusliku tugevuse vastu – niisugune ongi asümmeetriline vastukäik.
Just seetõttu oleks Eestil otstarbekas oma sõjalisi kulutusi näitena kasutades veenda riike, kellel „külma sõja õppetunnid on omandamata jäänud“, suurendama oma sõjalisi kulutusi, et jahutada Moskvat. Tahad rahu – valmistu sõjaks.
Vene ajaloolane Vassili Kljutševski kirjutas, et ajalugu ei ole õpetajapreili ega järelevaataja: ta ei õpeta midagi, vaid karistab omandamata jäänud õppetundide eest.
Venemaa tuntud politoloog ja Brooklyni Instituudi (USA) vanemteadur Lilija Ševtsova pöörab tähelepanu teisele olulisele asjaolule: „Nõukogude Liit jäi ellu tänu konfrontatsioonile lääneriikidega. Kuid postsovetlik Jeltsini, aga nüüd Putini Venemaa elab lääneriikidega integratsiooni arvel, kujundades rikastumise allika Läänes, „viienda kolonni“ ja mõjusfäärid.
Seepärast ei ole Putini Kremliga võimalik toime tulla, mõjutades Venemaad üksnes majanduslike ja sõjaliste sanktsioonidega, sest ohjeldada ja piirata tema manöövrite tegevusvälja ei ole võimalik. Euroopa Liit peaks alustama vähkkasvaja likvideerimisest oma sees.“

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar