detsember 23, 2010

Maailma demokraatiatel on palju ühist

Näiliselt on demokraatiaga kõik hästi. 1970ndatel alganud demokraatia kolmas laine on toonud valimisi ning vabadusi Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopale, Ladina-Ameerikale, Aafrikale, Kagu- ja Kirde-Aasiale. Riikides nagu Mehhiko, India ja Jaapan on demokraatia samuti mitmekülgsemaks ning avatumaks muutunud. Ka lääne maailma tuumikriigid – vanad demokraatiad – on muutunud aina jõukamaks.

Näiliselt on demokraatiaga kõik hästi. 1970ndatel alganud demokraatia kolmas laine on toonud valimisi ning vabadusi Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopale, Ladina-Ameerikale, Aafrikale, Kagu- ja Kirde-Aasiale. Riikides nagu Mehhiko, India ja Jaapan on demokraatia samuti mitmekülgsemaks ning avatumaks muutunud. Ka lääne maailma tuumikriigid – vanad demokraatiad – on muutunud aina jõukamaks.


James Fishkin, „When the People Speak: Deliberative Democracy and Public Consultation“. Oxford University Press 2009. 256 lk.
Näiliselt on demokraatiaga kõik hästi. 1970ndatel alganud demokraatia kolmas laine on toonud valimisi ning vabadusi Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopale, Ladina-Ameerikale, Aafrikale, Kagu- ja Kirde-Aasiale. Riikides nagu Mehhiko, India ja Jaapan on demokraatia samuti mitmekülgsemaks ning avatumaks muutunud. Ka lääne maailma tuumikriigid – vanad demokraatiad – on muutunud aina jõukamaks.
Samas põevad needsamad demokraatiad, ka Eesti, üha tülgastavamaid haigusi. Avalik poliitiline arutelu keskendub eeskätt hüüdlausetele, mitte sisulistele teemadele. Poliitika ja äriraha on omavahel läbipõimunud, sageli korruptiivselt. Valimisaktiivsus langeb. Meedia keskendub sensatsioonile ja skandaalile, tõsised ideed jäävad tagaplaanile. Üha vähem rahvast usaldab poliitikuid ning erakondi, üha rohkem tunneb ennast poliitilisest protsessist võõrandatuna. Justkui ei oskaks maailma rahvad ennast enam valitseda.
Selliste väidete populaarsuse hüppelist kasvu toetab Hiina ja teiste autoritaarsete riikide näiline edukus viimastel aastatel. Nn. Pekingi konsensus väidab, et infoajastu üleilmastunud tingimustes nõuab edukus tehnokraatlikku ekspertiisi, administratiivset järjepidevust ning valgustatud valitsejat. Selliste riikide juhid peavad demokraatiat liiga kaootiliseks, aimamatuks ning populistlikuks. Nad väidavad, et suudavad ise paremini rahva tahet tuvastada ning täide viia.
Politoloog Jim Fishkin  kirjeldab raamatus „When the People Speak“ oma 20-aastast jõupingutust leidmaks lahendust ühele demokraatia püsiprobleemile: rahva tahte tuvastamise raskus. Demokraatliku riigi kodanik ei tunne puudust võimalustest oma meelt avaldada. Ta võib ennast läbi internetifoorumite, postikampaaniate, meeleavalduste, arvamusuuringute, huvigruppide, noorteparlamentide jne kuuldavaks teha. Keskmisel kodanikul puudub aga pea kõikides küsimustes motivatsioon enese kurssi viimiseks ning kuuldavaks tegemiseks aega ja energiat kulutada. Teadmatuse säilitamine on täiesti ratsionaalne tegu. Poliitilises protsessis osalevad pigem need väikesed grupid, keda teatud poliitika või teema oluliselt mõjutab. Vähehuvitatud rahva arvamust saab kergesti manipuleerida. Üldsust ning üldist huvi ei esinda keegi.
Seda puudust loodeti ravida arvamusuuringutega, mille kaudu üldsuse käest tema arvamust küsitakse. Gallup peegeldab aga pelgalt rahva olemasolevaid, pindmisi teadmisi. Gallupi tulemused on defektsed: esiteks piirab enamuste teadmisi eelmainitud ratsionaalne teadmatus. Inimesel, kel puudub mõju poliitiliste protsesside üle, pole ka põhjust süveneda uudistesse ja keerulistesse poliitikavaidlustesse. Ameerika vapustab alati oma näidetega: 34 protsenti ameeriklastest usub, et Obama on islamiusuline. Teiseks kujundab keskmine inimene oma poliitilisi arvamusi tuginedes oma kitsale teadmiste ja tutvuste ringile. Suheldes ainult omasugustega kuulab ta sarnaste arvamuste kaja. Internet on probleemi ainult süvendanud, tekitades killustatust ning üksmeelseid suhtluskeskkondi. Neis tingimustes on avalikku arvamust läbi massimeedia, sotsiaalmeedia ja reklaami kerge manipuleerida. Lõpuks võib manipuleerida juba arvamusuuringu enda küsimusteasetusega. Arvamusuuringud ja meediatarbimine jätavad ühiskondlikust intelligentsist inetu mulje, justkui oleksid arenenud riikide rahvad nõdrameelne, tarbimiskultuuri poolt hellitatud, populismi ihaldav pööbel. Mida rahvas tegelikult tahab, seda polegi võimalik tuvastada. Ja siis on raske rääkida rahva tahtest või demokraatlikust valitsemisest.
Fishkin on leidnud sellest ummikseisust väljapääsu, kasutades demokraatlikku konsultatsioonimehhanismi nimega deliberative polling (arutlev arvamusuuring), mille abil saab tuvastada, mida arvaks rahvas juhul, kui ta omaks hästi informeeritud ning põhjendatud arvamusi. Fishkini juhitud Stanfordi ülikooli Center for Deliberative Democracy on erinevates tingimustes ja riikides peaaegu sada deliberative poll’i läbiviinud. Raamatus  kirjeldab Fishkin oma tehnika teoreetilist alust ning praktilisi edulugusid. Sellega on Fishkin loonud politoloogias harva esineva nähtuse: normatiivsel teoorial põhineva, praktiliselt rakendatava, robustselt testitud vahendi demokraatia parandamiseks.
Vormiliselt sarnaneb deliberative poll (DP) tavapärasele avalikule arutelule. Eeskätt tuleb välistada sisukat arutelu pärssivad segajad. DP läbiviimiseks kogutakse ühte kohta päevaks-kaheks mitmesajast inimesest koosnev demograafiliselt rahva läbilõiget esindav rühm. Selle asemel, et osalejad siis küsimustiku lahtreid täidaksid, pannakse nad väitlusjuhi suunamisel küsimusi arutama. Kohal viibivad eksperdid seletavad keeruliste poliitikavalikute tausta ja variante, aga ei paku väärtushinnanguid ega otsuseid. Paaripäevase sessiooni lõpuks küsitakse osalejate arvamusi ja hinnanguid.
Kui kõik hästi läheb, saab arutleva arvamusuuringu tulemuste alusel tuvastada, mida rahvas ideaalsetel tingimustel, hea informeeritustasemega, ilma välismaailma info-manipulatsioonideta arvaks. Selle arvamuse alusel võib väita, et on tuvastatud rahva tahet.
Fishkin ja tema meeskond on erinevate riikide, kohalike omavalitsuste ja teiste organisatsioonide kutsel rohkem kui 20 aasta vältel peaaegu sada deliberative poll’i läbi viinud. Mõned näited: Texase osariigis küsisid elektrifirmad rahva käest, kas taastuvenergia kasutuselevõtt õigustaks lisainvesteeringuid ning hinnatõuse. Algselt taastavenergia elektriga seostuva hinnatõusu suhtes skeptiline rahvas toetas hinnatõusu arutelu lõpuks. Hiina Zeguo linna elanikud arutasid, kuidas erinevate projektide vahel jagada linna infrastruktuuri eelarvet. Linnavalitsus loobus pärast rahva arutelu teedeehituse plaanidest parkide ehitamise ja veevärgi renoveerimise kasuks. Kanada British Columbia provintsis saatis rahva žürii rahvahääletusele ettepaneku uue valimissüsteemi kasutamiseks. Kreeka sotsiaaldemokraatlik erakond (PASOK) valis oma kandidaate esmakordselt rahvaküsitluse kaudu tavapärase tagatoa-menetluse asemel. Austraalias ja Bulgaarias kaaluti ettepanekuid aborigeenidele ja mustlastele tehtud kahjude hüvitamiseks. USA rahvusringhääling on mitmeid kordi üleriigilist rahva poliitdebatti korraldanud. Euroopas jõudis Euroopa Liidu 27 riigi rahvaid esindav grupp järeldusteni välis- ja sotsiaalpoliitika teemadel.
Fishkin on neid arvamusuuringuid teadlase täpsuse ja uudishimuga läbi viinud. Iga DP alguses, keskel ja lõpus on osalejate arvamusi kogutud. Samuti on nende kohta detailset demograafilist informatsiooni kuhjatud. Paljudel DPdel on osalejaid alarühmadeks jaotatud erinevate arutlemisformaatide katsetamiseks. Nende andmete alusel on Fishkin koostanud muljetavaldava analüüsi arutamise mõjudest sisulistele poliitilistele seisukohtadele. “When the People Speak” esitab veenva argumendi, et ideaaltingimustel arutlev rahvas on ka eelarvamuste ja demagoogiliste sõnavõttude mõjudele immuunne. Pigem kehastab ta heaks valitsemiseks nõutavaid mõistlikkuse, tasakaalu ja õigluse ideaale.
DPde eesmärk pole veenda skeptilist rahvast tehnokraatide või eliidi agendat heaks kiitma. Fishkin kirjeldab, kuidas osavõtjad avastavad, et ekspertide hinnangud alati ei ühildu. Siis muutub neil tunduvalt lihtsamaks ise küsimusi detailselt arutada. Eksperdid oskavad seletada, kuidas mõni otsus rahva prioriteetide ja väärtustega ühtib, kuid ei suuda neid väärtusi ja prioriteete ise genereerida. Rahva suunitlus seisneb poliitilise tahtmise või hinnangu andmises, mida on raske asendada ekspertarvamustega, kuigi arutlejad alati üksmeelt ei saavuta. Kõikide teemade puhul tunnevad osalejad peale arutelu tunduvalt paremini teemasse puutuvaid fakte ning suudavad oma arvamusi selgemini õigustada.
Tõdemus, et arutamine moodustab ühe demokraatia alustaladest ja põhiväärtustest, pole uus. Juba Edmund Burke väitis, et parlamendi põhiülesandeks on arutada. Sestap ka “parlamendi“ tuletamine prantsuskeelsest sõnast parler – ‘rääkimine’. Hea rahvasaadik ei edasta tuimalt oma valijate arvamusi. Nagu seletab Burke: „Sinu esindaja ei võlgne sulle pelgalt oma tööd, vaid ka oma arukust. Sinu esindamise asemel reedab ta su hoopis, kui ta selle arukuse sinu arvamuse ohvriks toob.”
Moodsa ajastu demokraatiateooria peab arutamist aga massiosaluse vastandiks. Esindusdemokraatia legitiimsus tugineb osaliselt väitele, et rahvasaadikud oskavad läbi arutamise rahva tahet tuvastada ja tõlgendada paremini kui rahvas ise. Seadusandlikud eksperdid moodustavat hägusast hallist massist selget seadusandlust.
Fishkini teeneks on, et ta lükkab selle väite ümber. Keskmine kodanik suudab oma ühiskonna eluolulisi küsimusi mõistlikult ja õiglaselt otsustada. Tema deliberative poll’ide kogum ja kogutud andmed moodustavad eksperimentaalteaduslikust kogumist tõendi, et demokraatlik valitsemine pole soovunelm ega ebarealistlik.
Viimasel aastal-kahel on Eestis muutunud üha populaarsemaks igasugused foorumid, mõttetalgud, arutelud ja avalikud debatid. Neis käsitletakse olulisi poliitika ja majanduse eesmärkide küsimusi ning tulevikuvisioone. Samas on nendes debattides osalenud väljavalitud, arutelude tulemused peegeldavad eliitkonsensust. Avalikud foorumid ja „Minu Eesti“ taolised mõttetalgud omaksid suuremat legitiimsust, kui nad paremini laiapindselt rahva esindatust tagada suudaksid. Siin võiks deliberative poll’i tüüpi arutelu võtmerolli omada.
Arutlev arvamusuuring ei lahenda mõndagi demokraatia püsiprobleemi. Ta ei pakku lahendit deemose küsimusele: kes moodustab rahva? Keda kutsutakse üldse arutama? Ta tugineb võimalusele koguda erapooletuid või vähemalt kõiki pooli esindavaid nõustajaid-eksperte.
Seni on arutlevat arvamusuuringut peamiselt konsulteerimiseks kasutatud. Järgmine samm on informeeritud rahva diskussiooni lülitamine seadusandluse voolu. Siin võiks mingit rolli mängida ka väike, uute ideedega katsetav ja oma demokraatia parandamiseks ettepanekuid otsiv Eesti.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar