Maailm vajab rohelist välispoliitikat

Olukorras, kus Venemaa president Putin on nimetanud NSVLi lagunemist kõige suuremaks geopoliitiliseks katastroofiks kogu XX sajandil ning USA on tunnistanud, et Iraak on varasemale arvamusele vaatamata siiski massihävitusrelvadest vaba, on põhjust välispoliitilise seisu mõtestamiseks enam kui küll. On ju mõlemad väited risti vastupidised selgitustega, mida oleme ise püüdnud seada oma igapäevase välispoliitilise tegevuse aluseks. NSVLi lagunemine, vähemalt Leedu, Läti ja Eesti osas, on ajaloolise ja õigusliku status quo taastamine ja siinse maanurga rahvastele just geopoliitilisest katastroofist pääsemine. Ning mitte vastupidi! Samas Iraagi ründamine ning Eesti osavõtt sealsest sõjategevusest (siinkohal pole tähtis, et ESTPLA-9 tegutsemist võiks ka missiooniks nimetada) tugines eelkõige ja peaasjalikult Colin Powelli poolt ÜRO-le esitatud väidetel, et Iraagil on massihävitusrelv. Nii oleme tahtnud uskuda ja uskunudki.

Me oleme ka enamasti teadnud (kommunistid NLKP Eesti NSV sektsioonis ehk välja arvatud), et USA mittetunnustamispoliitika Balti riikide NSVL-i annekteerimise suhtes on olnud meie rahvusliku püsimise seisukohalt üliväärtuslik. Nii nagu oleme ka alati teadnud, et Moskva kinnitused meie hirmude põhjendamatusest taasokupeerimise ees on vaid tegelike kavade maskeering. Tänasel ajahetkel võime täheldada selle maailmapildi paikapidamatust. Tahtmata kuidagi USA liitlassuhet meiega alavääristada, peame nentima, et tugevam riik ründas talle olulist vastast kehtiva rahvusvahelise õiguse vastaselt, väljamõeldud ettekäände alusel. NSVLi ettekääne 1939. aastal, et Saksamaa võib Eestit ära kasutada rünnakuks ja selle takistamiseks on tarvis baaside lepet, on takkajärgi tarkuses palju pädevam.

Ning teiselt poolt – kuidas me ka ei sooviks tõestada, et Putini avalduse taga kumab Balti riikide taasvallutamise soov (mis loogikareeglite järgi sellest tuletatav on), peame ikkagi tunnistama, et pigem tingib Putini kõnepruugi jõuetu viha. Võime tema avaldust võtta sama hästi status quo tunnustamisena kui ähvardusena. Järeldus on enam kui lihtne: riikidel pole põhimõtteid ja printsiipe, on vaid huvid. Ja kui väikeriik üritab mingile põhimõttele tuginedes endale ebasoodsaid huvisid pareerida, siis ei tohiks liigselt uskuda, et neile printsiipidele toetust tagavad liitlased omakasu põhimõtetest tähtsamaks ei peaks. Aga väikeriigil võiks olla n-ö oma rida, mille poolest teda maailmas tuntakse. Oma teema, mis ei ole vaid uusaja rahvusvahelise õiguse refrään, vaid sootuks tuumakam salm, mis läheks teatud tülikal viisil korda ka teistele riikidele.

Maailmas on nagu ühistranspordiski: jätad ostmata kümnekroonise pileti ja maksad pool tuhat krooni trahvi. Vahe nii viiekümnekordne.

Niisiis, pöörakem pilgud nn rohelise välispoliitika kui alternatiivi poole, seda vaatamata teadmisele, et niipea kui ökoloogiline mõte valatakse erakondlikku vormi, haarab teda erakondlikule olemisviisile iseloomulik kängumistaud ja tema tiivad ei kanna enam algseid põhimõtteid – kindlaks näiteks roheliste saatus Rootsis ja Joschka Fischer Saksamaal. Ent sellele vaatamata võiksime kahest halvast parema kasuks otsustada ning uurida veel kord: millel ikkagi põhinevad senaatorite John McCaini ja Joseph Liebermani algatused ning millist kasu Eesti ja teised vastutustundlikud demokraatlikud riigid nende õnnestumisest saaksid. Olgu antud senaatorite kohta öeldud ka seda, et nad esindavad vastandlikke parteisid. Teisisõnu, nende algatus on erakonnaülene või parteilisi piire murdev. Iseloomustades meil Eestiski levinud ihalust (tihti silmakirjalikku), et välis- ja kaitsepoliitikas valitseks erakondlik konsensus.

Kui meie planeedil poleks elusolendeid, kes hapnikku ja süsihappegaasi tekitavad, siis oleks tegemist külma ja igava keraga. Elusaine tegevus hoiab planeedi atmosfääri. Oma elujõu saab ta Maa-sisesest energiast ja Päikeselt. Võib arvata, et kui elusaine korralduses midagi väga otsustavalt muutub, võib see muutus toimuda ka Maa õhukihiga ja kliimagagi. Mõistagi oleks meeldivam uskuda vastupidist, kuid inimmõju Maal ei piirdu pelgalt atmosfääri süsihappegaasi ja muude kasvuhoonegaaside paiskamisega. Me kasutame paljusid muidki ressursse peale kütuste kiiremini kui need tekivad ja selle tõttu võibki inimkonna mõju kliimale olla suurem kui sooviksime. 20. sajandi esimesel veerandil kirjeldas Vene õpetlane Vladimir Vernadski inimkonda kui oma intellekti tõttu märkimisväärset geoloogilist mõju omavat liiki. Psühhosoikumiks tituleeritud geoloogiline ajastu transformeerus nõukogude ideoloogilises tööstuskultuuris loosungiks “Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid”, mis on tänaseks isegi Venemaa valitsuse poolt sõnades vääraks kuulutatud.

Kaasaegne välispoliitiline retoorika ei jäta naljalt mainimata Rio de Janeiro konventsiooni ja sellele lisanduvat Kyoto protokolli. Meelelaadilt positiivsed mõlemad, kuid neil on puudusi nagu igal inimloomingul: liigilise mitmekesisuse kaitse on sätestatud, ent selle seisund maailmas on jätkuvalt teadmata. Kyoto leppest on aga kujunemas suurte saastajate soovunelm osaleda kasvuhoonegaaside kvootide turul ning sealt siis oma tegevuseks raha ammutada. Karta võib, et heast tahtest kavandatud Kyoto mehhanism võib koguni moonduda omalaadseks äriliseks sotsiaalabiks, mis hoiab vastupidi ootustele vanemaid ja keskkonnavaenulikumaid tehnoloogilisi lahendusi elus. See on juhtumas ka Eesti energiasüsteemiga. Oma loomult pole uued ja veidi suurema tõhususega katlad Narva piirkonnas ju millegi poolest paremad eelmistest: säilib energiasüsteemi tsentraliseeritus ja lokaliseeritus idapiirile, millest omakorda hargneb julgeolekuriske. Lisaks tänini likvideerimata ohule, et idapoolne tülitekitaja võib Narva veehoidla veetaset alandades ära võtta jõujaama jahutusvee, on need jõujaamad mis tahes ägedama konflikti korral vaieldamatult ka esmase ründe objektid. Kuigi iga kümne tonni põlevkivi kaevandamiseks kulub tonn põlevkivi ning rikutakse ära umbes 6 tonni joogikõlblikku põhjavett, pole tänaseni ühtki mehhanismi, mis sunniks energiatootjaid kvooditurult toodud miljoneid loomult uutesse tehnoloogiatesse paigutama.

Nii realistliku kui ka idealistliku välispoliitika fookus nihkub paratamatult keskkonnaressursside ammendumise suunas.

Eeltoodud mõttekäigud põhjustasid käesoleva kirjutise autorite soovi otsida alternatiivi. Ning meile näis, et toetada tuleks rahvusvaheliselt energia- ja elukeskkonnatehnoloogiate uuendamist, mille seas üheks olulisemaks võiks pidada USA senaatorite McCaini ja Liebermani kliimahoole seaduseelnõu (Climate Stewardship Act). Tegemist on jõuliselt tehnoloogiauuendusele kutsuva ettevõtmisega, mille eeldatavad kulutused ületaksid kindlasti selle, mida tooks endaga kaasa USA liitumine Kyoto protokolliga – mis on ka peamine põhjus, et eelnõu on vastuvõtmiseks vajalikust 51 häälest napilt, kuid kindlalt ilma jäänud. Aga 43 poolthäält USA senatis kõneleb siiski maailma juhtivas riigis valitsevatest arengusuundadest ja mõtteviisidest nii mõndagi. Antud artikli mõte on osutada, et selliste algatuste tundmaõppimine on suurusjärgu võrra olulisem kui inim- ja raharessursside kulutamine lootusetuks ponnistuseks president Bushi Tallinna kutsuda.

Lühidalt võib mõtte, mida kliimahoolde seaduseelnõu eneses sisaldab, kokku võtta ka nii: maailm vajab masinaid ja energiaallikaid, mis meid liigselt tülli ei ajaks. Masinaid, mille tegemine ja kasutamine ka majandust kokku ei varistaks. Kultuurilises läbiküpsemises on rahast saanud inimühiskonna jaoks signaalisüsteem, mille mõju on sarnane eriliste lõhnaainete feromoonide mõjuga indlevatele putukatele. Sellest hoolimata peaksime masinate loomisel otsima ja leidma võimalusi uute tehnoloogiate abil keskkonnale tekitatava kahju vähendamiseks. Võiksime eeldada, et võrduse sisuks pole mitte raha ja varanduse ühtlane jaotumine, vaid just keskkonnaressursside jätkuv ning piisav kättesaadavus. Sellel püsib elu. Sellist mõttekäiku pooldas aasta tagasi 43% USA senatist. Aga Venemaa rahva enamus toetab ilmselt teistsugust arusaama, sest vaevalt president Putin teeks avaldusi ilma oma rahva tundmusi arvestamata.

Neis seostes on mõnevõrra piinlikki näha, milline on tänase Eesti välispoliitiliste pürgimuste argipäev. Suhkrutrahvi süüdlasi mõistatades ja paljastades oleme me minetamas võimet ja võimalusi osaleda käivituvates tehnoloogiamuutuste ahelates. Ajal, mil siinmail hakati poliitilisel tasemel rääkima geeni- ja infotehnoloogilistest väljakutsetest, polnud need enam ammu väljakutsed. Tegemist oli järeletegemislainega, millest tulenevalt pole neist valdkondadest saanud ka meie majanduse mootorit, nagu loodeti. Inimtegevuse keskkonnamõjusid vähendavad tehnoloogiad on maailmas aga tegevuse keskpunkti nihkunud – mitte enam retoorilise sõnakõlksuna, vaid olemuslikult. Selle mittemärkamine näitaks taas meile kätte edeva ja laisa järeletegija koha. Enamgi veel. Sattuksime paratamatult üle meie pea toimiva ebamoraalse ja rahvusvahelise õiguse härrasmehelikke printsiipe eirava ressursivõitluse ohvriks. Sest kes ikka hooliks väiketarbijast…Või riigist, kes panustab konfliktikoldesse 30 jalaväelast…

Maailmas on nagu ühistranspordiski: jätad ostmata kümnekroonise pileti ja maksad pool tuhat krooni trahvi. Vahe nii viiekümnekordne. Miljardine suhkrutrahv viitaks justkui tegemata jäetud paarikümnemiljonilisele kulutusele. Kulutusele, millega ehk lisandunuks õigel ajal maailmamõistmist ning avatumat meelt. Aga ehk on lihtsalt puudu välispoliitiliselt ja majanduslikult avarast meelest meie välissuhtluslikes eesmärkides ning meie tähelepanu on Euroopa Liidu liivast köit punudes ja mudakuhja ehitades veidi töntsiks jäänud?

Ja lõpuks… kui praeguse energiakasutuse ja tehnoloogiatega kipub alalõpmata sõjaks minema, kas siis poleks lihtsalt arukas leida neile aseaine. Jõulupühade põhjus on ehk vaidlustatavam kui kliimamuutuste oma, ometi on maid ja rahvaid, kes end sellest häirida ei lase ning jõulusid argumendiks tuues üksteisele pühendunult kingitusi teevad. Kuid ilma irooniata: näiteks Vatikan panustas Johannes Paulus II ajal küllaltki märkimisväärselt osooniaukude ning Lõunamandri jääväljade murdumisest tekkida võivate probleemide uurimisse. Eesti Antarktika ekspeditsioonile aga enam isegi ei taotleta riigieelarve raha… Meie arutluse vaatenurgast võetuna pole võimalik teha rängemat strateegilist viga! Veidi tagasihoidlikum majandustoimetamine märkimisväärselt arukamate tehnoloogiate abil kuluks meile kõigile ära. Sest: ega kliimamuutus pole ainuke häda, mida üliintensiivne tarbimismaania enesega kaasa toob. Kaob joogikõlblik põhjavesi ning muld minetab viljakuse. Neid fakte ei vaidlusta isegi kliimamuutusse skeptiliselt suhtujad.

Jõulupühade põhjus on ehk vaidlustatavam kui kliimamuutuste oma, ometi on maid ja rahvaid, kes end sellest häirida ei lase ning jõulusid argumendiks tuues üks teisele pühendunult kingitusi teevad.

Niisiis nihkub nii realistliku kui ka idealistliku välispoliitika fookus paratamatult keskkonnaressursside ammendumise suunas. Paradoksaalsel moel annab see nihe väikeriikidele, kes ennast veel demokraatlikeks ja vastutustundlikeks peavad, uue ja huvitava võimaluse oma tähtsust välispoliitika hierarhias tõsta. Venemaa on panustanud ja panustab endiselt ekstensiivarengu mudelile, mille selgrooks on kahaneva hulga, kuid kallineva hinnaga tooraine eksport. Bushi administratsioonile sobib Venemaa mäng, sest see viib lühiajaliselt USA suhtelisele tugevnemisele, mis omakorda suurendab ennetava sõjalise löögi võimalust meile seni teadmata suunal.

Eestil on tarvis väljendada ja edendada positsioone, mis võtavad arvesse tõsiasju, mida muuta saab, ja jätta rahule tõsiasjad, mida muuta ei saa. Nii oleks meile otstarbekohane, kui USA demokraatlikul teel otsustaks McCaini ja Liebermani tehnoloogilise uuenduse teele minna (isegi majanduslikult kõrge hinna korral), sest vaid selline nihe maailmapoliitika tegemisel garanteeriks, et Venemaa tõepoolest heidetaks välja ka G 8 klubist. See ostrakismi akt pole meie jaoks mõistagi eesmärk omaette, vaid ikkagi vahend, sest me ei looda ju, et Venemaa saab demokraatlikul teel hakkama mõtteviisi muutusega! Välist survet on tarvis.

Nii USAs kui ka Venemaal, aga ka kõikjal mujal kõnelevad poliitikud ju ikka ja jälle ning igavesti rahva arvatava südametunnistuse tarbeks. Kui Putin arvab, et tema rahvas kahetseb NSVLi lagunemist ning ebaseaduslikult okupeeritud territooriumide kaotamist, siis küllap on eelnenud sellele uurimistöö ja Vene rahvas kinnitaks vabadel ja demokraatlikel valimistel tegelikult Putini kirjeldatud kursi.

Ent mis oleks, kui USA tehnoloogiamuutuse startides oleks Eesti-sugune väikeriik juba (kas või valestardiga) jooksurajal? Saades osa nii tehnoloogiavahetusega kaasnevast majanduseelisest, kuid võttes samas ka vastutusrikka rolli suurriikide südametunnistusele koputajana.