Lissaboni leping Saksamaa õiguse kaalukausil

28. aprillil 2008 võttis Saksa parlament Bundestag 515 poolt-, 58 vastuhääle ja ühe erapooletu häälega vastu otsuse kiita heaks Lissaboni leping ja sellest johtuv lepingu Saksamaa-poolne ratifitseerimine. Ent Saksa põhiseaduskohtu palvel jättis Saksa president Horst Köhler seaduse ratifitseerimata. Põhjuseks oli nimetatud kohtule esitatud hagi Lissaboni lepingu ratifitseerimise vastu Saksmaa poolt.

Saksamaa föderaalse põhiseaduskohtu (Bundesverfassungsgericht) ülesandeks on põhiseaduslik järelevalve riigiorganite tegevuse üle. Kohus on autonoomne põhiseaduslik institutsioon, mis ei allu ühelegi ministeeriumile. Tema koosseisu kuulub 16 kohtunikku, kes langetavad oma otsuseid kahes kaheksaliikmelises senatis. Kohtu otsused on lõplikud ja edasikaebamisele ei kuulu. Kuna föderaalsel põhiseaduskohtul on ainsana õigus otsustada, kas üks seadus on põhiseadusega kooskõlas või mitte, siis ei vaja tema otsuste poliitiline mõju lisaselgitusi. Põhiseaduskohus käib koos Karlsruhe linnas, loodi 1951. aastal ning temast on saanud vastuvaidlematu autoriteediga instants, kelle langetatud otsuseid ühiskonnaelu tähtsates või tundlikes küsimustes – olgu siis tegemist samasooliste partnerite kooseluga, suitsetamiskeeluga avalikes kohtades, islamiusuliste õpetajate pearäti kandmise õiguse või terrorismivastase võitlusega – keegi kahtluse alla ei pane.

Senini on põhiseaduskohtul tulnud kolmel korral langetada otsus küsimuses, mil määral on Euroopa tasemel vastu võetud õigusaktid kooskõlas Saksamaa põhiseaduses garanteeritud õiguste ning põhimõtetega. Esimene neist otsustest pärineb aastast 1974 (nn Solange-I-Beschluss¹) mil põhiseaduskohus otsustas, et seni, kuni Euroopa õigusega ei ole konstitutsioonilisel tasemel garanteeritud põhiõiguste kaitse, on kohtul õigus ja kohustus kontrollida iga konkreetse seaduse kohandatavust. Kohtuotsuse esemeks oli ühe Euroopa Ühenduse määruse esitamine põhiseaduskohtule alama astme Saksa kohtu poolt pärast seda, kui see kohus oli enne pöördunud Euroopa Kohtu (ehk Euroopa Ühenduste Kohtu) poole ja too oli leidnud määruse õiguspärase olevat.

Aastal 1986 revideeris põhiseaduskohus eelpoolkirjeldatud otsust ning asus seisukohale, et kuna Euroopa Kohtu poolt on reeglina tema pädevuste raames põhiõiguste adekvaatne kaitse tagatud, ei ole põhiseaduskohus üldiselt enam kohustatud kontrollima konkreetsete sätete vastavust Saksa põhiseaduses tagatud õigustega (nn Solange-II-Beschluss²). Lähtudes sellest põhimõttest ei võta põhiseaduskohus enam menetlusse hagiavaldusi, milles ei ole piisava täpsusega tõestatud, et Euroopa on langenud allapoole põhiseaduskohtu poolt 1986. a otsusega kindlaks tehtud põhiõigusstandardist³.

Saksa põhiseaduskohtu palvel jättis Saksa president Horst Köhler Lissaboni lepingu ratifitseerimata.

Nn Maastrichti otsusega⁴ kinnitas kohus Maastrichti lepingu kooskõlastatavust Saksa põhiseadusega, lükates tagasi hagejate väite, nagu oleks lepinguga kaasnev pädevuste üleandmine Euroopa Liidule vastuolus Saksa põhiseaduses sätestatud demokraatia printsiibi ja põhiõigustega.

Põhiõiguste küsimuses keeldus põhiseaduskohus kaebuste menetlemisest, viidates oma 1986. aasta otsusele, mis konstateerib Euroopa Kohtu poolt tagatavat piisavat õiguskaitset, ning asudes seisukohale, et lepinguga kaasnevast pädevuste üleandmisest ei tulene põhiõigustaseme langemist. Kvalifitseerides Euroopa Kohtu ja Saksa põhiseaduskohtu omavahelisi suhteid kui kooperatsiooni, piirdub põhiseaduskohus kohtuotsuse teksti kohaselt kohustusega valvata põhiseadusega garanteeritud põhiõigusstandardist vastuvaidlematu kinnipidamise järele.

Põhiseaduskohus ei näinud demokraatia printsiipi Maastrichti lepinguga üleantavate pädevuste poolt riivatuna: demokraatlik põhimõte ei keela Saksamaal liitumast riikidevaheliste ühendustega senikaua, kuni need ühendused peavad omalt poolt kinni demokraatia põhimõtetest. Siiski peab Saksa seadusandja andma pädevuste üleandmiseks Euroopa Liidu tasandile igal konkreetsel juhul oma loa. Sellega võtab põhiseaduskohus endale õiguse revideerida Euroopa seadusandlusaktide kooskõlastatavust Saksa põhiseadusega.

Põhiseaduskohus rõhutab samas otsuses asjaolu, et Euroopa Liit ei ole liitriik, vaid riikide liit. Seega johtub Euroopa Liidu demokraatlik legitimatsioon eelkõige liidu liikmesriikide parlamentide kaasamisest poliitilistesse protsessidesse. Kohtu sõnul on Euroopa Parlament üheks legitimeerimise lisaaspektiks, mille osakaal võiks tema mõju suurenemisega poliitilisel ning õigusloome alal ning ühtse valimissüsteemi loomisega veelgi kasvada. Tsitaat: „Tähtis on, et Liidu demokraatlikud aluspõhimõtted ei jääks integratsioonist maha ning et ka integratsiooni edasi arenedes jääks osalisriikides püsima elujõuline demokraatia.”

Uusima hagi on andnud sisse tõeliselt kirju seltskond, kellel esimesel pilgul omavahel midagi ühist ei peaks olema. 53 Saksa parlamendiliiget esitavad – eraisikutena – ühisavalduse. CSU (Kristlik-Sotsiaalne Liit, Kristlik-Demokraatliku Liidu Baieri sõsarpartei) poliitik Münchenist parlamendisaadik ja oma konservatiivsusega tuntud Peter Gauweiler esineb iseseisva hagiga. Hagiavalduse on esitanud Saksamaa Vasakpartei (Die Linke – DDRi kommunistide tuumiku ümber kasvanud vasakäärmuslik partei) parlamendifraktsioon, kelle esimees on endine SPD (sotsiaaldemokraadid) kantslerikandidaat ja Gerhard Schröderi kaasvõitleja Oskar Lafontaine, kellest on tänaseks saanud vasakpopulist. Hagejate hulka kuulub aga ka Franz Ludwig Schenk Graf von Stauffenberg (samuti CSU), endine Euroopa Parlamendi liige ja Hitlerile atentaadi teinud Stauffenbergi poeg. Kui ka muus elus ning poliitikas hagejad üksteisest nii kaugel seisavad kui maa ja taevas, siis nüüd on nad ühisel seisukohal, et Euroopa Liidu demokraatlik legitimatsioon on ebapiisav.

Hagejate arvates ei ole pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist ning jõustumist enam võimalik tagada seni Saksamaa föderaalse põhiseaduskohtu poolt piisavaks peetud Euroopa Liidu kooskõlastatavust Saksa põhiseaduse printsiipidega. Lissaboni lepinguga astub Euroopa Liit suure sammu integratsiooni suunas, ent demokraatia põhimõtted jäävad seejuures integratsiooni omadest maha.

Lissaboni leping on järgmine etapp kunagi ühisturuna alguse saanud riikide ühenduse teel poliitilise liidu suunas. Selle sihi võttis Euroopa Liit endale juba 1992. a Maastrichti lepinguga. Sihi saavutamiseks võtsid liikmesriigid endile kohustuse muuta Euroopa Liit tõhusamaks ning suurendada selle kodanikulähedust. Euroopa Liit, millel Maastrichti lepingu sõlmimise ajal oli 12 liiget, on tänaseks kasvanud 27 liikmesriigi ja peaaegu poolemiljardilise rahvaarvuga ühenduseks, ilma et vahepeal oleks suudetud liidu õigusakte vastavalt ajakohastada. Viimane katse, mis selles suunas tehti, nurjus 2005. a Euroopa põhiseaduse rahvahääletuse läbikukkumisega Prantsusmaal ja Hollandis. Jättes välja sümboolika, mis võiks viidata ühisele (liit)riigile – lipp ja vapp – ning uue, vähem kõlava nime all kui Euroopa konstitutsioon, on põhilised Euroopa põhiseaduses sätestatud muudatused leidnud tee Lissaboni lepingusse. Leping hõlmab Euroopa Liidu lepingu (ELL) ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) konsolideeritud versioone, mis moodustavad omamoodi Euroopa Liidu aluslepingud⁵. Samuti muudab Lissaboni leping liikmesriikide jaoks siduvaks senini vabatahtliku iseloomuga Euroopa Liidu põhiõiguste harta.

Põhiseaduskohus rõhutab asjaolu, et Euroopa Liit ei ole liitriik, vaid riikide liit.

Lepinguga kaotatakse Maastrichti lepinguga loodud nn kolme samba süsteem. Kaotatakse esimene sammas, mis siiani hõlmas Euroopa Ühendust, ning luuakse üks ja ainus juriidiline isik, nimelt Euroopa Liit. Liidu pädevused hõlmavad tulevikus ka justiits- ja siseküsimusi ning ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, mis enne moodustasid teise ja kolmanda samba.

Euroopa Liidu demokraatlikku aspekti mõjutavad eelkõige lepinguga laienevad Euroopa Parlamendi pädevused. Kuna kaasotsustusmenetlus muutub reegliks, saab Euroopa Parlament seaduste vastuvõtmisel peaaegu sama suure hääleõiguse, kui on Euroopa Nõukogul. Sellele lisanduvad veel muud õigused, muuhulgas õigus valida Euroopa Komisjoni presidenti. Parlamendile antakse nõukoguga võrdne õigus ka eelarveküsimuste otsustamisel.

Tõstmaks Euroopa Liidu otsustamisvõimelisust, suurendatakse nende valdkondade hulka, kus otsust ei ole vaja enam langetada ühehäälselt, vaid piisab kvalifitseeritud häälteenamusest. Kasvab liikmesriikide parlamentide osalemisvõimalus, nimelt on neil nüüd õigus esitada protesti, kui Euroopa Liidu seadusandja võtab vastu otsuseid, mis ületavad tema pädevuse piirid ja lähevad seeläbi vastuollu riikide üldjuhul kehtiva ainupädevusega konkreetsetes valdkondades, lähtudes nn subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest.

10.-11. veebruaril arutas föderaalne põhiseaduskohus avalikul istungil hagejate poolt esitatud kaebusi. Valitsuse poolt olid teiste hulgas tulnud seadust kaitsma välisminister Franz-Walter Steinmeier ja siseminister Wolfgang Schäuble. Kohale tulnud suur hulk meediaesindajaid ja muul moel asjast huvitatuid ei jätnud mingit kahtlust, kui tähtsaks poliitiline avalikkus arutamisele tulevaid otsuseid peab. Kui põhiseaduskohus annab hagejatele õiguse, ootab Euroopa Liitu uus, tundmatu tulevik.

Kõikide aegade noorim, karismaatiline senati president prof Voftkuhle avas istungi toonitades, et hagi esemeks ei ole Euroopa idee kui selline. Saksa põhiseadus on oma algusest, 1949. aastast peale olnud avatud Euroopa ühinemisele. Kohtu otsustada on üksnes see, kas Lissaboni leping on kooskõlastatav Saksa põhiseadusega kehtestatud demokraatia, riikliku suveräänsuse ja võimude lahususe põhimõtetega.

Milline saab aga olema see Euroopa Liit, mille vundamendiks on Lissaboni leping? Juriidiline isik igal juhul ja seega ka rahvusvahelise õiguse subjekt, aga mitte riik. Samas tuleb möönda, et ei hümni ega lipu olemasolu või puudumine suuda mõjutada riigi olemasolu, kui ta de facto eksisteerib.

Kuidas hinnata sellist liitu, mis ühelt poolt sarnaneb liitriigile, teisalt seda aga ei ole, kõlas korduvalt kohtunike küsimus. Millised peavad olema sellise riikidevahelise juriidilise isiku organid, et täita demokraatliku legitimatsiooni nõudeid?

Lepingu kaitseks sõna võtnud kõnelejad toonitasid demokraatia mõiste kaasajastumist, mis seisnevat muuhulgas selles, et tänapäeval ei iseloomusta demokraatlikku riiki mitte niivõrd tema ainuõigus võimule, kuivõrd see laieneb tema võimelisusele osaleda riikidevahelises integratsioonis ja kanda selle kontekstis ka üle oma pädevusi. Kohus sellele vastu ei vaielnud, ent tundis täpsemat huvi selle vastu, millised peaksid sellise demokraatia kontseptsiooni järgi olema Euroopa Liidu institutsioonid, et see suudaks tagada kodanikele piisava osaluse ning kas ja kui palju see vastaks Saksa põhiseaduses sätestatule.

Põhiseaduskohtust on saanud vastuvaidlematu autoriteediga instants, kelle poolt langetatud otsuseid ühiskonnaelu tähtsates küsimustes keegi kahtluse alla ei pane.

Peter Gauweilerit esindav advokaat prof Murswiek väitis, et ainult kahe koja süsteemi kehtestamine suudaks sammu pidada edasise integratsiooniga. Ent kui Euroopa Parlamendi ehk kodanikke esindava koja valimistel kehtestada demokraatlikes riikides kehtiv ühetaolisuse printsiip, mille kohaselt valijatel on võrdne arv hääli ja neil häältel ühesugune kaal, siis tähendaks see väiksemate Euroopa Liidu riikide häälte osakaalu praktilist haihtumist võrreldes suurte omadega. Ainult enam kui kümnekordne häälte osakaalu erinevus suudab tagada ka väiksemate riikide kaasategutsemise Euroopa Liidus. Samal moel muudaks Euroopa Liidu praktiliselt tegutsemisvõimetuks nõue, et riike esindavas kojas ehk Euroopa Nõukogus võetaks seadusi vastu ühehäälselt. Nii küsiski prof Murswieki avalduse peale üks kohtunikest, kas siis Saksamaa põhiseadus nõuab võimatut, kui ta sätestab, et riik osaleb ühise Euroopa loomisel ning kannab sel otstarbel pädevusi üle rahvusvahelistele institutsioonidele⁶.

Valitsuse poolt rõhutas siseminister Schäuble demokraatlike elementide kasvanud osatähtsust, eeskätt Euroopa Parlamendi kui seadusandja tunnustamist, parlamendi õigust valida komisjoni presidenti ning liikmesriikide parlamentide rohkemaid võimalusi osaleda Euroopa Liidu tegemistes.

Hagejad tõstsid esile, et parlamendil puudub üks seadusandjale igiomane õigus, nimelt õigus teha seadusandlikke ettepanekuid: Lissaboni lepingu kohaselt kehtib endiselt põhimõte, et seadusandlikke akte võetakse vastu komisjoni ettepaneku põhjal⁷. Valitava komisjoni presidendi kandidaadi esitab parlamendile Euroopa Ülemkogu⁸. Lissaboni lepinguga liikmesriikide parlamentidele antud kontrollivõimalused subsidiaarsuse küsimustes on aga marginaalsed⁹. Juhul kui seadusandliku akti eelnõu ei vasta liikmesriikide arvates subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele, on neil oma vastulause esitamiseks kaheksa nädalat aega.

Arvestades Euroopa Liidu poolt edastatavate seadusandlike eelnõude hulga ja mahuga on seda liiga vähe. Selleks, et kohustada komisjoni mingit eelnõu uuesti läbi vaatama, on vaja vähemalt kolmandiku liikmesriikide parlamentide sellekohast seisukohavõttu, ent isegi sel juhul on komisjon kohustatud vaid teatama, kas ta võtab esitatud avalduse kuulda või jääb ikkagi oma esialgsele seisukohale. Liikmesriigid, kes näevad siin subsidiaarsuse põhimõtte rikkumist, võivad pöörduda hagiga Euroopa Kohtu poole, kes nimetab ennast ise „integratsiooni mootoriks” ning kelle otsused on ilmselgelt Euroopat soosivad.

Tsiteerides tuntud Saksa õigusteadlast ja endist põhiseaduskohtu kohtunikku Konrad Hesset, kes on öelnud, et „demokraatia on see, kui vähemusest võib saada enamus”, tundis president Voftkuhle huvi, kuhu jääb Euroopa demokraatlikus liidus opositsioon. Elmar Brok, Euroopa Parlamendi liige Saksamaalt, möönis, et klassikalises mõistes valitsuse puudumise tõttu puudub Euroopa Liidus demokraatiale muidu omane opositsioon selle tavalises mõistes. Kas pole see aga ühe poliitilise liidu jaoks pigem kahjulik, küsis selle peale üks kohtunikest.

Elavalt arutati kohtuistungil riiklike pädevuste ülekandmist Euroopa Liidule. Prof Murswieki sõnavõttu kätketud hoiatust, nagu võiks Lissaboni lepingu sätted panna liikmesriikide parlamendid üksnes Euroopast tulevate käskude täideviija rolli, peeti kohtunike ridades üldiselt küll liialduseks. Ent kui palju ja missuguseid pädevusi peab ikkagi jääma riigile selleks, et ei satuks kahtluse alla tema suveräänsus?

Justiits- ja sisepoliitika üleviimisega Euroopa Liidu pädevusse kaasneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu õigus kehtestada kuritegude ja karistuste määratlemise miinimumeeskirju¹⁰. Karistusõiguslike pädevuste kui traditsiooniliselt riigile igiomaste pädevuste ülekandmine tundus tekitavat kohtunikes kõhklusi. Kui ka karistusõiguslikud pädevused kehtivad üksnes piire ületavate mõõtmetega kuritegude suhtes, kuidas siiski vaadelda näiteks teenuste vaba liikumise õiguse nõudmist eutanaasiale ehk halastussurmale, arvestades eri riikides kehtivate erinevate moraalsete ja eetiliste seisukohtadega? Ja kas üldse on kuritegusid, mis ei võiks saavutada piire ületavat tähtsust?

Lissaboni leping on järgmine etapp kunagi ühisturuna alguse saanud riikide ühenduse teel poliitilise liidu suunas.

Istungil arutati ka kaubanduspoliitika üleviimist Euroopa Liidu ainupädevusse, nii et tulevikus räägiks EL rahvusvahelises kaubanduskojas WTOs ühe ja ühise häälega senise 27 võimaliku erineva seisukoha asemel. Isegi riikidele pakutav võimalus teostada kontrolli neid WTOs esindava Euroopa Liidu komissari tegevuse üle ei suutnud veenda kohut, kes esitas küsimuse, kas sellise otsusega ei anna riigid käest ära väga olulise võimaluse globaliseerunud maailmas kaasa rääkimiseks.

Kohtunik Udo di Fabio esitas põhimõttelise tähtsusega küsimuse siseminister Schäublele, kui too kiitis Euroopa julgeolekupoliitika edukust: „Kas ei tuleks esitada hoopis küsimust, kas pädevus, mille keegi saab, tuleb kasuks ka vabadusele? Kas ei sea selline üha rohkema poole püüdlemine vabadust ohtu?”

Euroopa Liidu põhimõtteks on, et liikmesriigid kannavad Euroopa Liidule üle pädevusi tingimusel, et kõnealuste valdkondade reguleerimise eesmärke on kergem saavutada liidu ühisel tasandil¹¹. Tuleb möönda, et tegemist on mitmel moel tõlgendatava tingimusega. Samal 10. veebruaril otsustas Euroopa Kohus jätta rahuldamata Iirimaa poolt esitatud tühistamishagi direktiivi 2006/24/EÜ suhtes, mida Iirimaa oli põhjendanud vale õigusliku aluse valiku ning sellega kaasneva eraelu puutumatuse õiguse riivamisega.

Direktiiv kohustab sideteenistuse pakkujaid üle Euroopa säilitama nende tegevuse raames saadud isikuandmeid vähemalt kuus kuud, tegemaks neid kuritegude uurimise eesmärgil kättesaadavaks liikmesriikide volitatud asutustele raskete kuritegude uurimiseks, avastamiseks ja menetlemiseks. Vastava õigusakti vastuvõtmine liikmesriikidepoolse lihthäälteenamusega – mis on piisav võtmaks vastu seadusakte, mille eesmärgiks on ühise siseturu tõhustamine -, oli väär, väitis Iirimaa, kuna direktiivi põhieesmärgid on kriminaalõiguslikud ning oleks seetõttu nõudnud liikmesriikidepoolset ühehäälset vastuvõtmist. Euroopa Kohus aga asus seisukohale, et direktiiv on võetud vastu sobival õiguslikul alusel, kuna isikuandmete säilitamine käsitleb ülekaalukalt siseturu toimimist ja tema põhiliseks eesmärgiks ei ole mitte – nagu hagejate poolt ette toodud – kuritegude uurimine ja menetlemine¹².

Lissaboni lepingus on kaks uut sätet, mis ei pruugi vähemkogenud lugejas mingeid küsimusi tekitada. Nimelt on antud Euroopa Liidu Ülemkogule Euroopa Nõukogu tegevuse tõhustamiseks volitus muuta nõukogu hääletusreegleid sel moel, et too võib ka valdkondades, mis aluslepingute kohaselt nõudsid ühehäälset otsust, minna üle otsuste vastuvõtmisele tavalise häälteenamusega¹³. Seega on nüüd võimalik muuta Euroopa Liidu aluslepingute otsustamisreegleid ilma selleta, et liikmesriikide parlamendid oleks vastava otsuse langetanud. Sama artikkel annab küll kõnealustel juhtudel liikmesriikide parlamentidele kuuekuulise vetoõiguse. Kuid kas siiski piisab mittesekkumise nõudest selleks, et õigustada nii laiahaardelisi muudatusi, kahtles kohtunik Lübbe-Wolf.

Nn paindlikkuse klausel¹⁴ annab Euroopa Nõukogule volitused võtta vajadusel meetmeid valdkondades, millistes ELil pädevust ei ole. Tingimuseks on, et vastav meede osutub vajalikuks Euroopa Liidu eesmärkide saavutamiseks. Hagejad meenutasid, et vajalikkust võib tõlgendada mitmel moel, kusjuures viimane sõna jääb igal juhul Euroopa Kohtule. Liikmesriikide parlamentidele ei ole paindlikkuse klausli kasutamise korral vetoõigust antud. See, et paindlikkuse klausli kasutuselevõtmisele peab eelnema Euroopa Nõukogu ühehäälne otsus, ei saa olla piisav õigustus pädevuste laiendamiseks ilma liikmesriikide parlamentide nõusolekuta, sest ka nõukogu on vaid üks Euroopa Liidu organeist.

Kolme samba süsteemi kaotamise ja Lissaboni lepinguga Euroopa Liidu tasandil õiguslikult siduvaks muutuva põhiõiguste hartaga kaasneb Euroopa Kohtu otsustamisõiguste laienemine. Põhiõiguste hartas leiavad väljendamist Euroopa liikmesriikide traditsioonilised ühised väärtused ja õigused. Harta VII jaotise kohaselt ei tohi sätteid tõlgendada moel, mis oleks vastuolus liikmesriikide põhiseadustega. Lepingu kriitikud toovad aga välja, et olenemata sellest avaneb Euroopa Kohtul võimalus tõlgendada omal äranägemisel määratlemata õigusmõisteid nagu vabadus, inimväärikus, võrdõiguslikkus või demokraatia sellistel puhkudel, kus liikmesriigid eraldi, igaüks oma traditsioonile toetudes, ehk teistsuguseid lahendusi leidnud oleks. Teatud parteide asutamise ning tegutsemise keeld mõnes osalisriigis, embrüote uurimise reguleerimine või kodakondsusküsimused on näited sellest, kui erinevalt käsitlevad Euroopa riigid oma kultuurist ja traditsioonist lähtudes ühiskonda ja poliitikat mõjutavaid küsimusi.

Kuidas hinnata sellist liitu, mis ühelt poolt sarnaneb liitriigile, teisalt seda aga ei ole, kõlas korduvalt kohtunike küsimus.

Põhiseaduskohtunike traditsiooniliselt kardetud küsimused, mis on läbinähtamatud ja sügavad, ei anna enamasti pidet langetatava otsuse kohta järelduste tegemiseks. Ja muidugi ei avalda kohtunikud ise oma seisukohti arutlusalustes küsimustes enne, kui otsus välja on kuulutatud. Ükskõik kuidas põhiseaduskohus aga ei otsustaks, saavad otsuse tagajärjed olema tõsised. Kui kohus asub seisukohale, et Euroopa Liidu püüdlused suurema demokraatlikkuse suunas on olnud edukad, siis kannab ta sellega tähtsa osa oma senistest pädevustest Euroopa Liidu tasandile. Kuna kehtib põhimõte, et liidu õigus on ülimuslik osalisriikide õiguse suhtes, siis kaotab põhiseaduskohus nii palju oma pädevustest, kui Euroopa Kohus neid Lissaboni lepingu järgi juurde võidab. Asub aga põhiseaduskohus seisukohale, et nimetatud lepinguga ette nähtud demokraatlikud sammud on ebapiisavad, raskendab ta oluliselt Euroopa Liidu pürgimist rahva osaluse suurendamisele Euroopa tasandil.

Ühte näitab see suur kohtuprotsess meile aga paremini kui kõik Lissaboni lepingu püüdlused, ja nimelt elavat demokraatiat. Ühises Euroopas, kus poliitikud kardavad rahva arvamust rohkem kui vanakurat välku, tulid Karsruhe linnas kokku kodanikud, et kasutada neile põhiseadusega antud õigust avaldada ja kaitsta oma arvamust. Väljaspool poleemilist „poolt” või „vastu”, mis on tihti ainsaks poliitiliselt tunnustatud seisukohaks Euroopa küsimustes, leiti ruumi küsida ka „aga miks?” ja „mille jaoks?”.

Mõtelda on mõnus, kirjutab Hando Runnel. Kahju, et Hando Runnelit Brüsselis ei tunta.
(Otsuse väljakuulutamise tähtaeg on viimaste kuude jooksul edasi lükkunud ning selle avaldamine ei toimu tänase hetke seisuga arvatavasti enne Euroopa Parlamendi valimisi juunis, kõige hiljemalt oodatakse otsust aga juulis.)