Liberaalne pilk Vene välispoliitikale

Venemaa liberaalsetes ringkondades ollakse sisepoliitilise arengu põhiküsimuste osas ühistel seisukohtadel. Mitte keegi neist, kes määratleb ennast liberaalina, ei mõtlegi vaidlustada näiteks poliitilise konkurentsi põhimõtet või vajalikkust luua Venemaal sõltumatud institutsioonid. Mis aga puudutab välispoliitikat, Venemaa kohta maailmas ja eriti suhteid Läänega, siis pole liberaalidel ühist positsiooni ega õigupoolest üldse mingit positsiooni. Veelgi enam, võib lausa näha, kuidas inimesed, kes arvustavad Venemaa võimuaparaati tema mittevastavuse pärast liberaaldemokraatlikele standarditele, lähevad niipea, kui jutt jõuab näiteks Venemaa ja USA suheteni, üle avalikult suurriiklikele seisukohtadele ja asuvad kaitsma sellesama riigi poliitikat, mida nad just äsja ägedalt kritiseerisid.

Hiljaaegu oli meil võimalus jälgida südantlõhestava üksmeele kujunemist hinnangutes Venemaa ja Gruusia sõjale – need kattusid nii vasak- kui parempoolsetel, nii mõõdukatel kui äärmuslastel, nii natsionalistidel kui liberaalidel. Kõik kinnitasid veendunult, et Venemaal oli selles sõjas ühemõtteliselt õigus ning ta ei saanudki teisiti tegutseda, Gruusiale aga olnuks juba ammu vaja anda õppetund. See oli hetk, mil varises kokku paljude ekspertide maine, sest nad ei osanud pakkuda ühiskonnale toimunu kohta veenvat ja objektiivset seletust. Ent on meil õigus neid hukka mõista, kui me pole ise seisukohta välja töötanud?

Nüüd siis asja juurde. Ma tahaksin arutleda viie küsimuse üle.

Esiteks: mida tähendas Kaukaasia sõda Venemaale ja Gruusiale ning mis olid selle sõja põhjused?

Teiseks: millist rolli mängis Lääs Venemaa reformiprotsessis?

Kolmandaks: millised on Venemaa ja Lääne suhete praeguse kriisi põhjused ning milline on Venemaa sise- ja välispoliitika seos?

Neljandaks: millised müüdid ja klišeed on leidnud koha Venemaa poliitilises mõttes ning kuidas need mõjutavad arusaama Venemaa ja Lääne suhetest ühiskondlikus teadvuses?

Viiendaks: mida ootab liberaalne Venemaa Läänelt?

Loomulikult, Lääs kujutab endast paljude subjektide väga keerulist ühendust ning tema koostisosade välispoliitilised huvid on päris erinevad. Siinkohal kõnelen ma aga Läänest kui tervikust, mis järgib ühiskonna ja võimuaparaadi ülesehituses liberaaldemokraatlikke standardeid.

Gruusia sõja allikad

Niisiis, esimene küsimus: millised on Venemaa-Gruusia sõja allikad? Tuletame meelde, et see oli Venemaa esimene sõda pärast seda, kui NSV Liit tungis Afganistani. Samuti oli see sõda, mis peegeldas esimest Venemaa ja Lääne vastasseisu pärast NSV Liidu lagunemist. Muide, just nii suhtub Kaukaasia sõtta ka Venemaa valitsev juhtkond. Ei rääkinud ju välisminister Sergei Lavrov asjata avalikult Gruusiast kui “Ameerika projektist”. Niisiis oli Venemaa-Gruusia sõda Kremli seisukohast sõda Ameerikaga, milles Gruusiat kasutati lihtsalt peksupoisina.

Venemaa-Gruusia sõda oli Kremli seisukohast sõda Ameerikaga, milles Gruusiat kasutati lihtsalt peksupoisina.

Sellel sõjal oli palju põhjuseid. Nende seas võib ära mainida veel tänagi avalduvaid NSV Liidu lagunemise tagajärgi; Venemaa “rahuloomemissiooni”, mis pikka aega ja sealjuures teadlikult soosis Kaukaasias “musta augu” olemasolu, mis tagas Kremlile ettekäände sõjaliseks sekkumiseks; samuti Abhaasia ja Lõuna-Osseetia korrumpeerunud separatistlikke režiime, mis parasiteerisid lojaalsusel Moskvale. Sellele lisandusid Moskva ja Thbilisi liidrite vaheline isiklik antisümpaatia, Venemaa, Gruusia ja Lääne võitlus energiakandjate transiidivoogude pärast ning Gruusia soovimatus pakkuda Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale laialdast autonoomiat. Kõik mainitud põhjused hoidsid pika aja vältel piirkonna olukorda pingelisena, mis sobis hästi väga erinevatele poliitilistele jõududele nii Moskvas kui ka väljaspool Moskvat. Ent Gruusia ja Ukraina püüdlused astuda NATO ridadesse ja võimalus, et nad võidaksegi vastu võtta, sai tõukeks, mis pani sündmused kiirelt arenema.

Rubico ületamiseks kujunes NATO Bukaresti tippkohtumine 2008. aasta aprillis, pärast mida Moskva oli valmis tegema kõik, et vältida nõukogudejärgse ruumi edasist kaotamist. Tegutsemiseks tuli vaid oodata soodsat juhust, mille andiski Mihheil Saakašvili püüe Lõuna-Osseetiat jõuga tagasi võtta. Katalüsaatoriks olid ka erimeelsused Ukraina ja Gruusia NATOsse astumise osas alliansi liikmesriikide seas, samuti Bush noorema muutumine “poliitiliseks laibaks”.

Samas, eelmainitud poliitilised ja geopoliitilised tegurid on siiski teisejärgulised ning mõned neist on tegelikult sügavama, süsteemse põhjuse tagajärjed. Ma pean siinkohal silmas asjaolu, et Venemaa valitsev klass on taaselustanud Venemaale tavapärase riigitüübi, mis vajab toimimiseks ja edasipüsimiseks mõjusfääri, jõu kasutamist sisemiste ja väliste probleemide lahendamiseks ning pidevat vaenlase otsimist, mis aitab õigustada riigivõimu ülimat tsentraliseerimist ja isikustamist. Seda tüüpi riik saab püsida vaid “sissepiiratud kindlusena”.

Loomulikult ei ole see nõukogude-eelse või nõukogudeaegse riiklusvormi puhas kordamine. Viimane oleks võimatu isegi siis, kui Venemaa eliit seda tõepoolest sooviks. Praegune eliit aga ei soovi vastasseisu tekkimist Läänega ja isegi pelgab seda. Venemaa valitsev klass üritab leida suhetes Läänega sellist vormi, mis lubaks taastada endised ühiskonna vaoshoidmise mehhanismid, kuid samal ära kasutada ka uusi võimalusi, mida pakub koostöö Läänega. Ent traditsiooniline lähenemine, mis näeb ette Lääne ja rahvusvahelise mõju tõkestamist, osutub eelöeldust hoolimata paratamatult domineerivaks. Sellelt positsioonilt paistab NATO-liikmesus ja Venemaa “nooremate vendade” püüdlus peita end Lääne selja taha Venemaa eliidile enesestmõistetavalt ohuna.

Nähtavasti kõige valusam löök eliidile on “Suur-Venemaa” osaks peetava Ukraina liikumine Lääne tsivilisatsiooni poole. Seepärast oli sõda Gruusiaga Moskva poolt omamoodi hoiatus Ukrainale ja Läänele, mis pidi näitama, et Kreml ei luba tõmmata Ukrainat allianssi, mida peab endale vaenulikuks. Tõepoolest, NATO kujutab endast ohtu, aga mitte Venemaale, vaid Venemaa eliidile, sest allianss laiendab Venemaa ümber teistsuguse, eliidi võimu ähvardava tsivilisatsiooni mõju. Ukraina liitumine sellise tsivilisatsiooniga ning, veel enam, ümberkujunduste edukas läbiviimine võiks anda tõsise hoobi sellele riiklusesüsteemile, mida püüab rakendada Venemaa valitsev rühmitus. Katsed näha Kaukaasia sõja põhjustena ainult väliseid tegureid ja geopoliitikat ning jätta arvestamata toimuva tsivilisatsiooniline mõõde tähendab tegelikult kas teadlikku või teadvustamata soovi õigustada Venemaa valitseva klassi käitumist.

Vene reformid ja Lääs

Teine küsimus puudutab Lääne rolli Venemaa ümberkujundustes. See on oluline Venemaa ja Lääne suhete üldpildi ja nende praeguse seisu mõistmiseks. Praegu süüdistavad Venemaa kõige erinevamate poliitiliste jõudude, sealhulgas demokraatide ja liberaalide esindajad Läänt nii Venemaa mitteabistamises pärast NSV Liidu lagunemist, katsetes Venemaad õõnestada kui ka teadlikus alandamises. Neil süüdistustel põhineb Venemaa praegune “jalule ajamise” doktriin. Kuidas on aga asjad tegelikult?

Venemaa valitsev klass on taaselustanud Venemaale tavapärase riigitüübi, mis vajab toimimiseks ja edasipüsimiseks mõjusfääri, jõu kasutamist ning pidevat vaenlase otsimist, mis aitab õigustada riigivõimu ülimat tsentraliseerimist ja isikustamist.

Saatuse irooniana tabas Nõukogude Liidu kokkuvarisemine Läänt täiesti ootamatult. Lääne juhtivad liidrid – Bush vanem, Mitterrand, Kohl, Major – andsid NSV Liidu viimastel aastatel endast kõik, et vältida selle lagunemist, kartes tuumariigi hääbumise destabiliseerivaid tagajärgi. Bush vanema administratsioon kutsus Läänt üles pingutama kogu väest “keskuse tugevdamise”, see tähendab Mihhail Gorbatšovi võimu nimel. 1991. aasta augustis pidas Bush Kiievis kõne, milles teatas ukrainlastele, et ameeriklased ei toeta neid, kes “taotlevad sõltumatust selleks, et vahetada türannia kohaliku despootia vastu”.

Hirm NSV Liidu lagunemise ees oli mõistetav. Lääs oli kohanenud vaenlase olemasoluga rahvusvaheliste suhete kahepooluselise süsteemi raames. Nõukogude Liidu kadumine lavalt tõotas ennustamatuid tagajärgi. Zbigniew Brzezinski on meenutanud, et Lääs, keda “kommunismi laiali lagunemine tabas ootamatult, ei olnud valmis osalema nõukogude tüüpi süsteemi ümberkujundamisega kaasnevate ülesannete lahendamisel”.

Kohe NSV Liidu lagunemise järel piirdus Lääne abi katsetega aidata Venemaal tuumarelva kontrolli all hoida, samuti anti humanitaarabi. Mingeid püüdlusi pakkuda Venemaale uut Marshalli plaani ei ilmnenud ei Läänes tervikuna ega ka Washingtonis. Aga kui Lääs oleks ka oma pingutused ühendanud ja otsustanud osutada nii võimsat abi, poleks Marshalli plaani Venemaa versioonil usutavasti ikkagi olnud erilisi eduvõimalusi.

Asi on selles, et sõjajärgse Marshalli plaani edu pandiks oli abi saava maa allumine USA nõudmistele. Saksamaa ja Jaapani esimesed reformiseadused ja isegi Jaapani põhiseadus pandi kirja okupatsioonivõimude järelevalve all. Niisiis tähendas Marshalli plaan suveräänsuse piiramist, mida ei mõistnud Venemaal need, kes nõudsid USA-lt sellise abiprogrammi loomist, ja ei mõista veel täna need, kes heidavad Ameerikale ette, et niisugust abi ei osutatud.

Tõsi, Lääs otsustas siiski Gorbatšovi ajal eraldada NSV Liidule 11 miljardi dollari ulatuses laenu ning see raha, mis 1991. aasta lõpul langes osaks juba uuele Venemaale, andis Jeltsini meeskonnale veidi hingetõmbeaega. Kuid 1991.-1992. aastal, see tähendab kõige raskemal perioodil, Lääs Venemaad ei aidanud. Ei tehtud isegi ettepanekut kustutada nõukogudeaegne välisvõlg (Venemaa oli lääneriikidele võlgu ligikaudu 60 miljardit dollarit).

Massiline abi hakkas Venemaale jõudma alles 1993. aastal, kui Valgesse Majja asus Bill Clinton. Ta oli esimene ja viimane Lääne liider, kes lülitas Venemaa majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise ümberkujundamise oma välispoliitilisse päevakavva. Clinton etendas suurt osa Jeltsini-aegse Venemaa reformide toetuse organiseerimisel.

Sõda Gruusiaga oli Moskva poolt omamoodi hoiatus Ukrainale ja Läänele, mis pidi näitama, et Kreml ei luba tõmmata Ukrainat allianssi, mida peab endale vaenulikuks.

Selles ei olnud kübetki altruismi – selle taga seisid pragmaatilised kaalutlused. Ameerika, aga ka teiste lääneriikide eliidi silmis ei kujutanud edukas ja demokraatlik Venemaa enam Läänele ohtu. Seepärast eraldati Venemaale tohutuid ressursse turu ja uute institutsioonide loomiseks ning kodanikuühiskonna arendamiseks. USA valitsuse abi Venemaale aastail 1992-2007 ulatus kokku peaaegu 1,6 triljoni dollarini, samal ajal osutas EL aastail 1991-2007 Venemaale majanduslikku ja tehnilist abi 2,7 miljardi euro ulatuses. See on vaid osa ressurssidest, mis jõudsid Venemaale erinevaid, nii riiklikke kui ka erakanaleid pidi.

Hoopis teine küsimus on see, kui tõhus oli Lääne abi. Maailma kogemus näitab, et niisugune abi saab olla tõhus kahel juhul. Esiteks siis, kui maal, mis läheb üle liberaalsele demokraatiale, on olemas sellise ümberkujunemise sisemised eeldused. Teiseks siis, kui maa, mis püüab rakendada liberaalseid standardeid, lõimub Euroopaga. Aga sellelgi juhul on reformideks vaja teatavaid sisemisi eeldusi. Euroopal pole olnud Venemaa lõimimise kava. Muide, ELi liikmesusele pole tõsiselt mõeldud ka Venemaal. Mis puudutab aga sisemisi tegureid, mis võiksid tagada Venemaa liberaaldemokraatlikke muudatusi, siis on need üpris piiratud.

Kas Lääs oleks kas või osaliselt suutnud niisuguste eelduste puudumist kompenseerida? Sellele ei saa üheselt vastata. Võib vaid nentida, et Lääs ei suutnud saada Venemaa ümberkujunemises võtmetähtsusega, otsustavaks ega isegi lihtsalt oluliseks teguriks.

Lisaks ei olnud Venemaa reformide tulemused kuidagi proportsioonis ressurssidega, mida Lääs kulutas nende soodustamiseks. Muu hulgas on põhjuseks see, et Lääs, mis sai 1990. aastatel enneolematult vabad käed Venemaal tegutseda ning vahetu ligipääsu otsuste langetamise keskusele ehk Kremlile, ei suutnud kuigi hästi taibata, kuidas ja millega aidata kaasa Venemaa ühiskonna reformimisele. Sellest johtuvalt polnud ka Läänel ühtset seisukohta, milline muutustemudel võib osutuda Venemaal edukaks. Aga asi pole ainult selles.

Tänapäeval võib sageli kohata arvamust, et tahtejõuetu Jeltsin ja tema meeskond sattusid Lääne lõa otsa ja täitsid automaatselt sealt tulevaid käske. See on üks argument, millega tahetakse seletada Venemaa praegust agressiivset läänevastast hoiakut, mis peaks olema otsekui revanš varasemate Lääne “alanduste” eest. Tõepoolest, mõningase puiklemise järel nõustus Jeltsin tihtipeale Lääne liidritega, eriti Venemaa sõjaväeosade väljaviimise küsimuses Baltikumist või Jugoslaavia kriisi lahendamise osas. Ta oli sunnitud leppima NATO ja ELi laienemisega.

Aga sisemise ümberkujunemise vallas toetas Lääs liigseid küsimusi esitamata seda reformimudelit, mille oli valinud just Venemaa valitsev juhtkond. Tõsi, Lääne asjatundjad ja IMFi esindajad, kes korraldasid finantsabi eraldamist Venemaa valitsusele, esitasid Moskvale oma nõuandeid. Kuid Jeltsini meeskond võis rahumeeli jääda oma seisukoha juurde ja langetada ise otsuseid. Sisuliselt olid neil vabad käed kursi valimisel, nagu ka reageerimisel Lääne ettepanekutele ja nõudmistele, mida nad võisid vastu võtta või ka eirata.

Piisab, kui meenutada, et ühtegi IMFi programmi, mille raames Lääs Venemaale abi osutas, ei viidudki täielikult ellu. Venemaa ei täitnud Lääne ees võetud majanduse reformimise kohustusi, ent Lääne raha voolas sellest hoolimata edasi. Endine rahandusminister Boriss Fjodorov on öelnud, et tosinast IMFiga kokku lepitud punktist täitis Venemaa vaevu paar. Ent Washingtoni ja teiste lääneriikide pealinnade survel jätkasid IMF ja Maailmapank finantsabi osutamist Venemaale.

Katsed näha Kaukaasia sõja põhjustena ainult väliseid tegureid ja geopoliitikat ning jätta arvestamata toimuva tsivilisatsiooniline mõõde tähendab tegelikult kas teadlikku või teadvustamata soovi õigustada Venemaa valitseva klassi käitumist.

Niisiis, mingeid Lääne ettekirjutusi polnud. Pigem täitis hoopis Lääs ise Jeltsini meeskonna ettekirjutusi, viimased aga šantažeerisid välismaiseid kreeditore, nõudes raha ja ähvardades, et muidu algab Venemaal maailmalõpp…

Lääs toetas sisuliselt Venemaa ümberkujunemise marksistlikku paradigmat, mis rõhutas majandusreformide esmatähtsust: kõigepealt turg, siis demokraatia. Ida-Euroopas ja Balti riikides toimus asi teatavasti vastupidi. Turuümberkorralduste osas toetasid Lääne liidrid eelkõige makroökonoomiliste kriteeriumide arvestamist ja iga hinna eest erastamist. Nad ei püüdnud veenda Venemaa juhtkonda tungivas vajaduses luua institutsioonid, mis tagaksid tsiviliseeritud turu kujunemise. Mis aga puutus Venemaa demokraatliku poliitilise süsteemi loomisse, siis selles osas tegid lääneriikide valitsused, kes pelgasid kommunistide naasmist võimule ja natsionalistide pääsemist Kremlisse, selge panuse Jeltsini meeskonna toetamisele ja nende võimu püsistamisele. Seeläbi andsid nad sisuliselt heakskiidu sugugi mitte väga liberaalse ja kaugeltki mitte demokraatliku poliitilise süsteemi kujunemisele.

Ma tean hästi, et kõige kergem on nõuandeid jagada tagantjärele. Ometi tundub mulle, et Venemaa kommunismijärgses ajaloos oli kolm hetke, mil Lääs võinuks kui mitte muuta Venemaa arengu kulgu, siis vähemalt hoida teda tagasi langemast minevikku: 1991., 1993. ja 1995.-1996. aasta. Nendel aegadel võttis Venemaa valitsev meeskond kuulda Lääne pealinnade arvamust ning püüdis oma otsuseid legitimeerida just Lääne toetuse kaudu. Kõige selle juures sõltus Venemaa sisemine stabiilsus otseselt Lääne rahalisest abist. See tähendas, et Läänel oli ka rohkelt võimalusi mõjutada Jeltsinit ja tema lähikonda.

1991. aastal, kui pandi paika Venemaa ümberkujunemise marsruut, oleks Lääs võinud soovitada Jeltsinil jõuliselt toetada uue põhiseaduse väljatöötamist, mis oleks aidanud likvideerida nõukogude riikluse jäänused ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi. Selline põhiseadus oleks aidanud vältida kurnavat võimuvõitlust Jeltsini ja ülemnõukogu vahel. Lääne liidrid oleks võinud aidata Jeltsinil vabaneda illusioonidest erastamise suhtes: Kreml pidas seda toona peaaegu võlukepikeseks, mis iseenesest lahendab turu kujunemise probleemi. See arusaam valitses sellest hoolimata, et erastamine oli iseloomult nomenklatuurne ning kõige perspektiivikamad ettevõtted jäid riigi kätte või läksid üle Kremlile lähedastele ärimeestele, keda hiljem hakati nimetama oligarhideks. Lääs oleks võinud soovitada Kremlil aktiivsemalt ja sihikindlamalt asuda looma majanduslikke institutsioone ja esmajärjekorras kindlustada õigusriik, milles kehtiks kindlalt seadused. Midagi sellist aga ei tehtud.

1993. aastal oleks Lääne liidrid võinud soovitada Jeltsinil vältida konflikti lahendamist ülemnõukoguga jõu abil – selle hoone tulistamisega, mis lõpuks viis välja selleni, et Venemaal kujunes uus, isikukeskne võim. Neil oli võimalus tõestada Jeltsinile, et konflikti on kõige mõistlikum lahendada presidendi ja parlamendi üheaegsete valimistega ning uute mängureeglite koostamisega. Jeltsin ja tema meeskond oleksid toona saanud valimistel kindla võidu, Venemaa aga demokraatliku võimusüsteemi. Kuid Lääs eelistas toetada Jeltsini ristiretke ülemnõukogu vastu ja hilisemat võimu monopoliseerimist. Panus tehti Läänele ustavatele inimestele, aga mitte institutsioonide loomisele.

“Kuid vabad valimised oleks ju andnud võidu kommunistidele!” hüüavad juhitud valimiste kaitsjad. Vastus kõlab: jah, arvatavasti küll. Ent Jevgeni Primakovi valitsus, mis toetus 1998.-1999. aastal parlamendi vasakpoolsele enamusele, ei viinud Venemaad katastroofile, vaid hakkas seda tasapisi välja tooma kriisist, kuhu see oli sattunud liberaalse valitsuse ajal. Vaba poliitilise tahteavalduse mahasurumine 1996. aastal tõi aga kaasa matkivate mehhanismide kujunemise, millele toetudes hakkas riigis peagi tugevnema ebademokraatlik võimusüsteem. Osaliselt kannavad selle eest vastutust Lääne liidrid, kes eelistasid suhetes Venemaaga toetada isikukeskset režiimi, mitte demokraatlikke ja õigusriigi printsiipe.

Praegune Venemaa eliit on edukalt istutanud ühiskondlikku teadvusse kaks kujutelma, mis võimaldavad hoida ühiskonnas läänevastast toonust ja osavalt asetada Läänele vastutus nii suhete halvenemise eest Venemaaga kui ka Venemaa moderniseerimise läbikukkumise eest. Jutt käib NATO laienemisest ja 1999. aasta Kosovo kriisist, millega kaasnesid NATO õhurünnakud Jugoslaavia vastu. Isegi meie liberaalsed eksperdid arvavad, et need kaks tegurit andsid otsustava hoobi riigi demokraatlikule suunitlusele. Ometi toimusid mõlemad juba pärast seda, kui Venemaa arengusuund oli selgelt välja joonistunud. 1993. aastal võeti vastu Jeltsini põhiseadus, millest sai võimu isikustamise juriidiline alus. Üsna pea hakkas Kreml otsima võimalusi selle täiendavaks legitimeerimiseks, taaselustades selle nimel Venemaa suurriikliku traditsionalismi, mis veel 1990. aastate algul oli tundunud lõplikult maha maetuna.

Tõepoolest, NATO kujutab endast ohtu, aga mitte Venemaale, vaid Venemaa eliidile, sest allianss laiendab Venemaa ümber teistsuguse, praeguse eliidi võimu ähvardava tsivilisatsiooni mõju.

Lõpuks, 1995.-1996. aastail oleks Lääs – selle asemel, et osutada otsest, sealhulgas rahalist abi Jeltsini režiimile, mis oli juba näidanud oma reformistliku potentsiaali kaotamist, korruptiivsust ja ebapopulaarsust – võinud toetada oma Kremli soosiku asemel hoopis vabade ja ausate valimiste põhimõtet. Ent Lääne liidrid kasutasid 1996. aastal iga võimalust, et hoida võimul Jeltsin, kes ei suutnud enam riiki juhtida.

Clinton asus toona väänama teiste lääneriikide juhtide käsi, kes ei kippunud kuigi agaralt avama kukrut Boriss Nikolajevitši toetamiseks, avaldas survet rahvusvahelistele organisatsioonidele ning nõudis Maailmapangalt ja IMFilt Venemaa abistamist. Washingtoni survel võttis IMF 1996. aasta algul vastu otsuse eraldada Venemaale krediiti 10 miljardi dollari ulatuses. Clintoni ja Kohli eestvedamisel peeti Moskvas erakorraline “suure kaheksa” tippkohtumine, mille Lääne liidrid korraldasid Jeltsini toetuseks spetsiaalselt Venemaal.

Valijate tahtega manipuleerimine, millega Jeltsini meeskond nende valimiste ajal kitsi polnud ja millele Lääs vaatas läbi sõrmede, diskrediteeris Venemaa ühiskondliku arvamuse silmis demokraatlikke protseduure.

Lääne otsus NATOt laiendada ja Kosovo kriis vaid kiirendasid protsessi. Venemaa uut eliiti ei erutanud Serbia huvid. Ka ei arvanud nad, et NATO kujutab Venemaale ohtu. Kuid Balkani küsimuse lahendamine ilma Moskva seisukohta arvestamata ning Venemaad mittehõlmava Lääne sõjalispoliitilise alliansi laienemine tundusid poliitilisele eliidile löögina Suur-Venemaa idee pihta, mis nende meeles oli endiselt Venemaa riikluse tähtsaim poliitilis-ideoloogiline komponent. Venemaa reageering Kosovo kriisile ja NATO laienemisele kinnitas veel kord, et valitsev klass ei olnud suutnud leida peale eelmainitu ühtegi muud põhimõtet, mille ümber koondada ühiskond ning mille alusel korraldada kogu maa elu. Mõlemad sündmused andsid Venemaa eliidile võimaluse põhjendada juba varem alanud tagasilangust ja pilgu pööramist minevikku. Rõhutan uuesti: tagasilangus algas juba varem.

Mõistagi oleks Venemaa eduka ümberkujunemise garantiiks saanud olla ainult lõimumine Euroopasse. Selleks aga ei olnud EL, mida niigi kurnasid Ida-Saksamaa, Ida-Euroopa ja Balti riigid, sugugi valmis. Tasub siiski märkida, et Lääs pakkus Venemaale mitu vahevarianti, mida Vene eliit oleks võinud ära kasutada liberaalsete põhimõtete ülevõtmiseks. Neiks olid Venemaa ja NATO koostööplatvormid (eriti praegugi tegutsev Venemaa-NATO nõukogu), ELiga sõlmitud partnerlus- ja koostööleping, Venemaa vastuvõtmine Euroopa Nõukogusse, Venemaale majandusliku enamsoodustusrežiimi kehtestamine ning koht “suures kaheksas”. Neil Venemaa Läände kaasamise instrumentidel puudus aga tõhus tingimuslikkus, conditionality, see tähendab plaan, kuidas Venemaa tasapisi lõimida Lääne institutsioonidesse vastavalt sellele, kuidas ta võtab üle liberaaldemokraatlikud normid.

Pealegi ei suutnud Lääs luua Venemaa jaoks präänikute kõrvale mingit piitsasüsteemi, mis oleks näinud ette reageeringu juhul, kui Venemaa eliit kaldub mainitud normidest kõrvale. Lääs oleks võinud conditionality-mehhanismi Venemaa suhtes kasutada 1990. aastatel, kui Venemaa vajas IMFi laene. Aga nagu ma juba ütlesin, seda ei tehtud ning seeläbi õpetati Kremlile selgeks nipid, kuidas šantažeerida Lääne institutsioone ja nende peal parasiteerida.

Lääs ei osanud luua Venemaa jaoks stiimulite süsteemi, mis oleks kindlustanud tema liberaaldemokraatliku ümberkujunemise ajal, mil selleks valitsesid kindlasti soodsad võimalused.

Niisiis lasti õige hetk käest. Peagi leidis kõrge naftahinna valgusel mõnulev ja suurriikliku mõtteviisi juurde naasnud ametlik Venemaa, et ei soovi enam üldse Läänega arvestada. Niisugune oli siis selle lõplik tulemus, et Lääs ei osanud luua Venemaa jaoks stiimulite süsteemi, mis oleks kindlustanud tema liberaaldemokraatliku ümberkujunemise ajal, mil selleks valitsesid kindlasti soodsad võimalused. Kas neid samme oleks saatnud ka edu – arvestades, et Venemaa eliit polnud valmis Lääne standardeid omaks võtma -, ei ole siinkohal põhjust arutada. Piisab, kui öelda, et midagi sellist ette ei võetud.

Kust tuli tüli?

Kolmas küsimus, mida ma tahaksin käsitleda, on järgmine: millised Venemaa-sisesed süsteemsed põhjused tekitasid Venemaa ja Lääne suhetes kriisi ning millised on Venemaa sise- ja välispoliitika omavahelised seosed? See küsimus on erakordselt tähtis, sest välispoliitika sõltub alati ja kõikjal otsustaval määral sisepoliitilistest oludest. Praegune Venemaa võim kasutab välispoliitilist ressurssi eriti aktiivselt oma huvide edendamiseks, esitades viimaseid Venemaa riiklike huvidena.

Välispoliitilise ressursi allutamine sisepoliitilistele ülesannetele tuleb ilmsiks, kui jälgida Venemaa tegevust rahvusvaheliste suhete subjektina – rahvusvaheliste suhete loogikat arvestades paistab see pahatihti lausa mõistusevastane: Venemaa on mitmel korral astunud samme, mis kahjustavad nii tema rahvusvahelist mainet kui ka strateegilisi huve.

Kreml kasutas vastasseisu Läänega ja eelkõige USAga üsna avalikult ära Venemaa ühiskondliku arvamuse mobiliseerimiseks aastail 2006-2008 ehk valimisteks valmistumise ajal, kusjuures need valimised pidid legitimeerima Kremli rühmituse võimu püsimise riigi esimese mehe vahetudes. Ühiskonna koondamine läänevastasuse taha on rühmituse tähtsaim vahend oma võimu hoidmisel ka praegu. Ärritavad elemendid, mida ametlik propaganda serveerib kui Lääne “mängu” Venemaa vastu (NATO laienemine, raketitõrjesüsteem Poolas ja Tšehhis, Ameerika toetus Gruusiale), on ilmselgelt piisavalt “lahjad”, neid ei saa pidada tõsiseks ohuks Venemaale. Küll annavad nad ametlikele ringkondadele võimaluse juhtida avaliku arvamuse tähelepanu Venemaa ja Lääne tsivilisatsioonilistelt erinevustelt geopoliitikale.

Tasub vahest veel kord meelde tuletada, et Venemaa tagasipöördumine suurriikliku paradigma juurde algas juba enne Vladimir Putinit. 1990. aastate lõpul tallas Kreml juba igas mõttes suurriikliku mõtteviisi pedaale. Sellesse aega jääb nii Jevgeni Primakovi lennukiga Atlandi ookeani kohal sooritatud “kannapööre” ja loobumine USA visiidist Kosovo kriisi ajal kui ka Venemaa dessantväelaste sissemarss Prištinasse ning peaaegu kokkupõrke puhkemine NATO sõjajõududega. See oli esimene nõukogudejärgse Venemaa ja Lääne vastasseis. Kui NATO jõudude eesotsas poleks seisnud mõistlikud britid, kes vältisid NATO ja Venemaa sõjaväelaste otsest kokkupõrget, võinuks tänane maailm välja näha sootuks teistsugune. Muide, Venemaa “Priština marss” lõppes hädiselt. Nad hõivasid lennuvälja, aga jäänud vee ja toiduta, pidid paluma abi brittidelt, kes toitsid neid ja kaitsesid kosovolaste eest.

Lääne liidrid kasutasid 1996. aastal iga võimalust, et hoida võimul Jeltsin, kes ei suutnud enam riiki juhtida.

See toimus veel Jeltsini, mitte Putini ajal. Mida aeg edasi, seda domineerivamaks muutusid need suundumused Venemaa välispoliitikas. Praeguseks on “alandamise” teesist saanud juba kindel põhjendus, mis seletab Kremli konfrontatsioonilist käitumist Lääne suhtes. Tees paistab veenvana nii Venemaa kui ka paljudele Lääne vaatlejatele. Ent need, kellele valmistab muret Venemaa kunagine alandamine, peaksid esitama endale lihtsa küsimuse: miks tuletas Putini eliit alandamist meelde alles nüüd? Miks ei kõneldud alandamisest varase Putini ajal, 2000.-2004. aastal, mil Venemaa ja Lääs tegid päris edukalt koostööd ning 1990. aastatel märku andnud vastasseisu suund paistis möödas olevat? Ka Ameerika pahatahtlikkusest ei kõnelnud siis keegi.

Tuletan meelde, et 2002. aasta oli Venemaa ning Lääne ja eriti USA konstruktiivsete suhete tipphetk. 2002. aasta mais tegid Putin ja Bush oma kohtumisel ühisdeklaratsiooni, milles leidus väga huvitav lõik: “Kesk-Aasias ja Lõuna-Kaukaasias tunnustame ühist huvi kõigi piirkonna riikide stabiilsuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse süvendamise vastu. Venemaa ja USA lükkavad tagasi enda asjakohatust näidanud “suurriikide” võistluse mudeli, mis suudab neis piirkondades valitsevat konfliktipotentsiaali ainult võimendada.” Ma ei saa jätta osundamata ka üht teist deklaratsiooni lõiku: “Venemaa ja NATO astuvad üha rohkem välja liitlastena võitluses terrorismi, piirkondliku ebastabiilsuse ja teiste kaasaegsete ohtudega.”

Nagu näeme, olid sellal koostööks NATOga valmis nii Venemaa eliit kui ka Putin ise. Nad soostusid toona ka Lääne ehk täpsemalt Ameerika viibimisega Venemaa traditsioonilises mõjusfääris. See deklaratsioon võib väga hästi põhjendada Ameerika huvi nii Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani kui ka Kesk-Aasia suhtes.

Mis siis muutus? Mis sundis Moskvat pärast ajutist läänemeelset trendi ette võtma nii järsu pööraku vastupidises suunas? Ainuke seletus seisab Venemaa riikluse süsteemi iseärasuses: isikukeskne võim vajab enese säilitamise tagatist, kuid Lääne viibimine Venemaa tagahoovis kujunes talle ohuks. Venemaa eliiti raputavaks sündmuseks oli Ukraina oranž revolutsioon. See näitas, mida võib kaasa tuua demokraatia matkimine tingimustes, kus püsib strateegiline partnerlus Lääne ja “lähivälismaaga”. See sündmus kiirendas üleminekut uuele mudelile suhetes Läänega, mida võib määratleda järgmiselt: olla koos Läänega ja samal ajal selle vastu. Teisisõnu, Venemaa valitsev meeskond püüdis rakendada välispoliitika valdkonnas sama mudelit, mida ta kasutab riigisiseselt, kui ühildab teineteist välistavaid nähtusi nagu ainuvõim ja valimised.

Sealjuures suundus rõhuasetus üha enam vastuseisule ja vastutegutsemisele, millest sai peamine eliidi mobiliseerimise viis ning Venemaa üleriikliku konsensuse kujundamise meetod, vähemalt osas, mis puudutab praeguse Kremli rühmituse monopoolset võimu. Võib öelda, et Venemaal valitseva siseriikliku status quo kindlustamise nimel murendab Kreml NSV Liidu lagunemise järel tekkinud ülemaailmset status quo’d. Meil on tegemist omamoodi välispoliitilise revisionismi ja isegi revanšismiga traditsioonilise riigi ja traditsioonilise valitsemistüübi taasloomise nimel. Niisugune on siis tänane sise- ja välispoliitika vastastikuste seoste Venemaa variandi olemus.

Põhimõtteliselt on Kremli “arhitektid” viimasel kahel aastal pakkunud Läänele välja paradigma, mis hõlmab naasmist jõudude tasakaalu poliitika ehk teisisõnu geopoliitika juurde, kuid ilma väärtusmõõtmeta. Seda kujutabki endast rahvusvaheliste suhete “deideologiseerimine”, millest kõneleb Dmitri Medvedev. Elame nii, nagu “kombeks on” (po ponjatijam – toim), pakkus Moskva Lääne eliidile. Selle tagant paistab välja poliitilise eliidi püüe kasutada ära Lääne hüvesid ja olla isiklikus plaanis Läänega lõimunud, kuid samal ajal lükata tagasi Lääne tsivilisatsiooni standardid.

Peagi leidis kõrge naftahinna paistel mõnulev suurriikliku mõtteviisi juurde naasnud Venemaa, et ei soovi enam üldse Läänega arvestada.

See on mudel, mille kohaselt pragmatism on kõik ja põhimõtted mitte midagi. Venemaa eliit võib rakendada kõiki pingutusi Serbia terviklikkuse kaitsmiseks, kuid samal ajal õõnestada Gruusia terviklikkust ja ähvardada Ukraina lõhestamisega. Aga nagu meil on olnud võimalus jälgida, on just see edasipüsimise “pragmaatiline” paradigma toonud kaasa Venemaa ja Lääne suhete kriisi, ehkki Lääne liidrid on andnud endast parima, et mitte ärritada Kremlit.

Müütide kütkeis

Neljas küsimus, millel ma tahan peatuda, puudutab müüte ja propagandistlikke klišeesid, mis on tekkinud Venemaa poliitilises ja analüütilises mõttemaailmas ning mis mõjutavad ka ühiskonna arusaamu Venemaa ja Lääne suhetest. Toon siin ära mõned populaarsemad, mida, muide, toetab ka üsna suur osa Venemaa liberaalsest kogukonnast.

Esimene müüt: “Lääs on kõiges süüdi, ta ise tekitas ohu, millele Venemaa oli kohustatud vastama. Lääs püüab nõrgestada Venemaad ja on juba alustanud rünnakut meie maa vastu.” Jutt käib siin mõistagi esmajoones NATOst ja selle laienemisest. See on üks peamisi ärritavaid elemente. “NATO on Lääne surmapatt, mis on toonud kaasa kõik probleemid Venemaal ning Venemaa ja Lääne vahel,” väidavad selle seisukoha pooldajad. Mul on neile vaid üks küsimus: kas nende arvates juhivad lääneriike tõepoolest enesetapjad ja skisofreenikud, kes püüavad teadlikult ajada Venemaad nurka ja muuta ta tigestunud tuumarelvaga vehkivaks marginaaliks? Ma kutsun kõiki üles lugema kindral Vladimir Dvorkini artikleid, eriti neid, mis on ilmunud veebileheküljel http://www.ej.ru. Ta ütleb täiesti otse: väited, nagu oleks NATO ja raketitõrjesüsteem Venemaale sõjaliseks ohuks, kujutavad endast “diletantidele mõeldud hirmu- ja muinasjutte nii meil kui ka ookeani taga”.

Teine müüt väidab, et Lääs püüab õpetada Venemaale demokraatiat. “Venemaad on tarvis võtta sellisena, nagu ta on,” väidavad selle müüdi jüngrid. “Pole vaja rohkem loenguid demokraatiast. Läänt tuleb veenda või sundida kujundama Venemaaga uued suhted, mis tugineksid huvidele ja tehingutele, aga mitte väärtustele.” Ka see on selgelt müüt, sest viimasel kümnel aastal pole Lääs isegi proovinud Venemaale demokraatiat õpetada. Ameerika eksperdid väidavad, et president Bush ei kasutanud Putiniga vesteldes kordagi d-sõna, see tähendab sõna “demokraatia”. Vastupidi, Bush veenis ülejäänud maailma, et demokraatia on Venemaale loomu poolest võõras ja teda tuleb võtta sellisena, nagu ta on.

Ülejäänud juhtivate lääneriikide liidrid on nähtavasti samal arvamusel. Igal juhul teevad nad kõik, mis nende võimuses, et Kremlit mitte ärritada. Veel hiljaaegu oli nii, et kui mõni väikeriik püüdis Venemaad kritiseerida, sai ta otsekohe ägeda vastulöögi mõnelt Venemaa advokaadilt, näiteks Chiracilt või Berlusconilt. Ent ma kordan, et Lääne katsed ajada Venemaa suhtes Realpolitik’i, see tähendab huvide ja tehingute poliitikat, ei ole suutnud vältida meie suhetes kriise ega otsest vastasseisu.

Kolmas müüt kõneleb Lääne süüst selles, et Venemaa kaotas võimaluse moderniseeruda. Aleksandr Auzan näiteks kinnitab, et “mängureegleid kõrvale heites” (ta peab esmajärjekorras silmas sõdu Iraagis ja Kosovos) hävitas Lääs ise Venemaa moderniseerimise võimaluse, mis olevat tekkinud Putini valitsemise lõpuajal. See on iseäralik arvamus: kui Lääs juba rikkus moderniseerimise ära, siis on ju president Medvedevi praegune moderniseerimisprogramm kõigest bluff! Kuid sellest hoolimata pole selge, miks oli Läänel vaja õõnestada Venemaa moderniseerimist, kui see tähendas traditsio-nalistlike ja avalikult lääne-vastaste jõudude võimule jäämist ning tulevikus võib-olla isegi selliste jõudude võimule pääsemist, mis on meelestatud veel natsio-nalistlikumalt ja agressiivsemalt.

Kuidas ka poleks, välismaa süüdistamine moderniseerimise katkemises võtab vastutuse endiselt presidendilt ning annab ühtlasi indulgentsi praegusele presidendile. Niisugune süü ülekandmine teisele aadressile lubab varjata Venemaal kujunenud riiklusesüsteemi põhimõttelist võimetust võtta ette mingeidki moderniseerivaid samme.

Mida teha?

Lõpuks viimane, viies küsimus: mida võivad Venemaa liberaalid oodata Läänelt? Tuleb tunnistada, et seni pole nad veel Läänele, ei poliitilistele ringkondadele ega intelligentsile, oma ootusi selgelt ja süsteemselt väljendanud. Ma usun, et nüüd on selleks aeg. Ma olen kindel, et vähemalt Lääne ühiskondlikus arvamuses leiame me mõistmist.

Ma oletan, et eelkõige võiksime Läänelt loota Venemaa sisepoliitiliste protsesside ning antiliberaalse riiklusesüsteemi säilitamisele suunatud Kremli välispoliitika sügavamat analüüsi. Meie ise peame omakorda aitama Läänel ületada Venemaa ja tema arengu suhtes ladestunud stereotüüpe. Aga kui Lääne poliitikud ja eksperdid ei soovi meid kuulda võtta? Mis seal ikka, siis ilmselt ei tekigi Läänel võimalust edukaks Venemaa-poliitikaks.

Miks tuletas Putini eliit Venemaa alandamist meelde alles nüüd? Miks ei kõneldud alandamisest varase Putini ajal, 2000.–2004. aastal, mil Venemaa ja Lääs tegid päris edukalt koostööd?

Me võime kutsuda Lääne liidreid loobuma püüetest leida suhetes Venemaaga lihtsaid lahendusi ja katsetest rajada oma poliitika isiklikele suhetele Venemaa liidritega. Me peame tõestama Läänele, et Realpolitik suhetes Moskvaga tähendab Venemaa poliitilise režiimi abistamist ja möönmist, et Lääs ei suuda kuidagi Venemaad mõjutada. Me ei saa aga samas toetada Lääne vana “demokraatia edendamise” poliitikat, sealhulgas Venemaa opositsiooni ülalpidamist. Lääs peab Venemaa ümberkujunemise mõjutamiseks välja mõtlema uued vormid. Neiks võivad olla väga mitmesugused mehhanismid, mis peavad avaldama mõju Venemaa eliidile, eriti just “tingimuslikkuse”, conditionality põhimõtet kasutades. Asi peab välja nägema nii, et eliit saaks isikliku Läänega lõimumise võimaluse ainult juhul, kui nad järgivad kodumaal tsiviliseeritud põhimõtteid. Kui Lääs pole niisuguseks aktiivseks maksimumprogrammiks valmis (ja usutavasti ta ei ole), võime neilt nõuda vähemalt miinimumprogrammi, see tähendab loobumist Venemaa traditsionalistliku riigi legitimeerimisest. Me peame oma Lääne kolleegidele, kes on lasknud ennast kaasata Venemaa režiimi toetamisse, avameelselt teada andma, milline on nende tegelik poliitiline funktsioon.

Ja lõpuks peavad Venemaa liberaalid toetama kõiki pingutusi, millega püütakse luua tingimused Venemaa naabrite (eelkõige Ukraina) liberaaldemokraatlikuks ümberkujunemiseks ning nende kaasamiseks Euroopa orbiidile ja Lääne institutsioonidesse. Seda on vaja kas või juba sellepärast, et demokraatliku vööndi loomine Venemaa ümber kergendab ka Venemaa enda ümberkujunemist.