veebruar 16, 2018

Leedu, Läti ja Eesti – sada aastat sarnasusi ja erinevusi

23.08.1989. Balti kett. Foto: Ain Protsin/Postimees
23.08.1989. Balti kett. Foto: Ain Protsin/Postimees

Praegu vaatavad Balti riigid lääne poole ja murelikult itta, kuid mitte üksteise poole.

Praegu vaatavad Balti riigid lääne poole ja murelikult itta, kuid mitte üksteise poole.

Rein Taagepera on California, Irvine’i ja Tartu ülikooli emeriitprofessor. Ta on saanud 2009. aastal Johan Skytte medali ja 2016. aastal rahvusvahelise politoloogia assotsiatsiooni poolt Karl Deutschi auhinna. Tema viimased raamatud on „Making Social Sciences More Scientific: The Need for Predictive Models” (2008) ja (koos Matthew Shugartiga) „Votes from Seats: Logical Models of Electoral Systems”. 1992. aastal sai ta Eesti presidendivalimistel 23 protsenti häältest ja juhtis dekaanina vastasutatud politoloogiaosakonda Tartu ülikoolis. 2003. aastal osales ta uue poliitilise erakonna moodustamisel, mis viis erakonna peaministrikoha võitmiseni.
Väljast vaadates võivad kolm rahvast ja riiki Läänemere idarannikul paista nagu herned samas kaunas. Samal aastal (1918) nad iseseisvuse välja kuulutasid ja oma esimesed rahulepingud ja rahvusvahelised tunnustused said (1920). Samal sügisel 1939 nende diktaatorid end Moskva meelvalda andsid, samas juunis 1940 Punaarmee nad üleni hõivas ja samal augustinädalal Moskva nad N Liitu liidendas. Samal suvel 1941 Saksa väed nad vallutasid ja põhiliselt samal suvel 1944 loovutasid. Tegid koos kaasa N Liidu võnkumised lausterrorist mädaküpse totalitaarsuseni. Samul aastail 1987–1990 asusid rahumeelsele vabanemisteele ja samas septembris 1991 taastasid rahvusvahelise tunnustuse. Samal aastal 2004 said Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.
Nad paistavad nii samalaadsed, et kui inglise keeles kirjutan „Baltic states” väikese s-iga, siis mu automaatne keelekorrektor teeb sellest ekslikult suure S-iga „Baltic States”, just nagu oleks tegu USA-suguse Balti föderatiivriigiga. Jah, nii need üldjooned paistavad väljast – ja seestpooltki. Ainult et väljaspool öeldakse „Balti riigid” ja eestlased ütlevad „Eesti ja teised Balti riigid” kui mitte lihtsalt „Eesti”, sest mis neid teisi üldse mainida, kui seal midagi erinevat pole peale selle, et teevad samu asja meile arusaadamatus keeles. Tootsi, Tōtsisi ja Totsasi gloobused. Ja küllap nad jäävad rööbiti miniuniversumeiks edaspidigi.
Kas ikka jäävad? Eelnevail sajandeil nende rajad erinesid sageli. Enne 1920. aastaid keegi neid sarnasteks hernesteks ei lugenud. Ka hiljem on erinevusi olnud hea hulk – selliseidki, mis võivad edaspidi teed taas lahku viia.
Ajalugu on lugu, kuidas asjad juhtusid minema, kuigi võinuks minna ka teisiti. Rahvad kipuvad võtma oma minevikku ettemääratult. Et kui nii läks, siis nii pidigi minema. Läänemere idaranniku rahvaste puhul annab just see suuremõõduline samalaadsus võimaluse võrrelda ja märgata, et mõndagi olulisis üksikasjus võinuks minna teisiti. See aitab meil võtta ajalugu tõsiselt, kuid mitte surmtõsiselt.
Asetada leedu, läti ja eesti rahva asualad ühte patta – see oleks möödunud sajandi koidikul üllatanud maailma ja neid endid. Kui paljud leedulased üldse toona teadsid, et on olemas eestlased? Ja vastupidi. Nad kuulusid Vene tsaaririiki, ent erilaadsete osadena. Leedu moodustas keskaegse suurriigi tuumala, mis sai katoliiklikuks ja seostus Poolaga nii hiilge- kui ka kannatusaegadel. Kõrgem klass siirdus poola keelele, kirjaoskus oli madal ja tööstust vähe. Läti ja Eesti seevastu olid „ajaloota alad” enne Saksa vallutust, mis hiljem tõi kaasa luterluse (ainult Latgale Ida-Lätis jäi poolalikuks ja katoliiklikuks), kõrge kirjaoskuse ja kaudselt ka tööstuse. Kõrgem klass kõneles saksa keelt. Oli peaaegu paratamatu, et luterlik kirjaoskus tõi läti ja eesti talupoegade seas esile keelele rajatud rahvustunde. Et aga sama toimus katoliiklike leedu talupoegadega, on mulle siiani arusaamatu. Nad oleksid „pidanud” poolastuma, ent läksid kah oma teed.
Tsaaririigi osadena olid tulevaste Balti riikide lähteasendid Esimese maailmasõja ajal pealiskaudselt samalaadsed, kuid tegelikult vägagi erinevad. Nad olid vastamisi mitme välisjõuga järjestikku või samaaegselt. Saksa väed hõivasid kiiresti Leedu ja poole Lätist, aga Eesti ja idapoose Läti alles kolm aastat hiljem. Saksamaa soosis iseseisvust Leedus (vastukaaluna Poolale), ent vastustas seda baltisakslaste mõjul Eestis ja eriti Lätis. Saksa väed tõmbusid Eestist juba novembris 1918 välja, jäid aga kauaks Leetu ja läänepoolsesse Lätti. Jällegi nad toetasid Leedu iseseisvust, ent õõnestasid Läti rahvuslaste jalgealust.
Enamlus saavutas ulatuslikku poolehoidu Lätis ja Eestis, kus oli rohkem tööstust, ent peaaegu üldse mitte vähese tööstusega Leedus. Punaarmee suutis ikkagi hõivata umbes kaks kolmandikku kõigist kolmest maast. Teda seejärel välja suruvad jõud olid üpris erinevad. Leedus tegid seda peamiselt Saksa ja Poola relvajõud – leedu allikad kipuvad ütlema ainult, et „suruti”. Häda oli, et Poola katsus taastada ajaloolist Poola-Leedu kaksikriiki. Kui Leedu eelistas jääda eraldi, rakendasid Poola relvajõugud seda, mida nüüdisajal nimetataks hübriidsõjaks. Nad haarasid Vilniuse, mida Leedu pidas oma ajalooliseks pealinnaks. Tõsi, leedulased moodustasid seal aastal 1897 vaid kaks protsenti elanikkonnast.
Läti pind on ajaloo kestel olnud jagatud eri riikide vahel rohkem kui naabreil. Ka Esimese maailmasõja aastail oli Läti raskeimas olukorras. Tööstust oli Lätis palju ja enamlus levis seal imelikus sümbioosis rahvuslusega. Baltisakslasi asus Lätis palju rohkem kui Eestis ja suhted olid veelgi teravamad. Enne kui Saksa väed hõivasid Kuramaa, käskis tsaarivõim rahvastikul evakueeruda. Hirmust sakslaste ees lahkuski ligi miljon inimest Ida-Lätti ja suuresti edasi Venemaale. See oli Lätile kohutav aadrilask. Kolme aasta kestel lõikas rinne Läti pooleks. Vene Asutava Kogu valimisel sai osaleda vaid maa idaosa, täis põgenikke ja läti kütiväeosi. Selles viletsuses said enamlased 72 protsenti häältest.
Pärast Saksa keisririigi varisemist lahkusid saksa väed Eestist, kinnitasid aga kanda Kuramaal. Seal moodustus baltisakslaste Landeswehr (Maakaitse) ja saksa vabatahtlike hulgast värvatud „Rauddiviis”. Nad surusid Läti rahvusliku valitsuse pakku Briti laevale ja asendasid selle nukuvalitsusega. Kui Eestis olid vastamisi peamiselt eestlasist koosnev Eesti sõjavägi ja peamiselt venelasist Punaarmee, siis Lätis võis tõesti paista, et „valgete” poolel on sakslased ja nende käsualused lätlased, aga päris omad poisid on punased läti kütipolgud. Kuidas demokraatlik Läti siiski teostus, seda ei oska lühidalt kokku võtta.
Nii et iga maa olukord oli vägagi erinev, kuigi lähtepunkt oli pealiskaudselt sama ja samuti ka lõpptulemus, demokraatlik rahvusriik. Ajendiks oli kõikjal omaette keel ja soov saada haritavat maad.
Läti rahvaarv langes sõja ajal 32 protsenti ja maa oli rohkem laastatud kui naabreil, nii et seal oli taastamine vaevalisem. Sõjapõgenikke, kommunistlikke pagulasi ja varasemat väljarändu Venemaale oli enim lätlastel ja vähim leedulastel. (Sealt rännati rohkem välja USAsse, võibolla juutidest naabrite eeskujul). N Liidust lähtuv riigipöördekatse juhtus ainult Eestis (1924).
Leedu välispoliitikale panid oma pitseri piiritülid Saksamaa ja eriti Vilniuse hõivanud Poolaga. Sellesse Läti ja Eesti (kel suuri piirivaidlusi polnud) ei soovinud sekkuda, mistõttu Balti koostöö jäi kesiseks. Vastastikune teadmine üksteise olemasolust kasvas muidugi, ent noorema põlve vene keele oskuse langedes kahanes võime üksteisega kõneleda.
Uued talupojariigid pidid rajama riiklikud põhiinstantsid otsast peale. Leedu suurvürstiriik oli vaid kauge mälestus ja baltisaksa autonoomsed rajatised Lätis ja Eestis olid paraku nii aegunud, et neilt polnud midagi üle võtta. Demokraatiaks vajalikud oskused olid rohkem arenenud Eestis ja läänepoolses Lätis, kus rahvas oli juba pool sajandit valinud vallavalitsusi. Riiklusele suutsid sisu luua kõik kolm vabariiki.
Sisepoliitikas mängisid kõikjal tähtsat osa maaerakonnad ja maareform. Eestis toimus see reform kiiremini kui naabreil. Läti võõrandas 1920. aastal saksa (ja Latgales poola) mõisad ilma hüvituseta, Eesti maksis pisikest hüvitust alles tagantjärgi (1926). Maareform oli leebem ning aeglasem Leedus, kus poolakeelseid mõisnikke tunnetati omamaalastena.
Parlamentaarse riigikorra raames oli president tugevaim Leedus ja olematu Eestis. Nii Lätis kui ka Eestis oli valimisseadus erakordselt vastutulelik pisierakondadele. Seetõttu parlament killustus eriti Lätis, aga ka Eestis. Rahvusvähemuste erakonnad osalesid valitsuskoalitsioonides Lätis (kus nad said ligi 20 protsenti häältest). Neil oli vähem kaalu Leedus ja Eestis. Lätis lisandusid piirkondlikud erakonnad, eriti katoliiklikus Latgales.
Erakondade paljusus oli väga demokraatlik, tegi aga raskeks enamusvalitsuse moodustamise ja hoidmise. Demokraatia varises siiski kõige varem hoopis Leedus, kus president oli olemas ja erakondade arv suhteliselt madal. Selle tõi kaasa pinge vasak- ja parempoolsete vahel, mis kestis igal pool Euroopas. Leedus oli katoliku kirik alguses tugev poliitiline tegur, ent ta mõju vähenes, kui Vatikan toetas Poola huve Leedu arvel. Kui seepeale sotsiaaldemokraadid võitsid valimised, tegid polkovnikud (kolonelid) 1926. aastal riigipöörde, rajades tee hilisemale Antanas Smetona diktatuurile. Vürtsi lisas see, et see oli kolonelide esimene võit. Oma sõjaväe sai Leedu valmis alles pärast seda, kui poolakad olid Punaarmee Leedust välja surunud.
Erinevaid radu pidi langesid ka Eesti ja Läti diktatuuri, kui ülemaailmne majanduskriis langetas kõikjal demokraatia mainet. Kaks kuud pärast paremtsentristliku peaministri Konstantin Pätsi riigipööret Eestis (12.03.1934) toimus sama Lätis (15.05.34), tulles nagu samast piparkoogivormist. Teostajaiks olid Vabadussõja-aegne peaminister Kārlis Ulmanis ja väejuht Jānis Balodis, kes juhtusid juhtima järjekordset habrast mitmepartei-valitsust. Ulmanise Talunike Ühenduse toetus oli pidevalt langenud. Tõusuteel oli 1930. aastal tekkinud Pikserist, mis juba oma nimes matkis haakristi. Läti sotsiaaldemokraadid olid ehk ägedamad marksistid kui Eesti omad ja sotsiaalsed pinged teravamad kui Eestis. Ulmanise ettepanek muuta põhiseadust presidentlikumaks ei läinud parlamendis läbi. Siis hakkas ta diktaatoriks, tarvitades Pätsi-suguseid võtteid, ainult et uue põhiseaduse ja parlamendi valimise teatrit ei tulnud.
Leedus liikus võim pärast riigipööret sujuvalt Antanas Smetona kätte, kes oli olnud iseseisvumise peajuht. Balti omapäraks Euroopas oli siis see, et diktaatoreiks olid 1930. aastate lõpus just need inimesed, kes olid juhtinud iseseisvate demokraatlike rahvusriikide teket 20 aastat varem ja keda seetõttu usaldati. Nende diktatuur oli suhteliselt tsiviliseeritud, Lätis ehk rangem kui Leedus ja Eestis, kus ametlikult keelustatud erakonnad siiski vaikselt tegutsesid.
Septembris 1939 esitas Moskva baaside nõude esimesena Eestile, kes polnud teostanud osalist mobilisatsiooni vastandina Leedule ja Lätile. Nondel oli ühine piir Saksamaa ja N Liidu rünnaku aluse Poolaga. Pealegi määras Ribbentropi-Molotovi pakti esimene variant Leedu Saksa mõjusfääri, nii et sealt alustada tundunuks Moskvale ehk liiga väljakutsuv. Eesti alistumine kahtlemata demoraliseeris Lätit ja Leedut, kui järg nendeni jõudis (kas nende diktaatorid meelekindlamad olnuksid, kui nõue neile esimesena oleks esitatud, jääb kaheldavaks). Nõustudes baasidega olid Balti riigid igasuguse vastupanuvõime loovutanud. Lõpulöök juunis 1940 tabas Leedut esimesena. Need järjestused ei teinud vahet järgneval okupatsiooniaastal. Juba augustis liitis Moskva Balti riigid N Liiduga ja algas üha süvenev terror.
Saksa okupatsioon 1941–1944 paigutas Balti riigid koos Valgevenega Ostlandi piirkonda, eraldi Ukrainast ja Vene aladest. Saksa kindralkomissaride kõrvale koostasid Saksa võimud ka pärismaalastest „omavalitsused”. Leedus ja Lätis tegid nad seda hooletult ja sisse sattus osavaid rahvuslasi, kes vaikselt katsusid kaitsta rahvuslikke huve. Eestis oli sakslastel rohkem aega valida. Nii juhtus, et kolm Leedu „nõunikku” maandus 1943. aastal Stutthofi kontsentratsioonilaagris, Eestis käitusid aga kõik „direktorid” kuulekalt. Põrandaalune vastupanu Saksa võimule oli tugevaim Leedus ja SS-leegioni moodustamine seal nurjus. Samuti oli sõjajärgne metsavendade vastupanu Moskva võimule Leedus ulatuslikem ja organiseerituim.
Kohalik haldurkond sõjajärgseis Balti NSVdes kujunes üllatavalt erinevaks, ja see mõjutas kultuurielu. Eestis kõrvaldas võõrvõim aastail 1950-1951 kodumaise kommunistliku haldurkonna. 1952. aastast saadik olid ENSV tipphaldureiks pea eranditult Venemaal üles kasvanud eesti päritoluga Venemaa eestlased ja venelased. Säärast haldurkonna suurpuhastust ei tulnud ei Lätis ega Leedus. Lätis püsisid kodumaised kommunistid tippkohtadel Venemaa lätlaste kõrval. Leedus oli tippkohtadel hulgani lausvenelasi, sest Venemaa leedulasi oli liiga vähe saadaval.
Nn sulaajastu N Liidus tõstis Läti omamaistel kommunistidel tagasihoidliku autonoomia lootusi. Nad soosisid läti keelt ja ratsionaalsemat majandusviisi. Selle katse murdis Moskva 1959. aastal. Haldus läks üleni Venemaalt tulnute kätte ja kultuuriõhustik jäi Lätis aastakümneks Eesti omast halvemaks. Eestis autonoomiakatset juhtuda ei saanud, sest haldurkond oli juba Venemaalt tulnute käes.
Leedu tipphaldurkond hoopis leedustus ja seetõttu oli rahvuskultuur vähema surve all. Sealsed omamaised kommunistid tunnetasid piire ja Venemaa leedulasi polnud võtta. Rakendada lausvenelasi oli seda keerukam, et Vene sisseränd jäi Leedus madalaks. Oli ju tööstust vähem ja sündimus kõrgem kui Lätis ja Eestis. Erinevalt Leedust kujunes Vene sisseränd otseseks ohuks läti ja eesti rahvaste püsimisele.
Põrandaalune erimeelne tegevus tugevnes 1970. aastail, seda eriti Leedus, kus katoliiklus ühendas rahvast. Kaitstes kirikuhooneid, muutus see vastupanu teinekord üsna avalikuks.
Kunagi pole vist Balti rahvaste ühisteadvus olnud tugevam kui okupatsiooni viimaseil aastakümneil. Moskva hakkas lubama ühiseid kultuuriüritusi ja parema (st Lääne kontaktide) puudusel kasutati neid ära. Tõlgiti ja loeti üksteise kirjandustõlkeid rohkem kui varem või hiljem. Erimeelsed koostasid ühiseid deklaratsioone. Vene keele oskuse levik võõrkeelena tegi Balti koostöö võimalikumaks – nii nagu prantsuse keele omandamine tõi Alžeerias kokku araabia- ja berberikeelsed.
Taasvabanemise põhirütm oli sama kõigil kolmel maal. Esiteks tõstis pead heitlus keskkonna pärast, mille algatasid lätlased. Järgnesid rahvarinded ja autonoomiataotlus, esimesena Eestis. Iseseisvuse kuulutasid taastatuks esimesena leedulased. Eestlaste jaoks toob võrdlus Läti ja Leeduga esile selle, mis oli Eestis omapärast ja kuidas sündmused võinuks hõlpsasti minna teist rada.
Rahvarindele lisaks tekkis Eestis ja Lätis sellest radikaalsem Eesti ja Läti Kongress. Mitmel põhjusel Leedu Sajudis sellist võistlejat ei saanud. N Leedu piirid olid laiemad kui Teise maailmasõja eelsed (Vilnius kätte saadud) ja vene koloniste oli palju vähem kui Eestis-Lätis. Seega pakkus uue iseseisvuse arendamine N Leedu alusel eeliseid. Leedu kommunistlik partei eraldus demonstratiivselt N Liidu omast, seadis sihi riigi iseseisvuse poole, nimetas end aegsasti ümber sotsiaaldemokraatlikuks ja säilitas populaarsuse. See omakorda surus Sajudist radikaalsemaks kui Eesti Rahvarinne.
Läti Kongress tekkis, kuid jäi Rahvarinde kõrval väga nõrgaks. Seda tingis vene kolonistide suurem osakaal elanikkonnas ja nende ning Venemaa lätlaste tugevam haare Läti kommunistlikus parteis. Sealpoolne oht koondas enamuse rahvast Rahvarinde taha, kelle ettevaatlikum tegevus paistis realistlikum kui Kongressil. Selleks ajaks, kui uus tegelik iseseisvus teoks sai, lugesid kõik kolm Balti riiki end okupatsioonieelsete riikide jätkajaiks.
Vabadussõjad on vahvad asjad, ent oskus saavutada vabadus ilma vereta on veelgi vahvam – ja haruldasem. Eesti saavutas vabaduse ilma ühegi surmaohvrita. Leedus ja ka Lätis neid tuli, õnneks alla paarikümne, kui Moskva eriteenistused kõhklevalt ründasid.
Vabanemise järel asendas Eesti esimesena rubla omaenda vääringuga ja teostas kõige järsema pöörde turumajanduse poole. See oli paljudele inimestele valuline, kuid majanduslikku kasvu see tõi. Annab arutada, kui palju seda suunavõttu mõjutas ulatuslikum protestantlik taust ja side Soomega. Vähehaaval on Läti ja Leedu järgi jõudnud, kuigi erinevusi püsib.
Endiste vene kolonistide lõimumine on üldiselt pingelisim Lätis, kus neid on enim, kuigi eredaim purse toimus Eestis (2007). Leedus on venelasi vähem, seevastu püsivad hõõrded kauaaegse poolakeelse elanikkonnaga Vilniuse kandis. Väljaränd lääne poole ohustab pikapeale rahva püsimist ka Eestis. Mida aga siis ütelda Läti ja eriti Leedu kohta, kust väljaränd on kaugelt ulatuslikum?
Kesk- ja Ida-Euroopat mõõdupuuks võttes on demokraatia kõigil kolmel maal olnud üllatavalt stabiilne, kergete erinevustega. Julgeoleku seisukohast on nad kah samalaadses olukorras. On raske aru saada, miks Läti ja Leedu on võrreldes Eestiga püsivalt kaitsesse alapanustanud.
Üldiselt on sotsiaal-majanduslikud erinevused Balti riikide vahel kahanenud viimase saja aasta ja viimase 25 aasta jooksul – nii nagu on vähemal määral kahanenud ka erinevused läänepoolsete naabritega. Kas nad siis on üha enam nagu herned samas kaunas? Aga millises kaunas ja millises mõttes samalaadsed? Ühiseks kaunaks on pigem Euroopa Liit ja tehnoloogiline üleilmastumine kui geograafiline ühisasend. Balti rahvuskultuurid arenevad eraldi, lävides omavahel kaugelt vähem, kui seda teevad Põhjamaade kultuurid. Balti riigid pole koos, vaid lihtsalt üksteise kõrval. Nad vaatavad huvitatult läände ja murelikumalt itta, ent mitte üksteise poole.
Võib-olla on viimasele 25 aastale rajatud perspektiiv veel hinnangu andmiseks liiga lühike. Veel saja aasta pärast tagasi vaadates võidakse ehk näha praeguste Balti riikide vahel erinevusi, mille järelmid kujunevad märgatavaks. Seda enam, et nad üksteisest vähe välja teevad.

Arvamused

Vaira Vīķe-Freiberga, Läti president 1999–2007, World Leadership Alliance – Club de Madridi president
Ajal, mil Eesti tähistab iseseisvuse väljakuulutamise sajandat aastapäeva, tahan saata eesti rahvale kõige soojemad tervitused usu ja kindluse eest, millega nad on kõik need aastad hoidnud alal esivanemate, kes olid valmis kodumaa vabaduse nimel oma elu ohvriks tooma, lootusi, unistusi ja püüdlusi.
Samuti tahan teid õnnitleda vapruse ja sihikindluse eest, mis võimaldas teil taastada iseseisvuse, mille totalitaarsed riigid olid teilt vägivallaga röövinud, ennekõike aga õnnitleda teid oskuse eest kasutada seda taas kätte võidetud iseseisvust parimal moel ära. Eesti ei ole mitte ainult suutnud kaotatud aega tasa teha, vaid on tõusnud hea valitsemise, innovaatilisuse, loovuse ja maailmale avatuse poolest teiste riikide etteotsa.
Toogu järgmised sada aastat teie ja minu maale rahu, vabadust ja õitsengut, et eesti rahvas võiks jätkuvalt oma andekuse ja saavutustega silma paista nii Euroopas kui ka kogu maailmas.
Elagu ja õitsegu Eesti täna ja igavesti!

Head Diplomaatia lugejad


Martti Ahtisaari, Soome Vabariigi president 1994–2000
Tervituse jaoks lugesin läbi oma kõne, mille pidasin Soome Tallinna saatkonna avamisel 12.11.1997. Tõden seal: „Soome ja Eesti suhted on järginud ajaloo kulgu. Kuigi aastakümneid ei olnud poliitilised suhted võimalikud, on eriline side meie vahel vastupidav nagu see maja.“
Soomel täitus eelmisel aastal 100 aastat ja tänavu on Eesti juubeliaasta. Eestlased tähistasid meie aastat nii, nagu oleks see olnud nende endi pidu, seda oli tore jälgida. Meie suhe on vastupidav nagu Toompea müürid, aga see on ka täis soojust. Soomes elatakse kaasa Eestigi juubelipidustustele. On oluline, et ka soomlaste Eesti lood saavad korratud ja jutustatud.
Eesti on läbi käinud uskumatu tee. Uue riigi väljakutsetest hästi toimiva digiühiskonnani, tiigrihüppega, nagu minu kolleeg Lennart Meri oma eesmärgi sõnastas. Oleme olnud kaasatud Eesti arengusse nagu heale naabrile kohane. Lõpptulemuseks on majanduslik heaolu ja tugev koostöö, miljonite kodanike liikumine üle Soome lahe, sõprus- ja partnerlussuhted. Nendele toetub ajalugu ja nendele luuakse ka tulevik. EL on olnud meie ühisel teel tugevalt kaasatud.
Toetame turvalist ja stabiilset tulevikku, hoolitsedes oma ühiskondade sisemise usalduse eest. See on iga riigi enda kätes. On oluline, et riigid annavad oma kodanikele võrdsed võimalused ja tagavad võrdsuse tegelikuks saamise. Nii välditakse ebavõrduse teket ja edendatakse inimestevahelist usaldust. Minu rõõmuks on see asi, millesse suhtutakse nii Soomes kui ka Eestis tõsiselt.
Soovin oma naabrile edukat uut aastasada!

Carl Bildt, Rootsi endine pea- ja välisminister
Saja aasta eest jõudsid kätte tormilised ajad. Suure sõja läänerinde lahingute tulemus polnud veel selge, ehkki Ühendriikide hiline astumine sõtta oli hakanud vahekorda juba muutma.
Kuid eelkõige olid päevakorral tormilised sündmused Ida-Euroopas. Enamlaste riigipööre Petrogradis paiskas Venemaa julma kodusõtta, mille tulemus ei olnud sugugi selge ei selles mõttes, kelle kätte jääb võim riigis, ega ka selles mõttes, millise ülesehituse ja ulatusega Venemaa üldse pärast seda on.
Stockholmis pöörati erilist tähelepanu sündmustele Soomes. Me olime kuulunud enne 1809. aastat 600 aasta vältel ühte riiki. Suurvürstiriigina Venemaa keisririigi koosseisus oli Soome suutnud tasapisi üles ehitada oma riiklikud institutsioonid.
Kuid iseseisvus ei tulnud kätte hõlpsalt. Enamlased lubasid iseseisvust, aga ainult revolutsiooni toetamiseks, mis pidi Nõukogude Soome liitma taas ülejäänud Nõukogude Venemaaga. Kodusõda ja Saksa sõjajõudude toetus suutsid viimaks Soome iseseisvuse kindlustada.
Eestis suutsid rahvuslikud jõud teiste maade vabatahtlike abiga küllaltki kiiresti territooriumi oma kontrolli alla saada. Ei punased ega valged suutnud riiki enam enda võimu alla painutada. Selles mõttes oli Eesti tee iseseisvusele omajagu sirgjoonelisem kui Lätis või Leedus.
Rootsile avas Eesti ning Soome, Läti, Leedu ja Poola iseseisvumine täiesti uusi võimalusi koostööks Läänemere regioonis, rääkimata juba riikliku julgeoleku tuntavast paranemisest.
Kuid tänase pilguga tagasi vaadates võime näha, et sõdadevahelisel ajal arenesid suhted üpris aeglaselt. Ja kui siis Hitler ja Stalin ühendasid 1939. aasta augustis jõud, oli selge, et kõigi nende riikide iseseisev tulevik on sisuliselt läbi. Ainult Soome suutis järgnenud aastate rängad katsumused kuidagimoodi üle elada.
Kui Eesti 1991. aastal taas iseseisvaks sai, ei soovinud keegi enam korrata mineviku eksimusi. Eesti demokraatliku arengu toetamisest sai Rootsi välispoliitika nurgakivi ja vähemalt sama oluliseks muutus Eesti lõimimine kõigi Lääne struktuuridega. Eesti kindel liitumine nendega oli loomulikult ääretult tähtis Eestile endale, aga see oli tähtis ka Rootsile.
Tänaseks on Eesti kõigis neis institutsioonides – EL, eurotsoon, NATO – isegi palju tugevamini sees kui Rootsi ise. Eesti iseseisvus on sellega tunduvalt enam kindlustatud kui eales varem.