Läti välispoliitika: edasi läbi raskete aegade

Kui Läti välisministeerium kolis 2007. aasta lõpul tagasi restaureeritud hoonesse, kus oli asunud ka sõdadevahelisel perioodil, suutis vaevalt keegi ette kujutada, et kolm aastat hiljem on tõsine majanduskriis rängalt halvanud Läti diplomaatilise tegevuse ja välispoliitika tervikuna. 2007. aastal loodeti üsna enesekindlalt, et Läti suudab laiendada oma välispoliitilist kohalolekut mujalegi kui ainult transatlantilisse ruumi ning kaasa aidata tihedate sidemete loomisele nõukogudejärgsete riikide, eriti Ukraina, Gruusia ja Moldova ning ELi ja NATO vahel. Arvati, et Läti arengukoostöö eelarve kasvab kiiresti, et Läti avab uusi saatkondi kaugetes maades ja et kohalolek Aafrikas eesmärgiga abistada vaesemaid riike on vaid aja küsimus. Tänases Lätis ei tule välispoliitilise tegevuse laiendamine enam õieti jutukski. Majandussurutis on Läti välispoliitikat ja välisministeeriumit tabanud eriti valusalt. Välisministeeriumi 2010. aasta eelarvet kärbiti nii palju, et see langes sisuliselt tagasi 2005. aasta tasemele.

Eelarve kasv jõudis tippu 2007. aastal, mil ministeeriumile eraldati 42 miljonit latti (927 miljonit Eesti krooni). 2010. aastal on eelarve tagasihoidlikud 23 miljonit latti (508 miljonit krooni). Paljudes saatkondades on töötajate arvu kärbitud mõeldava miinimumi peale ning mainimist väärib seegi, et 2000. aastal töötas välismaistes saatkondades ja konsulaatides diplomaate rohkem kui 2010. aastal. Täna ei saa diplomaadid endale enam peaaegu lubadagi välismaale kohtumistele ja konverentsidele sõitmist, sest lähetuste summasid on võrreldes 2008. aastaga kärbitud ligikaudu 70 protsenti. Kõik need kärped esitavad Läti välisministeeriumile tõsise väljakutse, kuna diplomaadid on sunnitud rohkem mõtlema ellujäämisele kui millegi arendamisele. Siiski tasub heita pilk drastiliste eelarvekärbete taha ja esitada küsimus, millised tegevused moodustavad Läti välispoliitika tuuma neis karmides oludes. Käesolev artikkel ongi pühendatud neile praeguse Läti välispoliitika põhisuundadele, mille puhul tegevus ei piirdu pelga edasieksisteerimisega.

Liitlassuhete kaitsmine USAga

Ida-Euroopa ei pidanud kahe eelmise USA presidendi võimul olles muretsema Ühendriikide huvipuuduse pärast, aga Obama administratsiooni ajal on asjad teisiti. NATO uued liikmesriigid on püüdnud leida Obama välispoliitikast märke USA huvi kohta Ida-Euroopa vastu, kuid seni on selge, et tema prioriteedid on peamiselt seotud edu saavutamisega Afganistanis, viimase aja edu

Enam ei saa diplomaadid endale enam peaaegu lubadagi välismaale kohtumistele ja konverentsidele sõitmist.

süvendamisega Iraagis, mitmepoolse lahenduse leidmisega Iraani suhtes ning püüdega taaskäivitada Lähis-Ida rahuprotsess. Ida-Euroopa riikidele on pakutud mitmeid kinnitusi, aga on päris selge, et Ühendriikide välispoliitika fookus on Euroopalt ära pöördunud. Ehkki USA huvi taastumine Ida-Euroopa vastu ei tundu olevat just käeulatuses, on mõned riigid püüdnud uuendada liidusuhteid USAga, pakkudes omalt poolt abi kestvas võitluses rahvusvahelise terrorismiga. Algselt küll kaheldi Läti suutlikkuses anda oma panus USA laiemate välispoliitiliste eesmärkide saavutamisse Afganistanis, aga ometi on Läti osalus alates 2009. aastat tunduvalt suurenenud. Lisaks Afganistanis teenivatele Läti sõjajõududele on Lätist saanud oluline lüli logistikaahelas, mis muudab varustuse ja varude saatmise Afganistani odavamaks, kiiremaks ja turvalisemaks. Riia sadamat ja Läti raudteevõrku on uuendatud, et see suudaks täita nõudmisi, mida esitab ülesanne varustada Ühendriikide sõjajõude Afganistanis. Sõjalist ja muud varustust vedavate rongide liikumine läbi Läti on jõudsalt tihenenud. See poleks olnud võimalik ilma Venemaa, Ühendriikide ja Kesk-Aasia riikide tiheda koostööta. Lätile kujutab see endast ainulaadset, ainult tulu tõotavat võimalust tugevdada liidusuhteid Ühendriikidega ja samal ajal saada transiidist kasu. Lisaks võib marsruudi avamine kaasa tuua pikaajalisi tagajärgi ka mujal kui sõjaliste huvide raames, sel võib olla ka märkimisväärne kaubanduslik potentsiaal.

Läti-Venemaa suhete parandamine

Ehkki oleks enneaegne maalida Läti-Venemaa suhetest roosades toonides pilt, oleks sama väär väita, et kahe maa suhted pole normaliseerunud. Mõlemal poolel leidub piisavalt tahet tegelda probleemidega, millega ei kaasne poliitilisi kirgi, jättes samal ajal kõrvale küsimused, mille puudutamine tekitaks liigseid pingeid. Hea näide on piirilepingu sõlmimine. Lätis jättis viis, kuidas leping allkirjad sai, mõnevõrra mõru tunde, kuid kaugemale vaadates on piiriküsimuste lahendamise eelised ilmselged. Vanade ja pingeid tekitavate probleemide lahendamine avab väljavaate panna kokku positiivsema tooniga poliitiline päevakava. Selge märgi Läti-Venemaa suhete normaliseerumisest annab valitsusvaheliste kontaktide sagenemine. Allkirjastamiseks on valmis mitmed kahepoolsed kokkulepped ning on igati usutav, et selline eeltöö on mõjunud positiivselt Läti-Venemaa suhetele. Läti välisminister Māris Riekstiņš külastas 2008. aastal Moskvat ja oodatakse, et Venemaa välisministri Sergei Lavrovi visiit Lätti saab teoks 2010. aasta kevadel. Kõrgeima taseme kontaktid pole olnud nii tihedad, ehkki tasub silmas pidada, et Läti endine president Vaira Vīķe Freiberga viibis Moskvas 2005. aastal ja praegune president Valdis Zatlers osaleb peaaegu kindlasti Moskvas selleaastasel Teise maailmasõja lõpu mälestamisüritusel. Pole veel teada, kas ja millal külastab praegune või endine Venemaa president Lätit, aga sama hästi võiks ka küsida, kas Läti on ikka valmis Vladimir Putinit või Dmitri Medvedevit vastu võtma. Venemaa kõrgete poliitikute visiidid tekitavad Lätis alati tublisti sisemisi vastuolusid ja võib-olla ongi parem, et praegu arenevad kahepoolsed suhted aeglasemas tempos. Lõppude lõpuks pole Läti veel pääsenud ebakindlustunde küüsist, kui asi puudutab suhteid Venemaaga.

Ehkki oleks enneaegne maalida Läti-Venemaa suhetest roosades toonides pilt, oleks sama väär väita, et kahe maa suhted pole normaliseerunud.

Ühinemine Põhjamaade elektrivõrgustikuga

Lõimumine ELi ja NATO liikmesriikidega on olnud viimasel kahekümnel aastal Läti üks tähtsamaid välispoliitilisi eesmärke ja tundus, et see saavutati 2004. aastal, mil Lätist sai nii ELi kui ka NATO liige. Selgus siiski, et lõimumine pole veel täielik, mille ehk kõige enam silma torkav näide on lahutatus Euroopa energeetika infrastruktuurist. Mitmel põhjusel pole olnud võimalik tegelda Läti (ja Balti) “energiasaare” kõigi aspektidega, kuid näib, et lähiaastatel võib oodata tunduvat edenemist eelkõige elektrienergiaalaste ühenduste loomise tõttu Leedu ja Rootsi vahel. Läti välisministeerium ei ole küll otseselt vastutanud ühinemise eest Põhjamaade elektrituruga, kuid on siiski olnud tihedalt seotud läbirääkimistega Leedu ja Rootsiga ning nende ettevõtetega, kelle ülesandeks on langetatud otsused ellu viia. Energeetikas suurema sõltumatuse saavutamine on suur eesmärk, millel on olulised tagajärjed Läti välissuhetele, mistõttu on päris tähtis, et (kui arvestada Läti praegusi rahalisi piiranguid) Balti energiaturu ühendamise plaan (BEMIP) on saanud rahalist toetust Euroopa majanduse elavdamise kava raames. BEMIPi elluviimine on strateegilise tähtsusega Läti sõltumatuse tagamisel Venemaa energiaturust.

Majandusmõõtme tugevnemine Läti välispoliitikas

Diplomaatilise suhtlemise praktika on viimastel aastakümnetel tunduvalt muutunud ning üha sagedamini kasutatakse diplomaatiat riiklike majandushuvide edendamise tööriistana. Majanduslik mõõde ei ole Läti välispoliitikast ka varem puudunud, aga seni oli see suhteliselt tagasihoidlik. Sellel on olnud mitmeid põhjuseid, mille seas üks oli kindlasti diplomaatide ja ettevõtjate korralikult defineeritud ja institutsionaliseeritud koostööraamistiku puudumine. Samuti pole sugugi kõigil diplomaatidel piisavat väljaõpet ja kogemusi Läti eksportijate huvide kaitsmiseks.

Oktoobris valitav uus parlament pöörab välispoliitikale rohkem tähelepanu kas või juba ELi eesistumise pärast, mis ootab Lätit 2015. aastal.

Majanduskriisi ajal on olukord otsustavalt muutunud. Praegu valitseb selleks tõsine huvi nii Läti tootjate poolt, kes otsivad uusi turge, et tasakaalustada madalseisu kodumaises tarbimises või traditsioonilistel eksporditurgudel, kui ka Läti välisteenistuse poolt, mis soovib anda oma panuse majanduskasvu taastumisse. See protsess on leidnud väljenduse ka institutsionaalselt ning Läti diplomaadid ja ettevõtjad peavad nüüd regulaarselt konsultatsioone. Ühe Läti kõrgema diplomaadi sõnul on tootjate huvi Läti välisteenistuse kasutamise vastu uutele eksporditurgudele pääsemise töövahendina kasvanud lausa plahvatuslikult. Üldiselt on see teretulnud suundumus kas või juba seepärast, et see parandab Läti välisteenistuse kui riigi majandushuvide edendamise tööriista mainet.

Läti välispoliitilise süsteemi ettevalmistamine tulevikuks

Kui arvestada ränki kärpeid nii eelarves kui ka personalis, on peaaegu vältimatu küsimuse tõusetumine Läti pikaajalistest välispoliitilistest sihtidest ja suutlikkusest teha oma hääl kuuldavaks rahvusvahelisel areenil. Kas Läti peaks oma niigi mõõdukaid välispoliitilisi taotlusi tagasi tõmbama? Millised peaksid olema Läti välispoliitika tähtsamad eesmärgid? Üsna levinud arvamuse kohaselt pakub praegune majanduskriis häid võimalusi üleliigsetest funktsioonidest ja kuludest loobumiseks ning keskendumiseks põhimõttelise tähtsusega ülesannetele. Vahendite kahanemine kajastub vältimatult ka eesmärkides. Selles mõttes on Läti välispoliitika muutumine olnud vaid osaline, sest kulusid ja personali on kärbitud, aga põhjalikum arutelu välispoliitika eesmärkide ja funktsioonide üle on veel maha pidamata. Siiski leidub kaudseid märke, et juba ammu vajalik diskussioon Läti välispoliitika asjus on peagi algamas. Sellel on mitu põhjust.

Läti parlamendis ei ole avalikku välispoliitilist arutelu olnud juba kümmekond aastat.

Esiteks lõpeb selle aastaga dokumendi kehtivusaeg, mis praegu määratleb Läti välispoliitika põhilised suunad, ning hetkel on veel lahtine, kas ja mil moel see dokument asendatakse. Teiseks on hädavajalik taastada parlamendi ja välisministeeriumi sidemed. Läti parlamendis ei ole avalikku välispoliitilist arutelu olnud juba kümmekond aastat ning igati mõttekas oleks sellise seljapööramise asemel iga-aastast välispoliitilist debatti ikkagi pidada. See võimaldaks arutada nii Läti võime üle tegutseda edukalt rahvusvahelisel areenil kui ka ressursside üle, mida on vaja konkreetsete välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kolmandaks on Läti välispoliitika valdkond, mis on kõige enam kannatanud majandussurutise käes, arengukoostöö (kahepoolsed panused on kahanenud peaaegu olematuks), kuid samas käib selle ümberhindamine: välisministeerium valmistab koostöös partnerinstitutsioonidega praegu ette arengukoostöö poliitika põhijooni aastani 2015. Neljandaks pöörab oktoobris valitav uus parlament välispoliitikale rohkem tähelepanu kas või juba ELi eesistumise pärast, mis ootab Lätit ees 2015. aastal.

Mõjud välispoliitika pikaajalistele prioriteetidele

Praegune majandussurutis on väga võimas välistegur, mis avaldab vältimatult Lätile kestvat mõju. Seepärast on õigustatud küsimus, kas muutuvad ka Läti välispoliitika põhialused. Kuigi tänase rahalise olukorra tõttu on välisministeerium kaotanud tugevasti verd, ei ole ometi tõenäoline, et Läti välispoliitika põhiolemus võiks üle elada põhimõttelisi muudatusi. Läti kuulumist ELi ridadesse peetakse ka edaspidi majandusliku taastumise ja arengu kindlustamise tähtsaimaks komponendiks. Kuulumine NATO ridadesse tagab ka edaspidi olulisel määral Läti julgeoleku ja kaitsevõime. Läti aitab ka tulevikus süvendada julgeolekut ja stabiilsust idanaabrite seas, pakkudes abi Moldovale, Gruusiale, Ukrainale ja Valgevenele ning püüdes korraldada suhteid Venemaaga nii, et ajaloolise pärandi koormast tingitud probleemide kahjulik mõju oleks minimaalne.

Läti välissuhteid aitaks aga tublisti edendada kogu Läti välispoliitilise süsteemi parem koordineerimine ning ühisele seisukohale jõudmine, et edukas välispoliitika (nagu tegelikult üldse iga poliitika) on võimalik ainult siis, kui vahendid ja eesmärgid on tasakaalus. Viimastel aastatel on vahendid (ehk teisisõnu hädavajadus täita teatavaid funktsioone pidevalt kahanevate vahendite tingimustes) kippunud eesmärkide ees domineerima. Loodetavasti see debati käigus muutub ja tasakaal süveneb.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane