Langedes Putini lõksu

Ma ei oleks elu sees osanud oodata, et nii palju tarku, läbinägelikke ja mõjukaid ajakirjanikke ja poliitikuid langeb nii kergesti Vladimir Putini lõksu. Pärast esimest vapustust, mida tekitas maailmas ja eriti Läänes Moskva teade Venemaa relvajõudude kasutamise võimaluse kohta Ukrainas, ning pärast sunnitud tunnistamist, et Venemaa on juba okupeerinud Krimmi, ohkas Lääs kollektiivse kergendusega, kui kuulis Putinit 4. märtsi pressikonverentsil sõnamas, et Venemaal pole mingit kavatsust hõivata Ida-Ukrainat. Ma ootasin teadlikult mõnda aega olemaks kindel, et see on tõepoolest Lääne valdav reaktsioon pärast esimese furoori hajumist – ja nii see oli. Lääne pealinnades tunti end Putini sõnavõtu järel julgemalt. Peter Baker kinnitas New York Timesi veergudel, et “Ameerika ametiisikud tundsid mõningast leevendust” pärast Putini selgituste kuulmist. Võib vaid arvata, et eurooplased, kes kalduvad Putinile palju kergemini andestama kui Washington, tundsid kergenduse kõrval lausa rahulolu.

Kui selgus, et Moskva kavatseb kiiruga annekteerida Krimmi 16. märtsile kavandatud “referendumi” abil – mis peetakse tuhandete Venemaa sõjaväelaste kohalolekul –, muutusid Läänes mõnedki taas närviliseks. Nad ei mõistnud, miks Kreml nii väga kiirustab ja nii rohmakalt tegutseb, varjamata isegi pro forma oma ilmselget agressiooni. Aga siin polnud palju vaja mõistagi. Praeguseks on selge, et nii Euroopa kui ka Ühendriigid, kumbki suutmata anda viimastele sündmustele tagasikäiku ja soovimata maksta Venemaa ohjeldamise hinda, on valmis osalema Putini gambiidis. Seni olid tummaks löödud ja ehmunud Lääne pealinnad lihtsalt reageerinud Kremli sammudele, sedagi hilinenult või ebaadekvaatselt. Nüüd aga tundub, et liberaalsed demokraatiad on valmis tunnistama uut status quo’d, see tähendab valmis tunnistama Krimmi annekteerimist Venemaa poolt, sest nad ei julge sundida Venemaad taganema. Nende tähelepanu on nüüd köitnud Venemaa ekspansiooni tõkestamine Ukraina ida- ja lõunaosas – nähtavasti ajendatuna kartusest, et uue geopoliitilise tegelikkusega leppimata on tulemused veel palju hirmutavamad. Selgitagem siis, milline see tegelikkus on.

Esiteks on tegu külma sõja järgse maailmakorra purustamisega. See kord tugines eeldusele, et Venemaa ja Lääs ei tegele enam teineteise “vaoshoidmisega” ja et mõlemad toetavad Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud iseseisvate riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõtet. Moskva hakkas seda korda lammutama juba 2008. aasta Gruusia sõjaga, millele järgnes viimasest lahku löönud alade, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, sisuline annekteerimine. Ja lausa president Sarkozy kui Euroopa Liidu eesistujariigi juht ise aktsepteeris, ratifitseeris ja legitimeeris Venemaa okupatsiooni Gruusia aladel. Moskva sekkumine Ukraina siseasjadesse ja jõu kasutamine suhetes Kiieviga algas Kremli kaubandussõjaga Ukraina vastu 2013. aasta augustis. Sestap ei ole midagi imelikku ega uut Lääne võimetuses leida veenvat vastust Venemaa sammudele. Moskva jõudis juba mõne aja eest järeldusele, et võib uue korra kehtestamiseks vabalt uusi samme astuda.

Võib vaid arvata, et eurooplased, kes kalduvad Putinile palju kergemini andestama kui Washington, tundsid kergenduse kõrval lausa rahulolu.

Teiseks ei ole tegu kõigest pretsedendi loomisega, mis annaks Kremlile võimaluse otseselt sekkuda sõltumatu riigi siseasjadesse. Lääne vähegi mõistliku reaktsiooni puududes Venemaa käitumine mitte ainult ei kindlusta tema mõjusfääre, vaid aitab Kremlil “venekeelse elanikkonna” kaitsmise sildi all taas välja tulla “sekkumisdoktriiniga”. Et vene keele kõnelejaid elab enamikus nõukogudejärgsetes riikides, ohustab see doktriin kogu nõukogudejärgse ruumi stabiilsust. Isegi Venemaa taltsad partnerid Valgevene juht Lukašenka ja Kasahstani juht Nazarbajev mõistavad oma riigi territoriaalse terviklikkuse kohale kerkinud hädaohtu ja on seepärast kangekaelselt keeldunud toetamast Venemaa “lahendust” Ukrainas.

Kolmandaks sillutab see teed Moskva plaanide teisele etapile, mille sisu on Kagu-Ukraina allutamine Venemaa kontrollile. See muudaks Ukraina nurjunud riigiks ja ebastabiilsuse tsooniks, mis on Moskva silmis otsekui kutse asuda seda “stabiliseerima”. Võib isegi oodata, et Läänes leidub Venemaa “vahendamise” toetajaid. Mõned ongi juba mõista andnud, et Moskval on piirkonnas oma “huvid”, millega “tuleb arvestada”. Järgmine sihtmärk on aga arvatavasti Moldova. Sõnaga, Euraasias on saabumas ebastabiilsuse ajajärk.

Ma julgen väita, et seni on Lääne poliitiline kogukond mõistnud Putini psüühikat ja eesmärke üpris lihtsustatult, mis omakorda on aidanud Kremlil oma sihte hõlpsamalt ellu viia.

Toon mõned näited, kuidas Lääne arvukad poliitikud, analüütikud ja ajakirjanikud on tõlgendanud Putini vaimulaadi ja eesmärke:

● Sest Putin suudab seda.

● Sest Putinil on ekspansiooniiha.

● Sest tegu on maade hõivamisega.

● Sest ta soovib Ukrainat tagasi.

(Kui need seletused oleksid tõesed, miks ta seda alles praegu üritab? Ja miks tunneb ta huvi just Ukraina, mitte näiteks Moldova vastu?)

● Sest Putin kardab NATO laienemist.

(Kuid NATOl pole praegu kavas laieneda.)

● Et vältida natsionalistide ja Venemaa-meelsete elanike kokkupõrkeid Krimmis ja Ida-Ukrainas.

(Kuid selliseid kokkupõrkeid enne Venemaa sekkumist polnud.)

● Et kaitsta venekeelset elanikkonda.

(Aga miks ei ilmuta siis Moskva indu kaitsta vene keele kõnelejaid Kesk-Aasias, kus nende õigusi tõepoolest rikutakse? Ja miks tunneb Moskva nii suurt huvi just praegu just selle inimrühma saatuse vastu just Ukrainas?)

● Et taastada Nõukogude Liit.

● Et alustada külma sõda Läänega.

(Minu meelest ei paista Putin sugugi hullumeelsena, kes on täielikult kaotanud kontakti reaalsusega. Vaevalt soovib ta koondada maailma Venemaa vastu kõigest mingi iseäraliku unistuse täitmiseks, et minna siis hävingupalangus koos oma riigiga põhja. Pealegi kehtisid külma sõja ajal mitmed reeglid, mida mõlemad osapooled järgisid, kuid Kreml on selgelt näidanud, et ei arvesta mingite reeglitega.)

Moskva sekkumine Ukraina siseasjadesse ja jõu kasutamine suhetes Kiieviga algas Kremli kaubandussõjaga Ukraina vastu 2013. aasta augustis.

Nagu näha, tekitab enamik levinud seletusi, mida on pakutud viimase aja Ukraina sündmustele, tõsiseid küsimusi. Ma ei väida, et mul oleks mis tahes asjas tõemonopol. Meie, poliitika “asjatundjad”, oleme ilmekalt näidanud oma armetust, olgu siis tegu tõepäraste ennustustega Ukraina kohta või ka nende sündmuste tagantjärele seletamisega. Me peame seepärast olema analüüsimisel väga tagasihoidlikud. Aga siiski söandaksin Kremli motiivide ja Ukrainat puudutavate kavatsuste kohta välja pakkuda  järgmise selgituse.

Krimmi annekteerimine ega ka Ukraina jagamine ei ole Kremli silmis omaette siht. Need on vaid vahendid palju suurejoonelisema eesmärgi saavutamisel. Kremli sissetung Krimmi ja sekkumine Kagu-Ukraina olukorra destabiliseerimiseks iseloomustavad hästi Putini doktriini, mille Kreml töötas välja 2012.-2013. aastal. Üks doktriini sihte on leida viis püsistada traditsiooniline Vene riik ja Putini režiim ning tulla toime uute kodumaiste ja rahvusvaheliste probleemidega. Doktriin tugineb kolmele eeldusele: Venemaa on “ainulaadne” tsivilisatsioon, mis peab vaos hoidma demoraliseerunud Läänt; Venemaa saab eksisteerida ainult galaktikakeskmena, ümber mille tiirlevad satelliitriigikesed; Venemaa on tsivilisatsiooni alustala, mille missioon on kaitsta kogu maailmas “traditsioonilisi väärtusi”.

Paljud on pidanud Putini doktriini tühipaljaks retoorikaks, kuid Putin on tõestanud, et tal on tõsi taga. Samuti on ta tõestanud, et välispoliitikast on saanud väga oluline riigisiseste probleemide lahendamise töövahend. Kui rängalt peab see mõjuma neile Lääne poliitikutele, kes on uskunud, et nad võivad oma Venemaa-poliitika aluseks võtta sise- ja välisasjade lahutatuse!

Me peame silmas pidama, et isegi kui Venemaa viimaste sammude taga peitub uus imperialism ja maade hõivamise iha, ei selgita see veel täielikult ei sissetungi jultumust ega Moskva avalikku keeldumist tunnistada kõiki rahvusvahelise korra üldlevinud norme ja põhimõtteid. Sissetung ja Ukraina destabiliseerimine on Moskva vahendid nii geopoliitilise sihi – mõju kasvatamine – kui ka tsivilisatsioonilise sihi saavutamiseks: sellega pühitakse minema isegi idee, et Maidan võiks endast kujutada alternatiivi Venemaa maatriksile (täpsemalt Venemaa personaliseeritud võimusüsteemile ja üksikisiku allutamisele riigile). Kremli meelest kehastab Maidan absoluutset kurjust, mis tuleb hävitada täielikult ja lõplikult, lõpmatu julmusega. Nii on Kremli Ukraina-kampaania ennetav strateegia, mille lõplik siht on vältida mis tahes ohtu Venemaal ja nõukogudejärgses ruumis valitsevale personaliseeritud võimule. Ma usun sedagi, et Ukraina varjamatult agressiivne tümitamine, mille Putin on oma arsenali võtnud, on teataval määral seotud psüühikaga. Me võime oletada, et see tuleb muu hulgas soovist alandada Ukraina riiki ja rahvast nii nende karistamiseks kui ka hirmutamiseks – pour décourager les autres –, sealhulgas ka venelaste. Või kui teisiti öelda, demonstreerib Putin džuudovõtet, mida kirjeldas kunagi tema treener: “Vastast tuleb esimesena rünnata ja ta maha paisata, et ta ära hirmutada, et sundida ta tunnistama sinu üleolekut!”

Putin demonstreerib džuudovõtet, mida kirjeldas kunagi tema treener: „Vastast tuleb esimesena rünnata ja ta maha paisata, et ta ära hirmutada, et sundida ta tunnistama sinu üleolekut!”

Tegelikult sarnaneb Kremli taktika Ukraina suhtes taktikaga, mida rakendati Venemaal Bolotnaja protestijate vastu. Valitsus kasutab nii psüühilist kui ka füüsilist terrorit ülevõimu näitamiseks ja allumise kindlustamiseks. See on tänapäevane versioon Brežnevi doktriinist, mida pruugiti 1968. aastal Tšehhoslovakkia vastu – ka too agressioon oli ühtaegu mõeldud Nõukogude ühiskonna hoiatamiseks.

Ukraina on ammust aega olnud Putini isiklik projekt. Maa, mis andis 2004. aasta oranži revolutsiooniga salvava tagasilöögi, pakub nüüd Kremlile võimalust maksta kätte olnud ja olevate Maidanide eest, anda mässulistele ukrainlastele õppetund ning näidata selgelt venelastele, millist hinda tuleb tasuda allumatuse või katsete eest pääseda Venemaa maatriksist.

On veel üks tahk – nimelt annab Venemaa Läänele teada: “Ärge sekkuge, siin on meie mänguväljak!”

Kuid sellega pole Kremli päevakava veel ammendatud. Ukraina peab testima Lääne võimet nõustuda Putini mängureeglitega. Ärgem unustagem, et seda testi on korra juba tehtud – Gruusias. Moskva otsus hõivata Krimm annab mõista, et Putin on leidnud, et Lääs on valmis tunnistama Putini doktriini või et Läänt on võimalik veenda seda tegema. Kremli viimaste teadaannete ja sammude jada – Putini 4. märtsi pressikonverents, paljude Kremli ametiisikute, sealhulgas Putini pressisekretäri ja välisministri sõnavõtud, Kremli pressiteated Putini kõneluste kohta Lääne juhtidega (eelkõige Obamaga) – annab selgelt märku uuest faasist Moskva staatuse kinnistamisel enda kui tsivilisatsiooni hõlmava riigina. Seda uut faasi iseloomustab “kuuma” ja “külma” taktika kombineerimine: pidevad ähvardused kasutada jõudu väljaspool Venemaa piire, samuti ulatuslikud halduslikud, rahalised ja muud survemehhanismid.

On omamoodi irooniline, et Lääne juhid on arutanud, millised võiksid olla Putini “näo päästmise” võimalused, see tähendab sammud, mis annaksid talle võimaluse vabatahtlikult kriisi “deeskaleerida”. Niisugused pääseteed on kindlasti viimane asi, mille peale ta praegu mõtleb. Ta otsib viisi, kuidas hävitada Lääne maine ja sundida seda tunnistama meetodeid, mida Venemaa maailmaga suhtlemisel kasutab. See, mida Lääs peab pausiks, võib-olla isegi taandumise eelaimduseks, on tegelikult Kremli pealetungi uus etapp.

Vaatame kas või Kremli viimase aja retoorikat. Venemaa president esitas 4. märtsi pressikonverentsil nii Kiievile kui ka Läänele ultimaatumi. Kuid see ultimaatum, mida Venemaa ametiisikud on pärast Putini sõnavõttu vahetpidamata aina korranud, on juba ise Läänele päästeventiil, mässitud sellisesse retoorikasse, mis annab Ukraina peavalust tüdinud Lääne juhtidele võimaluse seda aktsepteerida ilma end lõplikult nurka ajamata.

Kagu-Ukraina allutamine Venemaa kontrollile muudaks Ukraina nurjunud riigiks ja ebastabiilsuse tsooniks.

4. märtsist alates on Putin korranud oma varasemat seisukohta Ukraina suhtes: Kiievi praegune režiim ei ole legitiimne. Aga ta ei ole sellega piirdunud. Ta on lisaks väitnud, et Ukraina asemele on tekkinud “uus riik”, mille legitiimsus on samamoodi küsitav. Veel on ta nimetanud mitu tingimust, mille korral ta on valmis Kiieviga kokkuleppele minema. Need ulatuvad palju kaugemale soovist kontrollida Ukraina välispoliitikat. Nüüd ütleb Moskva Ukrainale ette isegi seda, milline peab nende riik seesmiselt välja nägema, kutsudes selleks üles muutma põhiseadust ja korraldama referendumit, samuti kutsudes Ukrainat tunnistama 21. veebruari kokkulepet, mis tooks Janukovõtši võimule tagasi. Selliseid nõudmisi esitatakse protektoraadile või kolooniale.

Kõige tipuks on Putin avalikult vihjanud sõjalisele lahendusele, kui tema nõudmistega ei arvestada. Samuti on ta meelde tuletanud, et Venemaa käsutuses on teisigi vahendeid Ukraina mõjutamiseks. Kui Putin sõnas, et “Venemaa ei jää kõrvale, kui venekeelset elanikkonda taga kiusatakse”, kostis tema sõnade tagant mõju, mida Venemaa saab avaldada gaasihinnale ja Ukraina võlakoormale. Ta on igati nõus koostööks Ukraina “legitiimse” režiimiga, nagu ta tegi kunagi koostööd Tõmošenko režiimiga – seni, kuni koostöö käis Kremli juhiste järgi.

Lühidalt öeldes tegi Venemaa president selgeks, et Venemaa ei rahuldu Krimmi hõivamisega. (Kes üldse Kremlis hoolikski Krimmist?) Venemaa ei nõrgesta oma haaret Ukraina üle. Ta on paisanud otse Lääne ette mõned valikud (näiteks et ta ei tungi Ukrainasse, kui see pole absoluutselt hädavajalik!), et Lääs suhtuks mõistvamalt Kremli muudesse nõudmistesse. Putin on sisuliselt palunud Läänel pigistada silm kinni, kui Moskva kehtestab oma kontrolli Ukraina üle. Ta on isegi pannud ette, et Lääs osaleks Ukraina olukorra “normaliseerimisel” koostöös Venemaaga. On päris tõenäoline, et Kreml usub (või et tal on alust uskuda), et Lääs on valmis kordama 1938. aasta Müncheni kokkulepet ja Molotovi-Ribbentropi pakti.

Pressiteate kohaselt, mille Kreml avaldas ligemale tunni kestnud Putini ja Obama vestluse kohta 7. märtsil, sõnas Venemaa president: “Neid suhteid ei tohi tuua ohvriks üksikutele, isegi väga tähtsatele üksikutele rahvusvahelistele probleemidele.” Tõlge: “Mis tehtud, see tehtud. Tunnistage seda ja me oleme valmis arutama teisi probleeme. Aga te peate mõistma, et maailm on muutunud.”

Järgmine sihtmärk on arvatavasti Moldova.

Isegi Lääne praegust eesmärki Ukraina kriisis, nimelt olukorra “deeskaleerimist”, ei pea Venemaa mitte nõudmiseks pöörduda tagasi status quo ante juurde, vaid katseks peatada Venemaa edasine laienemine. Teisisõnu, Moskva usub, et Lääs tunnistab toimunut ja võtab vaikselt omaks uue olukorra. Aga kui Lääs on valmis tunnistama üht status quo muudatust, siis miks mitte teistki?

Samal ajal on kogu Lääne jutt sanktsioonidest Kremli vastu ainult tugevdanud Putini usku, et Lääs ei söanda tema režiimile tõsiselt kahju tekitada. Ükski sanktsioon – ei viisapiirangud ega piiratud hulga Venemaa eliiti kuuluvate isikute varade külmutamine – ei tekita Venemaa poliitilisele klassile mingeid vaevusi. Ühendriikides ja Euroopas liikumisele seatud viisapiirangud ei häiri suuremat osa eliiti. Paljud Venemaa ametiisikud, keda ajas ärevile juba varasem Magnitski seaduse oht, on leidnud viisi oma varasid kaitsta.

Venemaa eliit kaotaks palju rohkem, kui Putini jõugu juhtkujudele ja oligarhidele suletaks Lääne pankade uksed. Ent leidub märke, et seda ei juhtu, vähemalt mitte niipea. Briti valitsuse taustateavet sisaldava dokumendi põhjal, mille ametiisikud kogemata kodumaa ajakirjanikele paljastasid, valitsus “ei toeta praegu […] kaubandussanktsioone […] või Londoni finantskeskuse sulgemist venelastele” . Sama hästi oleks samasugused dokumendid võinud välja imbuda teistes lääneriikide pealinnades. Teemat uurinud Lääne ajakirjanikud kinnitavad, et Lääne finantskeskused pole sugugi valmis Venemaa rahale selga keerama. Selle kohta võib lugeda Michael Weissi Daily Beastis, Ben Judahit Politicos või Oliver Bullough’d New Republicus. Niisiis pole Kremlil selles osas midagi peljata.

Veel enam, Kreml on hakanud juba arutama Lääne varade külmutamist ja konfiskeerimist Venemaal, näidates ilmekalt, et suudab anda vastulöögi. Seega püüab Moskva tugevdada niigi mõjuvõimsat maailma ärilobi, mis kaitseb Kremli huve, et nende enda huvid Venemaal oleksid kaitstud. Saksamaa äriringkonnad on praegu Kremli huvide kõige innukamad kaitsjad. Venemaa režiim teeb kõik mis võimalik tagamaks, et ülejäänud äriringkonnad Venemaal ning tooniandvad Lääne mõjurühmad, kes teenivad Venemaa režiimi, kaitseksid senisest veel aktiivsemalt Venemaa huve. Nad sunnivad Lääne juhte loobuma katsetest teha Putinile kahju. Viimaste sõnavõttude hoolikas jälgimine paljastab, et Lääne poliitikud otsivad ettevaatlikult Kremliga kompromissi, võttes aluseks uue status quo ja lootes, et vähemalt selleks korraks on Putini isu rahuldatud.

Venemaa eliidi lõimumise tõttu Lääne ühiskonda pole Lääne käsutuses kunagi varem olnud nii võimsaid vahendeid Venemaa mõjutamiseks. Samal ajal pole Lääs kunagi varem olnud ka nii võimetu neid mehhanisme kasutama, seda Venemaa (Ukraina, Kasahstani) eliidi oskuse tõttu korrumpeerida ja demoraliseerida Lääne poliitika- ja ärimaailma kõrgkihti. Mihhail Hodorkovskil oli õigus, kui ta ütles, et Venemaa eksport Läände koosneb loodusvaradest ja korruptsioonist.

Aga muud Putini rahustamise vahendid? Ameerika laevastiku saatmine Mustale merele? See annaks ainult Kremlile veel ühe võimaluse näidata, et Lääs kujutab endast Venemaale ohtu. Investeeringute lõpetamine Venemaale? Putin on sellega juba arvestanud ja kui ta on valmis riskima, siis on järelikult režiimi püsimise loogika tugevam kui probleemid, mida investeeringute lakkamine kaasa tooks. Äkki ELi gaasiboikott? Aga kas keegi usub, et see oleks praegu üldse võimalik?

Nüüd ütleb Moskva Ukrainale ette isegi seda, milline peab nende riik seesmiselt välja nägema. Selliseid nõudmisi esitatakse protektoraadile või kolooniale.

Ent kujutlegem, mis juhtuks, kui Lääs otsustaks hakata lammutama seda rahapesumasinat, mille Venemaa eliit on rajanud Lääne “teenindava lobi” abiga. Kas sellest kujuneks Kremlile ja Venemaa valitsevale klassile silmade avanemise hetk? Ma ei ole selles väga kindel. Kreml on sellekski põhimõtteliselt valmis. Putin, kes on kuulutanud hädavajadust “natsionaliseerida” Venemaa eliit (selles mõttes, et eliit peab tooma oma varad tagasi Venemaale), on selleski vallas valmis uuteks probleemideks. Pealegi, kui Lääs lõikaks Venemaa eliidi ära, aitaks see Putinil vaid tugevdada võimu poliitika- ja ärimaailma juhtivate ringkondade üle. Need poliitilise klassi liikmed, kes “tulevad koju”, saaksid tema poliitiliseks baasiks, teistest aga kujuneksid uued reeturid. Nii võib järeldada, et Putin on igati valmis kogu riigi sulgema ja maksma süveneva isolatsiooni hinda võimulpüsimise nimel. Siin võib muidugi vastu väita, et Putin soovib edaspidigi kuuluda Lääne klubisse, G8sse, NATO-Venemaa nõukogusse, WTOsse ja nii edasi. Kuid ma pole selleski kindel. Kahtlemata meeldiks talle jätkuvalt olla Lääne klubi liige, aga ainult siis, kui ta saab oma kavadega edasi minna. Ta ei soovi ilmtingimata eemaldada Venemaad rahvusvahelisest süsteemist – selle asemel soovib ta panna selle süsteemi enda pilli järgi mängima ja samuti seda, et tunnistataks tema õigust reegleid rikkuda. Kui Lääs pole selleks valmis, ei ole ka Putinil klubiliikme kaardiga enam midagi teha. Nüüdsest alates rikub ta reegleid, olgu Lääs sellega nõus või mitte!

Igatahes on Putin praegu kiirlaskuja režiimis. Ta kihutab mööda rada aina allapoole, keegi ei suuda teda peatada ja ka ta ise ei suuda enam kurssi muuta. Ent mida rohkem näeb ta vaeva oma võimu säilitamisega, seda rohkem kahju tekitab ta riigile. Angela Merkel eksis, kui ütles, et Putin elab teises maailmas. Ta sobib tegelikult õige hästi oma võimusüsteemi. Kõik sammud, mida ta sel teel astub, muudavad tema lahkumise võimult veel võimatumaks ja sunnivad teda aina rohkem riskima.

Putin võib olla arvamusel, et teda saadab edu. Ta võib mõelda, et Lääs on taltsutatud või suudab ainult Venemaa suunas jõuetult näppu vibutada. Berliin kaitseb jätkuvalt Putinit igasuguse tõsisema Lääne reaktsiooni eest. Obama ei taha sugugi endale kaela tõmmata järjekordset Euroopa probleemipundart. Venemaa ühiskond kiidab Putini teod heaks. Tema toetus on järsult suurenenud. Käesoleva aasta märtsis kiitis tema tegevuse heaks 67 protsenti küsitletutest (2013. aastal oli toetajaid 60 protsenti). Veebruaris pani 69 protsenti Venemaa küsitletutest konflikti ja vägivalla õhutamises süü Ukraina opositsioonile ja Läänele. Niisiis on enamik Venemaa elanikke valmis tunnistama Krimmi annekteerimist ja Venemaa edasisi samme Ukrainas.

Nii on Putini taga taas rahva, kes alles eile tundus olevat temast nii väga tüdinud, toetus. Ta on saanud oma kontrolli alla ka eliidi. Ta tuli jõuliselt ja triumfaatorina tagasi kui sõjapresident. Tõsi, me teame, kuidas sõjapresidendid lõpetavad. Aga praegu näeb tema strateegia ette keskenduda konkreetse päeva plaanidele ja muuta see päev nii pikaks kui võimalik.

See, mida Lääs peab pausiks, võib-olla isegi taandumise eelaimduseks, on tegelikult Kremli pealetungi uus etapp.

Niisiis ei saa miski peatada Vladimir Putinit praegusel kursil edasi liikumast. Temast on saanud ta enda loogika pantvang ja ta ei saa sellest vabaks ka siis, kui tahaks. Ta ei saa võimult lahkuda ning suudab režiimi püsti hoida ainult siis, kui näitab välja jõudu, võimu, on agressiivne ja hoolimatu. Poliitilised olud jätsid talle ainsa võimaluse mobiliseerida Venemaa, taaselustades Lääne vaoshoidmise poliitika ja asudes otsima uusi vaenlasi. Selle strateegia vältimatu loogika on pannud teda isegi üles kaevama iidvanu Teise maailmasõja aegseid loosungeid Nõukogude rahva vabastamisest fašistidest ja natsidest. Sellel teel ei saa peatuda, see strateegia otse nõuab, et Putin peab valitud teel jätkama. Niipea kui ta peatub, on ta poliitiline laip: neid, kes ainult ootavad, et saaks ta jalust lüüa ja mutta trampida, on soodsat hetke varitsemas rohkelt.

Püüdnud lääneriikide juhid oma lõksu, on Putin neile välja mõelnud veel lõbusama meelelahutuse. Ta on nüüd kutsunud neid normaliseerima Ukraina olukorda koostöös Venemaaga. Kreml on isegi välja pakkunud reformipaketi, mille ta on valmis koos Lääne juhtidega Ukrainas ellu viima. Sellesse paketti kuulub Ukraina föderaliseerimine (sel moel on Venemaal lihtsam üks oblast teise järel alla neelata), põhiseaduse referendum (idaoblastite elanikke saab kergemini ära osta) ja kõnelused Ukraina saatuse üle ELi-Ukraina-Venemaa osavõtul. (Valmis ollakse kohale kutsuma isegi Obama, kui see viisakalt käitub.) Viimaks võib öelda sedagi, et küllap Moskvale meeldib Kissingeri mõte, et Ukrainast võiks saada “sild” Euroopa ja Venemaa vahel, sest Moskva teab, et seda silda hakkavad valvama Venemaa sõdurid.

Kas see tähendab, et Lääs on lootusetult lõksu püütud? Kas see tähendab, et mida iganes Lääs ka teeb, aitab see ainult kaasa Putini meeleheitlikule õnnemängule? Lääne praegune taktika näeb ette Putini rahustamist ehk “deeskaleerimist” ja “diplomaatilist lahendust” ilma tegeliku ja lõpliku lahenduseta, mis ainult süvendab Kremli karistamatusetunnet. Aga kui Lääs suudaks välja töötada strateegia, mille eesmärk oleks mõjutada seda osa Venemaa eliidist, mis kaotaks kõige enam, kui Venemaast saab “betooni valatud” riik, võiks ehk tekitada lõhe Venemaa juhtkonnas, mis heal juhul võib kaasa tuua nende jõudude esilekerkimise, kes soovivad lõksust välja pääseda. See ei juhtuks ruttu, aga see võiks juhtuda. Praegune Lääne taktika ent ainult soodustab Venemaa eliidi koondumist enda juhi ümber.

On päris tõenäoline, et Kreml usub (või et tal on alust uskuda), et Lääs on valmis kordama 1938. aasta Müncheni kokkulepet ja MolotoviRibbentropi pakti.

Kremli sammud on näidanud soovimatute tagajärgede seaduse vankumatust. Taktikaline võit Ukrainas toob vältimatult kaasa strateegilise lüüasaamise. Kreml võib ehitada laguneva kindluse seinu paksemaks, aga vundament laguneb sellest hoolimata. Sissetung Krimmi on juba põhjustanud Vene rubla kokkuvarisemise. Putini doktriin muudab riigi alaliselt mobiliseeritud käsumajanduslikuks riigiks, samasuguseks, mille tulemusel varises 1991. aastal kokku Nõukogude Liit.

Soovimatute tagajärgede seadus avaldab mõju ka Ukrainas. Kreml on suutnud seda, mida seni pole suutnud ükski Ukraina poliitiline jõud. Venemaa sissetung tõi kaasa Ukraina lõhestunud poliitiliste jõudude koondumise: ühte rada pidi astuvad liberaalid, rahvuslased, vasakpoolsed, oligarhid, kommunistid ja isegi Regioonide Partei. Pole võimatu, et Putini sammude ainuke püsiv tulemus ongi Ukraina rahvusliku identiteedi tugevdamine rahvusliku vabadusvõitluse alusel.

Lootkem, et soovimatute tagajärgede seadus avaldab positiivset mõju isegi Läänes, suunates ühte voolu lääneriikide välispoliitika ja sundides juhte leidma endas poliitilist tahet lahti harutada Putini sõlmitud umbsõlm.

Ma loodan, et see kõik juhtub – aga praegu me veel selle lävel ei ole.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.