Lääs on teinud vigu

Putin on juba võitnud, sõltumata sellest, kas ta alustab uut sõda Ukrainas või ei. Paariast, kes oli pärast Krimmi okupeerimist isolatsioonis, on saanud „võrdne võrdsete seas“, kelle näoilmet jälgivad ja sõnu tõlgendavad sajad poliitikavaatlejad ning mis kõige hullem – kellest sõltuvad rahu ja inimeste elud Euroopas. 

Putin on mänginud ennast tagasi rahvusvahelisele areenile ja otse otsustajate laua taha. Kui soovib, kohtub ise teiste riigijuhtidega, kas Moskvas või mõnes kenas Euroopa riigis. Kui soovib, annab korraldusi oma alluvatele, nagu siis, kui välisminister Sergei Lavrov alandas ja häbistas Moskvas pressikonverentsil Euroopa Liidu välispoliitika kõrget esindajat Josep Borrelli. Kui soovib, siis saadab alluvad Brüsselisse maad kuulama, nagu siis, kui pärast NATO-Venemaa kohtumist tunnistas Venemaa suursaadik Aleksandr Gruško, et tema ülesanne on tuua sõnumeid Kremlist, kanda need ette ja viia vastussõnumid Kremlisse. 

Paratamatult tekib küsimus, kuidas on praegune olukord võimalik ning mida on tehtud valesti? Kuidas on võimalik, et riiki, mis on praegu suurim oht Euroopa julgeolekule, kutsutakse arutama Euroopa tulevase julgeoleku üle? Kuidas on võimalik, et riik, mis läks relvaga naabri vastu, tappis ja tapab jätkuvalt inimesi, võtab endale jultumuse dikteerida selle sama rahva tulevikku? 

Vastus on ühene – Lääs on teinud vigu, ja mitte vähe. Viga oli rääkida „punastest joontest“ Süürias ja mitte tegutseda, kui need jooned ületati. Viga oli mitte reageerida jõuliselt ja otsustavalt, kui Venemaa sekkus teiste riikide valimistesse ja katkestas energiaühendused Ukrainas. Viga oli unustada (loe: andestada) Gruusia okupeerimine, kuidas muidu selgitada Euroopa Liidu kiiret pöördumist tavapärase suhtlemise juurde Venemaaga kõigest aasta pärast sõda. Viga oli kehtestada sanktsioone ametnikele, kes on käsutäitjad ja mitte käskude andjad. Viga oli lasta irvitada Euroopa Liidu ja selle väärtuste üle. Kahjuks võib seda loetelu jätkata.

Lääs ise on oma tegudega või tegutsemata jätmisega õõnestanud oma autoriteeti ja usaldusväärsust. Seetõttu ei saagi imestada, et Putin kombib uusi piire, katsub, mis on lubatud ja peamine – millise hinnaga. 

Ometi on Läänel piisavalt vahendeid, millega Venemaad mõjutada: vähetähtsate ametnike asemel Putin lähikonnale (loe: rahastajatele) sanktsioonide kehtestamine, hambutute piirangute asemel Venemaa väljaarvamine ülemaailmsest maksusüsteemist SWIFT, Nord Stream 2 ümber keerutamise asemel selle poliitilise projekti lõpetamine. Jah, see on kallis ja lööb valusalt Euroopa Liidu pihta, aga erinevalt Venemaast on EL maailma suurimaid majandusi, mis saab Venemaata hakkama. Venemaa ei saa, kui ta just ei muutu Põhja-Koreaks.

Jääb vaid loota, et meil on piisavalt kainet mõistust, et oma vigadest õppida, ja üksmeelt, et üheskoos tegutseda. Siis võib ennustada, et Putin ei võta järgmist punktivõitu.