november 25, 2009

Läänemere lained

Diplomaatia oktoobrinumbris on juttu Läänemere regioonist. Teema pole just kõige moodsam ega kuumem – nagu Alyson Bailes ning Kristmundur Ólafsson õigusega nen­divad, võib Euroopa-sisest subregionaalset koostööd kutsuda Euroopa koostöövormide Tuhkatriinuks: see ei ole meedias populaar­ne teema ega pane teadlasi analüüsijanus sulge haarama.

Diplomaatia oktoobrinumbris on juttu Läänemere regioonist. Teema pole just kõige moodsam ega kuumem – nagu Alyson Bailes ning Kristmundur Ólafsson õigusega nen­divad, võib Euroopa-sisest subregionaalset koostööd kutsuda Euroopa koostöövormide Tuhkatriinuks: see ei ole meedias populaar­ne teema ega pane teadlasi analüüsijanus sulge haarama.

Läänemere lained

Diplomaatia oktoobrinumbris on juttu Läänemere regioonist. Teema pole just kõige moodsam ega kuumem – nagu Alyson Bailes ning Kristmundur Ólafsson õigusega nen­divad, võib Euroopa-sisest subregionaalset koostööd kutsuda Euroopa koostöövormide Tuhkatriinuks: see ei ole meedias populaar­ne teema ega pane teadlasi analüüsijanus sulge haarama.
Tõsi, Läänemere regioon ei ole muidugi lõ­puni Euroopa-sisene regioon ja Läänemeri täienisti Euroopa Liidu Peter­buri ja Kaliningradi kaldad toovad mängu ka Venemaa ning koos sellega palju tund­matuid ning potentsiaalseid ohtlikke aren­guid. Ent õigusega võib öelda, et viimased 15 aastat – alates Vene vägede lahkumisest Saksamaalt ja Balti riikidest – pole Lääneme­remaid ühendavad organisatsioonid “kõva julgeoleku” teemadega kuigi palju tegeleda saanud. Mõned neist ongi igavusest varjusur­ma suikunud…
Mis ühendab Läänemere kaldaid? Esimene ja ilmseim vastus on mõistagi, et meri ise. Seda ühendust ei suutnud päriselt katkesta­da ka raudne eesriie: ikka kandis torm Eesti randa näiteks mõne värvilise välismaise jogurtitopsi, mis Nõukogude ajal mõjus mitte prahi, vaid eksootilise leiuna, saadikuna teisest maailmast. Vahel tõi meri apelsine, vahel palke. Eriti halval juhul naftareostust. Ent elu lahe ühel kaldal ei jätnud mitte ku­nagi päriselt puutumata teisi kaldaid.
Pärast raudse eesriide haihtumist polnud vaja välismaiseid jogurtitopse enam tor­mi järel kaldaliivalt korjata: neid toodi poodidesse ning nende järele sai sõita üle mere. Lahe arenenud põhjakalda ning äsja vabanenud lõunakalda vahel vallandus majanduskoostööbuum, mis pani optimistid Hansaliidu aegu meenutama. Ilma ülemerenaabriteta poleks Eesti, Läti ja Leedu mitte mingil juhul nõnda kiirelt jalule tõusnud, kui nad tõusid. Ja eks naabritel oli meist ka kasu.
Üks konkreetne ja koheselt hoomatav tulu oli muidugi sääst kaitsekulude arvelt – kül­ma sõja lõpp ja harjunud ohtude kadumine tõi kaasa kaitsekulutuste langemise kõigis Põhjamaades. Ent just see areng on prae­guseks sattunud ohustatute kilda: möödu­nudaastane Vene-Gruusia sõda, samuti aga Vene armeereformi ning relvahangete pro­fiil heidavad ka Läänemere lainetele taas metalsemaid helke.
Ei saa täiesti välistada, et halbade arengute jätkudes võib Läänemere regioon muutuda oluliselt “huvitavamaks” – “kõvade” julge-olekuohtudega piirkonnaks, mereks, mille kallastel sebivad spioonid, keskel purjetavad piraadid ning põhjas roomavad allveelaeva­de armeed.
Selline tulevik ei ole vältimatu, kuid milli­seks Läänemere regiooni tulevik kujuneb, sõltub teiste seas ka Eestist – kas Läänemere regioonist saab “põnevaid” sündmusi pak­kuv meediastaar või õnnestub tal jäädagi igavaks Põhjalaks, rahvusvaheliste suhete Tuhkatriinuks. Tuhkatriinu saatus ei olnud mäletatavasti kaugeltki õnnetu – lõpuks oli ju tema see, kes oma tasaduses kõige enam võitis.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar