Läänemere lained
Diplomaatia septembrinumbris on juttu Läänemere regioonist. Teema pole just kõige moodsam ega kuumem – nagu Alyson Bailes ning Kristmundur Ólafsson õigusega nendivad, võib Euroopa-sisest subregionaalset koostööd kutsuda Euroopa koostöövormide Tuhkatriinuks: see ei ole meedias populaarne teema ega pane teadlasi analüüsijanus sulge haarama.
Tõsi, Läänemere regioon ei ole muidugi lõpuni Euroopa-sisene regioon ja Läänemeri täienisti Euroopa Liidu Mare Nostrum. Peterburi ja Kaliningradi kaldad toovad mängu ka Venemaa ning koos sellega palju tundmatuid ning potentsiaalseid ohtlikke arenguid. Ent õigusega võib öelda, et viimased 15 aastat – alates Vene vägede lahkumisest Saksamaalt ja Balti riikidest – pole Läänemeremaid ühendavad organisatsioonid „kõva julgeoleku” teemadega kuigi palju tegeleda saanud. Mõned neist ongi igavusest varjusurma suikunud…
Mis ühendab Läänemere kaldaid? Esimene ja ilmseim vastus on mõistagi, et meri ise. Seda ühendust ei suutnud päriselt katkestada ka raudne eesriie: ikka kandis torm Eesti randa näiteks mõne värvilise välismaise jogurtitopsi, mis Nõukogude ajal mõjus mitte prahi, vaid eksootilise leiuna, saadikuna teisest maailmast. Vahel tõi meri apelsine, vahel palke. Eriti halval juhul naftareostust. Ent elu lahe ühel kaldal ei jätnud mitte kunagi päriselt puutumata teisi kaldaid.
Pärast raudse eesriide haihtumist polnud vaja välismaiseid jogurtitopse enam tormi järel kaldaliivalt korjata: neid toodi poodidesse ning nende järele sai sõita üle mere. Lahe arenenud põhjakalda ning äsja vabanenud lõunakalda vahel vallandus majanduskoostööbuum, mis pani optimistid Hansaliidu aegu meenutama. Ilma ülemerenaabriteta poleks Eesti, Läti ja Leedu mitte mingil juhul nõnda kiirelt jalule tõusnud, kui nad tõusid. Ja eks naabritel oli meist ka kasu.
Üks konkreetne ja koheselt hoomatav tulu oli muidugi sääst kaitsekulude arvelt – külma sõja lõpp ja harjunud ohtude kadumine tõi kaasa kaitsekulutuste langemise kõigis Põhjamaades. Ent just see areng on praeguseks sattunud ohustatute kilda: möödunudaastane Vene-Gruusia sõda, samuti aga Vene armeereformi ning relvahangete profiil heidavad ka Läänemere lainetele taas metalsemaid helke. Ei saa täiesti välistada, et halbade arengute jätkudes võib Läänemere regioon muutuda oluliselt „huvitavamaks” – „kõvade” julgeolekuohtudega piirkonnaks, mereks, mille kallastel sebivad spioonid, keskel purjetavad piraadid ning põhjas roomavad allveelaevade armeed.
Selline tulevik ei ole vältimatu, kuid milliseks Läänemere regiooni tulevik kujuneb, sõltub teiste seas ka Eestist – kas Läänemere regioonist saab „põnevaid” sündmusi pakkuv meediastaar või õnnestub tal jäädagi igavaks Põhjalaks, rahvusvaheliste suhete Tuhkatriinuks. Tuhkatriinu saatus ei olnud mäletatavasti kaugeltki õnnetu – lõpuks oli ju tema see, kes oma tasaduses kõige enam võitis.