oktoober 11, 2019

Läänemaailma järjekordne šarmipealetung Venemaale

Reuters/Scanpix
Prantsusmaa president Emmanuel Macron kohtumas oma Vene kolleegi Vladimir Putiniga 19. augustil Prantsusmaal. Macron paistab olevat ainus Euroopa Liidu liider, kellega Venemaa tahab läbi rääkida.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron kohtumas oma Vene kolleegi Vladimir Putiniga 19. augustil Prantsusmaal. Macron paistab olevat ainus Euroopa Liidu liider, kellega Venemaa tahab läbi rääkida.

Venemaa mängib kaartidega, mida Läänel on raske mõista.

Luuletaja Fjodor Tjuttšev kirjutas 1866. aastal, mõned kuud enne Alaska müüki Ameerika Ühendriikidele, et Venemaad ei ole võimalik ratsionaalselt ja üheselt mõista või üldiselt aktsepteeritud alustel hinnata, sest tal on (enda arvates) eriline staatus ning temasse võib üksnes uskuda. Alaska müük oli ratsionaalne samm (tingitud veendumusest, et vastasel juhul liidavad britid selle vastmoodustatud Kanadaga ning soovist saada selle eest vähemalt raha), kuid teisest küljest oli see ebaloomulik otsus (Venemaa on alati olnud ekspansionistlik riik, mis võidab või kaotab territooriume sõjalisel teel – ainuke erand on Nõukogude Liidu rahumeelne lagunemine). Venemaa teod on alati mitmepalgelised ja neid ei ole võimalik tõlgendada ühemõtteliselt.

Briti kirjanik ja teadur Keir Giles avaldas tänavu raamatu „Moskva reeglid“, milles ta toob välja kümme kõige olulisemat põhimõtet, mida Lääs peaks Venemaaga suheldes kindlalt silmas pidama. Gilesi arvates ei tohi segi ajada Venemaa mõistmist ja tema välja vabandamist. Selle reegli vastu eksivad (tahtlikult) „Venemaa-mõistjad“ (saksa keeles Russlandversteher), näiteks Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier, kuid ka paljud teised Euroopa poliitikud. Samuti ei tohi eeldada, et Venemaa teeks (teinud) midagi, sest „millel poleks (polnud) mõtet“. Selle tõestuseks on Sergei Skripali tapmiskatse keemiarelvaga, mis eurooplaste vaatenurgast polnud tõesti mõttekas, kuid Kremli poolt vaadatuna andis läänemaailmale ja oma enda eriteenistustele väga tugevaid signaale (kuigi Venemaa sai tugeva tagasilöögi, millega ta nähtavasti ei olnud arvestanud).

Giles paneb lääneriikidele südamele, et nad ei ootaks Venemaal suuri muutusi (paremuse suunas) ning saaksid aru, et Venemaa ei võta kunagi päriselt omaks ega juuruta mujal leiutatud väärtusi ning riigi ja ühiskonna valitsemise põhimõtteid. Lääs andis Venemaale G8 liikmesuse ja NATO-Vene suhete aluste kokkuleppega avansi, püüdes naiivselt teda integreerida ja omasuguseks muuta. Kõige tähtsama reegli esitas Giles viimasena: ära arva, et sa saad valida, kas olla Venemaaga sõjas või mitte. Seda otsustab mõistagi „kollektiivne Putin“. Venemaa ongi juba aastaid sõjaseisundis Läänega, kuigi õhtumaailm seda ei soovi. Tegemist on nn hübriidsõjapidamisega, mille raames Moskva kasutab Lääne vastu otseselt kõikvõimalikke ründevahendeid, (seni) välja arvatud sõjalist jõudu, mida rakendatakse käsilassõdades ja -kriisides (näiteks Süürias ja Venezuelas). Seda, kas näiteks Läänemere või Musta mere piirkonnas puhkeb sõjaline konflikt, ei otsusta NATO riigid, vaid Venemaa. Alliansil on tarvis heidutada sõja ärahoidmiseks Venemaad, mitte vastupidi.

Paljud lääneriikide juhid kahjuks ei loe Tjuttševi luuletusi ja Gilesi raamatuid või nende sarnaseid tarkusi. Venemaa nullsumma mäng ning tema käitumise motiivid ja eesmärgid on Läänes kõigile piisavalt selged ja läbipaistvad, kuid nad arvavad ikkagi, et Moskva ei lähe „liiga kaugele“. Nad usuvad, et ka Venemaa võib olla valmis tegema kompromisse ja otsima lahendust kriisiolukordadele, kuid tegelikkus on teine – Putini Venemaa teeb ainult libakompromisse, mis toovad talle ainult kasu ja mille saavutamiseks ta ei pea olulistest asjadest loobuma või oma positsioonidelt taanduma. Näiteks vangidevahetus Ukrainaga, mille käigus Venemaa loovutas 35 röövitud pantvangi – kes olid muutunud Kremlile kasutuks ja tülikaks – ja sai vastu kullaväärtusega Vladimir Tsemahhi, kes oleks võinud anda Haagi Rahvusvahelises Kriminaalkohtus (MH17 asjus) Venemaa vastu plahvatusohtlikke tunnistusi. Putini seatud tingimus vangidevahetuse toimumiseks oli Tsemahh. Mõned lääneliidrid (kahjuks ka Rooma paavst) tõttasid seda sündmust kajastama erakordselt positiivselt.

Ukrainajääb paljudeks aastateks Lääne ja Venemaa vaheliseks põhimõttelise tähtsusega tüliküsimuseks. Steinmeier, kes pole enam Saksamaa presidendi sümboolses ametis tähelepanuväärne mängija, pakkus välja oma „vormeli“, mis mõistagi sobib Kremlile ideaalselt. See näeb ette „vabade“ kohalike valimiste toimumist okupeeritud Donbassis (Donetski ja Luganski nn rahvavabariikides), faktiliselt väljaspool Ukraina suveräänsust. Valimisi jälgivad ja kiidavad heaks rahvusvahelised vaatlejad, kes peavad muidugi olema Kremlile sobivad ja käituma (Venemaa) ette antud juhiste järgi. Tagatipuks peab Ukraina enne valimisi andma okupeeritud aladele seadusliku eristaatuse. Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja kaitseminister Sergei Šoigu kostitasid selle „vormeliga“ oma Prantsuse kolleege Jean-Yves Le Driani ja Florence Parlyʼi 9. septembril Moskvas. „Avameelse“ arutelu järgsel pressikonverentsil nähtud ministrite sünged näod andsid tunnistust, et selline lähenemine ei ole Pariisile ega Berliinile vastuvõetav, rääkimata Ukrainast.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski on praktiliselt kogenematu, eriti võrreldes 20 aastat Venemaad juhtinud Vlamidir Putiniga. Suurvend testis ja näitas Zelenskile kohe pärast presidendivalimiste võitmist koha kätte, näiteks demonstratiivselt teda mitte õnnitledes valimisvõidu või ametisse vannutamise puhul. Tõenäoliselt hindab „kollektiivne Putin“ oma võimalusi Ukraina Gordioni sõlme läbi raiuda kõrgelt, millest on tingitud Kremli silmapaistev jäikus ja enesekindlus. Prantsusmaa president Emmanuel Macron andis kõvasti hoogu Lääne šarmipealetungile, mis algas maikuus Euroopa Nõukogu kahetsusväärse otsusega lubada Venemaa tingimusteta liikmesuse täismahulist jätkamist selles demokraatiat ja inimõigusi kaitsvas organisatsioonis. Macron pani paljusid kulmu kergitama, kui ta võõrustas Putinit ja teatas, et Venemaa on sügavalt euroopalik riik. See ei olnud lihtsalt Putinile mee mokale määrimine, vaid prantsusepärane – pisut filosoofiline ja luuleline – sõnum, et Euroopa soovib Venemaad enda poolele, sest Atlandi-ülesed suhted on ebakindlad ning Hiina mõjuvõim (ja oht) kasvab.

Macron rääkis Euroopa nimel, oli tal selleks õigust või mitte. Ta ongi Venemaa jaoks ainus arvestatav Euroopa (Liidu) liider, sest Suurbritannia on Brexiti agoonias ning ka Saksamaa poliitiline tulevik pole selge (Angela Merkel on kahjuks areenilt lahkumas, AfD populaarsus suureneb ning tulevane valitsuskoalitsioon ja liidukantsler ei ole veel teada). Macron soovib Ukraina-Vene konfliktile lahenduse leidmiseks taaselustada Minski protsessi ja Normandia formaati. Iseasi, kas Venemaale, Prantsusmaale ja Saksamaale sobivad kokkulepe tingimused on ka Ukrainale vastuvõetavad. Kas Macron teab Venemaa agressiooni eelloost Ukrainas?

1994. aastal sõlmiti nn Budapesti Memorandum, millega Venemaa, USA ja Suurbritannia garanteerisid Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse, vastutasuks loovutas Ukraina oma tuumarelvad Venemaale. 20 aastat hiljem otsustas üks garantidest Ukraina suveräänsuse ja terviklikkuse jõhkralt jalge alla tallata, kuid teised kaks garanti magasid selle aktsiooni haudumise ja ettevalmistuse maha ning ei suutnud (ega saanud) agressiooni takistada. Ukraina pidi ise enda eest seisma, kuid USA ja Suurbritannia, kes mõistsid Venemaa käitumise hukka, kõhklesid küllalt pikalt, enne kui Ukrainale abi (sealhulgas sõjalist toetust) osutasid.

Läänepoolsed 1994. aasta garandid taandusid ametlikust läbirääkimiste formaadist Venemaaga, sest nad ei suutnud 2014. aasta kevadel oma rolli täita. Nende asemele valis Venemaa välja endale meelepärased Prantsusmaa ja Saksamaa. Need samad riigid, kes 2008. aasta NATO tippkohtumisel Bukarestis seisid kindlalt Ukrainale ja Gruusiale alliansi liikmesuse teekaardi andmisele vastu (mis ei päästnud Gruusiat juba mõned kuud hiljem aset leidnud Venemaa agressioonist). Prantsusmaast ja Saksamaast peavad saama nähtavasti uued põrujad, kes mängivad rahu ja globaalse tasakaalu nimel Ukraina „kollektiivsele Putinile“ kätte. Euroopa kaks suurriiki esindavad nn Normandia formaadis iseennast, mitte Euroopa Liitu. Liidus on palju liikmesriike – näiteks Balti riigid ja Poola –, kes on väga huvitatud Ukraina toetamisest ja tema saatusest. Euroopa Liidu puudumine Normandia formaadi läbirääkimiste laua tagant, kus oleks tema loomulik ja oluline koht, tähendab Venemaa jaga-ja-valitse-poliitika järjekordset võitu.

President Zelenski peaks mõistma, et „rahu“ – mida ta lubas oma rahvale, et Ukraina sõdurid ei peaks enam surema ja mida Venemaa müüb talle kohutavate tingimustega – ei tähenda kaugeltki mitte Donbassi olukorra lõplikku lahendamist. „Vormel“ on sama palju Steinmeieri oma, kui olid Sarkozy omad „kuus rahupunkti“, millega ta lendas 2008. aasta augustis Moskvast Tbilisisse. Pole kahtlust, et mõlemad rahuplaanid on kirjutatud Kremlis. Uue „rahu“ sõlmimise järel leiavad aset järjekordsed läbirääkimised Normandia või mingis teises formaadis, kuid siis pole enam tegelikult mitte midagi muud arutada ja otsustada kui Venemaa poliitilise võidu vormistamist, sest Ukraina alistus juba „rahu“ nimel. Loodame, et Zelenski osutub – hoolimata kogenematusest – tugevast puust liidriks, kes ei tee kergelt ja mõtlematult järeleandmisi.

Lääne šarmipealetungi tähtsaim tegelane on USA president Donald Trump, kes peab oma presidendiaja või -aegade lõpuni kandma Venemaa stigmat. Eelmise aasta juulis Helsingis toimunud Trumpi ja Putini kohtumise sisust ei ole palju teada, kuid mõned teemad tulevad järjest välja kaudsel viisil. Näiteks Trumpi soov kaasata Venemaad uuesti G7 juhtivate lääneriikide klubisse lõhestas taas kord läänemaailma (augustis 2019 Prantsusmaal Biarritzi tippkohtumisel). Kui USA, eesotsas Trumpiga, hoolimata Kongressi seisukohast „kukub“ Ukraina (selles kontekstis ka Prantsusmaa ja Saksamaa) tagant ära, on Venemaal üha lihtsam end rohkem maksma panna ja Ukraina lõpplahendust saavutada. Oluliseks võib seejuures saada järjekordne Trumpiga seotud skandaal, mille sisuks on Valge Maja peremehe väidetav tungiv nõudmine president Zelenskile, et Ukraina õiguskaitseorganid uuriksid Joe Bideni (Trumpi vastane järgmise aasta presidendivalimistel) poja äritegevust Ukrainas. On selge, et Trumpi toetus Ukrainale sõltub president Zelenski „abivalmidusest“ ja skandaali kulgemisest, sealhulgas Kongressi võimest avaldada Trumpile umbusaldust ja see ka läbi viia.

Lõpuks, praegune Lääne algatatud Venemaa võlumise kampaania ei ole esimene ja nähtavasti ka mitte viimane šarmipealetung. Kõik eelmised katsed (näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa ponnistused ja president Barack Obama „restart“ 2009. aastal) luhtusid ning praegugi pole alust arvata, et Venemaa on tõsimeeli valmis Läänega suhteid parandama (hoolimata Kremli ametlikust retoorikast). Küsimus on pigem selle järjekordse pingelõdvendamise katse tagajärgedes. Ukrainas ei pruugi enam tulla pärast kümneaastast vaheaega kolmandat Maidani (2024. aastal), sest „kollektiivne Putin“ püüab Ukraina küsimust selleks ajaks kindlalt lahendada (mõistagi Moskva huvides). Mõne Lääne suurriigi poliitiku arvamus, et Venemaad on võimalik praegustes oludes Hiinast eemale tõmmata ja endale lähendada, on soovmõtlemine. Venemaad ja Hiinat ühendab praegu ühtelangev autoritaarsete režiimide olelusvõitluse instinkt ja ühine ideoloogiline vaenlane (Lääs). Võib tulla aeg, kui Venemaa ja Lääs peavad formaalsete liitlastena taas kord ühisele vaenlasele vastu seisma. Kuid seegi ei pruugi Läänt ja Venemaad kokku siduda, nagu juhtus Teises maailmasõjas. Peaasi, et Venemaa kasvav enesekindlus ning Lääne poliitiline nõrkus ei tekita Kremlis katastroofiliste tulemustega valearvestusi (näiteks Venemaa ja NATO vahelise sõjalise konflikti provotseerimist).

 

Arvamused

Karmo Tüür, politoloog

Katseid Venemaa „positiivselt hõlmata“ on tehtud ikka ja jälle, seda  nii kahepoolsel kui ka kollektiivsel tasandil. Absoluutne enamik neist on läbi kukkunud, aga need põrumised annavad hea võimaluse analüüsida tehtud vigu. Selle tänuväärse töö võttiski nüüd teha Kalev Stoicescu, mille eest võib teda vaid kiita.

Samas aga tõstab autor ava- ja seega juhtmõtte staatusesse kuulsaks korratud luulerea, mille kohaselt Venemaad ei saavat mõista ja mõõta. Sellele teesile tuleb alati vastu vaielda, sest Venemaa ei ole ainu- ja erakordne nähtus rahvusvaheliste suhete süsteemis, mis ei alluks analüüsile. Venemaad saab lugeda küll, selleks tuleb vaid mõista (mitte heaks kiita, nagu ka autor rõhutab) Venemaa motiivistikku, eesmärke ja nende eesmärkide saavutamiseks kasutatud vahendeid.

Üks võimalik meetod on võrdlus. Kujutage ette kooliaegset tülinorijat. Kas selle tegelase käitumise taga on madal enesehinnang (Lääs elab minust paremini) ja sellest tulenev vajadus ennast suuremaks kakelda (Lääs ise ju provotseeris meid!), see polegi niivõrd oluline.

Katsed kraadet „positiivselt hõlmata“ seavad hõlmaja enda igal juhul naeruväärsesse olukorda, mis varem või hiljem lõppeb sellega, et kraakleja annab meeldida üritajale tappa. Lihtsalt sellepärast, et nii on vaja. See on just säärane tulemus, mille eest ka Stoicescu hoiatab.

Ainuke võimalus seda stsenaariumit vältida on tegudega tõestamine, et igal reeglite rikkumisel on tagajärg. Tegudes, mitte Facebooki lipukestes või sügava nördimuse avaldamises.

 

ELi tuleviku defineerib võime balansseerida suurriikide jõuteljel

Vootele Päi, vaatleja

Kui oma artikli kokkuvõtteks ütleb Kalev Stoicescu, et Lääne šarmipealetungi võtmeisikuks on Donald Trump, siis Jacques Chiraci välisministri Hubert Védrine’i hinnangul on see kõik alles algus. Védrine on veendunud, et tagasivalituna loob Trump USA ja Venemaa vahel uue jõutelje, mis sõidab ELi huvidest ja vajadustest täielikult üle – seda eriti olukorras, kus meie suhted Venemaaga on hullemad kui külma sõja ajal.

Samas on Trump ise tekitanud olukorra, kus EL peab oma julgeolekuarhitektuuri ümber hindama. Eestis on julgeolekupoliitikat siiani nähtud lihtviisilise liitmis- ja lahutustehtena. X arv USA sõdurit pluss X arv Taani sõdurit võrdub X number julgeolekut. Need tehted ei päde maailmas, kus USA institutsioonid on halvatud (vt Edward Lucas, Postimees, 01.10.2019), Hiina ei häbene oma (nii rahvaarvu kui ka SKT poolest põhjendatud) globaalseid ambitsioone ning Ühendkuningriik esitab Brüsselile ultimaatumeid ja valmistub Iirimaale piiri ehitama. Julgeolekut tuleb näha laiemalt kui sõdurid ja püssid ning praegu kõigutab USA  ELi majandusjulgeolekut läbi kaubandussõja ning nõrgendab poliitilist stabiilsust, sekkudes ELi ja selle liikmesriikide sisepoliitikasse.

Rääkides suhetest Venemaaga, küsitakse sageli retooriliselt: mida on Venemaa teinud, et me ta uuesti laua taha peaksime kutsuma? Aga lubage, ma küsin: kuhu on meid viinud senine Venemaa-poliitika? On nad Süüriast lahkunud? Kas Ukrainas on rahu? Kas Gruusia on saanud kaotatud alad tagasi?

Jättes kõrvale passiivse uurimistöö, on Eesti reaalne diplomaatiline võimekus Venemaa suunal nullilähedane, samas kui Pariisi ja Berliini ei tasu alahinnata. USA eesmärk on selgelt hegemoonia säilitamine, kasvatades veelgi kontrolli ELi majanduse ning välispoliitika üle. See pole aga sõltumatu ELi huvides. Võime olla Prantsusmaa ja Saksamaa kavatsuste suhtes tõrksad, kuid nii võime end peagi leida rumalas olukorras. Näiteks sellises, kus meie parlamendisaadikud boikoteerivad Vene-Ukraina küsimuse tõttu Euroopa Nõukogu 70. aastapäeva tseremooniat, samas kui Ukraina president sõlmib venemeelsete separatistidega Donbassis ja Luganskis kokkuleppeid.

Ei tasu alahinnata Emmanuel Macroni ohutaju. Meenutagem, et Macroni enda kampaania oli nii Venemaa küberrünnaku kui ka libauudiste sihtmärk, küll mitte ohver – erinevalt Ühendkuningriigist või USAst. Ridade vahelt on võimalik välja lugeda Macroni arusaama Venemaast kui riigist, mille SKT on võrreldav Hispaaniaga, kus langevad nii rahvaarv kui ka Putini toetus ning mis on jäämas kiiresti tõusva Hiina mõjuvälja. Prantslased näevad praegust ajalõiku kui mitte nõrkusehetkena, siis ajalise aknana, mida oleks mõistlik ära kasutada ELi positsiooni tugevdamiseks. Ning seda soovitavalt enne, kui Putin hakkab oma nõrkust taaskord kompenseerima mõne Gruusia või Ukraina laadse avantüüriga.

Trumpi USA ja poliitiliselt halvatud Ühendkuningriigi tingimustes on ELi julgeolekuarhitektuuri ümbermõtestamine möödapääsmatu. IFRI mõttekoja juht Thomas Gomart viskas 2018. aasta veebruaris õhku idee EList, mis kaitseb ja realiseerib omaenda huve, balansseerides USA-Hiina-Venemaa kolmikteljel. Seega on ELi prioriteediks võtta endale koht laua taga, mitte selle peal ega all.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,