Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti

Aafrika viimaseks kolooniaks nimetatud Lääne-Sahara territoorium piirneb põhjas Marokoga, idas ja lõunas Mauritaaniaga ning idas veidi ka Alžeeriaga. Maa-ala haldamise küsimus ulatub tagasi enam kui poole sajandi tagusesse aega, mil 1975. aastal sõlmisid Hispaania, Maroko ja Mauritaania Madridi kokkuleppe. Dokumendi alusel lõpetas Hispaania ala koloniseerimise ning püüdis anda haldusõiguse üle Marokole ja Mauritaaniale.

Lääne-Sahara iseseisvuse eest võitlev ja põliselanikke ehk saharawi rahvast esindav Polisario Rinne kuulutas aga 1976. aastal välja Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi, mille järel algas sõjategevus Alžeeria toetatud Polisario Rinde ning Maroko ja Mauritaania vahel. Suuri kaotusi kandnud Mauritaania loobus küll 1979. aastal oma nõudest Lääne-Sahara aladele, kuid iseseisvusliikumise ja Maroko vaheline relvastatud konflikt kestis kuni 1991. aastani, mil ÜRO vahendusel sõlmiti relvarahu ja loodi MINURSO (United Nations Mission for the Referendum in Western Sahara) missioon. MINURSO ülesandeks oli jälgida vaherahu täitmist ning korraldada referendum, millega saaks saharawi rahvas ise otsustada oma tuleviku üle.

Lubatud referendumit ei ole aga kunagi toimunud. 2020. aastal lõppes ka Polisario Rinde ja Maroko vahel pea 30 aastat kehtinud relvarahu, kui viimane kasutas jõudu saharawi protestijate tõrjumiseks, kes blokeerisid Maroko jaoks olulist Guerguerati piiripunkti Mauritaaniaga. Seejärel sai alguse tänaseni kestev konflikt, mida ÜRO kirjeldab kui „madala intensiivsusega vaenutegevust“.

Hetkel kontrollib Rabat hinnanguliselt 80% Lääne-Sahara territooriumist.

USA juhitud läbirääkimised

Alates 2020. aastast on Lääne-Sahara alade küsimuses aset leidnud mitmeid edasiminekuid, mille märkimisväärseimad arengud on toimunud viimase paari kuu jooksul. Esiteks kiitis möödunud aasta 31. oktoobril ÜRO Julgeolekunõukogu 11 poolthäälega heaks resolutsiooni, mis kallutab jõujooned selgelt Rabati kasuks. Nimelt ei ole ükski varasem resolutsioon sisaldanud viidet Maroko ja tema liitlaste eelistatud lõpptulemusele konfliktis. 

Täpsemalt kirjeldatakse resolutsioonis Maroko 2007. aastal esitatud plaani konflikti lahendamisel kui „kõige teostatavamat lahendust“. Rabati kava järgi saaks Lääne-Saharast Maroko autonoomne piirkond, mille puhul jääksid küll kohalikele institutsioonidele alles mitmed pädevused, sealhulgas majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ja taristuküsimustes, kuid võtmevaldkonnad nagu sõjaline võimekus, välissuhted ning usulised ja põhiseaduslikud küsimused läheksid Maroko otsese kontrolli alla.

Julgeolekunõukogu resolutsioonis kirjeldatakse Maroko 2007. aastal esitatud plaani konflikti lahendamisel kui „kõige teostatavamat lahendust“.

Heaks kiidetud resolutsiooni ajaloolisust näitab seegi, et Rabat kuulutas 31. oktoobri riigi rahvuspühaks, mis tähistab Maroko „rahvuslikku ühtsust ja territooriumi terviklikkust“.

Veebruari esimeses pooles toimus aga USA juhtimisel Madridis Polisario Rinde, Alžeeria, Mauritaania ja Maroko delegatsioonide kohtumine, mis algatas uue läbirääkimiste vooru konflikti lahendamiseks. Sealjuures tõi kohtumine võrreldes varasemaga kaasa mitu olulist arengut. Esiteks võttis USA ÜRO-lt üle sisulise läbirääkimiste vahendaja juhtrolli, survestamaks osapooli jõudma kiirema lahenduseni. Teiseks osalesid läbirääkimistel esmakordselt täieõiguslike osapooltena ka Alžeeria ja Mauritaania, kes olid varem piirdunud pigem vaatleja rolliga. Kolmandaks esitas Maroko uuendatud 40-leheküljelise plaani, mis on võrreldes 2007. aastal esitatud dokumendiga detailsem.

Lääne toetus Marokole põhineb strateegilistel huvidel

Kuigi ükski lääneriik ei ole kunagi ametlikult Sahara Araabia Demokraatliku Vabariiki tunnustanud, ei oldud enne 2020. aastat küsimuses otseselt ka Maroko selja taga, vaid pigem otsiti kõigile sobivat lahendust. Seejärel aga olukord muutus, sest Donald Trumpi esimene administratsioon tunnustas 2020. aasta detsembris ametlikult Lääne-Saharat Maroko osana, saades vastutasuks Maroko ja Iisraeli diplomaatiliste suhete normaliseerimise. Juudiriik tunnustas Lääne-Saharat Maroko osana ametlikult 2023. aasta juulis.

2022. aasta märtsis võttis varasemast selgema hoiaku ka Hispaania. Kuigi Lääne-Saharat Maroko osana ametlikult tunnustama ei asutud, muutis Madrid oma varasemat neutraalset positsiooni, kui peaminister Pedro Sánchez nimetas Maroko kuningas Mohamed VI-le saadetud kirjas Rabati plaani „kõige tõsisemaks, usaldusväärsemaks ja realistlikumaks aluspõhimõtteks konflikti lahendamisel“.

Sealjuures lahendas Madridi meelemuutus Hispaania ja Maroko vahelise paarikümneaastase suurima diplomaatilise kriisi, mille käigus Madrid oli keeldunud tunnustamast Lääne-Saharat Maroko territooriumina ning lubanud riiki haiglaravile Polisario liidri Brahim Ghali, misjärel tabas Põhja-Aafrikas asuvaid, aga Hispaaniale kuuluvaid Ceuta ja Melilla linnasid Maroko migratsioonisurve.

Diplomaatilise kriisi lahenemisega 2022. aasta märtsis ütles Hispaania väliminister José Manuel Albares avalikult ka välja, et Marokoga tasub suhteid hoida, sest tegemist on Hispaania kolmanda suurima majanduspartneriga väljaspool Euroopa Liitu ning riik on koduks enam kui 800 000 marokolasele.

2024. aasta oktoobris muutis Lääne-Sahara küsimuses oma varasemat valdavalt neutraalset seisukohta ka Prantsusmaa. President Emmanuel Macroni sõnul on Maroko plaan „ainus alus õiglaseks ja kestvaks poliitiliseks lahenduseks“. Sarnaselt Madridiga toimus ka Pariisi meelemuutus pärast kahe riigi vahelist suhete halvenemist, kui Pariis oli süüdistanud Rabatit Macroni järel luuramises ning karmistanud viisapiiranguid Maroko kodanikele. Seetõttu võib meelemuutust pidada Pariisi meetodiks suhteid uuesti lappida.

Paralleelselt diplomaatiliste suhete paranemisega sõlmisid Prantsusmaa ja Maroko omavahel ka mitmeid majanduslikke kokkuleppeid, mille koguväärtus oli kuni 10 miljardit eurot. 

2025. aastal asusid Lääne-Sahara küsimuses oma seniselt valdavalt neutraalselt positsioonilt Maroko plaani toetama ka sellised lääneriigid nagu Suurbritannia ja Holland. Oma poolehoidu väljendas tänavuse aasta 29. jaanuaril ka Euroopa Liit.

Iseseisvusliikumine jätkab pooldajate kaotamist

Iseseisvumisliikujate elu teeb raskemaks seegi, et peale lääneriikide on ka sisuliselt kogu muu maailm asumas või juba asunud Maroko selja taha.

2025. aastal asus iseseisvusliikujate jaoks ajalooliselt kõige tugevamas regioonis ehk Aafrikas nii Keenia kui ka Ghana toetama Maroko plaani. Sealjuures lõpetas Ghana ka Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi tunnustamise, Keenia tegi seda juba 2022. aastal. Lisaks andsid 31. oktoobril heaks kiidetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile oma toetuse ka teised hääletusel osalenud Aafrika riigid peale Alžeeria ehk Sierra Leone ja Somaalia.

Samuti võib täheldada ka Venemaa ja Hiina – kes ei kipu just sageli võtma Euroopa ja USAga sarnaseid seisukohti – vaikset nihkumist Maroko plaani suunas. Näiteks sõnas 2025. aasta oktoobris Vene välisminister Sergei Lavrov, et Venemaa on valmis tervitama Maroko autonoomiaprojekti kui konflikti lahenduse alust eeldusel, et see saab kõigi osapoolte toetuse.

Alžeeria on jäänud iseseisvusliikujate selja taha

Vaieldamatult suurim Sahara Araabia Demokraatliku Vabariigi toetaja on konflikti algusest saati olnud Maroko igipõline vaenlane Alžeeria, kelle territooriumil Tindoufu linnas asub ka Polisario Rinde eksiilvalitsus. Sealjuures on vähemalt seni jäädud iseseisvusliikujate selja taha, mille nimel on pandud mitmeid kordi pinge alla ka oma diplomaatilisi suhteid.

Näiteks peale Iisraeli ja Maroko suhete normaliseerimist 2020. aastal katkestas Alžiir diplomaatilised suhted Rabatiga. Prantsusmaa meelemuutuse järel 2024. aastal kutsus aga Alžiir Pariisist tagasi oma suursaadiku. Ka möödunud aasta 31. oktoobri ÜRO Julgeolekunõukogu hääletusel oli ainus hääletusest mitte osa võtja Alžeeria delegaat, kelle sõnul ei loo Maroko huvide poole kaldu olev resolutsioon tingimusi, mis sobiksid kõigile osapooltele.

Mida soovib saharawi rahvas?

Kuigi saharawi rahva seas on ka neid, kes sooviksid jääda Maroko autonoomia alla, pooldab levinud arusaama järgi suurem osa ikkagi iseseisvust.

Esiteks näitab seda asjaolu, et Maroko jätkab saharawi rahva enesemääramisreferendumi korraldamise takistamist. Teiseks on saharawi rahvas ja selle esindajad korraldanud lugematul hulgal iseseisvusmeelseid proteste ka väljaspool oma riigi piire, näiteks möödunud aastal Hispaanias. Kolmandaks elab erinevate allikate järgi suurim saharawi kogukond Alžeerias asuvates põgenikelaagrites, kus on oldud paguluses alates 1970. aastatest. 

On ülimalt keeruline, kui mitte võimatu näha, et Rabat ei peaks oma tahtmist saama. Küsimus seisneb selles, millal ja mil viisil.

Võttes arvesse kõike eelnevat – ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiitu Maroko plaani toetavale resolutsioonile, aina rohkemate riikide liikumist Maroko plaani pooldamise suunas ning USA aktiivsemat sekkumist, on ülimalt keeruline, kui mitte võimatu näha, et Rabat ei peaks oma tahtmist saama.

Küsimus seisneb selles, millal ja mil viisil. Ühest küljest on näha, et konfliktiga soovitakse kiiremas korras ühele poole saada, teisest küljest on aga jätkuvalt õhus mitmeid küsimusi. Vast suurimaks neist on Polisario Rinde ja Alžeeria nõutav, kuid Marokole vastu karva käiv saharawi rahva enesemääramisreferendumi toimumise küsimus.

Positiivne on aga see, et osapooled on jõudnud ühise laua taha ja tundub, et vähemalt üritatakse saavutada diplomaatiline lahendus. Samas, kui läbirääkimised peaksid ebaõnnestuma, ei tasuks täielikult välistada piirkonnas ka uue intensiivse sõjategevuse algust. Eriti arvestades, et väikseid relvastud kokkupõrkeid Maroko ja iseseisvusliikumise vahel toimub tänaseni.