Lääne-Balkan: EL lubab pingete vähendamiseks liikmesust

Euroopa Liit on toibunud aastatepikkusest laienemisväsimusest ja lubab liikmesust Lääne-Balkani kuuikule ehk WB6-maadele. Euroopa Komisjoni 6. veebruaril avaldatud Lääne-Balkani strateegia on väga auahne. Selle järgi võiksid Serbia ja Montenegro „võimalusel“ ühineda ELiga juba 2025. aastal. Ka Albaanial, Bosnial ja Hertsegoviinal, Makedoonial ning Kosovol on „võimalus liikuda Euroopa rajal oma teenete ja edenemise dikteeritud kiirusel“, nagu sõnastab komisjon.

Ent EL ei rulli liikmesuse soovijate ees lahti punast vaipa, vaid esitab – vähemalt paberil – karmid tingimused. Tuleb areneda demokraatlikuks riigiks, kõik tülid tuleb lahendada, majanduse peab korda saama, õigusriik peab toimima, tuleb teha lõpp organiseeritud kuritegevusele ja korruptsioonile. Väljakutse on tohutu, sest EL peab sedakorda vältima vigu, mida tegi, kui võttis näiteks 2007. aastal liikmeks Rumeenia ja Bulgaaria. Nood polnud valmis ega ole seda ka praegu. Mõlemad riigid on jätkuvalt korruptsiooni tõttu ELi jälgimise all ja kumbagi pole vastu võetud vaba liikumisega Schengeni viisaruumi.

Pärast Rumeeniat ja Bulgaariat pääses 2013. aastal ELi veel Horvaatia. Pärast seda on ELi uks olnud kinni. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker rõhutas oma ametiaja algul 2014. aastal, et ühendus järgmise viie aasta jooksul ei laiene.

Junckeri avaldus oli karm ja seda on hiljem peetud veaks. Kriitikute arvamuse järgi peatas komisjoni otsus mitu tähtsat ühiskonnareformi Lääne-Balkanil ja päästis taas valla natsionalismi.

Lääne-Balkan on Jugoslaavia lagunemissõdade järelmina habras ja etnilisi pingeid täis olev tsoon. Vanad deemonid ujuvad kergesti pinnale. Värskeim meenutus Balkani püssirohutünnist saadi jaanuaris, kui Põhja-Kosovos lasti maha tuntud ja mõõdukaks peetud serblasest poliitik Oliver Ivanović. Mõrv külmutas sisuliselt Serbia ja Kosovo dialoogi ja pingestab jätkuvalt riikide suhteid.

Lääne-Balkan on ELile siiski tähtis piirkond. Seda tõestab kasvõi pilk kaardile. Lääne-Balkani kuuikut ümbritseb viis NATOsse ja ELi kuuluvat riiki.

Junckeri sõnumist saadi aru ka rohujuuretasandil. Tavaliste inimeste usk ELi on piirkonnas vaibunud ja komisjoni uus strateegia koos liikmesuslubadustega ei tekitanud enam rõõmuhõiskeid. Regional Cooperation Councili poolt 2017. aastal avaldatud Balkani baromeetri järgi peab vaid 42 protsenti küsitlusele vastanuist ELi heaks nähtuseks. Madalaim on ELi toetus Serbias (26 protsenti) ja kõrgeim Kosovos (90 protsenti), kusjuures viimase lootused ELi pääseda on nõrgimad.

Lääne-Balkan on ELile siiski tähtis piirkond. Seda tõestab kasvõi pilk kaardile. Lääne-Balkani kuuikut ümbritseb viis NATOsse ja ELi kuuluvat riiki. Balkani tähtsust tõestas osalt ka rändekriis, mille lõppu pole näha. Suur osa Euroopasse tulnud varjupaigataotlejaist kasutas nn Lääne-Balkani teed, mida pole veel praegugi täielikult kinni saadud.

Eriti tähtis on Lääne-Balkan Bulgaariale ja seda juba ainuüksi geograafilistel põhjustel. Selle aasta esimeses pooles ELi eesistujana toimiv Bulgaaria on tõstnud WB6-maade ELi perspektiivi ühe oma eesistumisaja tipp-prioriteediks. Bulgaaria asub Lähis-Idast Euroopasse saabuvate varjupaigataotlejate kulgemistee kõrval. Kuna Ungari ja Serbia on riiki sisenemise raskemaks muutnud, on kasvanud surve Bulgaariale kui alternatiivsele kulgemisteele. Samal ajal on pagulasvastased hääled Bulgaarias tugevnenud.

Bulgaarial on ka teisi põhjusi Lääne-Balkani lähenemist ELile kiirendada. Bulgaaria meenutab, et kui EL ei suuda piirkonnale pakkuda usutavat ELi perspektiivi, täidavad tühiku kolmandad riigid. Tulijatest puudust ei ole: Venemaa, Hiina, Türgi ning araabia riikidest näiteks Saudi Araabia ja Katar.

Vähemalt Hiina on soovinud investeerida teedesse, energiataristusse ja rasketööstusse ning on ehitanud mitu söeelektrijaama Serbiasse ja Bosnia Serblaste Vabariiki. Serbial on eripositsioon Hiina Balkani-strateegias, näiteks kuuluvad sellesse ka madala intressiga laenud tee- ja energeetikaprojektidele. Aastail 2010–2015 kasvas Hiina ja WB6-maade kaubandus 20 protsenti.

Üldine hinnang on, et Venemaa sihib oma tegevusega Lääne-Balkanil seda, et piirkond püsiks EList ja NATOst võimalikult kaugel. NATO sai vaatamata Venemaa raevukale vastuseisule 2017. aasta suvel Montenegro endale ja seetõttu on Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviina Serblaste Vabariik Venemaale eriti tähtis kaitsevöönd.

Raha ja samal ajal ka poliitilist mõjuvõimu on piirkonda voolanud ka Venemaalt, Türgist ja araabia riikidest, mis on heldekäeliselt toetanud islamikogukondi mošeede ehitamisel. Üldine hinnang on, et Venemaa sihib oma tegevusega Lääne-Balkanil seda, et piirkond püsiks EList ja NATOst võimalikult kaugel. NATO sai vaatamata Venemaa raevukale vastuseisule  2017. aasta suvel Montenegro endale ja seetõttu on Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviina Serblaste Vabariik Venemaale eriti tähtis kaitsevöönd.

Bosnia Serblaste Vabariigi president Milorad Dodik ütleb portaali Balkan Insight intervjuus, et Hiina ja Venemaa mõjuvõim Lääne-Balkanil on „palju, palju tugevam“ kui ELil, mis kõneleb sellest, et Hiina ja Venemaa on aidanud piirkonda seni üheksa miljardi euroga, lubades ühe miljardi veel sel aastal.

Dodik ütleb, et Venemaa ja Hiinaga on lihtne koostööd teha, sest nood ei sea tingimusi. Demokraatia, meediavabadus ja või sõltumatu kohtuvõim neid ei huvita.

„Nad pakuvad meile majanduslikke lahendusi ilma, et muidu meie asjadesse sekkuksid. Venelased pole kunagi minult midagi sellist palunud, mida oleks võimatu ellu viia. Kuid alati, kui lähen Brüsselisse, on surve tugev. Kas pole loomulik, et lähen sinna, kus olen teretulnud, mitte sinna, kus mulle avaldatakse survet,“ ütleb Dodik.

Kas Lääne-Balkani riigid suudavad täita ELi karmid liikmesuskriteeriumid? Aus vastus on: ei suuda. Isegi mitte Serbia ja Montenegro 2025. aastal, ehkki mõlemad peavad ühinemiskõnelusi – Montenegro juba alates 2012. ja Serbia alates 2014. aastast. Makedoonia ja  Albaania on ametlikud liikmekandidaadid, Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovo alles „võimalikud“ kandidaadid.

Põhiprobleemid on kõikides riikides samad: igal pool võimutsev organiseeritud kuritegevus ning sügavale ühiskonna struktuuridesse juurdunud korruptsioon.

Suur takistus ELi teel on ka riikide omavahelised tülid, mis on viimastel aastatel teravnenud. Erimeelsuste lahendamine on üks tähtsamatest, kuid võib-olla ka kõige  raskemini lahendatavatest küsimustest. Endise Jugoslaavia riikidest tõid Sloveenia ja Horvaatia ELi kibeda territoriaalse tüli Pirani lahe maa- ja merealade üle ja Brüsselis ei soovita sellise asja kordumist.

Makedoonia on pidanud sõnasõda Kreekaga õiguse üle kasutada Makedooniat oma riigi nimena ja tüli on pidurdanud Makedoonia lähenemist ELile ning  takistanud Makedoonia NATOsse saamist. Nimeküsimusele on viimastel kuudel otsitud palavalt lahendust ja selle õnnestumist peetakse kogu laienemisprotsessi seisukohalt otsustavaks teguriks. Nii Kreeka kui ka Makedoonia uus valitsus on üles näidanud soovi tüli võimalikult kiiresti päevakorrast maha saada.

Ka Serbial ja Horvaatial on tüli 135 km pikkuse piirilõigu üle Doonaul, samuti on erimeelsused piiri osas Bosnial ja Horvaatial. Horvaatia ja Montenegro nääklevad Kotori lahes asuva Prevlaka poolsaare ja seda ümbritseva mereala üle.

Suur takistus ELi teel on ka riikide omavahelised tülid, mis on viimastel aastatel teravnenud. Erimeelsuste lahendamine on üks tähtsamatest, kuid võib-olla ka kõige raskemini lahendatavatest küsimustest.

2017. aasta teises pooles puhkes ka Montenegro ja Kosovo vahel riid kord juba allakirjutatud piirilepingu ratifitseerimise pärast. Lepingu ratifitseerimine oli tingimuseks Kosovo viisavabadusele ELiga, kuid ka see präänik pole pannud Kosovo poliitikuid meelt muutma. Kosovo on ainus Lääne-Balkani riik, mille kodanikud vajavad ELi riikidesse sõitmiseks viisat.

„Kosovo juhid peavad oma rahvast pantvangis, sest nad ei kiida piirilepingut heaks,“ pahvatas ELi kontorit juhtiv Natalia Apostolova aasta algul, kirjutab  Balkan Insight.

Serbiast eraldunud Kosovo iseseisvusdeklaratsioonist möödus veebruaris kümme aastat. Kosovot on tunnustanud alles 112 ÜRO  liikmesriiki 193st, lisaks Serbiale pole seda teinud näiteks Venemaa ja Hiina. Kosovo jagab kahte ka ELi. Hispaania, Kreeka, Rumeenia, Slovakkia ja Küpros ei pea Kosovot iseseisvaks riigiks.

Kosovo on eriti delikaatne teema Hispaaniale, mis üritab purustada Kataloonia iseseisvusunistused. Rumeenia ja Slovakkia vastuseis põhineb aga riigis oleval ungari vähemusel, Küprosel on Türgi toetatud Põhja-Küpros ja Kreekal omakorda soojad suhted Serbiaga.

Poliitiline õhustik Kosovo tunnustamiseks pole soojenenud ka Serbias, ehkki EL on teinud selgeks, et ilma Kosovoga suhteid normaliseerimata on Serbial mõttetu ELi liikmesusest unistada. Viidates oma põhiseadusele peab Serbia Kosovot endale kuuluvaks provintsiks ja kasutab selle kohta ajaloolist nimetust Kosovo i Metohija. Metohija viitab piirkonnas asuvatele keskaegsetele ortodoksi kirikutele ja kloostritele.

Kosovo küsimus on seotud ka Bosnia ja Hertsegoviina Serblaste Vabariigi eraldumispüüdlustega. Serblaste Vabariigi president Milorad Dodik on ähvardanud rahvahääletusega iseseisvuse üle. Arvamusküsitluste järgi toetab enamik serblasi Bosniast eraldumist ja osa neist on valmis moodustama lõdva liitriigi Serbiaga.

Dodiku partei ehk sotsiaaldemokraatlik liit (SNSD) kiitis 2017. aastal heaks positsiooni, mille järgi rahvahääletus korraldatakse, kui Serblaste Vabariik ei saa lisaks enesemääramisõigust liitriigis.

On arvatud, et Dodik kasutab selle aasta oktoobris peetavaid valimisi oma iseseisvusprojekti testiks. Pärast kaht ametiaega ei saa ta enam  Serblaste Vabariigi presidendina jätkata. Oktoobrikuu valimistel taotleb ta liikmesust liitriigi presidendinõukogus. Dodik on ähvardanud anda ametivande Serblaste Vabariigi pealinnas Banja Lukas ja asutada oma kontor Bosnia pealinna Sarajevo Serblaste Vabariigi poolel Ida-Sarajevos.

„Kui serblased võtavad need ideed omaks ja valivad mind presidendinõukokku, on see selge märk rahva iseseisvussoovist ja ma pean hakkama selle nimel tööd tegema,“ otsustas Dodik jaanuari lõpus Balkan News Agency järgi.

Ka horvaadid on olnud bosnialastega kooselu suhtes rahulolematud. Horvaadid on tugevdanud oma ühiskonda „ema-Horvaatia“ abil. Bosnia lippude asemel lehvivad horvaatide asualal Horvaatia rahvuslipud. Bosnia ja Hertsegoviina presidendinõukogu bosnialasest liige Bakir Izetbegović on hoiatanud horvaate oma ühiskonna ehitamise eest.

„Mõte on ilma sõjata mõeldamatu,“ ütles Izetbegović jaanuaris.

Bakir Izetbegović on 2003. aastal surnud Alija Izetbegovići poeg. Alija Izetbegović oli Bosnia sõjaaegne president ja sõja lõppedes liitriigi presidendinõukogu liige. Ta võitles ühtse Bosnia eest ja paljude arvates Bosniat ilma Alija Izetbegovićita enam pole.

Üks põhjusi rahulolematuseks Bosnias on selle keeruline, raske ja bürokraatlik valitsemismudel. Daytoni leping jagas liitriigi kahte ossa, bosnialaste ehk moslemite ning horvaatide föderatsiooniks ning serblaste vabariigiks. Mõlemal on oma valitsusorganid. Lisaks on liitriigil parlament ja presidendinõukogu. Ühiskondlikud ametid on jagatud etniliste rühmade vahel.

Lääne-Balkani strateegiaga üritab Euroopa Komisjon taastada riikide usu ELi liikmesusse. Bulgaaria korraldab mais Lääne-Balkani tippkohtumise Sofias. See on esimene Balkanit hõlmav tippkohtumine alates 2003. aastast.

Liikmesuslootusi äratab EL ka nn lipulaevaprojektidega, näiteks energeetikaalase koostööga, ning edendades odavamaid mobiili- ja kommunikatsiooniühendusi. Projektide mõte on tuua Balkan ELile lähemale juba enne ELi liikmesust.

Aga kas nendest meetmetest piisab? Või on EL juba hiljaks jäänud? Näiteks pettus Albaania hullupööra, kui talle ei antud võimalikku ühinemisaastat, mille poole reformidega püüelda. Kosovo pettus aga selles, et ta jäeti rühma viimasele kohale ilma selge viiteta laienemisastmetele.

Ootaja aeg on pikk. Albaania ja Kosovo on tihendanud oma koostööd viimastel aastatel isegi sedavõrd, et idee Suur-Albaaniast on ellu ärganud. Kosovo poliitikud on viisaprobleemide lahendamiseks ette pannud, et kosovlastele hakataks andma Albaania passe. Albaania peaminister Edi Rama õnnitles omakorda 10-aastast Kosovot, tõdedes, et riigid võiksid valida ühise presidendi ja minna üle ühisele julgeolekupoliitikale. Tõsi, hiljem tõdes Rama, et oli ideega „vaid mänginud“.

„Kui EL ei tule meie juurde, lähme me bussi,“ tehakse Balkanil nalja.

Bussimineku all peetakse silmas lahkumist välismaale parema tuleviku lootuses. Lääne-Balkani riigid on Euroopa vaeseimad. Tööpuudus on kõrge ja vähemalt haritud noored lahkuvad kodumaalt. Näiteks  elab juba iga kolmas kosovlane mujal. Veerand Kosovo leibkondadest elab võõrtööl olevate sugulaste rahasaadetiste najal.

Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski