Kurjus on olemas, aeg on vastu hakata

Kuidas sõnastada oma mõte, kui saad teada, et Venemaa alustas sõda Ukraina vastu? „Kurjus on olemas,“ kirjutasin Twitteris 24. veebruari hommikul. Me peame ära tundma kurjuse – Vladimir Putini alustatud Venemaa Ukraina-vastase sõja – ja olema oma vastuses julgemad.  

Rahu Euroopas tundus Balkani sõdade järel olevat paljudele midagi lõplikku. Valitses ettekujutus, et lõpuks saavad siin diplomaatilise lahenduse ka need riikidevahelised konfliktid, mis 20. sajandil lõppenuks sõjaga. Isegi Venemaa rünnak Gruusia vastu 2008, Krimmi ärarebimine Ukrainalt 2014 ja selle järgnenud Kremli varjamatu toetus Donbassi separatistidele ei lükanud paljude jaoks kõrvale usku rahusse.

Väljakuulutatud mõrv

Venemaa agressiivne välispoliitika muutis murelikuks riigid, kes tunnevad enda kõrval Moskva režiimi külma hingust. Paljudes teistes pealinnades vaadati aga Euroopa Liidu ja NATO idatiiva närvilisusele teatud üleolekuga. Teil on ajaloost pärit posttraumaatiline stress, olid kõige valusamad ütlemised, leebemalt anti aga mõista, et Kesk- ja Ida-Euroopa, ärge muretsege, Venemaa ei alusta Euroopas sõda.

Nüüd need ütlejad tunnistavad, et meil oli siiski õigus ja nemad eksisid. Mõned riigid pidasid Venemaaga suheldes õigeks positiivse hõlvamise poliitikat, mis tähendas lootust, et kui hõlmad närvilist või ohtlikku partnerit nii, et seod teda ristirästi majanduslike huvidega, siis tekib vastastikune sõltuvus ja partneril kaob soov kellelegi sõjaga kallale minna.

Positiivsed hõlvajadki eksisid ja paljud neist on seda nüüd avalikult öelnud.

Paljudes pealinnades vaadati aga Euroopa Liidu ja NATO idatiiva närvilisusele teatud üleolekuga.

Minus pole parastamist ega kahjurõõmu. Pigem kurbus, isegi nõutus, et kuni möödunud aasta lõpuni rääkisime ka meie Eestis valdavalt, et Venemaa on ohtlik, aga tema täieulatuslik sõjaline rünnak Euroopas on vähetõenäoline. Ühelt poolt ei tahtnud me sellesse uskuda ja teiselt poolt tundus see Moskvale ebaratsionaalne lahendus.

Minu õigusnõunik, Eesti üks paremaid õigusfilosoofe Hent Kalmo võttis Lääne uskumatuse kultuurilehes Sirp kokku nii: „Kogu maailma silme all ette valmistatud rünnak Ukraina vastu paistab tagantjärele nagu väljakuulutatud mõrva kroonika. Ometi ei tahetud viimse hetkeni uskuda, et see pole diplomaatiline manööver, vaid et sõjamasin lähebki liikvele. Niisugune alasti vallutussõda – ehkki ajaloost liigagi hästi tuttav – oli läänemaailma silmis muutunud kujuteldamatuks.“

Paljud meist ei tundnud kurjuse täit kurjust ära. Lihtsam oli uskuda, et lõpuks lepib Venemaa Läänega milleski kokku ja sõda ei alusta.

Me tahtsime loota, et rahvusvahelised organisatsioonid on sellises olukorras mõjukamad hoidma rahu, aga nad kõik – alustades ÜROst – ei suutnud sõda peatada.

Meil oli keeruline mõista, et Venemaa valib geopoliitilise üksinduse ning tegutsebki keiser Aleksander III sõnade kohaselt, mille järgi on „Venemaal vaid kaks liitlast – tema enda sõjavägi ja laevastik“.

Uue katastroofi ärahoidmine

Ja kui Venemaa alustas Ukraina vastu alasti vallutussõda, et Ukraina riik hävitada, siis meie teatasime, et … me ei sekku. Anname Ukrainale küll relvastust, survestame Venemaad majanduslike ja poliitiliste sanktsioonidega, aga Lääs kohapeal – Ukrainas – ei sekku.

Ma arvan, et see oli viga. See andis Venemaale kindlustunde, et sõda jääb Moskva ja Kiievi vaheliseks asjaks. Relvaabi Ukrainale on tehniline ega too kaasa otsest sõjalist kokkupõrget Venemaa ja lääneriikide sõjaväelaste vahel.

Olen ühest ideest juba kirjutanud Politicos, ometi kordan seda. On saabunud aeg, kus me ei peaks kartma nii-öelda kastist välja arutelusid. Venemaa blokeerib Ukraina sadamaid, ka viljalaevadele. Samas hoiatas Maailmapanga president David Malpass, et Venemaa sõda Ukrainas  süvendab paljudes vaesemates riikides toidukriisi ja rekordiline toiduainete hinnatõus tõukab sadu miljoneid inimesi vaesusesse: „See on inimkatastroof, millest saab peagi poliitiline proovikivi valitsustele.“ Maailmapanga hinnangul võivad toiduainete hinnad tõusta 37 protsenti ja toidukriis tabab kõige rängemalt maailma vaesemaid inimesi.

Me ei pea kartma lääneliitlaste omavahelist arutelu, kas ja kuidas me võiksime minna ÜRO põhikirja sõna ja mõtet järgides Ukraina valitsuse kutsel hea tahte koalitsiooniga Ukrainasse, et hoida lahti Odessa sadam Ukraina viljalaevadele. Ukrainlaste elevaatorites ja ladudes on nende endi sõnul 20 miljonit tonni vilja, koos selle aasta saagiga ilmselt 50 miljonit tonni. Kui see jääb lattu, siis järgmistel aastatel külvi ei toimu. Raudteed mööda ei ole seda kogust võimalik maailmaturule vedada, füüsiliselt ei mahu. Ühelt poolt saaks Ukraina teenida viljamüügiga oma riigi toimimiseks raha. Ja teisalt näeme kummitavat toidupuudust, just vaesemates riikides. Seega, Lääs peaks end sellel osal Mustal merel kehtestama. Teatama kõigile, et meie tagame kommertsaluste ohutu liikluse ja seda ka tegema. See oleks tõeline humanitaarmissioon, eriti paljude Aafrika riikide jaoks.

Kui Venemaa alustas Ukraina vastu alasti vallutussõda, et Ukraina riik hävitada, siis meie teatasime, et … me kohapeal ei sekku.

Jah, seda on keeruline saavutada, nõuab paljude riikide poliitilist tahet ja julgust, ka Türgi otsust lubada viljalaevu julgestavad sõjalaevad väinadest Mustale merele. Aga ma tõesti loodan, kuigi võin muidugi petta saada, et Venemaa ei julge rünnata lääneriikide laevu, mis turvavad viljalaevu Ukraina territoriaalvetes Odessa ja Rumeenia vahel.

Olgu eelolev üks võimalik näide, mille üle ja kuidas me võiksime koos liitlastega mõelda.

Küsisin Eesti ühelt nutikalt suursaadikult selle sõja esimeste õppetundide kohta, et mida tema tähtsaks peab. „Diplomaatia ilma jõuta sõda ära ei hoia,“ alustas ta. „Samuti ei väldi seda vastastikune majanduslik sõltuvus autoritaarse režiimiga. Ühine NATO füüsiline kohalolek ja heidutus on vajalik.“

Oleme ilmselt kõik tundnud Venemaa sõja kaadreid vaadates jõuetust, ka abitust. Riigijuhid ja poliitikud on kuulnud oma kodanike nõudlikku küsimust – miks te rohkem ei tee, miks te agressorit ei peata.

Meil tulebki rohkem teha. Anda rohkem ja paremat relvastust Ukrainale, et ta saaks ennast tõhusamalt kaitsta. Kehtestada Venemaale täpsemad ja mõjusamad sanktsioonid. Aidata dokumenteerida agressori sõjakuritegusid, sest igal kurjusel on nägu ja nimi, nii neil, kes käske annavad, kui ka neil, kes käske täidavad. Minna humanitaarmissioonidega Ukrainasse, olgu siis viljalaevu turvama või demineerimistöödele. Peame olema leidlikud, järjekindlad ja julged. Me ei tohi väsida ega selle sõjaga leppida. 

Kommentaar on kirjutatud Lennart Meri konverentsiks.