aprill 20, 2016

Kurdi riigi apoloogia

Eestil on Euroopa Liidus tehtava koostöö kaudu võimalus olla Kurdi riigi ämmaemandaks.

„Kui rõhutud ja marginaliseeritud hukkuvad, sest nad on rõhutud ja marginaliseeritud, siis peab süüdistama selle ilma vägevaid.“ /John Green pagulaskriisist/1
Lähis-Ida demoniseerimine on saanud rutiinseks tavaks. Rebestatud konfliktidest, mille lõppu pole näha. Tragöödia, mis oleks justkui igavesti kestma määratud. Kogu regiooni kiputakse vaatama kui läbikukkunud riikide pesa. Mingil määral on Lähis-Ida käsitlemine pooltühja klaasina õigustatud, kuid kas oleks mõeldav ka optimisti „pool-täis-klaas“ vaatenurk?
On ikka! Sest pessimistid ignoreerivad kurdide rolli ja potentsiaali. Peshmerga, mis tegutseb Iraagi põhjaosas, võlgneb oma võitlusvõime eelkõige demokraatlikult organiseeritud kurdide omavalitsusele. Viimane sai võimalikuks pärast Saddam Husseini režiimi langemist USA ja liitlaste toel. Oma osa mängis selles ka tilluke Eesti.
Kurdistani on lihtsam määratleda, püüdes defineerida seda, mida see kindlasti ei ole. See pole kunagi olnud ja pole praegugi rahvusvaheliselt tunnustatud riik. Regioonis pole ei etnilist, religioosset ega keelelist unitaarsust. Puudub ühtne poliitiline juhtimine. Puudub ühine majandus nii olemasolevate riigipiiride kui ka geograafiliste ja kultuuriliste lahutajate tõttu. Territoorium pole määratletud, kuigi tuumikala on vägagi selge. Kurdistani tähtsus ei seisne tema olemasolus geopoliitilise regioonina või tsoonina. Kurdistani tähtsus peitub tema potentsiaalis!2
Kurdi etnose ja geopoliitilise ala märgistamine punktiirina ajajoonel on edasise jutu mõistmise eelduseks. Minu punktiir algab Columbia Ülikooli vilistlase ja Harvardi Ülikoolis õpetava Mehrdad Izady väidetuga: „Kurdide ajalugu algab umbes 50 000 aastat tagasi. Just need inimesed olid neoliitilise revolutsiooni toimepanijaiks!“3 Loomulikult on see väide kurdi identiteedi loomise püüdlus, mitte niivõrd ajaloo kui teaduslikult tõestatava distsipliini osa. Teised kurdi jutustuse ja narratiivi loojad, näiteks Wadie Jwadieh, panustavad islamieelsele ajaloole oma paksus raamatus kõigest 26 lehekülge. Tema meelest kõik algas siiski araablastest, kes aastal 642 Sassaniidide dünastiat Quadesiyah lahingus võites, tutvustasid kurdidele „õiget õpetust“. Muide, sunniitlikku õpetust, millest tänapäeval domineerib selle kõike reformeeritum ehk sekulaarsem koolkond, nn sufi õpetus. Mainimata ei saa jätta mongolite invasiooni, sest 1258. aastal laastasid mongolite väed Kurdistani põhjalikult. Nii, et keskvalitsusele makstud aastane maksumäär langes koguni 10 korda – kahelt miljonilt dinaarilt 200 000 dinaarini.
Esimese Kurdistani nimelise üksuse lõi sultan Sanjar juba 1157. aastal oma haldusreformi käigus ning provintsi perifeersusele vaatamata oli sel oma osa kaubanduslikus läbikäimises Euroopa ning Aasia vahel. Vasco da Gama reis 1497. aastal ent liigutas kaubateed otsustavalt meredele ning mägine Kurdistan kaotas meeldiva teenimisvõimaluse. Kuulsaim kurdi soost inimene on mõistagi Saladin, kes ristisõdijad Jeruusalemmast, tegelikult kogu Palestiina ja Süüria aladelt minema kupatas. Ehkki tema minapilt oli pigem seotud Allahi sõduriks olemise, mitte kurdi identiteedi arendamisega. Pikkadeks sajandideks jäi Kurdistan puhvertsooniks rivaalitsevate Osmani ja Pärsia impeeriumide vahel, kus mõlemad püüdsid kurde omaenda huvides ära kasutada.
Kurdi rahvas on maailma kõige arvukam etniline kooslus, kellele iseseisvus siiani rahvusvaheliste suhete tõttu kättesaamatuks on jäänud. Erinevate loenduste kohaselt on Türgis, Süürias, Iraagis ja Iraanis 25-30 miljonit kurdi soost kodanikku. Lisaks veel miljoneid pagulastena USAs, Euroopas ja Araabia maades. Venemaal ja Taga-Kaukaasiaski asub neid vähemal arvul.
Ometigi olnuks umbes samal ajal, kui Eestil, Soomel ja Poolal ning Tšehhoslovakkial õnnestus Esimese maailmasõja keeristes lagunevate impeeriumide varemetele omariiklust luua, võimalus ka kurdidel. Paraku jäid Entente`i planeerijad ja praktikud väljakuulutatud väärtuspoliitika eesmärkidest kõvasti maha ning Pariisi rahukonverentsil kõneks võetud printsiipide viimasedki silbid uhuti Lausanne`i lepinguga olematusse. Kurdid kurdavad seetõttu (nii nagu meie peame pühaks Tartu Rahu), et 1920. aastal sõlmitud Sevres` leping nägi ometigi nende iseseisvust ette. Tegelikult on seal nende autonoomiale pelk joonealune viide, mis omakorda tehtud Armeenia iseseisvuse asjus. Viimase pitseri Prantsuse-Briti vaidlustele mõjuvõimu pärast regioonis pani Rahvasteliit nn Mosuli konflikti lahendamisega 1926.aastal. Missiooni aga juhtis ei keegi muu kui kindral Johan Laidoner ning esitati andmeid, et kurdid ei soovi olla ei Türgi ega ka mitte Iraagi alluvuses. Sellest tulenevalt on eestlastel ehk erilisemgi vastutus olla kurdi iseseisvuse ämmaemandaks.4
Kuna 16. mail sel aastal möödub 100 aastat Sykes-Picot’ kokkuleppe allakirjutamisest ning sündmused Süürias, Iraagis ja ka Türgis on kõigil igapäevaselt uudisteekraanidel, on põhjust asjade lahenduse unikaalset võimalust analüüsida. Araabia maailmale ja ka Türgile on Sykes-Picot’ leping analoogilise tähendusega kui meie regioonile Molotovi-Ribbentropi pakt. Nimelt jagasid Sir Mark Sykes ja Francois Georges-Picot oma valitsuste ülesandel mõjusfääre laguneva Türgi impeeriumi arvel. Unustamata sealjuures ka oma liitlast Venemaad. Viimane oleks välisminister Sazonovi palve kohaselt (mida arvesse võeti) saanud enda valdusse Dardanellid, Istanbuli linna ning armeenlaste alad Põhja-Türgis. Vaid bolševike riigipööre viis Venemaa kaardilauast välja. Samas teame sobingust paradoksaalsel moel just tänu bolševikele, kes Lev Trotski juhtimisel valikuliselt välispoliitika saladokumente avalikustasid. Ikka selleks, et luua muljet justkui enamlased ise polegi kõige armutumad imperialistid. 23. novembril 1917 avaldasid Pravda ja Izvestija saladokumente, mis põhjustasid piinlikke hetki nii Briti kui ka Prantsuse valitsustele ja diplomaatiale. Prantsusmaa pole õigupoolest tänaseni neid oma ajaloo aspekte liiga põhjalikult avalikustada soovinud. Takistus võis olla tõigas, et diplomaat Picot oli hilisema presidendi Valéry Giscard d`Estaing’i vanaonu. Veelgi võimalikum, et seda pole soovitud teha regiooni rolli tõttu Teises maailmasõjas, mil seal tegutses Vichy valitsus Hitleri liitlasena… Brittidel läks veidi teisiti – juba kolm päeva pärast bolševike infot avaldati materjalid ka Manchesteris ilmunud lehes The Guardian.
Pole ime, et säärane mõjusfääride jagamine veel tänapäevalgi kirgi kütab. Alles kaks aastat tagasi, kui ISISe relvastatud grupid murdsid läbi Süüria ja Iraagi vahelise piiri, kuulutasid nad töötavate buldooserite taustal kogu maailmale, et nüüdseks on „Sykes-Picot’ piiriga lõpp“.
Maastikul, võib-olla peaks isegi ütlema – sõjateatris – , tegutsevaid riike, rahvaid, rühmitusi ja usulahke on piisavalt, kirjeldamaks pilti tõelise Paabeli segadusena. PKK ehk Kurdi Töölispartei, asutatud Abdullah Öcalani poolt, kelle saabumist Tallinna Lennuväljale omal ajal tõsiselt peljati, sest PKK on USA ja paljude teiste riikide arvates ennekõike terroriorganisatsioon. Süürias tegutseb YPG, eestikeeli ehk Rahva Omakaitse, mis võitleb edukalt sealse al-Quaeda tuletise- al-Nusra rindega. Peshmerga on Iraagi Kurdistani relvajõud, meie keelde võiks tõlkida Surmapõlgajad või Kartmatud. Iraani kurd Haji Ahmadi juhib aga oma organisatsiooni PJAK (Kurdistani Vaba Elu Partei) hoopiski Kölni linnast ning et ta on saksa kodanik, pole teda ka välja antud Iraani valitsusele, kes loomulikult peab meest terroristiks. Killustatud on kurdide poliitiline liikumine ja parteimaastik. Tähtsaim neist on paradoksaalsel kombel Türgis tegutsev vasakliberaalne Rahvademokraatia Partei, mille kaaspresidentideks on Fingen Yüksekdag ning Selhattin Dimirtas. Dimirtas pärineb Ida -Anatooliast, zaza-kurdidest. Just see partei hoidis oma valimiseduga ära Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani esimese katse presidentaalse konstitutsiooni kehtestamisel. Iraagi Kurdistanis domineerib Masoud Barzani juhitud Kurdistani Demokraatlik Partei, mis on legaalses mõttes ainuke seaduslikult tegutsev kurdide poliitiline organisatsioon.
Loomulikult üritavad kurdide organisatsioonid nii Iraagis kui ka Süürias Sykes-Picot’ lepingu juubelit ära kasutada, et edendada kurdi autonoomiat nii föderaalses Süürias kui ka muidugi Iraagis. Süüria kurdide juhtiva poliitilise organisatsiooni (Demokraatlik Ühtsuspartei) kõneisik Euroopas, Ibrahim Ibrahim, tõttab rõhutama, et loomulikult ollakse valmis föderaalsuse detailide üle läbi rääkima ka Genfi rahukonverentsil. Aga printsiibist endast taganeda polevat enam võimalik. Barzani lausus selle aasta 3. veebruaril, et aeg kurdi iseseisvusreferendumiks on küps.
Ääri-veeri on kurdide autonoomiat Süüria kodusõja lõpplahenduses toetanud USA – välisminister John Kerry suu läbi ning ka president Obama administratsiooni endised töötajad Philip Gordon ja James Dobbins ei välista seda ideed nende poolt propageeritavast föderaalsest konstitutsioonist5. Aga teisalt on toetust tulnud ka Kremlist, Vene presidendi Vladimir Putini krüptilisevõitu sõnumites. Eesti ja Euroopa Liidu jaoks sisaldub just siin tilluke dilemma – kas kavatsevad Moskva küünikud need asjad taaskord oma diplomaatilise traditsiooni kommete järgi siduda Krimmi ning Ida Ukraina probleemistikuga?
Otse loomulikult on järgnenud mürgiselt allergilised reaktsioonid nii Bagdadist kui ka eriti Ankarast. Türgi, see omaaegne Sykes-Picot’ leppe objekt, aga täna NATO liige ning Euroopa Liidu tähtsaim partner rändekriisi reguleerimisel, just Türgi on võtmetähtsusega Kurdistani riigi tekkimisel. Kuid kuidas teha nii, et võti pööraks luku lahti, mitte ei üritaks seda igaveseks sulgeda?
Teatavasti loeb Türgi omaenda territooriumil elutsevaid kurde siiski hoopis „mägi-türklasteks“ ning nende radikaalsemat iseseisvusnõudlevat osa, mis on koondunud PPK relvastatud harudesse (HPG ja Yia-Täht, viimane on naisvõitlejatest koosnev), terroristideks ning Erdogan on lasknud korduvalt pommitada ja muul moel sõjaliselt rünnanud iseenda kodanikke, sest instinktiivselt loeb ta Kurdistani palju suuremaks ohuks kui ISISt. Jättes märkamata, autokraatsele valitsejale iseloomulikult, et just Dimirtase partei on riigi edasise demokratiseerumise seisukohalt vältimatu partner. Süüria kurdide armeelegi ei tõtanud Türgi väed Homsi linna kaitsmisel appi. Ilmselt just selle allergilisuse tõttu, mida Ankara mistahes kurdide suhtes tunneb, ongi Kreml asunud vaikselt Süüria kurde julgustama, et kasvõi mingil moel Türgile kätte maksta allatulistatud Vene hävitaja eest. Putin pole kahtlemata siiras kurdi riigi toetaja. Aga kuna ta usub, et see on hetkel Venemaa huvides, siis kurdide vaatevinklist pole ju siirusel tähtsust. Peamine, et suured tuumariigid saaksid ses asjas teineteisemõistmise…
Milline siis võiks olla kurdide riik tulevikus? Arvatavasti tuleks esiteks lõhkuda poliitiline kooslus nimega Iraak. Mosulist põhja ja ida poole jäävad alad tuleks rahvusvaheliselt tunnustada kui iseseisvat Kurdistani. Samuti tuleks anda selge signaal, et Süüria kirdeosa kurdidel on võimalus tulevikus demokraatlikult otsutada, kas jääda mingiks Süüria föderaalterritooriumiks või siis lahkuda ja liituda iseseisva Kurdistaniga. Paralleelselt tuleb veenda Türgit, et tekkiv riik on ka neile suureks õnnistuseks, mitte doominoefektiga ohuks ja lõputu irredentismi allikaks. Kui iseseisev Kurdistan majanduslikult ja demokraatlikult õnnestuma peaks, siis võiksime oodata mitte Türgi tükeldamist, vaid hoopiski DDRi efekti. Nii nagu okupeeritud idasakslased omal ajal jalgadele valu andsid ja läände jooksid, samamoodi paneksid püssid maha ka PPK võitlejad ja eelistaksid ehk rahulikku elu emakeelses riigis? Vahemärkusena: kurdi keeleküsimus on suhteliselt keeruline, sest suur osa rahvast on ikkagi veel kirjaoskuseta ning oskuse omandanutest kirjutavad ühed araabia ja teised ladina tähtedega, mõned pruugivad kirillitsat. Venemaa ja Iraani territooriumitel elavatele kurdidele peaksid sealsed valitsused väljarände võimalused avama, kuigi võib oletada, et esialgu neid liiga massiliselt kasutama ei hakata. Aga sajandipikkuse ajahorisondi puhul ei pruugi ka Pärsia ehk Iraani läänepiir mingi muutumatu suurus olla ning rahvahääletuse võimaldamine ei peaks sealsetele kurdidele olema helesinine unistus, vaid rahvusvaheline norm.
Iraagi Kurdistani rahvuslik kogutoodang ulatub praegu 23 miljardi dollarini aastas ja seda naftahinna madala taseme puhul. Kui arvutada kogu kurdide asuala majandus kokku, siis on hindajad leidnud, et majandus võik olla koguni 133 miljardit dollarit, mis on võrdne Ungari SKPga. Poliitilise korra stabiilsus ja kodanikukesksus, võrreldes kaosega Süürias ja laguprotsessidega Iraagis, on silmnähtavalt edumeelsem. Suhtumine religiooni pole mõjutatud ei wahhabiitlikust ega shiitlikust palavikust, vaid tegemist oleks justkui reformatsiooni läbinud islamiga. Mis muuhulgas tolereerib teisi religioone, sealhulgas kristlust ja yaziite (väga vana ja omapärane usulahk, mida vahel ekslikult on seostatud zoroastrismiga). Alates 2014. aastast põgenevad selle inimgrupi liikmed ISIS/Daeshi kalifaadi metsikuste eest just kurdide juurde, kuigi suur kogukond jassiite elab ka Saksamaal, näiteks Bremenis ligi 50 000 inimest.
Muidugi on siinne kirjatöö lihtsustav ja skemaatiline, see ei võta arvesse müriaadi kultuurilisi, religioosseid, keelelisi ja geopoliitilisi nüansse maastikul. Näiteks armeenlaste tundeid. Kuid ta saab olla mõtestatud tegevuskava aluseks. Mõtestatud tegevuskava võikski tekkida, kui Eesti Vabariigi valitsus suurema kära ja mürata teeks välisministeeriumile ülesandeks hakata plaaniga tööle. Eesmärgiks kokku kutsuda rahvusvaheline foorum, kus peamised osalejad hea tahte vaimus need detailid kokku lepivad. Just meiesugusel väikeriigil on vahetevahel selliseks diplomaatiliseks algatuseks moraalset krediiti. Euroopa Liidu ühise välispoliitika raames oleme Eesti avalikkusele suhteliselt märkamatult esimesi õigeid asju juba teinud: koos Saksamaa, Taani, Suurbritannia ja , Horvaatiaga on Eesti nende ELi riikide seas, kes Peshmerga võitlejaid on relvastusega toetanud.6
Võrdluseks võib tuua norralaste ponnistust Oslo lepingute asjus Palestiina-Iisraeli konflikti tarbeks. Või ka miks mitte Soome rolli Helsingi tippkohtumisega 1975. aastal. Potentsiaalne partner oleks itaallase Andrea Riccardi loodud organisatsioon Comunità di Sant `Edigio. Täna alustades oleks imeline võimalus just 2018. aasta ELi roteeruva presidentuuri ettevalmistamise käigus midagigi meie kaaslastega juba ette valmistada. Paljukiidetud ja igatsetud ühtne välis- ja julgeolekupoliitika ei tohiks jääda eestlaste postsovetlikus ruumis askeldamiseks, vaid meie võimuses on palju kõrgemate panustega ja huvitavam mäng algatada. Kurdistani iseseisvuse ämmaemandaks hakkamine on just selline šanss, mille oskuslikul kasutamisel ei peaks keegi ette heitma, et tema erakonna juhtimisel valminud ELi eesistumise kavas pole mitte ühtki ideed. Sven Mikseri ja Marko Mihkelsoni anded leiaksid kasutust ning aeg Toompeal saaks nendegi jaoks uue sisu. On sõnadetagi selge, et sellise protsessi n.ö. omamine teeks Eesti Vabariigist väga tõsiseltvõetava kandidaadi ÜRO Julgeolekunõukogu liikmekohale.
Täiesti uue riigi teke Mesopotaamia ja Süüria aladel on stabiliseeriva mõjuga sündmus, mille potentsiaal ei piirdu üksnes araabia alade moderniseerimise ja patsifiseerimisega. Tuum-Kurdistan, loomulikult mitte Suur-Kurdistan, ei pruugi jäädagi kultuuriliseks abstraktsiooniks. Sel on potentsiaali võtmaks positsiooni, mis kajastub kurdide ise-ennast kirjeldavas mõistes – „Lähis-Ida süda“. See tugevdaks kaudselt Euroopa poliitikat migratsioonilainete madaldamiseks. Veel enam, see aitab kaudselt ka ema-konflikti Iisraelis lahendada. Mis sellest, et viimase asjus oli realiseerimata jäänud mõtteid juba nii Sykesil kui ka Picot`l.
Teadaolevalt kõlab kurdide kõige levinum vanasõna nii: kurdidel pole muid sõpru peale mägede. Ideaalis võiks poole sajandiga selle kõrvale tõusta teinegi vanasõna: Lisaks mägedele on kurdide sõbraks ka Eesti.
______
1 John Green, USA kirjanik, UNICEF`i videopöördumises pagulaskriisi asjus.
2 Maria T. O`Shea, „Trapped between the Map and Reality: Geography and Perceptions of Kurdistan.“ 2012
3 Mehrdad R. Izady, „The Kurds: A Concise History and Fact Book.“, 1993
4 Eesti keeles on sel teemal varem kirjutatud. I.Tarand „Missioonist.Mitte vaid missioonidest“, Eesti Ekspress, 25.10.2007
5 International New York Times, 17.03.2016
6 Eeri-Niiles Kross „Reetmine nr.8“, Postimees 31.07.2015