Kultuurirevolutsioon. Hulluse loogika

Kuigi maailmas hiljuti võrdlemisi kärarikkalt tähistati neljakümne aasta möödumist kultuurirevolutsiooni algusest Hiinas, pole seesugune dateerimine tegelikult kuigi korrektne. Tõsi, see pole ka päris alusetu, sest 1966. aasta mais moodustati keskkomitee otsusega tõepoolest nn. kultuurirevolutsiooni väike töögrupp, mis pidi tegelema esimees Mao ja tema poliitiliste liitlaste poolt üleriigiliseks poleemikaks paisutatud sotsialistliku kultuuri käsitlusega. Samas jätab kultuurirevolutsiooni ja isegi tolle väikese töögrupi alguse dateerimine maiga 1966 pildi pealt välja sügavamad põhjused, miks Mao Zedong kultuurirevolutsiooni üldse esile kutsus, samuti nagu ka selle, kuidas see tal õnnestus.

Õigupoolest on nimetatud kaks küsimust võtmetähendusega ja neile vastamine annab Hiina peaaegu kodusõjani viinud ja administratiivsesse kaosesse paisanud sündmustele hoopis teise tähenduse ja sisemise loogika, kui eemaltvaataja on pelgalt uudiste põhjal ehk saanud. Sest olgem ausad: lääne inimesele on nii kümnend varem Mao algatatud suur hüpe kui hungveipingide märatsemisega kulmineerunud kultuurirevolutsioon vaid ühe paranoilise ja oma võimust hullunud diktaatori arulagedad näited.

Tegelikkus on siiski märksa keerulisem ja nii paradoksaalne, kui see Mao välispidise võimutäiuse taustal ka ei paistaks, peitub kultuurirevolutsiooni (nagu ka kõigi teiste Mao algatatud kampaaniate nagu kolme pahe vastane kampaania, viie pahe vastane kampaania, suur hüpe, saja õie kampaania ja sotsialistliku hariduse liikumine, kui loetleda vaid olulisemaid) vallandamise saladus Hiina kompartei ladvikus alaliselt käinud armutus võimuvõitluses.

Kuigi see võitlus toimus juba Chiang Kaisheki vastu peetud kodusõja ajal, astus see kvalitatiivselt uude faasi kommunistide võidu ja Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamise järel 1949. aasta 1. oktoobril. Nimelt tuli nüüd sõdimise asemel ja kommunistliku propaganda tegemise kõrval asuda ka kodusõjas ning jaapanlaste-vastases võitluses laostatud maad majanduslikult ja administratiivselt üles ehitama ja sellega seoses kerkis Mao Zedongi ette juba Suure Prantsuse revolutsiooni päevilt tuntud tõdemus, et revolutsioon sööb oma lapsed – ehk teisisõnu, praktiline ja rutiinne töö majanduse vallas nihutas parteis paratamatult esiplaanile pragmaatikud, kes tasapisi ja märkamatult hakkasid enda kätte haarama ka peamisi riigijuhtimise hoobasid. Ning mis Maole kõige ohtlikum: pragmaatikud hakkasid ajapikku ülekaalu saama ka kompartei keskorganites.

Mao ja NSV Liit

Selles esialgses sügavas veelahkmes, mis võimu haaramise järel Mao ja tema vastaste, nn parempoolsete vahel tekkis, oli veel üks nüanss. Nimelt oli märkimisväärne osa parempoolsetest (Liu Shaoqi, Chen Yun, Peng Dehuai ja Deng Xiaoping) tugeva Nõukogude orientatsiooniga (paljud ka seal käinud, hariduse omandanud või N Liiduga seotud Kominterni kaudu). Neile tundus loomulik, et mahajäänud agraarmaast Jossif Stalini tugeva käe all industrialiseerunud ja militariseerunud superjõuks muutunud Nõukogude Liit on mudeliks ka kommunistlikule Hiinale.

Mao seda seisukohta ei jaganud. Tema meelest oli Nõukogude Liidus täheldatav parteiline nomenklaturiseerumine, mille tulemuseks pikemas perspektiivis sai olla vaid stagnatsioon ja revolutsioonilise entusiasmi vaibumine. See lülitas Mao arvates riigi arendamisest ja tõelisele sotsialismile üleminekust välja revolutsiooni tõelise allika ja kandja – rahva. Et hoida rahvast alalise revolutsioonilise entusiasmi seisundis, tuli talle aga anda järjest uusi väljakutseid ning vältida riigi bürokratiseerumist.

Mao Zedongi ette kerkis juba Suure Prantsuse revolutsiooni päevilt tuntud tõdemus, et revolutsioon sööb oma lapsed.

Muide, Maol oli ka isiklikke põhjusi, miks ta Nõukogude Liitu ei sallinud. Nimelt leidis ta, et Stalin on teda tema esimese välisvisiidi ajal (tegelikult oli see ka Mao esimene sõit välismaale üldse) alandanud, kuna ei võtnud teda vastu kui riigijuhti, vaid kui vennaspartei esindajat. Protokolliliselt tähendas see, et Mao ees ei rullitud lahti punaseid vaipu ja ka Kremlisse ei sisenenud ta auavaldustega ja paraaduksest, vaid komparteide tegelastele ette nähtud kõrvaluksest, kusjuures tal lasti Stalini kabineti eesruumis veel tükk aega oodata, kuni kõigi rahvaste isa ta vastu võtta suvatses.

Seda solvangut ei andestanud Mao – kes täiesti õigustatult leidis, et ei võlgne oma võimulesaamise eest Moskvale sentigi – ka hilisematele nõukogude juhtidele kunagi. Ja kahtlemata mõjutas see tema suhtumist ka Hiina parempoolsete kavadesse hakata Hiinas kopeerima nõukogude sotsialismi.

Ometi oli see vaid üks osa sellest mastaapsest võimuvõitlusest, mida Mao pidas poliitilise ellujäämise nimel. Õigupoolest on kogu see võimuvõitluski rajatud paradoksile, kuna Mao autoriteeti rahva isana, kompartei juhina ja revolutsioonikangelasena nr 1 ei oleks tema rivaalid ka parema tahtmise juures suutnud kõigutada. Veelgi enam: Mao legendaarsus põhines märkimisväärses ulatuses just nende endi soosivale suhtumisele. Iseenesest oli parempoolsete arvestus lihtne: Mao taheti praktilise elu jalust ära koristada teda rahva poolt armastatud käesuruja ja revolutsiooni sümboli rolli taandades. Paraku oli see valearvestus, sest Mao nägi selle manöövri läbi ning eespool nimetatud kampaaniad olid tema vastukäigud, et garanteerida endale jätkuvalt ka otsene poliitiline võim.

Siinkohal tuleb vaid imetleda, kui geniaalselt Mao oma käike planeeris ning inimeste ja institutsioonidega manipuleeris, seda enam, et iga korraga jäi tema toetuspind komparteis ahtamaks.

Probleemiks rumal rahvas

Ent tagasi kultuurirevolutsiooni juurde. Tegelikult viivad selle juured üsna otseselt välja suure hüppe kolmekümne miljoni nälga surnuga lõppenud läbikukkumiseni. Just selle fiasko järel tuli Mao välja seisukohtadega, mis said sisuliselt kultuurirevolutsiooni algatamise lähtealuseks. Nimelt leidis Mao, et suure hüppe läbikukkumise põhjuseks polnud mitte vale idee, vaid rahva vähene haritus, sealhulgas sotsialistlik haritus. Just sotsialismi vähene või puudulik mõistmine ei lubanud Mao väitel kohalikel kaadritöötajatel tema geniaalset poliitikat õigesti ellu viia. Et tulevikus selliseid vigu vältida, tuli asuda rahvast (bürokraadid kaasa arvatud) sotsialistlikult harima.

Mao ei valinud hariduse- ja kultuuriteemat oma läbikukkumise süü teiste kaela veeretamise ja endale uue poliitilise mängumaa kujundamise vahendiks mitte juhuslikult. Juba kodusõja ajal, nn Yanani vabariigis (kommunistide võimu all olnud territoorium), oli just Mao olnud see, kes formuleeris sotsialistliku kunsti ja kirjanduse kriteeriumid. Seega tugines ta nüüd, suure hüppe järgses kassiahastuses iseendale kui vastava valdkonna klassikule, kelle autoriteeti nimetatud küsimustes keegi kahtluse alla ei julgenud seada. Ja ega ka keegi tema rivaalidest, kes hakkasid nüüd laostatud rahvamajandust taas jalule upitama (siin väärib märkimist eelkõige 1959. aastal Mao asemel Hiina Rahvavabariigi esimeheks valitud ning kultuurirevolutsiooni käigus võimult kõrvaldatud ja vanglas surnud Liu Shaoqi), Mao indu kultuuriküsimustega tegeleda ohtlikuks pidanud.

Lääne inimesele on nii Mao algatatud suur hüpe kui kultuurirevolutsioon vaid ühe paranoilise ja oma võimust hullunud diktaatori arulageda märatsemise näited.

Paraku osutus see taas parempoolsete valearvestuseks. Mõistes, et peab esmalt haavu lakkuma ja frontaalrünnakuga edu ei saavuta, asus Mao kannatlikult kavandama tiibhaaranguid. Esmalt õnnestus tal võimult kõrvaldada üks oma vihasemaid kriitikuid, kaitseminister Peng Dehuai, kelle eesmärgiks oli ikka veel partisanisõja taktikale apelleeriva Hiina Rahvavabastusarmee reformimine ja moderniseerimine Nõukogude mudeli järgi. Veel suurema võidu saavutas Mao aga sellega, et suutis kaitseministriks suruda oma truu jüngri ja veendunud vasakpoolse Lin Biao.

Mõnes mõttes võib just seda sündmust pidada kultuurirevolutsiooni toimumise eelduseks, kuna üks esimesi ja olulisemaid samme, mis Lin Biao tegi kaitseministrina, oli Mao tsitaatide kogumiku (rahvasuus “väike punane raamat”) väljaandmine ja kõigile kaitseväelastele kohustuslikuks tegemine. Siitpeale astus Mao kultuurirevolutsiooni (loe: oma poliitiliste vastaste kõrvaldamise) poole juba väga jõudsate ja jõuliste sammudega.

1962. aasta sügisel õnnestus tal lõpuks algatada sotsialistliku hariduse liikumine, mis rõhutas klassivõitluse jätkumist ka sotsialistlikus Hiinas ning sotsiaalsete vastuolude lahendamise primaarsust majandusliku heaolu ees. Ometi, ka parempoolsed ei maganud ja aasta hiljem kinnitas keskkomitee sotsialistliku hariduse liikumise uued teesid, mis erinesid Mao omadest üsnagi palju. Näiliselt Mao selle peale taandus, jättes sotsialistliku hariduse teema unarusse, mõistes suurepäraselt, et seekord on parempoolsed ta üle kavaldanud. Tegelikult asus ta aga kavandama otsustavat pealetungi.

Selle esimeseks signaaliks on 1964. aasta algul Rahva Päevalehes ilmunud artikkel, kus kutsutakse üles õppima Hiina Rahvavabastusarmeelt ehk teiste sõnadega – kutsutakse kõiki inimesi üles juhinduma elus ja poliitikas Mao “väikesest punasest raamatust”. Järgneb verekoerte ehk Mao kolmanda naise Jiang Qingi poolt juhitud Shanghai radikaalsete mauistide vallapäästmine. Just viimased asuvad 1965. aastal häälekalt parteid ja kultuuriringkondi ründama selle eest, et need on loobunud “kunstist revolutsiooni nimel” ja asunud teostama “kunsti kunsti pärast”. Kuigi parempoolsete kontrolli alused üleriigilised väljaanded püüdsid radikaalide rünnakuid maha vaikida ega avaldanud nende kõnesid ja artikleid, tegid seda ometi paljud kohalikud väljaanded, eelkõige aga samuti üleriigiline ning vägagi mõjukas Rahvavabastusarmee Päevaleht. Tänu sellele ei õnnestunud parempoolsetel poleemikat vältida ning nad olid sunnitud taanduma samale taktikalisele positsioonile nagu sotsialistliku hariduse puhulgi ehk siis: keskkomitee langetas otsuse poleemikaga kaasa minna, kuid see bürokratiseerida ning lahjendada omapoolsete pseudoettepanekute ja initsiatiividega; selleks luuakse kultuurirevolutsiooni väike töörühm.

See parempoolsete samm oli taas valearvestus, mis jättis märkamata tõsiasja, et seni oli Mao vaikselt varjus püsinud ning lasknud enda eest tegutseda radikaalidel. Nüüd astus ta aga varjust välja ja esines pretsedenditu avaldusega, kutsudes rahvamasse, eriti aga üliõpilasi, üles “pommitama partei peakortereid” hävitamaks “kapitalistliku kursi järgijaid”. Nii käitudes tugines Mao neile parteilastele ning ühiskonnakihtidele, kes pidasid lojaalsust Maole tähtsamaks kui lojaalsust parteile. Kriitilise tähtsusega oli siinkohal ka armee lojaalsus eelkõige “suurele tüürimehele”, mitte parteile.

Džinn väljub pudelist

Ilmselt uskuski Mao kultuurirevolutsiooni džinni pudelist valla päästes, et Lin Biao ja armee toetus garanteerivad talle kontrolli sündmuste üle ja kui kultuurirevolutsioon kasvas ühtäkki üle metsistunud masside märatsemiseks ning rivaalitsevate rühmituste omavahelisteks (isegi relvastatud) kokkupõrgeteks, oli see talle kui poliitilisele mängurile tõenäoliselt sa-ma-sugune üllatus nagu suure hüppe katastroofki.

Samas mõistis Mao vilunud poliitikuna ilmselt, et kultuurirevolutsiooni sedavõrd ulatuslik väljumine kontrolli alt oli kindlasti suuresti tingitud ka masside rahulolematusest kehtiva režiimiga. Mao-taoline autoritaarne juht sai sellest järeldada vaid üht: liberaalsed juhid nagu Liu Shaoqi (keda tunti ka kui Hiina Hruštšovi) tuleb otsustavalt võimult kõrvaldada ning riigi edaspidise stabiilsuse huvides peab Mao ülejäänud juhtkonna kohal kõrguma viimase instantsi tõena, sest vaid nii on võimalik hetkeolukorra vajadustest lähtuvalt manööverdada lavale kord pragmaatikuid, kord revolutsionääre.

Mao hinnangul oli NSV Liidus täheldatav parteiline nomenklaturiseerumine, mille tulemuseks sai olla vaid stagnatsioon ja revolutsioonilise entusiasmi vaibumine.

Tegelikult võib just Mao iseenese seadmist kõigist ja kõigest kõrgemale pidada ka kultuurirevolutsiooni radikaliseerumise üheks põhjuseks, kuna üksnes tema poolt jutlustatava tõe seadmine kõige kriteeriumiks andis kõikvõimalikele äärmuslastele nii teoreetiliselt kui praktiliselt võimaluse rünnata mitte üksnes kompartei parempoolseid ja revisjoniste, vaid ka keisririigi ja Chiang Kaisheki aegseid ideid, inimesi ja veel säilinud institutsioone – kuni budistlike ja konfutsianistlike templite ja mälestisteni välja.

Pragmaatikute järele hakkas Mao vajadust tundma juba 1967. aasta augustis, kui märatsejad põletasid Pekingis maha Suurbritannia konsulaadi ja Wuhanis toimus esimene relvastatud kokkupõrge võistlevate rühmituste vahel. Kriitiliseks kujunenud olukorras mängis Mao talle omaselt algul taas võõraste kätega ning esimese üleskutse kultuurirevolutsiooni deradikaliseerimiseks tegi tema vana võitluskaaslane ning peaminister Chou Enlai.

Ometi pole kultuurirevolutsiooni lõppu nagu selle algustki võimalik täpselt dateerida. Ühest küljest kritiseeris Mao 1968. aastal punakaartlasi toime pandud liialduste pärast ja algatas partei taastamise kampaania (veel üks tema paljudest kampaaniatest!), teisest küljest vabastatakse just sel aastal Liu Shaoqi kõigist ametitest ja vangistatakse. Juba aasta pärast sureb ta massidest häbistatu ja mõnitatuna vanglas.

Kui lugeda kultuurirevolutsiooni alguseks väikese töögrupi moodustamist, siis oleks loogiline lugeda selle lõpuks ka väikese töögrupi laialisaatmist. Viimast tehti 1969. aasta kevadel. Sellega seoses distantseeris Mao ennast otsustavalt ka nendest meestest, kes olid olnud tema pikkadeks käteks kultuurirevolutsiooni kõrgajal – kaitseminister Lin Biaost ja sekretär Chen Bodast. Loomulikult polnud need kaks ainsad, kes nüüd ebasoosingusse ja peagi ka repressioonide alla sattusid. Sisuliselt tegi Mao aastatel 1969-1970 kannapöörde ja kuulutas nüüd vaenlasteks need, kes olid tal aidanud vabaneda senistest rivaalidest. Eriti kehvasti käis Mao isikukultuse sisuliselt päästnud Lin Biao käsi, keda 1971. aastal süüdistatakse riigipöördekatses ja kes põgenemisel Nõukogude Liitu lennukiga alla kukkus (alla tulistati?).

Mao taheti praktilise elu jalust ära koristada teda rahva poolt armastatud käesuruja ja revolutsiooni sümboli rolli taandades.

Mõnes mõttes võimegi just Lin Biao surma lugeda kultuurirevolutsiooni lõppdaatumiks, ehkki mõned allikad pikendavad seda 1976. aastani. Tõepoolest, korralagedusi jätkub ka pärast seda, kuid juba ainuüksi fakt, et 1973. aastal saab Chou Enlai pealekäimisel taas asepeaministriks pragmaatik (parempoolne) Deng Xiaoping, kes asub tarmukalt nagu pärast suure hüppe krahhigi maad kaosest välja tooma, peaks olema piisavalt kõnekas, et kultuurirevolutsiooni kui protsessi lõppenuks pidada.

Niisiis, kultuurirevolutsiooni peamiseks tõukejõuks oli Hiina kompartei ladvikus kääriv võimuvõitlus, eelkõige aga Mao fanaatiline tahe hoida oma käes ka reaalne, mitte sümboolne võim. Võime öelda, et kultuurirevolutsiooni peamiseks tulemuseks oligi Mao võimu absoluutne kindlustumine ja tema nii siseriikliku kui välismaise autoriteedi tõusmine tippu. Ei maksa unustada, et just 1970. aastate algul saavutas Hiina läbimurde suhetes USA ja Jaapaniga, vahetas Taiwani välja ÜRO julgeolekukomitee liikmena ning kindlustas oma positsiooni kolmanda maailma liidrina. Seega tähistab Hiina rahvuslike katastroofide rada suurest hüppest kultuurirevolutsioonini ühe mehe verist rada absoluutse võimuni.

Tänase Hiina suurim küsimus on aga: mida teha Mao pärandiga? Sest ühelt poolt on tema mantel 1,3 miljardi elanikuga riigi juhtkonnale liiga suur, teiselt poolt kipub see aga õmblustest kärisema.