Kuidas vägivald kujuneb lahutamatuks osaks Venemaa ühiskonnast

Tänapäeva riikidel on piisavalt võimekust ja mehhanisme, mille abil mõjutada sotsiaalseid norme, käitumismustreid ja harjumusi. Seadusandlus, poliitikute kõned, regulatsioonid ja erinevad avalikud programmid võivad kujundada sotsiaalset keskkonda. Nende abil annab riik kodanikele teada, mis on aktsepteeritav, mis taunitav ja karistatav, vormides ühiskonnas arusaama heast ja halvast. Mõnikord võivad riigid tahtlikult või tahtmatult soodustada destruktiivsete praktikate kujunemist nii üksikutes ühiskonnagruppides kui ka ühiskonnas laiemalt.

Vaatamata sellele, et Venemaal on endiselt võimalik pääseda ligi režiimikriitilistele seisukohtadele, on keeruline hinnata, kuidas need mõjutavad Venemaa ühiskonda. Samal ajal jääb valitsusele võim muude mehhanismide üle, mille abil kujundatakse ja levitatakse riiklikke vaateid igapäevaelus. Venemaa seadusandlus võimaldab muu hulgas diskrimineerida valitsuse suhtes kriitilisi isikuid või ebasoosingusse sattunud sotsiaalseid rühmi, näiteks LGBT kogukonda.

Kontroll haridusprogrammide üle võimaldab valitsusel kujundada noorte maailmapilti vastavalt enda arusaamale heast ja halvast. Riiklikus meedias on keeruline kohata valitsuse suhtes kriitilisi seisukohti ning olemasolevaid käsitletakse sageli marginaliseerivas või naeruvääristavas võtmes. Seetõttu kogeb isegi poliitikast eemale hoiduv või sõjavastane Venemaa kodanik oma igapäevaelus pidevalt valitsuse narratiive.

Tõenäoliselt ei suuda Venemaa valitsus kehtestada täielikku monopoli kogu ühiskonnas kättesaadava teabe üle. Samas võtavad katsed saavutada veelgi suuremat voli avaliku ruumi üle aina enam hoogu, isegi riigi sõjalise võimekuse arvelt. Näiteks põhjustasid hiljutised Telegrami aeglustamise katsed tugevat rahulolematust Venemaa sõjaväelaste seas, kes kasutavad Telegrammi operatiivse teabe vahetamiseks ja üksuste koordineerimiseks. Samuti kavandatakse teabe üle tugevama kontrolli saavutamiseks kasutada tehisintellektil põhinevaid lahendusi.

Ühiskonna kokkupuuted sõjaga

2026. aasta seisuga ulatuvad Venemaa sõjakaotused hinnanguliselt ligikaudu 1,2 miljoni inimeseni, kes on langenud või saanud haavata. Nii suur arv näitab, et märkimisväärne osa Venemaa ühiskonnast puutub sõjategevusega kokku oma lähedaste, sõprade või tuttavate kaudu. Ukraina droonirünnakud, sõjaväeteenistuse reklaam, igapäevased aruanded rindelt uudistes, poliitikute avalikud esinemised, memoriaalid ja majanduslikud raskused rõhutavad veelgi sõja olemust. Seega muutub sõda üha nähtavamaks osaks igapäevasest sotsiaalsest reaalsusest.

Sõjategevusest naasnutega koos kandub ühiskonda nende vahetu kokkupuude vägivalla ja lahingutegevusega.

Venemaal ei ole alanud ulatuslikku demobiliseerimist: pigem vastupidi, sõjategevus nõuab üha rohkem mehi. Samas on rindelt juba praegu naasnud vähemalt 137 000 meest. Naasnutega koos kandub ühiskonda nende sõjakogemus ning vahetu kokkupuude vägivalla ja lahingutegevusega. Arvestades Venemaa sõjaväe distsipliini tagamisega seotud jõhkraid praktikaid ja Ukraina sõjavangide süstemaatilisi piinamisi, on raske uskuda, et kõik veteranid on psüühiliselt terved.

Sellistes tingimustes võib vägivalla kasutamine muutuda osale sõduritest normaalseks ja igapäevaseks probleemide lahendamise viisiks, mitte erandlikuks ja karistatavaks teoks. Olukorrad, kus varasem lahingukaaslane lastakse maha isikliku tüli tõttu, kõrgemale ohvitserile raha andmisest keeldumise eest või käsu mittetäitmise tõttu, muutuvad järk-järgult laialt kasutatavaks praktikaks. Veteranide tagasitulekuga muutub nende sõjakogemus osaks laiemast sotsiaalsest keskkonnast, mis võib kaasa tuua aktsepteeritava käitumise piiride ümbermõtestamise.

Vägivalla normaliseerimise praktikad

Kurjategijate värbamine Venemaa sõjaväkke algas juba Jevgeni Prigožini ajal, kes käis vanglates uusi nekruteid värbamas. Mõnele neist andis Vladimir Putin isegi lõpuks ametliku amnestia. Pärast Prigožini langust jätkas Venemaa kaitseministeerium sarnast praktikat, laiendades soodustingimustel värbamist kuriteos kahtlustatavatele või juba kohtu all olevatele isikutele. Nüüd on süüteo toime pannud isikul võimalik iga menetluse etapi ajal, alates süüteo toimepanemisest kuni vanglasse minekuni sõlmida leping kaitseministeeriumiga, saades sealhulgas sellega kaasnevaid rahalisi toetusi sõltuvalt lepingu tüübist. Lepingu sõlmimise korral menetlus peatatakse või, juhul kui süüteo toime pannud isik saab riikliku autasu, ületab vanusepiiri või muutub teenistuskõlbmatuks, võib ta sõjaväest lahkuda ilma igasuguse karistuseta.

Türmi asendamine riikliku teenistusega muudab karistuse tingimuslikuks ja sisuliselt lunastatavaks lojaalsuse ja teenistuse kaudu. Veelgi enam: Venemaa justiitsminister on öelnud, et kui inimene sooritas süüteo “moraalsete väärtuste kaitseks”, võiks teda vabastada kriminaalvastutusest. Võib arvata, et kuriteoohvrite ainsaks lootuseks jääb mõnel juhul see, et toimepanija ei naase sõjast elusalt.  

Patriootlike programmide eesmärgiks on kujundada valitsusele lojaalne põlvkond, mis kindlustaks režiimi jätkusuutlikkuse.

Tagalas heroiseerib Venemaa valitsus aktiivselt Ukraina sõjas osalenuid, nimetades neid “uueks eliidiks”, kes täidavad Ukrainas “püha missiooni”. Tekib olukord, kus endine kurjategija, kes osales sõjategevuses, naaseb tsiviilellu ja ühiskond peaks teda nüüd käsitlema kangelasena. Valitsus kaasab sõjaveterane aktiivselt noorte koolitamisse loengute pidamisel või isegi täiskohaga sõjalise väljaõppe instruktoritena. Veteranid vahendavad lastele traditsioonilisi väärtusi, eneseohverduse põhimõtteid ja lojaalsust.

Patriootlike programmide eesmärgiks on kujundada valitsusele lojaalne põlvkond, mis kindlustaks režiimi jätkusuutlikkuse, võimaldaks vajaduse korral mobiliseerida noori riiklike algatuste toetuseks ning panustaks sõjaväe vajaduste katmisse Ukraina rindel. Väljaspool koolikeskkonda kaasatakse lapsi erinevatesse patriootlikesse klubidesse ja ühendustesse. Näiteks tegutseb kaitseministeeriumi toetusel organisatsioon Noorte Armee, mille riiklik rahastamine kahekordistus 2025. aastal.

Samal ajal suletakse erinevaid vägivalla ohvrite ja inimõiguste kaitse organisatsioone. Näiteks koduvägivalla ohvreid toetav organisatsioon  Nasiliu.net (ei vägivallale) lõpetas oma tegevuse 2025. aasta detsembris suurenenud riikliku surve tulemusel. Sama aasta sügisel ratifitseeris Vladimir Putin Venemaa lahkumise Euroopa piinamisvastasest konventsioonist, mis nägi ette rahvusvaheliste kontrollorganite ligipääsu kinnipidamisasutustele. Varem, 2023. aastal, suleti kohtuotsuse alusel Nõukogude Liidu dissidendi ja inimõiguste kaitsja Andrei Sahharovi nimeline keskus. Sahharovi keskus ei ole seejuures erand – valitsus takistab süsteemselt erinevate inimõiguste kaitsele suunatud organisatsioonide tegevust.

Riigi toetatud vihakõne ja diskrimineerimine  

Vägivalla normaliseerumist igapäevastes praktikates toetab ka valitsuse laialdaselt kasutatav vihakõne ja dehumaniseeriv retoorika, mille sihtmärgiks võetakse ebasoosingusse sattunud sotsiaalsed rühmad. Ühiskonna diskursiivne jaotamine „omadeks” ja „võõrasteks” loob tingimused, kus teatud rühmade marginaliseerimine ning nende suhtes vaenulike hoiakute levik muutub avalikus ruumis üha aktsepteeritavamaks. Seejuures ei piirdu „võõra“ kuvand üksnes väliste kogukondade või teiste rahvastega, vaid hõlmab ka riigisiseseid gruppe, kes ei sobitu valitseva narratiiviga. Nende hulka kuuluvad rahvusvähemused, inimesed, kes ei mahu traditsiooniliste väärtuste narratiivi või ebausaldusväärsed kodanikud.

Üks intensiivsemaid vihakõnekampaaniaid oli suunatud Kesk-Aasiast pärit migrantide vastu. Kuigi sisserändajate vastane retoorika algas juba sõjaeelsel ajal, andis 2024. aasta kevadel kaubanduskeskuses korraldatud terrorirünnak sellele protsessile hoogu juurde. Migrantide ligipääsu tööle, haridusele ja avalikele teenustele piirati. Venemaa ametnikud nagu juurdluskomitee juht Aleksandr Bastrõkin ja mitmed duumasaadikud rõhutasid avalikes esinemistes korduvalt migrantide seost turvariskidega. Kampaania tulemusel suurenes migrantide diskrimineerimine avalikes kohtades ning nende kohtlemine politseiametnike ja tavainimeste poolt muutus jõhkramaks.

Lisaks on valitsus osaliselt loovutanud oma vägivallamonopoli populaarsele paremäärmuslikule rühmitusele, võimaldades selle liikmetel korraldada migrantide vastaseid aktsioone. Selline tegevus mitte ainult ei legitimeeri migrantide suhtes alavääristavat käitumist, vaid loob ka tingimused, kus piir verbaalse vaenulikkuse ja füüsilise vägivalla vahel hägustub.

Igasuguste sisemiste probleemide korral püüab valitsus sageli süüdistada väliseid või sisemisi vaenlasi.

Näiteks 16. detsembril 2025. aastal pussitas Moskva lähistel asuva Gorki-2 kooli üheksanda klassi õpilane Timofey surnuks 10-aastase Tadžikistanist pärit algklassi õpilase Kobiljoni. Uurimise andmetel leiti ründaja isiklike asjade hulgast materjale, mis viitasid huvile paremäärmusliku ja neonatsistliku ideoloogia vastu. Enne rünnakut vigastas ta ka kooli valvurit ning küsis väidetavalt teiste õpilaste rahvusliku päritolu kohta. Igal üksikul juhul on keeruline tõmmata piiri, kuidas ja mil määral keskkond mõjutab, aga kui valitsuse retoorika aitab kaasa teist päritolu inimeste marginaliseerimisele ja alavääristamisele, võib see omakorda viia selleni,  et kuriteo toimepanija tajub oma tegevust moraalselt õigustatuna või isegi vajalikuna.

Igasuguste sisemiste probleemide korral püüab valitsus sageli süüdistada väliseid või sisemisi vaenlasi. Nii üritatakse vähendada enda vastutust sisemiste kriiside eest ning suunata rahva rahulolematus sobivasse suunda, ühendades ühiskonda ühise vaenlase kuvandi ümber ja soodustades selle kaudu suuremat diskrimineerimist. Näiteks on mitmete Venemaal toimunud koolirünnakute järel Venemaa Turvalise Interneti Liiga direktor Jekaterina Mizulina viidanud Ukraina võimalikule seotusele nende sündmustega.

Mida oodata?

Desinformatsiooni kasutamine on muutunud Venemaa jaoks harilikuks välispoliitiliseks tööriistaks, mida kasutatakse poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Seda desinformatsiooni ei suunata üksnes väljapoole. Venemaa kodanikud puutuvad igapäevaselt kokku valitsuse dehumaniseerivate narratiividega välisvaenlastest, “kurjast” Läänest ning erinevate gruppide ohtlikkusest, mis muudab vägivalla kasutamise nende suhtes aktsepteeritavaks. Pidevale vihakõnele lisandub sõjakogemuse ja vägivaldsete praktikate levik ning nende järkjärguline normaliseerumine ühiskonnas.

Niisuguses olukorras võib Venemaa ühiskonna arusaam normidest ja aktsepteeritavast käitumisest ajapikku nihkuda, muutes sotsiaalse keskkonna pingelisemaks ja agressiivsemaks. Kõik Venemaa kodanikud ei pruugi valitsuse narratiividega kaasa minna. Kuid nende narratiivide pidev korrutamine võib vähendada sõjavastaste kodanike usaldust oma lähedaste ja sotsiaalse ümbruse suhtes, kui varem tuttavad ja usaldusväärsed inimesed hakkavad õigustama vägivallaakte, näiteks tsiviiltaristu hävitamist või ukrainlaste vastu suunatud jõhkraid tegusid.

Pidevale vihakõnele lisandub sõjakogemuse ja vägivaldsete praktikate levik ning nende järkjärguline normaliseerumine ühiskonnas.

On raske usaldusväärselt ennustada Venemaa tulevikku, kuid selle lahutamatuks osaks jääb traumeeritud ja vägivalla kogemusega ühiskond. On karta, et neid probleeme ei saa käsitleda üksnes Venemaa-sisestena. Euroopa julgeoleku seisukohalt võib osutuda oluliseks, mil määral tekib Venemaa ühiskonnas võimalus sõjasündmuste kriitiliseks reflekteerimiseks. Kui ühiskondlik refleksioon leiab aset ja hõlmab laiemat Venemaa ühiskonda, võib see soodustada kodanikuühiskonna tugevnemist, mis omakorda raskendab uue destruktiivse poliitilise süsteemi kujunemist. Sellisel juhul võib üle elatud kogemus näidata Venemaa kodanikele, kui oluline on aktiivne osalus riigi poliitilises elus ning isegi viia imperialistlike narratiivide ümberhindamiseni ja uue vene identiteedi tekkimiseni.

Asjaolud ei pruugi aga ilmtingimata niiviisi kujuneda. Sõjakogemuse hindamine ja mõtestamine on keeruline ja pikaajaline protsess, mis eeldab mitte ainult ühiskonna, vaid ka riigi aktiivset osalemist. Sõjanarratiivid ja välisvaenlaste kuvandid võivad üha enam kinnistuda ühiskondliku normina, ohustades riigi sisemist stabiilsust ning muutes välispoliitika agressiivsemaks ja vähem ettearvatavaks, mis omakorda ohustab kogu Euroopa tulevikku. Nendele protsessidele võivad hoogu lisada ka sõjajärgsed majanduslikud raskused, mida Venemaal on tarvis oodata.