juuni 20, 2014

Kuidas pareerida Venemaa energiadiplomaatiat

Moskva energiarelv võib halvemal juhul lüüa kiilu Ühendriikide ja Euroopa strateegilisse partnerlusse.

Euroopa seisab silmitsi tõsise probleemiga: ülemaailmne energianõudlus arvatakse 2030. aastaks kasvavat 27 protsendi võrra, Euroopa Liidu (EL) enda energiatoodang aga väheneb. ELi riigid sõltuvad juba praegu üle poole energiavajaduse osas välistarnijatest, mis nõuab päevas üle miljardi euro. Sõltuvus välisest uraanist (peamiselt Aafrikast) on peaaegu täielik, kuid ELi liikmesriigid sõltuvad välisallikatest 88 protsendi ulatuses ka toornafta ja 66 protsendi ulatuses maagaasi tarbimises. Isegi tahkekütuste, näiteks kivisöe puhul saab EL peaaegu poole vajaminevast kogusest ELi-välistelt riikidelt.

Sõltuvus ja killustumus

Maailmajao vaieldamatult suurim nafta ja gaasi tarnija on Venemaa. Möödunud aastal tarnis Gazprom Euroopale rekordilise 161,5 miljardit kuupmeetrit gaasi. Et gaasitoodang Norras, mis on teine tähtsam Euroopa gaasiimpordi allikas, jätkab järgmisel kümnendil vähenemist, on usutav, et Venemaa osa ELi turul kasvab veelgi.
EL üritab vähenemist kompenseerida kalli veeldatud gaasi ja eriti odava USA kivisöe importimisega, kuid paljud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid sõltuvad energiaimpordis väga suurel määral just Venemaa naftast ja gaasist. Kuus ELi liikmesriiki, sealhulgas kolm Balti riiki ja mõned Balkani riigid, näiteks Bulgaaria, sõltuvad maagaasi osas täielikult Venemaast. Pealegi suudavad vaid vähesed alternatiivsed tarnijad pakkuda samasugust mahtu ja geograafilist lähedust nagu Venemaa, mis tõotab jätta Euroopa ka lähitulevikus Venemaa energiakandjate lõa otsa.
ELi riikide valitsused pelgavad õigustatult, et selline olukord jätab nad läbirääkimistel trumpidest ilma ning muudab ühtlasi haavatavaks väliste tarnete tõrgete ja poliitilise väljapressimise ees. Näiteks on eurooplaste sõltuvus Venemaa energiakandjatest tekitanud neis tõrksust astuda vastu Moskva poliitikale Ukrainas ja kehtestada energiaalaseid sanktsioone. Moskva äsjase survega Ukrainale kaasnesid muu hulgas ähvardused katkestada energiatarned Ukrainasse, kui too ei tasu miljardeid dollareid võlga varasemate energiaostude eest ja ei soostu maksma edaspidi palju suuremat hinda. Katkestus võib kergesti mõjutada teisi Euroopa riike, sest pool Venemaa gaasist Euroopasse liigub läbi Ukraina, kus kahtlemata tekiks kiusatus osa transiidist enda tarbeks kõrvale suunata. Moskva võib lähiaastatel kasutada energiarelva teistegi riikide, sealhulgas ELi liikmesriikide vastu.
ELi sõltuvust Venemaa energiaimpordist süvendab veelgi ühtse energiapoliitika puudumine. Asjad hakkasid muutuma alles pärast 2009. aasta Venemaa-Ukraina torujuhtmekriisi, pärast mida kogu ELi hõlmav energeetikareformi kolmas pakett, mis jõustus 2011. aastal, suutis mõõdukalt ühtlustada liikmesriikide energiaturu. Siiski on Venemaa president Vladimir Putin oskuslikult arendanud kahepoolseid suhteid Euroopa riigijuhtidega, minnes sel moel mööda ELi mehhanismidest, mida ta põlastab sama palju nagu USA riigisekretäri abi Euroopa ja Euraasia asjades Victoria Nuland.

Moskva energiamuskel

Energiaeksport on Venemaa majanduse peamine hoob ning Kremli tulude ja rahvusvahelise mõju põhiallikas. Venemaa Föderatsioonile kuuluvad maailma suurimad maagaasivarud. Kuigi maagaasi tootmise maht on jäänud viimasel kümnendil suhteliselt stabiilseks, olles küll nagunii tohutu, on Putini Venemaa sama aja vältel järk-järgult suurendanud naftatootmist. Venemaast on saanud Saudi Araabia järel mahult maailma teine naftatootja. Venemaa naftatööstuse tähtsaimad tegijad on riiklikud energiahiiglased Rosneft, Transneft ja Gazprom. OAO Rosneft on üks maailma suurimaid naftaettevõtteid, OAO Transneft aga kontrollib suuremat osa Venemaa naftatorujuhtmestikust, sealhulgas kõige tähtsamat, Ida-Siberi – Vaikse ookeani torujuhet, mis toimetab naftat Aasiasse. Selle esimene etapp valmis 2010. aastal, teine etapp lõpetati 2012. aasta detsembris. Venemaa naftat eksporditakse Aasia turgudele ka Kaug-Ida sadamatest Prigorodnojest Sahhalinil, Kozminost ja De-Kastrist.
Sama tähtis on Venemaa majandusele maagaasieksport. Umbkaudu 35 protsenti Venemaa gaasiekspordist läheb teistesse Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) riikidesse. Umbes kaks kolmandikku sellest ekspordist, mis ei lähe SRÜ maadesse, langeb ELi arvele. Suurem osa Venemaa gaasist eksporditakse torujuhtmetsi, mida sageli kontrollib OAO Gazprom, millele Venemaal kuulub ekspordiks mõeldud gaasijuhtmete monopol. Venemaa ekspordib vähesel hulgal ka veeldatud gaasi, mille ekspordilitsents on Rosneftil. Umbes kaks kolmandikku Sahhalinil asuva Venemaa esimese veeldatud gaasi terminali väljastatust läheb Jaapanisse. Gazprom kavatseb ehitada veeldatud gaasi terminali Vladivostokki, mis võiks saata gaasi Hiinasse, Jaapanisse, Lõuna-Koreasse ja teistesse Ida-Aasia riikidesse. Ka gaasi, mida Venemaa plaanib hakata tootma Arktikas, võidakse eksportida veeldatud kujul.
Venemaa valitsus on Moskva mõju suurendamiseks välismaistel energiaturgudel kasutusele võtnud mitmetahulise strateegia.
Esiteks on investeeritud miljardeid dollareid kodumaise torujuhtmestiku laiendamiseks, mis lubaks Venemaal paljusid riike otse nafta ja gaasiga varustada. Et paljud tarned lepitakse kokku kahepoolselt, suudab Venemaa manipuleerida hinna, tarnete ja muude asjadega. Seni püsiv Nõukogude-aegne torujuhtmestik annab Moskvale kontrolli suurema osa energiatarnete üle endisel Nõukogude Liidu alal.
Teiseks suunab valitsus kodumaist energiaturgu poolmonopoolsete ettevõtete kaudu, mis alluvad Kremli juhistele. Nende sekka kuuluvad Gazprom, mis korraldab Venemaa gaasitootmist ja gaasijuhtmeid, ning Transneft, millele alluvad transiit-naftajuhtmed. Kreml on jäigalt piiranud välismaiseid investeeringuid kodumaistesse energiaettevõtetesse ja ligipääsu oma energiaressurssidele.
Kolmandaks on valitsus aidanud riiklikel ettevõtetel omandada strateegilist energia tootmise ja transpordiga seonduvat taristut Euroopas ja Aasias.
Viimaks tuleb öelda, et Kreml on kasutanud kõiki neid instrumente ning Venemaa kontrolli Euraasia energiavoogude üle nende välisriikide valitsuste painutamiseks ja karistamiseks, mis seavad tõkkeid Venemaa energiale või muudele sihtidele. Näiteks 2002. aastal, mil Leedu ja Läti takistasid Venemaal omandada suuremaid energeetikaettevõtteid, kärpis Moskva järsult naftatarneid mõlemasse riiki. Venemaa on sageli kasutanud Ukraina sõltuvust Venemaa gaasitarnetest Kiievi survestamiseks järgima Venemaa-meelset poliitikat, sundides muu hulgas 2010. aastal peale otsuse pikendada Venemaa Musta mere laevastiku Sevastopoli baasi rentimist veel 25 aasta võrra. Praegu üritab Venemaa energia abil panna Ukrainat ühinema Putini Euraasia Liidu projektiga. Kuigi Venemaa ametiisikud on korduvalt kinnitanud, et Venemaa on koostöövalmis energiatarnija, on nad ometi taotlenud selliseid muudatusi ELi poliitikas, mis soodustaksid energiat eksportivaid riike, sealhulgas garantiisid tarnijatele ning riski jagamist tarnijate, transiitriikide ja tarbijate vahel.

Euroopa võimalused ja raskused

Venemaa seisundit Euroopa energiaturu suurima osalisena kindlustavad pikaajalised energialepingud ja muud mehhanismid. Siiski on edasise kasvu võimalused piiratud teatavate majanduslike ja poliitiliste teguritega, sealhulgas nafta ja gaasi tarbimise kasina kasvu, Euroopa rangete keskkonnanõuete, mõningate alternatiivsete energiaallikate (sealhulgas veeldatud gaasi ning Kaspia piirkonna nafta ja gaasi) suureneva kättesaadavuse ning Krimmi sündmuste järel taas kasvanud murega ELi sõltuvuse pärast Venemaa energiatarnetest.
Krimmi liidendamine Moskva poolt ja Venemaa nõudmine, et Ukraina tasuks miljardeid dollareid varasemate gaasitarnete eest või muidu jääb ta edaspidi gaasist ilma, on tugevdanud Euroopa muret maailmajao jätkuvalt suure sõltuvuse pärast Venemaa gaasist.
Hiljuti Peterburi rahvusvahelisel majandusfoorumil kõnelnud president Vladimir Putin nentis, et Euroopa arvele langeb üle 70 protsendi Venemaa naftaekspordist, kuid lisas, et “me peame tunnistama, et energiatarbimine kasvab Euroopas aeglaselt majanduse nõrga kasvu tõttu, poliitilised ja regulatiivsed riskid samal ajal aga suurenevad”. Putin jätkas: “Neid asjaolusid silmas pidades on meie soov leida uusi turge loomulik ja mõistetav.”
Kõigist võimalikest uutest turgudest on Venemaa ametiisikud ja energiafirmad ilmselgelt eelkõige sihikule võtnud kiiresti kasvavad Aasia energiaturud, eriti Hiina. Arvatakse, et Aasias suureneb energianõudlus kuni 2035. aastani igal aastal 2,5 protsenti, mis tähendab terve perioodi vältel kasvu 83 protsenti, sealjuures on kasvukiirus peaaegu terve protsendi suurem kui ülejäänud maailmas. Kõige kiiremini arenevast piirkondlikust turust märkimisväärse osa hõlvamine annaks Moskvale tublisti rahalist tulu ja geopoliitilist mõju. Aasiasse müümise plussiks on seegi, et Hiina on valmis andma laenu või tegema ettemakseid, mis kindlustavad Venemaa sageli võlgades energiakompaniidele piisavalt vaba raha torujuhtmete rajamiseks ning oma tootmise moderniseerimiseks vähese finantsriskiga.
Siiski on Venemaa suutlikkus mängida uusi energiatehinguid Aasias välja Euroopa vastu üsna piiratud. Kaks uut gaasimaardlat, mida Venemaa hõlvab gaasi tarnimiseks Hiinasse, on liiga kaugel kõigist olemasolevatest või kavandatavatest torujuhtmetest, mis suunduvad Euroopasse, kärpides seeläbi oluliselt energiapeibutisi, mida Moskva saaks Pekingile toetuse eest pakkuda. Samal ajal on Venemaa sunnitud jätkuvalt müüma Euroopale gaasi senise torujuhtmestiku paigutuse ning pikaajaliste garanteeritud (pay or play) lepingute tõttu Gazpromi ja Euroopa riikide vahel, mis sunnivad eurooplasi veel aastaid maksma palju suuremat hinda kui Aasia kliendid. Gazprom saab praegu ligikaudu 80 protsenti sissetulekust Euroopa klientidelt, kes ostavad aga ainult kaks kolmandikku gaasiekspordist.
Lisaks tähendab Venemaa majanduse tasakaalustamatus – kolmandik Venemaa SKTst tuleb energiatoodangu arvelt ning lisaks energiale on ainuke märkimisväärne tuluallikas relvastuse eksport – seda, et Euroopa gaasitarnete katkestamine tooks Kremlile kaasa märkimisväärse ja korvamatu tulukaotuse, mis aeglustaks veelgi Venemaa majanduse arengut. Viimatine aga ähvardaks ühtlasi ka poliitilist stabiilsust, kuna Venemaa valitsus saab just energiaekspordist raha, millega maksta kinni peamised toetajad ja hoida ülal avalikke teenuseid. Kui Euroopa on liigagi sõltuv Venemaa gaasist, on ka Venemaa, võib-olla isegi veel rohkem, sõltuv Euroopast saadavast tulust. Euroopa nafta- ja gaasituru kaotamine annaks Venemaa eksporditulule aastateks ränga hoobi.
Venemaa ametiisikud on samuti nentinud, et maa majandus vajab mitmekesistamist lisaks senisele naftale ja gaasile, et kasutada ära teisi kapitalivorme (inim- ja intellektuaalkapital, maa), mille poolest Venemaa on üsna rikas. Innovatsioon on tähtis nii energiasektoris kui ka tööstustootmises, kus Venemaa jääb kaugele maha arenenud majandusega riikidest. Investeerimine kõrgtehnoloogilistesse valdkondadesse, näiteks taastuvenergia, pooljuhid, keemiatööstus, lennundus, suurendaks tööjõu tootlikkust ning muudaks Venemaa majanduse kestlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Isegi Siber on lisaks nafta- ja gaasivarudele rikas mitmesuguste loodusvarade poolest (puit, magevesi jne), mida saaks tõhusa arvelevõtmise ja haldamise korral tulusalt ära kasutada.
Kuid innovatsioon on pikaajalises plaanis riskantne, sest ei too tavaliselt kiiret tulu ning annab sageli tagasilööke, mis tähendab raha kulutamist ilma midagi vastu saamata. Nafta- ja gaasitööstuse moderniseerimise asemel eelistavad Venemaa energiaoligarhid enamasti investeerida välismaisesse kinnisvarasse, võlakirjadesse ja väärismetallidesse, mis annavad suhteliselt kiiret ja turvalist tulu. Venemaa nafta, gaasi ja teiste loodusvarade kõrge hind on muutnud riigi energiaga mitteseotud valdkondade ekspordi vähem konkurentsivõimeliseks ning takistanud tootlikkuse ja innovatsiooni edenemist.
Ukraina sündmustest häirituna tegi Ülemkogu märtsis Euroopa Komisjonile ülesandeks uurida teemat põhjalikult ja koostada põhjalik strateegia, kuidas vähendada ELi sõltuvust välistest energiaallikatest. Lisaks energiajulgeolekule andis ELi Lissaboni leping komisjonile pädevuse tegelda energeetika konkurentsivõimet ja kestlikkust puudutavate küsimustega.
28. mail avaldaski Euroopa Komisjon põhjaliku energiajulgeoleku strateegia. Ehkki selle vahetu eesmärk on vältida niisuguseid talviseid energiakriise, mida Euroopa elas üle 2006. ja 2009. aastal, on strateegia pikaajalisem siht vähendada Euroopa sõltumist välismaistest, eriti Venemaa energiatarnetest.
Energiajulgeoleku strateegia kavandi avalikustamisel sõnas komisjoni president José Manuel Barroso, et “EL on pärast 2009. aasta gaasikriisi näinud palju vaeva energiajulgeoleku tõhustamisega. Ometi oleme endiselt haavatavad. Pinged Ukraina ümber on seda taas rõhutanud. Tingimustes, kus üldine sõltuvus energiaimpordist on üle 50 protsendi, peame astuma edasisi samme.”
Venemaale viidates lisas komisjoni energiavolinik Günther Oettinger: “Me soovime tugevat ja stabiilset partnerlust tähtsamate tarnijatega, kuid peame vältima langemist poliitilise ja majandusliku väljapressimise ohvriks.”
Ülemkogu võtab kavandatud strateegia arutada 26.-27. juuni kohtumisel.
Kahandamaks ohtu, et gaasitarned võivad katkeda juba järgmisel talvel, soovib komisjon läbi viia kogu ELi hõlmavaid stressiteste, millega matkitaks gaasitarnete katkestusi ja hinnataks, kuidas suudavad ELi energiasüsteemid sellele reageerida. Kui tulemus on ebarahuldav, töötab EL välja uusi või laiendab seniseid eriolukorra plaane ja reageerimismehhanisme: näiteks suurema koguse gaasi varumine (selleks tuleb laiendada hoidlaid), kütuse väljavahetamise viiside levitamine (näiteks muidu gaasi jõul käiva elektritootmise üleviimine kivisöele), vajaduse korral torujuhtmes kulgeva gaasi suuna kiire muutmine (näiteks Venemaa gaasi saatmine Lääne-Euroopast tagasi mõnda ELi ja Venemaa vahel asuvasse riiki) ning energiavarude ühiskasutamine eriolukordades (võimaldaks kõige tõsisemat energianappust kannatavatel riikidel kiiresti leevendust saada).
ELi keskpika ja pikaajalise energiajulgeoleku parandamiseks rõhutab komisjon vajadust mitmekesistada väliseid energiaallikaid, uuendada energeetikataristut, luua lõplikult ELi energia-siseturg (näiteks ühendused, mis võimaldaksid kiiresti suunata energiavooge ELi sees), propageerida veel rohkem energia säästmist (näiteks hoonete ehitamisel) ja koordineerida liikmesriikide poliitikat, et paremini esineda ühtse rindena kõnelustel välispartneritega.
Energiatarnete ja transpordimarsruutide mitmekesistamine kujutab endiselt tõsist probleemi. Möödunud aastal tuli mahu järgi arvestades 39 protsenti ELi gaasiimpordist Venemaalt, 33 protsenti Norrast ja 22 protsenti Põhja-Aafrikast. EL on näinud aastaid vaeva uute tarneallikate kasutuselevõtmisega Kaspia piirkonnas (eriti Aserbaidžaanis, Kasahstanis ja Türkmenistanis), laiendades selleks Lõuna-Kaukaasiat läbivat lõunapoolset gaasikoridori. Viimasel ajal on pingutatud ka Vahemere gaasitsentraali arendamise nimel, mis võimaldaks suurendada veeldatud gaasi tarneid Kagu-Euroopasse.
Vähendamaks võimalust, et kolmandad riigid saaksid ELi killustatust jaga-ja-valitse-poliitikaga enda huvides ära kasutada, on komisjon taotlenud Euroopa energeetikas suuremat läbipaistvust ja konkurentsi. Eriti soovitakse, et ELi riikide valitsused annaksid komisjonile varakult teada energiatarnete-alastest läbirääkimistest mitteliikmesriikidega. Kuid kõnelemine väliste energiapartneritega ühel häälel on jätkuvalt problemaatiline, pidades silmas, kui palju eri osapooli võib hõlmata suurem energiaprojekt. Lisaks kalduvad ELi riikide juhid sellele vaatamata, et Lissaboni leping suurendas komisjoni osatähtsust energiavaldkonnas, sageli pidama energeetikat eluliselt tähtsaks rahvusliku julgeoleku, see tähendab sisepoliitiliseks küsimuseks, millesse ei tohiks sekkuda teised, tihtipeale konkurentidena tajutavad ELi liikmesriigid.
Pingutused suurendada taastuvenergia kasutamist ELis on samuti põrkunud probleemidele jätkuvate raskuste tõttu tuumaenergia alal, mis on kõige kättesaadavam taastuvenergia allikas. Kuigi Prantsusmaa valitsus on leevendanud tuumaenergiavastast seisukohta, millele sotsialist François Hollande asus presidendivalimiste kampaania ajal, ja Suurbritannia võtab kasutusele uusi tuumajaamu, kärbib Saksamaa jätkuvalt oma pikaajalist tuumaenergia tootmise võimekust. Euroopa huvi tuumaenergia vastu halvab endiselt 2011. aasta märtsi Jaapani Fukushima tuumajaama katastroof. Samal ajal seisavad Euroopa keskkonnakaitsjad vastu ettepanekutele kasutada rohkem kivisütt või kildagaasi. Juunis kohtudes võib ELi juhtidel olla vaja võtta vastu mõnedki väga julged otsused, kui nad soovivad jagu saada vastupanust neile kriitilise tähtsusega energiaallikatele.

USA roll

Kuigi Ühendriigid on maailma suurim energiatarbija, ei ole nad olnud kuigi huvitatud Venemaa nafta- ja gaasisektoriga otseselt tegelemisest. Moskva on tõkestanud suuremate USA energiaettevõtete katsed hankida vähegi märkimisväärset osalust Venemaa energiakompaniides, isegi kui tegu on olnud erafirmadega nagu Jukos. Teiselt poolt loobus Gazprom mõningase kaalumise järel kavast eksportida veeldatud gaasi USA läänerannikule.
USA peamine mure on olnud see, et Venemaa võib kasutada oma energiahooba Euroopas USA huve kahjustavalt. Ühendriigid innustavad ELi riike mitmekesistama energiaallikaid, toetades eriti plaane luua uusi torujuhtmeid, mis ühendaksid Euroopat teiste Euraasia energiatarnijatega, ja töötama välja ühise energiapoliitika Venemaa suhtes. Ühendriigid ja EL on süstemaatiliselt rahastanud mitmeid torujuhtmete rajamise projekte, näiteks Bakuu-Tbilisi-Ceyhani naftajuhe ja Bakuu-Erzurumi gaasijuhe.
Sedamööda, kuidas Venemaa mõju Euraasias on pärast Nõukogude Liidu lagunemist tasapisi taastunud, on ta püüdnud vältida oma mõju kahanemist Euroopa energiaturul, millele alternatiivsed torujuhtmed kahtlemata kaasa aitaksid. Lisaks muudele asjaoludele aitas Venemaa vastuseis maha matta kavandatud Nabucco gaasijuhtme plaani, millega oleks Türkmenistani ja Kasahstani naftat toodud üle Kaspia mere ja Türgi Euroopasse. Samal ajal rajasid Gazprom ja Transneft konkureerivad ja Venemaa kontrollitavad torujuhtmed Nord Stream ja South Stream. Nord Stream toimetab maagaasi mööda Läänemere põhja Saksamaale, vältides sel moel Ukrainat, Valgevenet, Poolat ja teisi riike, mis on varem raskendanud Venemaa gaasi tarneid Euroopasse. South Stream, mis kulgeb mööda Musta mere põhja üle Bulgaaria Itaaliasse, on astunud Nabucco asemele ja peab hakkama toimetama Kaspia gaasi Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Venemaa ettevõtted on samuti säilitanud kontrolli suure osa Euraasia energia tootmise ja levitamise üle, eriti Kesk-Aasias ja Kaspia mere piirkonnas, kuigi Aserbaidžaan ja Türkmenistan on suutnud siiski välja töötada ka iseseisvad viisid toimetada oma energiavarusid Euroopasse ja (Türkmenistani gaasi puhul) Hiinasse.
Asjade niisugune seis võib halvemal juhul lüüa kiilu Ühendriikide ja Euroopa strateegilisse partnerlusse. Kui NATO tähtsamad liikmed sõltuvad aina enam Venemaa impordist, on Hiina-Venemaa strateegilisel partnerlusel potentsiaal just energia alal destabiliseerida või vähemalt ähvardada destabiliseerida Euroopa majandust. Niisugustes tingimustes on USA tähtsamatel partneritel, näiteks Saksamaal või Prantsusmaal, poliitiliselt ja strateegiliselt keeruline toetada USA sellist välispoliitikat, mis läheb vastuollu Moskva huvidega.
USA maa- ja kildagaasi odavus ja küllus on muutnud Ühendriigid esimest korda mitmekümne aasta jooksul energiaeksportijaks ka gaasi osas. Ühendriikide naasmine energiaeksportijana võimsa kivisöeekspordi, veeldatud gaasi tehnoloogia arendamise ja võimaliku kildagaasi ekspordi toel kujutab endast vastukaalu Venemaa energiarelvale Euroopas. Omaenda ekspordipotentsiaali arendades ning energia tootmise ja eksportimise tehnoloogiaid välja töötades ja levitades suudavad Ühendriigid vähendada eurooplaste sõltuvust Venemaa energiast ja panna samal ajal Venemaa palju rohkem hindama üha tõsisemalt võetavat Euroopa energiaturgu, nõrgestades niisiis topelt Moskva mõjuvõimu Euroopas.
Õnneks on USA kivisöeeksport Euroopasse rekordiliselt suur. Euroopa riigid soovivad innukalt kasutada USA kivisütt oma elektrijaamades, sest see on Venemaa gaasist palju odavam. Et nafta ja gaasi suuremamahuline eksport on Ühendriikidele seni veel tundmatu ala, ei ole valitsus paraku töötanud välja selgepiirilist strateegiat. Kuigi paljud usuvad, et selline eksport tooks Ühendriikidele tublisti kasu, kardetakse ometi, et eksport võiks suurendada energia hinda USAs. Enamik uuringuid on küll näidanud, et hinnatõus oleks äärmiselt väike, kuid Kongress on siiski keeldunud tühistamast toornafta ekspordi keeldu ja seadusandjad on andnud heakskiidu vaid poole tosina veeldatud gaasi tootmise tehase rajamiseks. Pealegi nõuab viimaste rajamine aastaid, on kulukas ja kohtab mitme kodumaise huvirühma ägedat vastuseisu. USA maagaasi kasutavad tööstusettevõtted pelgavad, et ekspordi liiga kiire suurendamine võib nende tootmiskulusid negatiivselt mõjutada. Keskkonnakaitsjad küll soovivad kahandada USA kivisöe tootmist ja kasutamist, aga paljud muretsevad ometi tõsiselt veevarude saastamise ja muude keskkonnaprobleemide pärast, mis võivad kaasneda kildagaasi tootmisega. Need vastuolud on edasi lükanud USA valitsuse heakskiitu gaasiekspordile, mis tähendab, et USA energiavarud ei suuda niipea asendada Venemaa gaasi Euroopas. Seepärast keskenduvad Ühendriigid praegu alternatiivsete Euroopat varustavate torujuhtmete rajamisele ning NATO ja ELi raames vastastikuse energiajulgeoleku kindlustamisele.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.