oktoober 17, 2013

Kuidas kaotada sõpru ja jätta mõju saavutamata?

Üldistatult taanduvad Eesti välispoliitilised vead ühele ühisnimetajale – oma suuruse ebaadekvaatsele tajumisele.

Fakti taustal, et Eesti välispoliitika (taas)sündis peaaegu juhusliku loomeaktina, võib tagantjärele vaid kiita ja imetleda, millise kiirusega performance asendus range arvestuse ja distsipliini, strateegia ja taktikaga. Et järgneva ülesanne pole kõiki kiiduväärseid samme ja marsse üle kiita, siis tõdegem vaid lühidalt, et kõik välispoliitilised suured eesmärgid Eesti iseseisvuse kindlustamisel, Eesti lõimimisel globaalsesse riikide perre rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesuse ja rahvusvaheliste lepingute kaudu on saavutatud ja selles on oma osa igal, kes areenil kas või sammukese astunud. Kõik ülejäänud sammud-sammukesed pole aga tingimata vajalikud olnud ning neid olen korduvalt ka varem kritiseerinud, kuid küllap nende astujad olid parasjagu välislähetuses ja ei tea sellest.
Kui küsida, kas oleme oma kulutatud raha eest ka maksimaalselt kaupa (julgeolekut ja sõpru jmt) vastu saanud, oleks jäägitult jaatav vastus selge vale. Eesti välispoliitiliste sammude sihipärasus ja juhuslikkus on selges korrelatsioonis sisepoliitilise suunakaotusega ja seda eriti välispoliitika teises, nn liitumistejärgses etapis, mil on olnud juba võimalik peaülesande kõrval juhuseiklusi ja -vahekordi ette võtta. Üldistatult taanduvad välispoliitilised vead ühele ühisnimetajale, oma suuruse ebaadekvaatsele tajumisele. See häda, et peeglist vaatab kääbusele vastu hiiglasemõõtu tegija, iseloomustab pigem välispoliitika poliitilisi üldjuhte (teatavasti teevad meil eriti pärast liitumist ELi ja NATOga välispoliitikat kõik ministrid, mitte ainult välisminister, tervest rändavast rahvaesindusest rääkimata), aga mitte vaoshoitumaid kutselisi diplomaate ja muud avalikku teenistust, mille liikmed paraku oma innustunud ülemustele ei tihka alati võimalikkuse piire piisava selgusega meelde tuletada.
Mõistetav, et „laudade taga” või „klubides”, nagu slängis tavatsetakse Eesti kuulumist rahvusvahelistesse liitudesse nimetada, on kerge tekkima tunne, et ollakse võrdsed, suurusest hoolimata. Eriti ühendatud Euroopas on see ju ka juhtimises läbivalt rõhutatud põhimõte. Hääleõiguse jaotustabelis seisab kõigi nime taga sama arv, kuid iga otsus tähendab ka tegevust ning selle finantseerimisel juhtub pahatihti, et Eesti osaks on ainult mingi komakoha jagu kulu. Selge see, et see kisub juba lendu tõusnud pistrikku alandavalt maa peale tagasi ja juhib kas või alateadlikult oma panust nii suht- kui ka absoluutarvus suurendama üle vältimatu määra. Eriti puudutab see me rahvusvahelise tegevuse sõjalist osa. Spekuleerides selle üle, kas kaugetesse lõunamaistesse sõdadesse natuke vähem panustamisel oleks Eesti millestki olulisest ilma jäänud, jõuab muidugi ruttu kõigi spekulatsioonide emani, mõttemänguni, millega võinuks lõppeda „relvastatud vastuhakk” sügisel 1939. Ajalugu uuesti läbi mängida ei saa, kuid ükski valitsus ei ole viimasel kümnendil kodanikkonnale suutnud argumenteeritult ära näidata, kas Eesti panus rahvusvahelise julgeolekuvabriku toodangusse on olnud minimaalne, keskmine või maksimaalne. Meil on kasutada vaid võrdlusandmed Eesti, meiesarnaste ja meist erinevate käitumise kohta, millest küll paistab, et rohkem kui kohati sattub Eesti sõjaseiklustest liigsesse hasarti ja kipub üle kulutama. Ja võta sa kinni, kas see tuleneb rohkem enese pidamisest USAga sama vägevaks või siis sisemisest tungist globaalpolitseinikule iga hinna eest pugeda.
Suuruse mõttes vildaka enesehinnangu põhjustatud välispoliitilisi tagajärgi võib hinnata kahel teljel. Esiteks panustab Eesti just kahepoolsetes suhetes innustunult (eeskätt Aasia) rahvaarvu mõttes hiidriikidesse, jättes seejuures vähemasti pisut unarule suhted endasugustega. Paraku võib kärbeskaalu mees ju üliraskekaallaste matil piuksuda, et paneb nad kõik pikali, kuid omavahel jõudu mõõtvad suured härjad selle vapruse avaldusi lihtsalt ei kuulegi. Teises, valdkondlikus lõikes pole aga Eesti suutnud vahet teha selles, et suhetel suurtega võib olla valdkonniti väga erinev tähendus ja tulemuslikkus. Koostöö teaduses on vastastikku kasulik igal juhul, katsed vallutada „maailma suurimaid turge” aga tingimata mitte. Eesti väikeettevõtja võib ju suurelt unistada, kuid riiklikul tasandil teda ebarealistlikus suunas mahitada on moraalitu ja samas riskantne mäng. Sellest sünnib siseriiklik surve välispoliitikale, mida võidakse meie vastu kunagi hiljem edukalt ära kasutada, kallutades Eestit väärtustest kinnipidamise asemel ülearuse pragmatismi ehk moraalirelativismi suunas.
Vahest ilmekaim kinnitus sellele, kuidas Eesti välispoliitika on sisepoliitiliste ideoloogiliste klišeede (neoliberaalsete turgude kõikvõimsus) vang, avaldub Eesti hoiakutes majandusbuumi algaegadel rahvusvahelist hullust tekitanud finantstootesse BRIC ( arenguhiiud Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina – lühend „BRIC“ moodustub nende riikide ingliskeelsete nimetuste algustähtedest). Kui ikka juba New Yorgi ja Londoni pangatöölised ütlesid, et neid riike tabab igikestev majanduse kiirkasv ning peagi saabuv möödumine jõukast ja demokraatlikust Läänest, mis siis muud kui ka ise sinna kala püüdma!
Eesti jaoks teeb asja eripäraseks see, et üks BRICi riik, Venemaa, on meile veel ka igipõline naaber, kellega suhteid varjutab „ühine minevik”. Hiinaga on raske suhteid pidada, sest me välissuhtluses on püsivalt olnud päevakorral ka väikeste solidaarsus, mis näiteks riigikogus on alaliselt esindatud Tiibeti toetusrühma kujul. Indiaga on ses mõttes lihtsam, et Kashmiri küsimus pole Eesti välispoliitilisse päevakorda kunagi jõudnud. Kuid subkontinent India mitmepalgelisusega hakkamasaamiseks pole Eestis kunagi piisavat akadeemilist ega poliitilist kompetentsi olnud ning selle vastu ei aita rohuks ka saatkonna avamine, mis maksimaalselt leevendab pisut vaid diplomaatide rotatsiooniprobleeme. Ja lõpuks Brasiilia, mille tundmaõppimine on ka lapsekingades. Mitu meremeest on küll Rios maal käinud ja sambafestivali on külastanud isegi TV võttegrupid, kuid millised võiksid olla Eesti huvid Brasiilias, pole kirjasaatjad veel kodumaale teada andnud.
„Jõuline” välispoliitiline panustamine uutesse ja arenevatesse sihtturgudesse statistikaameti külmades mõõtmistulemustes paraku oluliselt ei peegeldu. 2005. aastal moodustas eksport Hiinasse, Indiasse ja Brasiiliasse 0,91 protsenti ekspordi kogumahust, mullu 1,54 protsenti. Pole just muljetavaldav eeliskasv, vaid pigem muutus statistilise vea piirides. Samal perioodil on kaupade sissevedu neist riikidest kasvatanud oma osakaalu koguimpordis 2,37 protsendi pealt 3,98 protsendini, seda eeskätt Hiina panuse tõttu.
Võimatu on kokku lugeda kõikide välis- ja äridelegatsioonide kogukulu nende majandussuhete arendamisel, välisministeeriumi enda eelarves peegeldub vaid osake välissuhtluse ühiskondlikust kogukulust. Valitsuse ja välisministeeriumi suunaseade annab aga hulgaliselt häid kulutamisettekäändeid poliitilises välisturismis. Seda viljelevad mõistagi eeskätt riigikogu liikmed, kuid suurel hulgal eksootilistesse paikadesse reisimise võlu pole tundmatu ka ministritele ja kõrgematele ametnikele. Parlamenditurismi hea indikaator on iga koosseisu kogunemise järel toimuv registreerumine sõprusrühmadesse. Praeguse koosseisu Hiina sõprusrühmas on 48 liiget, poole enam kui Soome sõprusrühmas (kes see ikka viitsiks Helsingis lähetuses käia, pealegi räägivad nad seal ju omavahel arusaamatus soome keeles)! Rääkimata siis sellistest tühistest ja mõttetutest sõpradest nagu Prantsusmaa (13) või Läti (11). Tõsi, ka Indiaga arendab suhteid 14 ja Brasiiliaga kõigest 7 rahvasaadikut. Need neetud keelebarjäärid, mis teha!
Eesti riiki on õnnistatud ja karistatud väga erinevate naabritega. Liigne vaimustus kaugetest randadest on kahjuks jätnud kahepoolsed suhted naabritega, kellest kõik peale ühe on traditsiooniliselt sõbralikud ja koostöövalmid, pisut unarule. See peegeldub tipptasemel visiitide hulgas, peegeldub ka kaubavahetuse mahus. Kui kellegagi, siis Rootsiga paistab kõik hästi sujuvat, kuid kunagisest „erisuhtest” Soomega on vähe järele jäänud. Soome pool küll püüab, nende riigijuhid õpivad eesti keelt ja kirjutavad kolumne Postimehele. Eesti tee maailma on aga hakanud Soomest mööda käima. Pole siis ime, et Soome nii Eesti ekspordis kui ka impordis on üheksa aastaga kaotanud kolmandiku oma osakaalust. 15-aasta tagune president Ilvese soovkujutelm Eestist kui igavast Põhjala riigist ei ole realiseerunud, sest me siseturule suunatud ideoloogilised klišeed (madalad maksud, hoolekanderiigi jätkusuutmatus, hea räpane energia jne) ei võimalda Põhjamaadest avalikult eeskuju võtta. Ja miks nemadki peaksid meid nii väga armastama, kui see, mis nende elukorralduses fundamentaalses rollis, käibib Eesti parempoolsete poliitikute retoorikas põhiliselt sõimusõnadena.
Eriti kurb on, et meist geograafiliselt kaugemad Põhjamaad Taani, Norra ja Island, kus Eestil läbi 1990ndate oli riigimeeste hulgas ustavaid sõpru, on me välissuhtluses ja kaubavahetuses täiesti marginaliseerunud. Välisministeeriumi kodulehe andmetel külastas Eesti president Norrat viimati aprillis 2002 ning peaminister veebruaris 2005. Islandi ja Taaniga on seis pisut parem, kuid kaugel ideaalist. Tippkohtumiste vähesus on kooskõlas majandussuhetega. Eksport Norrasse ja Taani annab kokku vaid poole Eesti ekspordist Lätti, impordis on samas võrdluses vahe neljakordne. Võiks öelda, et see tuleneb üliheast läbisaamisest Lätiga, kuid siingi on oma „aga“. Kaubavahetuse bilanss Lätiga on meil aastaid suures ulatuses negatiivne, mis ei tohiks enam-vähem võrdsel arenguastmel riikide puhul olla endastmõistetav paratamatus.
Kindlasti on ametlik vastus kahepoolsete suhete mõningasele hõredusele, et ajame kõik asjad Euroopa ühistasandil sujuvalt korda ning kahepoolsed kontaktid ei annagi enam seda, mida enne liitumist. Põhjamaade puhul saab veel viidata Põhjamaade ja Baltimaade 5 + 3 koostööformaadile, Euroopa Liidul on üldine „Läänemere strateegia”, naabritega viljeldakse edukat ja massilist kodanikudiplomaatiat, st kõigil on naabrite juures sõpru jne.
See kõik ei asenda siiski vältimatult tarvilikku kooskõla väärtushoiakutes ning majandustegevuses. Paljukorratud näitena maksavad Eesti elanikud igakuiste elektriarvete kujul kinni Eesti valitsuse võimetust teha regionaalset koostööd piisava läbilaskevõimega välisühenduste loomisel, kuigi välisühenduste vajadus oli selge hiljemalt Eesti liitumise hetkeks ELiga. Soome ja eriti Rootsiga ühendavate kaablite ehitamise asemel sooritas valitsus hoopis seitsmeaastase tühiseikluse kuskil Leedu tuuma-avarustes. Kümme aastat on kires väheväärtusliku põlevkivi vastu ignoreeritud arenenud maailma ja eriti Euroopa energeetilisi suundumusi. Nägelus soomlastega vedelgaasi terminali asukoha pärast ei näidanud just riigimehelikku suurust. Loetelu võiks transpordi valdkonnas jätkata.
Välisministeeriumi kodulehel seisab välispoliitika viie eesmärgi seas teisel kohal „Eesti majanduse toimimise eelduste tagamine, liberaalsed majandussuhted ja majandusruum”. Selles välispoliitika valdkonnas on Eesti viimased kümme aastat läbi kukkunud. Ühtki õnnestunud ja lõpule viidud suurt koostööprojekti naabritega energeetika või transpordi vallas, mis majanduse toimimist soodustaks, pole valitsusel ette näidata. Jah, juriidiline raam võib ju kena olla, kuid kui töö maastikul ei materialiseeru, siis ei saa seda tehtuks pidada. Puudujääkide peapõhjus on ikka seesama, mis riigi võimukandjad kodumaal valijate silmiski mitte just armastatuks teeb. Ebaadekvaatne enesehinnang, mis muudab meie endi meelest parimad püüdlused sõprade silmis egoismiks ja arrogantsiks.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar