juuni 20, 2014

Kuidas Euroopas lambid kustusid

Sel suvel möödub 100 aastat Esimese maailmasõja puhkemisest ja sestap polegi imestada, et sel ajal või enne seda üritavad ajaloolased ja teisedki taas kord lahti mõtestada selle suure tragöödia põhjusi ja tagajärgi.

Margaret MacMillan. The War that Ended Peace. How Europe Abandoned Peace for the First World War. London, Profile Books 2013. 704 lk.
Erkki Bahovski
Sel suvel möödub 100 aastat Esimese maailmasõja puhkemisest ja sestap polegi imestada, et sel ajal või enne seda üritavad ajaloolased ja teisedki taas kord lahti mõtestada selle suure tragöödia põhjusi ja tagajärgi.
Oxfordi ülikoolis resideeruv Margaret MacMillan on kirjutanud suurepärase raamatu sõjani viinud eelloost. 2013. aasta ühe parima raamatu tiitlid sellistelt väljaannetelt nagu The New York Times Book Review, The Economist, The Christian Science Monitor, Bloomberg Businessweek ning The Globe and Mail kõnelevad enda eest.
Miks on see raamat suurepärane? Osaliselt kindlasti ka asjaolude „õnneliku“ kokkusattumise pärast – lugesin raamatut just siis, kui oli alanud Krimmi annekteerimine ja sündmused Ida-Ukrainas võtsid järjest kurjakuulutavama pöörde.
Ent raamat on ära teeninud kiituse muidugi ka puhtalt oma teksti eest. Erinevalt paljudest teistest ajaloolastest, kes otsivad mingi aspekti, et seda mingi ajaloolise sündmuse põhjusena lahti kirjutada,  vaatleb MacMillan sisuliselt kõike. On nii ajaloolist paratamatust, riikidevahelisi hõõrumisi kui ka värvikaid ajaloolisi isikuid, kellel võisid olla poliitikaajamisel ka isiklikud motiivid. Lisaks suudab MacMillan seostada oma teksti ka hilisema ja tänapäevase maailmaga. Seda kõike toetab väga lai allikate ja kirjanduse loetelu.
MacMillan ei kipu tegema pöördelisi avastusi. Saksamaa antud blankoveksel Austriale ikkagi käivitas sõja ning ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamine Sarajevos 28. juunil 1914 oli sõja põhiajendiks. Ent MacMillan ei räägi üksnes 1914. aastast, vaid pigem sõjani viinud diplomaatiast, isikutest alates Saksamaa ühendamisest 1871. aastal. See on äärmiselt põnev lugemine, kuidas isikud, nende isiklik elu ja samas Euroopa ja maailma jõujooned moodustavad terviku, millest vormub sõda.
Just sõja loogika mõttes on see raamat tähelepanuväärne. Sõja tekkimisest ja sellega kaasneda võivatest tagajärgedest on kirjutatud rida klassikalisi teoseid eesotsas Carl von Clausewitziga, kuid MacMillan kirjutab konkreetselt Esimesest maailmasõjast. Just see, et mobilisatsioon – eriti Saksa mobilisatsioon – iseenesest tähendaski sõda, sest ootama ei kavatsenud ründesõja kontseptsiooni järgi keegi jääda, oli üks peapõhjus, et sõja teke oli justkui automaatne. Mobilisatsioon tähendas ründamist, ootama olnuks jääda liiga ohtlik. Või nii vähemalt arvati…
Teine aspekt sõja loogikas – ja siin tuleb seos tänapäevaga – puudutas Saksamaad. Olles kaotanud laevastiku võidurelvastuse Ühendkuningriigile mõistis Saksamaa, et enam aega ei ole. Rünnata tuleb kohe, sest muidu lähevad teised, sealhulgas Venemaa, lihtsalt eest ära. MacMillan seletab elegantselt, et mitte Saksamaa tugevus ei pannud teda ründama, vaid nõrkus. Meenutatagu, mida ütles USA president Barack Obama Venemaa Krimmi annekteerimise kohta – et see tuli Venemaa nõrkusest…
Ajaloolasel on põhimõtteliselt võimalik valida, kas kirjutada kuiva, faktidel põhinevat kroonikat või seostada oma tekst hilisema ajaga. MacMillan on viimase variandi poolt, meenutades näiteks, et üheks põhjuseks, miks 1962. aasta Kuuba kriis ei muutunud tuumaholokaustiks, oli asjaolu, et USA toonane president John Kennedy oli lugenud Barbara Tuchmani „Augustikahureid“. Ehk siis seda, kui lihtsalt, mitte millestki võib sõda alata.
Ehkki sõjavägi täristas relvi ja võidurelvastus, näitab MacMillan veenvalt, kuidas ühiskonnas oli valdav ka teatud latentne militarism. Või kuidas militarism oli ühiskonnaga nii läbi põimunud, et oli enesestmõistetav. Nii kandsid briti lapsed näiteks madrusevormi ja mandri-Euroopas kandsid koolilapsed pidevalt väikseid mundreid. Ning koolides õpetati meeles pidama ajaloolisi lahinguid. Need on head kohad, kui meenutada, et ka meil leidub inimesi, kes igatsevad vana korra järele, kus kõik olla olnud paigas. Seda, et see kord lõppes katastroofi ja hiiglasliku verevalamisega, enam meenutada ei taheta.
Tegelikult jäi ju Esimesest maailmasõjast väheks, et õppetund kohale jõuaks. Vaja oli veel teist. MacMillan on kirjutanud ka teise, Pariisi rahukonverentsi käsitleva teose „Peacemakers Six Months that Changed the World: The Paris Peace Conference of 1919 and Its Attempt to End War“, kus ta jõuab küll paljudest erineva tulemuseni: et Teise maailmasõja põhjuseks oli ikkagi Adolf Hitler, mitte ebaõiglased (MacMillani meelest polnud need teab mis ebaõiglased) rahutingimused Saksamaale. Seda enam tasub uurida Esimese maailmasõja tekkepõhjusi, sest need vallandasid 20. sajandi vägivallaahela.
Sõja puhkemise justkui paratamatus, iseeneslikkus on selle raamatu põhiteema. Väga iseloomustav on kirjeldus Briti välisministrist Sir Edward Greyst, kes oli pidanud 3. augustil 1914 otsustava, sõda pooldava kõne parlamendis. Pärast kõnet oli ta oma kabinetis trummeldanud sõrmedega vastu lauda ja öelnud: „Ma vihkan sõda… Ma vihkan sõda.“ Sealt edasi oli ta vaadanud St Jamesi parki, kuidas sealsed töömehed gaasilampe täidavad, ja nentinud: „Lambid kustuvad terves Euroopas, me ei näe neid enam oma eluajal.“
Diplomaatia- ja poliitikahuvilistele on MacMillani raamat tõesti kui kullaauk, arvestades, tõesti, ka praegusi sündmusi. Miks siis puhkes Esimene maailmasõda? MacMillan vastab, et kui me tahame näidata näpuga 21. sajandist, võime me süüdistada neid, kes viisid Euroopa sõtta, kahes asjas. „Esiteks, suutmatus näha, kui destruktiivne võib säärane konflikt olla ja teiseks argus seista vastu neile, kes ütlesid, et pole muud valikut kui sõtta minek. Valik on alati.“
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik, hariduselt ajaloolane. Autor väljendab isiklikke seisukohti.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,