Kuidas aeg saab ajalooks
2. veebruar 2001 oli laupäev. Moskvas oli külm ja kerge lumesajuga ilm. Nädalavahetus … Nädalavahetustel Moskva eestlased tavaliselt võtsid midagi ette. Aga kuna töönädal oli olnud kiire, siis selleks talviseks laupäevaks varem valmistehtud plaanid puudusid. Ja see oligi vist alles sama päeva natuke unisel hommikul – nagu ikka on unised ületöötatud ja alamagatud nädalale järgneva esimese vaba päeva hommikud -, kui salgake Moskvas töötavaid ajakirjanikke, diplomaate ning tudengeid korraga avastas, et on 2. veebruar. Ja Moskvas Novodevitšje kalmistul on Adolf Joffe haud. Sellest sündis plaan …
Neid oli vähe – neli täiskasvanut ja üks neljaaastane. Nad said minna, sest 2. veebruar oli laupäev – nädala sees oleks kalmistuväravad enne nende pika tööpäeva lõppu kinni pandud. Tundus, et tegu on lihtsalt ühe Moskva laupäevaga, millele õnnestus leida tavapärasest teemakohasem täide. Ning kuigi mõni neist ettevaatlikult nentis, et sellest võiks ju traditsiooni teha, oli selge, et nemad seda teha ei saa – mitte keegi neist ei pidanud enam väga kaua Moskvas olema.
Üheksa aastat hiljem käib Tartu rahu aastapäeval Joffe juures pea terve saatkond ja veel hulk Moskvas resideerivaid eestlasi. Kui ajaloolane Peep Pillak uuris, millal traditsioon alguse sai, vastati talle, et kes see enam mäletab – alati on käidud. Ning viis “esmakäijat” avastasid üllatusega, et tollel unisel-lumisel laupäeval tehtud fotod on nüüd saanud ajalooks, millest huvitub välisministeeriumi arhiiv.
Käesolev Diplomaatia number avaldab palju vanu Moskva-mälestusi. Need kirjeldavad sündmusi, millest mõne toimumisajal oli selge, et neist saab ajalugu, teistest aga polnud mingit kindlat põhjust seda eeldada. On näiteks üsna tõenäoline, et kui atašee Eldor Raidna-Frisch jälgis 1940. aastal Moskva saatkonna varade ülevõtmist, siis ta juba teadis, et sellest saab ajalugu. Sünge ajalugu. Aga pole üldse kindel, kas Moskva saatkonna autojuht Voldemar Porosaar, kui ta oma Horchiga KGBlaste Fordile tagatulesid näitas, oskas arvata, et kunagi korjab keegi kokku kõik mälestuskillud sõjaeelse Eesti diplomaatiast ja diplomaatidest ning tema Horch võtab annaalides sisse auväärse koha.
Me keegi tegelikult ei tea, milline hetk meie elust võib saada ajalooks. Või milline seik võib osutuda puhtisiklikult kõige tähtsamaks, määravaks. Sestap soovib Diplomaatia oma lugejatele Tartu rahu sünnipäeva puhul palju õnne ja lisaks tähelepanelikkust. Lihtsat märkamisoskust: ärgem tormakem kinnisilmi läbi elu, vaid pangem tähele, mis ja kes on meie ümber. Jätkem meelde. Ning veel: ajagem oma asju südamega. Iial ei tea, milline lohakalt tehtud töö võib saada katastroofi allikaks. Või milline hinge ning rõõmuga tehtud asi osutub aluseks millelegi uuele ja suurele.