Artikli pealkiri on: Kui lombakas part saab Trumpist vahevalimiste järel?
3. novembril toimuvad USA vahevalimised ning nende käigus valitakse ümber kogu Esindajatekoda ning kolmandik Senatist. Lisaks toimub terve rida osariigi ja kohaliku tasandi valimisi. Viimased arvamusküsitlused ning ekspertide ennustused paistavad viitavat „sinise laine“ võimalikkusele, mis tähendab, et demokraadid võivad saada korraliku enamuse Esindajatekojas ning võimalik, et kätte võidetakse ka Senati enamus. Siiski tuleb märkida, et viimaste USA-s toimunud valimiste puhul pole arvamusküsitlused ja ennustajate hinnangud olnud täpsed ning tulemus on osutunud vähemalt osaliselt üllatuslikuks.
„Sinine laine“ pole aga sugugi võimatu väljavaade – Donald Trumpi pooldajate hulk on kukkunud tema kahe ametiaja madalaimale tasemele ning ka traditsiooniliselt on vahevalimistel just valitsev partei vaid mõne üksiku erandiga Kongressis kohti kaotanud. Mida tooks selline stsenaarium kaasa USA välispoliitikale? Teatavasti on USA välispoliitika suunamisel presidendil domineeriv roll ning president Trumpi teisel ametiajal on kõik vähegi olulised välispoliitilised otsused ta teinud pea ainuisikuliselt.
2028. aasta presidendivalimiste kampaania läheb lahti kohe pärast vahevalimisi, mistõttu demokraatidel tuleb hoolikalt kaaluda kõiki poliitilisi riske.
Seda asjaolu vahevalimiste tulemus suurel määral ei mõjuta, sest kuigi Kongressi enamusparteil on võimalik seadusandluse kaudu administratsiooni survestada, jõustuvad seadused USA-s presidendi allkirjastamisel, millest ta võib lihtsalt keelduda. Kongressil on võimalik küll presidendi veto tühistada, kuid demokraatidel ei pruugi selleks piisavat enamust olla.
Teisalt saab Kongress survevahendina jätta vastu võtmata seadusandlust, millest administratsioon on huvitatud. Üks selline näide võib olla föderaaleelarve heaks kiitmine, ilma milleta on USA administratsiooni valitsusasutused võimalik saata tööseisakusse. Just seda kaarti demokraadid juba 2025. aasta sügistalvel kasutasid, kui föderaalvalitsus seisati 43 päevaks. On aga küsitav, kas demokraadid enda juhitavas Kongressis sellist teed läheksid. Nad vastutaksid siis täielikult probleemide eest, mida niisugune meede ka tavakodanikule põhjustaks. 2028. aasta presidendivalimiste kampaania läheb lahti ilmselt kohe pärast vahevalimisi, mistõttu demokraatidel tuleb hoolikalt kaaluda kõiki niisuguseid poliitilisi riske.
Sisepoliitika domineerimine
Seega võib pigem järeldada, et pöördelisi muutusi USA välispoliitilises kursis pärast vahevalimis ei toimu. Küll aga nõrgestaks „sinine laine“ märgatavalt president Trump’i sisepoliitiliselt – oma ametiaja teises pooles oleks Trump nii või teisiti piiratuma mõjuga, kuid Kongressi üle kontrolli kaotamine muudaks ta, nagu üks USA poliitikavaatleja seda väljendas, „lombaka pardi“ asemel „lombakaks lombakaks pardiks“ (lame duck vs lame lame duck). Kui senini on Trump suutnud vabariiklasi Kongressis hoida enda tugeva kontrolli all, hirmutades neid nende poliitilise tuleviku hävitamisega, siis pärast 3. novembrit see kaart enam nii tõhus ei ole. Seega võib ka vabariikliku partei sees tekkida rohkem opositsiooni mõnele presidendi välispoliitilisele sammule. Kas aga seni ülikuulekad Kongressi vabariiklased päriselt Trumpi kurssi muutma suudavad panna, on küsitav.
Demokraatide kontrolli all algataks Kongress ilmselt terve rea taandamismenetlusi ja uurimisi ning on võimalik, et mõned Trumpi valitsuse ebapopulaarsemad liikmed saavad oma ametitest lahti. Selles kontekstis oleks kõige suurema riski all sõjaminister Pete Hegseth ning tervishoiuminister Robert F. Kennedy Jr. See tähendab, et senisest rohkem energiat läheb administratsioonil siseriiklike võitluste pidamisele, kuid see ei pruugi märgatavalt piirata president Trumpi välispoliitilist aktiivsust. Samas ei ole põhjust arvata, et uued ministrid püüaksid seniseid administratsiooni poliitikaid ümber kujundada – nende ametisse valimise kriteeriumide seas on lojaalsus kahtlemata olulisim.
Kas seni ülikuulekad Kongressi vabariiklased päriselt Trumpi kurssi muutma suudavad panna, on küsitav.
Kui aga valitsusest peaks lahkuma välisminister Marco Rubio, et keskenduda 2028. aasta presidendivalimiste kampaaniale, siis võib see tuua kaasa negatiivse mõju transatlantilistele suhetele, mida Rubio mingil määral siiani silunud on.
Kui vabariiklased vahevalimised suurelt kaotavad, võib oodata ka erinevaid katseid seada valimistulemusi kahtluse alla. Kindlasti tähendab see hulganisti kaebusi valimiste läbiviimise kohta ning pikki kohtulikke vaidlusi. On välja toodud ka risk rahutusteks või poliitiliseks vägivallaks, seda eriti vahetult valimispäeva järel. See võib tähendada USA-s sisepoliitiliselt keerukaid päevi ja nädalaid, mis suunavad vähemalt teatud ajaks tähelepanu sisekonfliktidele. Kahtlemata jälgib administratsioon erilise tähelepanuga rahvusvahelisi reaktsioone valimistele ja kuidas toimuvat kommenteeritakse.
Seotud artiklid
Prantsusmaa kammitsetud meelemuutus
18.–19. detsembril suurt tähelepanu pälvinud Euroopa Ülemkogu eel toimus Brüsselis päev varem veel üks rahvusvaheline kohtumine: valitsusjuhid EL-27 ja kuuest Lääne-Balkani riigist, kes, rohkem või vähem püüdlikult, taotlevad järgmisteks liikmesriikideks saamist – Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Montenegro, Põhja-Makedoonia ja Serbia.
Kuidas sõda Ukrainas muutis Eesti maailmas suureks ja siis jälle väikeseks
Eesti ühiskonnale saabus 2022. aasta 24. veebruar üllatuslikult – ja samas mitte. Kuigi märgid Venemaa ettevalmistustest Ukraina vastu peetava sõja laiendamiseks olid olnud laiale avalikkusele näha juba kuid (ning Eesti valitsusele, nende sõnul, teada juba pool aastat varem), tundus mõte, et Venemaa proovibki oma Ukraina-probleeme lahendada Kiievis režiimimuutuse korraldamisega, ikkagi absurdne.
Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta
Uuest USA riiklikust julgeolekustrateegiast loeb, et Washingtoni hoiak Euroopa suhtes on oluliselt teistsugune. Ehkki Atlandi-üleste sidemete tähtsus leiab taas kinnitust, seatakse Venemaa uude valgusse, Euroopast oodatakse iseseisvat toimetulekut veelgi varem ning Ukraina tulevikku käsitletakse keset USA eestvõttel toimuvat diplomaatilist tegevust. Rinderiikidele on asi selge: Atlandi-üleses suhtes on Euroopa sattunud etappi, kus loidust enam ei sallita: meie maailmajao turvalisus sõltub Ameerika asemel pigem siinsest suutlikkusest vastast heidutada, investeeringuid teha ning piirkondlikule stabiilsusele poliitilisi eeldusi luua.
USA uus julgeolekustrateegia: liitlane või välismõjutaja?
Üks märkimisväärseimaid punkte uues USA rahvusliku julgeoleku strateegias Euroopa ja Eesti jaoks on USA selge kavatsus hakata mõjutama Euroopa riikide sisepoliitikat, õõnestamaks nende koostööd Euroopa Liidu tasandil ja muutmaks Euroopa riikide poliitilist kurssi.
Mattei plaan: kuidas Itaalia muudab oma geograafilise positsiooni mõjuvõimuks
Mattei plaan on Itaalia-Aafrika koostööprogramm, mille eesmärk on muuta energiainfrastruktuuri projektid Itaalia välispoliitika mõjuvahendiks. Programmi teostatavus sõltub eeskätt neljast riigist: Tuneesiast, Alžeeriast, Liibüast ning Egiptusest. Põhja-Aafrikas toimuv konkurents (eelkõige Prantsusmaa ja Türgiga) ning partnerite sisemine stabiilsus võivad seejuures otseselt mõjutada elluviimise tempot ja kulusid. Aga kui plaan õnnestub, tugevdab see Itaalia rolli Vahemere energiakeskusena ning sillana Euroopa Liidu ja Aafrika vahel.
Venemaa tulevik: välised ja sisemised muutused on lahutamatult seotud
Venemaa opositsiooni liige Vladimir Kara-Murza ütles oma hiljutises avalduses, et „ainus, mis toob Ukrainale rahu ja julgeoleku, on poliitilised muutused Venemaal“. Mina olen vastupidisel seisukohal. Enim mõjutab Venemaa tulevikku Ukraina sõja tulemus.
Eesti pehme jõud – mõju või mulje?
Brand Finance’i 2025. aasta uuringu järgi on Eesti rahvusvahelises pehme jõu pingereas 65. kohal, kuid tuntuses alles 128. positsioonil. See tähendab, et meid hinnatakse kõrgelt nende seas, kes Eestit juba tunnevad, kuid suur osa maailmast ei tea meist endiselt midagi. See lõhe maine ja nähtavuse vahel on väikeriikide pehme jõu tuumküsimus: kas me tegelikult mõjutame maailma või lihtsalt usume, et teeme seda?
Põhja-Küpros seisab ristteel: isolatsioon või ühinemiskõnelused
Põhja-Küprose Türgi vabariik on rahvusvahelise tunnustuseta riik, mida tunnustab vaid Türgi vabariik. Ometi on see de facto eksisteeriv riik, millel oma territoorium ja juhtorganid. 19. oktoobril, mil Eestis valitakse kohalikke omavalitsusi, langetavad põhjaküproslased otsuse oma tulevase presidendi isikus. Eelseisvad valimised on otsustuskohaks: kas Põhja-Küpros liigub edasi kahe eraldiseisva riigi teed või püütakse saavutada kokkulepet Küprose vabariigiga föderatsiooni loomiseks, mis annab põhjale autonoomia.
Igor Gretski: Miks ENPA uus Venemaa platvorm võib tagasilöögi anda?
1. oktoobril 2025 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) vastu resolutsiooni, millega luuakse dialoogiplatvorm Venemaa demokraatlike jõududega. Algatuse eesmärk on luua raamistik ühist huvi pakkuvate küsimuste arutamiseks. Otsus on tekitanud mõningast poleemikat, mis näib edaspidi tõenäoselt ägenevat.
Moldova ristteel: karu värava taga ja läänekaare tuul
Valimised on igas demokraatlikus riigis alati pöördeline hetk, kodanike lõplik seisukohavõtt oma maa tuleviku kujundamisel. Kuid Moldova jaoks ulatuvad panused sisepoliitikast palju kaugemale. Need parlamendivalimised mitte ainult ei määra, kes hakkab juhtima, vaid sedagi, kas riik triivib Brüsselile lähemale või takerdub Moskva orbiidile. Seega ei lähe Moldova vastu lihtsalt järjekordsetele valimistele, vaid ees seisab põhimõtteline valik: nende koht maailmas. Kas neid kannavad edasi Euroopa tuuled või hoiab Vene karu vari tagasi?
Euroopa vajab paremat tuumaheidutust, tegutsegu Valges Majas kes tahes
USA on oma tuumaheidutust teiste NATO riikidega peaaegu 80 aastat jaganud. Nüüd, kui president Donald Trump on Valges Majas tagasi, esineb Euroopa poliitikuil ja tippametnikel USA tuumavihmavarju usaldusväärsuses kahtlusi. Lisaks taasrelvastumisele tavajõudude vallas oleks eurooplastest arukas oma tuumavõimsust tugevdada.
Kristi Raik: Anchorage sunnib Euroopat käiku vahetama
Trumpi ja Putini kohtumise järgne esmamulje oli mõningane kergendus, olgugi et varjutatud iiveldavalt sõbralikust kohtlemisest, mis sõjakurjategijale osaks sai. Vähemalt diile ei tehtud. Ent mida enam avalikkusesse jõuab infot kahe liidri vestluse sisu kohta, seda tumedamaks muutub Euroopa julgeoleku silmapiir.
Sama stsenaarium uuel laval: USA ja Venemaa diplomaatia Alaskal
Kiiruga välja kuulutatud tippkohtumine Vladimir Putini ja Donald Trumpi vahel, mis toimub sellel reedel, 15. augustil Alaskal, on väga ebaharilik. Tavaliselt planeeritakse selliseid kõrgetasemelisi kohtumisi mitu kuud ette. Mis peitub sellise kiirustamise taga? Milliseid eesmärke proovivad USA ja Venemaa saavutada? Ja milliseid tagajärgi võib kohtumine endaga kaasa tuua?
Süüria mitmed kriisid võivad olukorra tagasi algusesse viia
Möödunud aasta novembris ja detsembris toimus Süürias justkui ime – aastaid Idlibis ja selle ümbruses piirderõngas olnud Ahmed al-Sharaa juhitud Hay’at Tahrir al-Shami (HTS) sõjalised jõud asusid pealetungile. Esmalt langes Aleppo pärast paaripäevast lahingut, millele Bashar al-Assadi juhitud valitsus ja selle armee ei suutnud vastata millegagi peale Venemaa relvajõudude korraldatud õhulöökide. Al-Assadi armee taganes järgmisest linnast teisse ja rindejoonel tekkis justkui kombits, mis hakkas läbi Hama ja Homsi sirutama lõuna poole.
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.