Kriiside olemusest, korduvusest ja mõjudest

Kriisid on maailma saatnud selle loomisest peale. Kõige tuntumad on ehk looduskatastroofidele järgnenud sügavad kriisid. 50 miljonit aastat tagasi kukkus Yukatani poolsaarele asteroid, millest tekkinud ülivõimas plahvatus viis kogu maailma looduse ökoloogilisse kriisi. Tekkinud hiidlaine ja atmosfääri paiskunud tolm muutsid järsult maakera kliimat. Toimus jahenemine, sest päikesekiirgus ei jõudnud maapinnani endises ulatuses. Sellest paugust toibuti arvatavasti umbes 5 miljonit aastat. Dinosaurused surid välja ning avanes võimalus imetajate võidukäiguks, mis omakorda annab võimaluse käesolevat artiklit kirjutada.

Inimene ei ole harjunud mõtlema miljonite aastate mõõdus, sest eluiga jääb alla saja aasta. See on paraku mõõt, mis on inimlikult hoomatav. Üldistuseks jääb sellest aga väheseks ja seetõttu pole üleliigne meenutada, et viimasest jääajast on möödunud vaid 10 000 aastat. See oli aeg, mil Maa põhjapoolkeral algas kliima katastroofiline soojenemine. Juba 4000 aastat hiljem oli Eestis kliima 2–3 kraadi soojem kui praegu. Seejärel algas jahenemine. Mõistagi oli see soojenemine inimkonna mõne osa jaoks üsna vastik üllatus. Meie kandi muutis see elamiskõlbulikuks, kuid praeguse Sahara kõrbeala elanike jaoks tähendas see loomadest kubiseva savanni asendumist kõrbega. Vaevalt nad seda küll üldse märkasid, sest keskmine eluiga oli üsna lühike ja sellega võrreldes olid muutused erakordselt aeglased. Kõrbestumisel liikusid inimesed lihtsalt loomakarjade kannul, kes omakorda sõltusid toidulauast troopilistes rohtlates.

Veel hiljuti jagati loomad, linnud ja taimed kasulikeks ja kahjulikeks. Hinnangu aluseks oli nende kasulikkus-kahjulikkus inimese (majandus)tegevusele

Vaatamata ülaltoodud harmoonilisele kriisikirjeldusele ei pruukinud kõik üleminekukriisid kulgeda sugugi nii leebelt. Mammutite hävi(ta)mise järel arvatakse, et kolmveerand neist elatuvatest hõimudest suri nälja tõttu välja.

Ajalugu vaikib sellest, kui kriitilises olukorras oli inimkond aguaegadel, kui jahipidamise ajastu hakkas lõppema. Ilmselt arenesid jahipidamisvõtted sedavõrd, et suurtest lihaloomadest tuli puudus. Me ei tea, mida pidi inimkond enne üle elama, kui jahiloomade halastamatu küttimise asemel hakati endale koduloomi kasvatama. Vibu, oda ja püünised asendusid karjakoerte, piitsa ja lihunikunoaga. Tööstusajastul on selleks kõrge tootlikkusega tapamaja, kuhu vagurad koduloomad aetakse hulgi. 

Suure rahvaste rändamise üheks põhjuseks peetakse samuti kliimamuutusi või lihtsalt kasutuses olnud karjamaade ülekarjatamist. Rohtu polnud enam karjadele piisavalt. Loomi ja inimesi oli liiga palju. Uute karjamaade otsingutel läksid inimesed ja karjad liikvele. Tulemuseks oli sõda, uute ühiskondade sünd ja vanade häving. Kriisid on saatnud inimkonda üleminekul põlluharimisele ja tööstusühiskonnale ning sellele järgnevale ajastule.  

Kõik sellised üleilmsed muutused on meid ümbritsevat maailma oluliselt raputanud, toonud kaasa hävingut, kuid avanud ka tee uuele. Paraku on see üsna üldine seaduspärasus, mis ajaloolise kogemuse seisukohalt ei tähenda midagi muud kui kriisiolukorras uue mõistmist ja vana hülgamist. Põhilised kriisiolukordades tehtavad vead seisnevad vana ja iganenu mõttetus kaitsmises.

Inimeste maailm ja kriisid

Üldlevinud maailmakäsitlus on eelkõige inimesekeskne. Paratamatult lähtutakse inimese kui liigi igapäevastest huvidest. Veel mõnikümmend aastat tagasi jagati loomad, linnud ja taimed kasulikeks ja kahjulikeks. Hinnangu aluseks oli nende kasulikkus-kahjulikkus inimese (majandus)tegevusele. Sama põhimõte laienes ka inimkonna erinevatele gruppidele. Paarsada aastat tagasi kütiti bušmaneid, hotentotte, USA indiaanlasi ja Austraalia aborigeene, kartmata mingit karistust. Veel sadakond aastat tagasi peeti Euroopas üht osa inimkonnast arenematuteks metslasteks (neegrid, mägilased…). Teise maailmasõja eelses USA seadusandluses eristati väärtuslikku ja vähemväärtuslikku immigratsiooni. Sisserännul eelistati anglosakse, skandinaavlasi ja teisi põhjapoolse Euroopa päritoluga inimesi. Eestlasi sealhulgas. Ebasoovitava immigratsiooni hulka loeti lõunaeurooplasi, juute, araablasi jne. Valdavast osast Aasiast ja Aafrikast oli sisseränne üldse keelatud. Sedalaadi sorteerimine ei ole inimkonna ajaloos loomulikult mingi erand. Aastatuhandeid kehtinud seisuslik ühiskond või kastisüsteem tegi kõik need kitsendused endastmõistetavaks. Paraku tipnes see 20. sajandil kahe tööstuslikult arenenud repressiivsüsteemi õitsenguga Euroopas. Kõigepealt loodi enamlik Venemaa (NSV Liit), kus inimeste jaotuse ja hävitamise aluseks oli klassikuuluvus. Seejärel sai tuult tiibadesse natsionaalsotsialistlik Saksamaa, kus sama asja aluseks oli rassikuuluvus.
Tähelepanuväärne on tõsiasi, et mõlemad totalitaarsed süsteemid lubasid edaspidiseks kriisidevaba ühiskonda. Tegemist oli suure unelma ja ahvatlusega, sest nii Venemaa kui ka Saksamaa sattusid pärast Esimest maailmasõda masendavasse laosesse. See on hea toitepinnas igasuguste utoopiate tekkeks ja uskumiseks. Kriisivaba arengu pidi tagama “tark ainupartei”. 

Inimene ei ole harjunud mõtlema miljonite aastate mõõdus, sest eluiga jääb alla saja aasta. Üldistuseks jääb sellest aga väheseks.

Praktilisel tasandil ei suutnud kumbki süsteem kriiside vältimiseks leida mingeid põhimõttelisi lahendusi, vaid nad püüdsid seda leevendada kõige algelisemate võtetega, nimelt täiendavate materiaalsete ressursside anastamisega ühiskonna “eesrindliku osa” teenistusse. NSV Liidus mindi eelkõige sisemise anastamise teed, sest riigi algaastatel puudus jõud ja võimalus naabrite ründamiseks. Natsionaalsotsialistlik Saksamaa võttis kohe avaliku kursi “eluruumi” laiendamisele. Kriisi leevendamiseks tuli ümberjagamiseks kontrolli alla saada naabrite ressursid. Ümberjaotatavad ressursid maailmas tuli suunata “aarjalaste” teenistusse. 

Taoline kriisi ületamine teiste arvel tõi kaasa ülemaailmse kriisi, mille lahendiks olid Teine maailmasõda ja selle järelmid. Põhiküsimuse lahendamine jäi (kuuma) sõjaga pooleli ning jätkus külmas sõjas. Teisiti see ei saanudki minna, sest totalitaarse Saksamaa purustamiseks Euroopa südames tuli kasutada NSV Liidu abi. Seega tuli lääneriikidel võit mõneks ajaks temaga pooleks jagada. Alternatiivina oleks Lääne demokraatial Saksamaa purustamise järel tulnud hingetõmbeta jätkata sõda NSV Liidu vastu. Selleks puudus jõud, huvi ja selge tahe – seda eelkõige eurooplastel, kelle kodumaad olid sõjast laostunud. 

Lõpuks pani selles vastasseisus end maksma Lääne demokraatia kui edukamalt toimiv ühiskondlik süsteem, mis toetub inimeste mõtte- ja tegevusvabadusele. Vabadus annab võimaluse vallanduda igaühe talendil ja oskustel, kui selleks on ühiskondlik nõudlus. Ent paratamatult tuleb tunnistada, et me elame siiamaani mingil määral Teise maailmasõja järelmite mõjutustes. See aeg hakkab siiski lõppema.

Piirkondlikud kriisid tänapäeval

Ka tänapäeva maailmas on ilmne, et mitmed riigid on oma arengus liikumas kriisi suunas. Näiteks Venemaal on suurem kriis tulekul juba mõne aasta pärast. Senini pole üle saadud nõukogudeaegsest pärandist majanduses ja poliitikas. Tänane elatumine loodusvaradest (gaas, nafta) ei saa kesta kaua. Selleks on Venemaal loodusvarasid liiga vähe ja rahvast liiga palju. Venemaa riigieelarve on väga suures sõltuvuses nafta ja gaasi ekspordilõivudest. Lähiaastatel kasvab kaupade sissevedu kolm korda kiiremini kui väljavedu, mistõttu head ajad saavad läbi. Suureks on kärisenud gaasipuudus, mis on ulatumas juba 70 miljardi kuupmeetrini. Kui Kesk-Aasia hakkab Venemaale gaasilisa müüma Euroopa hindadega, siis see tähendab praeguse majandusmudeli ammendumist. 

Kriis on tõenäoliselt ootamas ka Hiinat, ning selle kriisi olemuse mõistmiseks on vaja tunda NSV Liidu ja NLKP ajalugu. Hiina on kommunistlik riik. Hiina elukorralduse aluseks on marksism-leninism, mida on rikastatud Mao Zedongi ideedega, lisandatud Deng Xiaopingi teooria “Üks riik, kaks süsteemi”, väärindatud Jiang Zemini “kolme võimalusega”, mille tulemusel peaks sellel sajandil üles ehitatama “harmooniline sotsialism“. Nii selgitas seda tänane Hiina KP parteijuht Hu Jintao Hiina KP KK viimasel pleenumil. Paraku pole praegu Hiinas toimuv midagi muud kui Lenini-aegne nepp Nõukogude Venemaal. Selle vilju sai Venemaal maitsta umbes veerand elanikkonnast. Sama toimub ka tänapäeva Hiinas. Veerand elanikkonnast aga moodustab seal 300 miljonit inimest. See jätab väära mulje jõulisest kasvust ja jõukuse levikust. “Ühe miljardi Hiina” vireleb endiselt ebaefektiivse riigimajanduse küüsis. Nepiaeg ei saa kesta lõputult. NSV Liidus lõpetas selle ära Stalin. Igavikulise mõtlemisega hiinlased ei ole nii kärsitud ega kiirusta. Samas ei saa kahe süsteemi (kapitalistliku ja kommunistlik-sotsialistliku) kooseksisteerimine lõputult kesta. Lõpuks peab see lahenema ühe poole kasuks. See lahendus viib Hiina RV ühel päeval sügavasse kriisi, kus riigi püsimine tänasel kujul on küsitav. 

Venemaal kasvab lähiaastatel kaupade sissevedu kolm korda kiiremini kui väljavedu, mistõttu head ajad saavad läbi

Samas on aga tõenäoline, et Kosovo eraldumisega Serbiast hakkab lõpuks läbi saama peaaegu saja aasta pikkune Austria–Ungari Balkani kriis. Serblased on viimased kolmkümmend aastat näinud vaid näguripäevi. Möödunud sajandi 1970. aastatel oli jugoslaavlane olla “uhke ja hää”. Jugoslaavlased olid osa Euroopast. Elatustase oli kõrgem kõigist kommunistlikest maadest. Riigi president Josip Broz Tito oli maailmas mõjukas mees ja Moskvast sõltumatu.

Tänaseks on see kõik serblaste jaoks põrmu varisenud. Ilmselgelt ei saanud serblased iseseisvalt hakkama Slobodan Miloševici poliitilise pärandiga. Pärast kõike seda, mida Serbia on Kosovos korda saatnud, ei saa nad vähemalt sada aastat ühises riigis elada. ÜRO ja EL aitasid Serbial vabaneda sotsiaal-poliitilistest probleemidest Kosovos. Majanduslaos, rahvusvaheline kuritegevus, etniline vastasseis – kõigi nende hädade lahendamine käib Serbiale lihtsalt üle jõu. Kogu see problemaatika lokaliseeriti eraldi riigi moodustamisega ja kosovarid peavad suuresti ise oma asjadega hakkama saama. Serbia sekkumine, sõltumata sellest, kas tegu on õige või vale asjaga, tooks paratamatult kaasa rahvuslikust vastasseisust tingitud ummiku ja vägivalla. Selle koormaga poleks Serbial niipea tagasiteed Euroopasse. Kuigi täna valitsevad Serbias kõige toimunu suhtes veel küllalt kibedad tunded, siis kolmekümne aasta pärast on serblased ilmselt üsna rahul asjade praeguse käiguga, mis on vabastanud nad impeeriumi taagast ja avanud tee Euroopasse.

Kondratjevi laine

Nõukogude Vene uurija Nikolai Kondratjev lõi möödunud sajandi 20. aastail teooria nii-öelda pikast konjunktuuritsüklist (lainest). Selle kestus on 40–60 aastat, põhjuseks peetakse sama pikkusega uuendustsüklit. Viimase tsükli lõpp oli 1970. aasta kandis ja lähema 10 aasta sees peaks seega tulema uus tsükli lõpp. Sellega kaasneb paratamatult murrang maailma majanduses ja murranguga kaasnev kriis. Peale selle eristas Kondratjev veel keskpikka tsüklit (20–25aastat), mida on seostatud investeeringute tasuvusajaga, ning lühiajalist, turu kõikumist kajastavat tsüklit (3–5 aastat). 

Kõige rohkem oleme kokku puutunud just viimasega. Kriisid olid 1971., 1973., 1979., 1982., 1987., 1993., 2001., 2003. ja 2007. aastal. Nende kriisidega saadakse üsna hästi hakkama. Nad korduvad suhteliselt kindlate ajavahemike järel ning tõrjemeetmed on samuti üsna hästi teada. Olukord läheb keerulisemaks siis, kui lühiajaline tsükkel langeb kokku keskpika või koguni pika tsükli lõpuga. Häda seisneb selles, et üleminekuaeg uude tsüklisse venib pikemaks. Seega ka kriis. Mida pikem on tsükkel, seda pikem on üleminekuaeg. Pealegi ei ole kriisi ületamise vahendid pika, keskpika ning lühiajalise tsükli lõpus ühed ja samad. Kopsupõletikku ei ravita köharohuga vaatamata sellele, et kopsupõletikuga kaasneb köha. Kõige keerulisem ja kobavam on alati olnud pika tsükli vahetumine. Tsükkel on sedavõrd pikk, et otsustajatel tuleb seda ette vaid üks kord elus. Seega puudub eliidil lahenduse leidmiseks eelnev praktiline kogemus.

Tänapäeval on nafta hind energeetikas pöörde toimumiseks veel liiga odav.

Mõistagi oleks kõigile huvitav praegu algava uue uue ajastu iseloom. Paljud märgid näitavad, et tegemist on naftajärgse ajastuga energeetikas. Nafta on siin muidugi tinglik nimetus, sest asi puudutab kõiki fossiilseid kütuseid, mille odav kättesaadavus on viimased 100–150 aastat maailma majandust ülal hoidnud. Tänapäeval on nafta hind energeetikas pöörde toimumiseks veel liiga odav. Endiselt toodetakse eurooplaste jaoks paljusid tarbekaupu (rõivaid, raamatuid, elektroonikat) Hiinas ning teistes Ida- ja Kagu-Aasia maades. Seejärel veetakse nad seitsme mäe ja mere tagant Euroopasse ja Ameerikasse. Kuni see kõik veel ära tasub, ei vähene nafta kasutamine. Siiski on paljud naftavarud ammendumas ning uute kasutuselevõtt kallineb. Paratamatult toob see kaasa n-ö “kalli energia” ajastu. See peaks avama tee ka uutele energia tootmise ja ülekande tehnoloogiatele. Tänapäeval pole nende rakendamine võimalik olemasolevate energiaallikate odavuse tõttu. Naftahinna tõus muudaks uued tehnoloogiad tasuvateks ning laialdasem kasutus viiks ajapikku alla ka nende hinna.

Mõistagi ei piirdu selline pööre ainitiselt energeetikaga, vaid puudutab paljusid teisi eluvaldkondi. Tõenäoliselt elavad suuri muutusi üle sõidukite jõuallikad. Samas võib juba eeloleval murranguajastul taastuda individuaalsete tarbekaupade tootmine. Sadakond aastat tagasi käisime jalatsites ja rõivastes, mis olid ainitiselt meie jaoks tehtud. Rõivad valmistati kodus või rätsepa juures. Kingsepa juures olid igal korralikul inimesel oma jalgade liistud. Nüüdseks on üle mindud odavamale vabrikutoodangule. Enamik meist sobitab end standardiseeritud kaupa, proovides eelnevalt selga ja jalga kümneid tooteid. Seejärel kanname mõned päevad jalatseid sisse. Tänapäeva info- ja robotitehnoloogia võimaldaks juba praegu kujundada ja õmmelda ainitiselt meile sobivaid kehakatteid. Takistuseks on kõrge hind. Selle põhjuseks omakorda on eelkõige Hiina ja India odav vabrikutoodang. Seni on robotite kasutuselevõtt võimendanud peamiselt massilist vabrikutootmist; energia ja transpordi edasine kallinemine peaks tootmise ja teenindamise taas ühildama ning tooma roboti laialdaselt individuaaltellimuste täitmisse. Seega tootma hakatakse taas rohkem seal, kus on tarbija. Mingil viisil võib see tähendada turgude mõningast sulgumist maailmas, kuid see ei pruugi olla vastunäidustus arengule ning võib soodustada pigem tehnilist progressi. Praegune turgude avatus on seda juba mõneti pärssima hakanud. Kas see sünnib lähiaegadel või järgmise tsükli lõpus 70 aasta pärast, seda näitab aeg.