juuni 25, 2018

Kremli sõnum Jerevanile: vahetage võimu, kui jääte meie vasalliks edasi

DW.COM
Vadim Muhhanov
Vadim Muhhanov

Armeenial pole muid tõsiseltvõetavaid välispoliitilisi partnereid kui Venemaa.

Kremlile oli Armeenia kevadise võimupöörde ajal kõige olulisem välispoliitilise koostöö säilimine, mis seletab ka Venemaa vaoshoitud ametlikku reaktsiooni, ütles intervjuus Diplomaatiale Vadim Muhhanov, Venemaa välisministeeriumile alluva Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi (MGIMO) Kaukaasia uuringute keskuse vanemteadur.

Kuidas te hindate Venemaa reaktsiooni sündmustele Armeenias, kus sajad tuhanded aprillis Jerevani tänavaile tulnud protestijad suutsid rahulikult saavutada ebapopulaarse endise presidendi Serž Sargsjani lahkumise peaministrikohalt?

Venemaa ametlik reaktsioon oli selgelt vaoshoitud ja sugugi mitte terav.  Selge seisukoht on siiani, et Armeenias praegu toimuvad protsessid on Armeenia siseasi. See reaktsioon ei saanudki teistsugune olla. . (Juuni algul kinnitas Armeenia uus välisminister, MGIMO lõpetanud Zograb Mnatsakanjan visiidi ajal Moskvasse, et võimuvahetus Armeenias oli „sügavalt sisepoliitiline protsess, millel pole mitte mingit geopoliitilist värvingut“-JP.)

Miks poleks saanud? Miks vaoshoitud reaktsioon on teie meelest nii loomulik? See on ju märgiline, kui isegi Venemaale nii sõbralikus riigis nagu Armeenia vahetub riigi juht ilma mingi kooskõlastuseta Moskvaga, kes on ometi Armeenia peamine välispoliitiline ja majanduslik garant.

Sest need protsessid Armeenias, mis pole veel sugugi lõppenud ja on eelkõige suunatud sisepoliitikale, ei muuda kuidagi meie kahepoolsete suhete aktuaalset agendat. Kuidas Moskva saakski sellises olukorras teistmoodi reageerida, kui kahepoolsed suhted ei muutu kuidagi? Armeenia uus peaminister Nikol Pašinjan kinnitas seda ametlikult. (Enne peaministriks saamist oli Pašinjan üsna kriitiline Venemaa ühe peamise algatuse suhtes endise NSV Liidu alal – Euraasia majandusliidu suhtes, kuid peale peaministri volituste saamist ja valitsuse moodustamist teatas ta, et mingeid „järske liigutusi“ Armeenia selles ühenduses tegema ei hakka-JP.)

Kreml ja Vene välisministeerium on ju korduvalt eri naaberriikides toimunud sündmuste järel kinnitanud, et neile on vastuvõetamatu, kui seaduslikult valitud võim muutub tänavale kogunenud protestijate nõudmiste tagajärjel. See on Kremli nii sise- kui ka välispoliitiline postulaat: võimu ei saa, ei tohi niimoodi vahetada. Nüüd Armeenias see nõnda ju sündis ja Kremli toon on hoopis teine kui Ukraina või Gruusia puhul.

Armeenia on Venemaa strateegiline partner. Muidugi on sellisel puhul reaktsioon teistsugune. Erinevus on ka selles, et kahepoolsed suhted ei muutu kuidagi. Mis võib veel Moskvat sellises olukorras mitte rahuldada? Venemaa ja Armeenia vahel on sõlmitud kümneid ja kümneid kahepoolseid leppeid, mida edukalt ellu viiakse. Paar aastat tagasi nõustus Armeenia pikendama Vene relvajõudude baasi  paiknemise lepingut. Pašinjan juba tegi avalduse, et seda lepingut ümber vaatama ei hakata.

Ühesõnaga, Kremlile on kõige tähtsam, et Armeenia oleks endiselt selgelt Venemaale orienteeritud, aga kes seal parasjagu võimul on, pole nii tähtis?

Praegusel juhul olid täidetud ka kõik formaalsed võimu ülemineku tingimused. Peaministri valis aasta tagasi seaduslikult valitud parlament. Mitte küll esimesel katsel, aga siiski täiesti seaduslikul teel. Olete ju nõus, et uut Armeenia võimu ei saa kuidagi mittelegitiimseks pidada.

Jah, peaminister on partei poolt, mis on parlamendis selges vähemuses, aga see polegi praegu oluline, sest enamik parlamendiliikmetest hääletas Pašinjani määramise poolt. Venemaa võimudel jäi üle teda ainult sel puhul tervitada. Pašinjani kõik avaldused kahepoolsete suhete kohta olid ja on seni meile lojaalsed. Ka esimese visiidi tegi Pašinjan Venemaa presidendi Vladimir Putini juurde. Kõik see näitab, et mingeid järske muutusi Armeenia välispoliitikas ta tegema ei hakka.

See on muidugi ka Armeenia enda huvides, sest nende ees seisavad ikkagi väga suured välispoliitilised väljakutsed. Need puudutavad eelkõige Karabahhi küsimust ning Vene relvastuse tarneid Armeeniasse.  (Venemaa on sisuliselt ainus riik, mis toetab Armeeniat konfliktis Aserbaidžaaniga Mägi-Karabahhi küsimuses. Samuti on Venemaa peamine relvastuse tarnija Armeeniale ning suurim majanduspartner. Venemaa riiklikud firmad – Venemaa Raudteed, Gazprom, Rosneft, Rosatom – on suurimad välisinvestorid Armeenia majandusse. Sellisele pealtnäha suurele sõprusele vaatamata on Venemaa järjekindlalt keeldunud kustutamast Armeenia mitmemiljardilist võlga, mille katteks on Armeenia järjest andnud Venemaa kontrolli alla mitmeid strateegilisi ettevõtteid.  Võimupöörde ajal aprillis tekitas üsna suurt skandaali Rosnefti pressisekretäri Mihhail Leontjevi avaldus, et „Armeenia on ajalooliselt, poliitiliselt, füüsiliselt ja materiaalselt Venemaale koormaks“ ning seetõttu kui „armeenlased tahaksid maha hüpata“, siis see oleks „Venemaale kergenduseks“. Pärast saatis küll Leontjev uuele peaministrile Pašinjanile vabanduskirja-JP.)

Armeenia uus peaminister Nikol Pašinjan kohtumas juunis Vene presidendi Vladimir Putiniga. TASS/Scanpix

Kas teie meelest on siis Venemaa seisukohalt võimuvahetuse võrdlemine Ukrainas ja Armeenias ebakorrektne?

Muidugi, sest võimuvahetus Armeenias ja Ukrainas toimus tõsiselt erinevalt. Pealegi erineb Jerevani ja Moskva koostöö oluliselt sellest, milline see oli Kiievi ja Moskva vahel. Täiesti erinevad asjad. Armeenia poliitiline eliit läheb täiesti teist teed mööda kui Ukraina või isegi Gruusia oma. Gruusias toob võimuvahetus reeglina kaasa ka järsu kursimuutuse. Meenutagem algul Mihheil Saakašvili võimuletulekut ja seejärel Bidžina Ivanišvili võimuletulekut: prioriteedid muutusid. Armeenias seda ei juhtu, sest seal saavad kõik jõud aru, et riigi ees seisavad väga teravad välispoliitilised väljakutsed, mida Armeenia üksinda seni lahendada ei suuda. Armeenias saavad kõik aru, et peale Venemaa neil lihtsalt pole ühtegi teist strateegilist partnerit. Kui te vaatate kaardile, siis näete, et kahelt poolt on nende piir kinni. Armeenia uus võim ei tulnud lavale mitte Vene-vastase retoorikaga, vaid sisepoliitiliste küsimuste protestimeeleolude abil.

Armeenia protestide alguses esitas Vene televisioon uudistes seda siiski küllaltki negatiivses valguses. Väljaastumisi püüti igati näidata marginaalide ettevõtmisena ja ka Pašinjani ei näidatud just mitte kõige positiivsemas valguses. Aga  mõne aja pärast pilt muutus ja protestijaid esitati neutraalselt ja siis juba kui õige asja eest väljasolijaid. Kuidas seda seletada? Kas mingi hetk anti Kremlist käsk suhtumist muuta?

Seda ma ei oska kommenteerida. Seda peate oma kolleegidelt küsima. Ma vaatan Vene televisiooni väga harva. (Hiljuti avaldas huvitava küsitluse Venemaa elanike suhtumisest Armeenia võimupöörde kohta tuntud uuringufirma Levada-keskus, mis võrdles venemaalaste suhtumist ja teadlikkust aprillikuiste Jerevani sündmuste ning 5. mail üle Venemaa toimunud Aleksei Navalnõi juhitud Putini-vastase protestiaktsiooni „Ta pole meile tsaar“ suhtes. Tuli välja, et venemaalased olid Armeenia sündmustest kuulnud oluliselt rohkem kui Navalnõi miitingutest, mida Venemaa teleuudised ei kajastanud. Armeenia võimuvahetusest oli teadlik 51 protsenti vastanutest, aga Navalnõi aktsioonist 39 protsenti. Seejuures aga suhtusid teadjatest Navalnõi aktsiooni sümpaatiaga 29 protsenti, ent Armeenia sündmustesse vaid 24 protsenti. – JP)

Miks teie meelest Serž Sargsjanil ei õnnestunud ikkagi võimu säilitada?

See oli puhas protestimeeleolu. Armeenias juhtunu ei ole mingi pretsedent. Gruusias toimus samasugune asi viis aastat tagasi. Ka seal muudeti tõsiselt põhiseadust ning paljud eksperdid arvasid, et need muutused teenivad Saakašvili huve, kes kolib sujuvalt presidenditoolilt üle peaministritoolile. Nagu me kõik hästi mäletame, kaotas Saakašvili partei parlamendivalimised ning aasta pärast ka presidendivalimised. Seal oli samuti nii, et Saakašvili kaotas valimised mitte selle tõttu, et grusiinid armastaksid palavalt Ivanišvilit, vaid see oli protestihääletamine. Inimesed väsisid lihtsalt kümne aastaga tema võimust ära. Armeenia sündmused sobituvad samasugusesse mustrisse väga hästi, kuigi erinevus on muidugi selles, et võimuvahetus ei toimunud parlamendivalimiste ajal. Konkreetseks tõukeks oli Sargsjani otsus istuda presidenditoolilt peaministritoolile. Resultaat oli sama ning samuti seaduslikkuse raamides.

Armeenia on Kaukaasia riik, kus inimesed on üldiselt kuumaverelised. Millega seletada, et võimuvahetus, mis ei toimunud valimiste kaudu, vaid ikkagi väiksemat sorti revolutsiooni käigus, tuli täiesti veretult?

Selle põhjus on väga tugev välispoliitiline surve Armeeniale. Suurem osa Armeenia ühiskonnast saab suurepäraselt aru, et tõsiste rahutuste ja võimuvõitluse korral ei laseks naaber Aserbaidžaan neil rahulikult eksisteerida. Seda meenutas kas või verine kevad 2016. aastal Karabahhis. Armeenia poliitilise elu jaoks on see väga tõsine foon. ((Seejuures ei ole Armeenia siiani tunnustanud Mägi-Karabahhi iseseisvust, kuigi faktiliselt on nad ainsad, kes tagavad nende julgeolekut. Armeenia ei ole iseseisvate riikidena tunnustanud ka Kosovot, Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat-JP.)

Kas võib siis arvata, et Kreml on väga huvitatud, et Pašinjan oleks peaministrina edukas ja suudaks Armeeniat sisepoliitiliselt reformida?

Venemaale on kõige tähtsam stabiilsus Armeenias. See sõltub aga ka sellest, kui palju rahvas toetab, kui populaarne liider on Pašinjan. Kui ta suudab rahva praegust toetust õigesti ära kasutada, siis Venemaale on see ainult kasuks ning loob eeldused veelgi sügavamaks Armeenia-Venemaa koostööks.

Kui lähedale on Armeenia jõudnud failed state seisundile?

Sellised probleemid nagu nõrk majandus ja madal elatustase on iseloomulikud enamikule endistest NSV Liidu vabariikidest. Armeenia on lisaks kogu Nõukogude-järgse aja olnud väga teravas konfliktis oma naabriga. Ja see konflikt on selgelt viimastel aastatel lahti külmutatud. Minu meelest, kui üldiselt vaadata, siis majanduslik olukord Armeenias, tavalisi inimese elatustase ei erine väga naabrite Gruusia ja Aserbaidžaani omast. Aserbaidžaanil on jah bränd et nad on naftariik, aga seejuures elab seal enamik inimesi sama vaeselt nagu Armeenias. Jah, Armeeniast sõidavad väga paljud inimesed mujale paremat elu otsima – kümned tuhanded aastas –, aga ega Gruusiast eriti vähem ei sõideta.