Kremli-meelsed meediaagendid: Ukraina julgeoleku ja sõnavabaduse vahel

Jagotõn ja teised skandaalid

27. veebruaril 2016 lõid Ukraina meediaruumi pahviks libauudised Jagotõni põgenikekeskuse kohta. Väidetavalt olevat EL sundinud Ukrainat vastu võtma 250 Süüria põgenikku ja paigutama nad äsja rajatud uutesse hoonetesse Kiievi lähedal asuvas Jagotõni väikelinnas. Kohalikud elanikud kõnelesid kaamera ees, et nad on selle vastu ja pelgavad, et Süüria „bandiidid” ja „nomaadid” toovad endaga kaasa kuritegevuse kasvu ja haigused. Samuti rõhutasid nad, et Euroopa peab ise oma probleemidega toime tulema, sest Ukrainal on niigi palju riigisiseseid põgenikke, kes samuti vajavad elupaika.¹

Kiiresti selgus, et hüsteeria on täiesti kunstlik. Võimud võtavad vastu kõiki põgenikke sõltumata rahvusest ja kodakondsusest ning EL oli projekti rahastanud juba ammu enne Süüria kriisi … Ukraina ajakirjanduse eneseregulatsiooniorganina tegutsev Iseseisev Meedianõukogu leidis hiljem, et uudised olid äärmiselt manipulatiivsed, üdini võõraviha täis ning isegi puhtformaalselt kokku klopsitud vähimagi ajakirjandusliku professionaalsuseta.²

Kuid mõningad viimase aja sündmused Ukrainas tõendavad, et see on ainult jäämäe tipp. Ohtu võib kujutada ka kohalik ajakirjandus ning meil pole kaugeltki selgust, kuidas sellise ohuga võidelda.

Kuid libauudiste võtmeseisukohad – Euroopa manipuleerib Ukrainaga, Euroopa on kriisis ja Ukraina ei võida sellega lõimumisest midagi, Ukraina võimud ei hooli omaenda sisepõgenikest – olid jõuliselt samasugused, nagu neid esitab Venemaa propaganda. Pealegi äratas kahtlust, et Jagotõni kampaania algatasid kaks telekanalit, 112 Ukraine ja Inter, mis mõlemad on üsna mõjukad ja kuuluvad Kremli-meelsetele äriringkondadele. See andis mõnelegi asjatundjale põhjust arvata, et Kreml püüdis põgenikekaarti välja käies destabiliseerida olukorda Ukrainas, kasutades selleks ära endaga kaudsemalt seotud meediaväljaandeid.

Peagi puhkes uus skandaal. Sedakorda oli see seotud populaarse telekanaliga Ukraina, mis kuulub veel ühele Venemaa-meelsele oligarhile, Rinat Ahmetovile. See kanal valmistas ja laskis eetrisse telesarja, mille üks episood kõneles Donbassi sündmustest.³ Selles kõneldi okupeeritud alade inimestest ja nõndanimetatud Luganski rahvavabariigi võitlejatest, kes kõik tõid kuuldavale tüüpilisi Ukraina-vastaseid loosungeid (Ukraina natsidest, „Kiievi oligarhide alustatud sõjast” jne). Üks filmi peategelastest oli just selline ja ta oli esitatud väga positiivses võtmes, samal ajal kui peamist Ukraina-meelset tegelaskuju näidati suhteliselt negatiivsena. See episood tekitas tõsist kriitikat. Iseseisev Meedianõukogu leidis siiski, et seadusi ei ole selle juures rikutud.⁴

Kõige selle järel ei olnud enam imeks panna, et osa ajakirjandust asus mai algul, mil Ukrainas tähistati järjekordset fašismi üle saavutatud võidu aastapäeva, üsna kahtlastele seisukohtadele. Kõik Kremli agendid on tavapäraselt tuletanud sel ajal kõigile meelde Ukrainas möllavat „fašismi” ja samal ajal toonitanud koos Venemaa peavoolumeediaga „suure võidu” pühadust. Sel aastal käivitas Kreml nii Venemaal kui ka paljudes muu maailma linnades aktsiooni nimetusega „Surematu polk”⁵: see oli muidu traditsiooniline veteranide marss, aga juba uue brändiga. Neid marsse peeti ka Ukrainas ning avalikkus suhtus neisse üsna mitmeti eelkõige Venemaa äärmiselt selge enesenäitamise tõttu, mida kiputi pidama lausa provokatsiooniliseks. Mõnes ajakirjandusväljaandes olid marsid aga päeva põhiteema, millest anti põhjalik, lausa minutite kaupa ülevaade, mis kergitas selle Kremli projekti tuntust avalikkuse seas.⁶

Uinuv oht?

Õigupoolest ei peaks Ukrainas kedagi üllatama, et Venemaa kasutab ka Ukraina ajakirjandust oma propaganda huvides. Ukrainlased mäletavad veel 2004. aastal Janukovõtši meeskonna valmistatud videoid lõhestatud Ukrainast, mida võib pidada Kremli pikaajalise Ukraina jagamise strateegia alguspunktiks. Nad mäletavad, et väärikuse revolutsiooni päevil moonutasid just riiklikud telekanalid ja ajakirjandusväljaanded tegelikkust ja andsid miljonitele inimestele valeteavet Maidani kohta.

2014. aasta kevadel ja suvel süüdistati mõningaid telekanaleid ja trükiväljaandeid sündmuste Venemaa-meelses kajastamises. Nii avaldas näiteks ajaleht Komsomolskaja Pravda v Ukraine intervjuusid Vene ohvitseri Igor „Strelkovi” ehk Girkiniga, kes juhtis Donbassi Venemaa-meelseid jõude.⁷ 2014. aasta juunini välja nimetas telekanal 112 Ukraina nende jõudude liikmeid samamoodi rahvaväelasteks (ополчення), nagu seda tegi ja teeb üksmeelselt Venemaa meedia.⁸ Kõige silmatorkavam oli aga päevalehe Vesti juhtum, mida levitati tasuta suuremates linnades, mille omanike ring ja rahaallikad olid segased ning mille veergudelt paisati välja Ukraina- ja Euroopa-vastaseid sõnumeid.⁹ Need ja veel mitmed ajakirjandusväljaanded olid kas Venemaa väljaannete Ukraina harud (näiteks Komsomolskaja Pravda), seotud Venemaa-meelsete äriringkondadega (näiteks 112 Ukraina) või Venemaalt rahastatud (ilmselgelt Vesti). Nende sisu ei olnud nii agressiivne kui Venemaa väljaannetel, aga sõnum oli samasugune: Kiiev on süüdi sõjas, Ukrainas valitsevad agressiivsed natsionalistid, kodusõda Donbassis, vaikimine Venemaa sõjaväelaste sekkumisest jne.

2015. aasta juuniks oli näiteks Venemaa teleuudiseid jälgivate elanike osakaal langenud 22,7 protsendi pealt 12 protsendi peale.

Kõik need ajakirjandusväljaanded on seniajani alles ja etendavad Ukraina inforuumis olulist osa. Nende hulgas leiab esiviisikusse kuuluvaid telekanaleid (Inter ja Ukraina), aga ka populaarsemaid trükimeedia väljaandeid. Juriidilises mõttes on tegu Ukraina väljaannetega, mis alluvad riigi seadustele ning kasutavad isegi patriootlikku retoorikat, mida Ukrainas laialdaselt tunnustatakse. Siiski on nad Venemaa mõjule väga vastuvõtlikud ja jääb mulje, et tegu on viitsütikuga miinidega, mis on asetatud Ukraina hapra stabiilsuse rajatise alla. Samal ajal on väga usutav, et Kreml kasutab neid Ukrainas korraldatavates psühholoogilistes operatsioonides, ainult pole teada, millal need algavad.

Demokraatliku lahenduse otsingul

Niisugustes oludes seisab Ukraina raske valiku ees, kus ühel pool seisavad julgeolekunõuded, teisel pool aga ühiskondlik nõudmine tõelise demokraatia ja sõnavabaduse järele. Kuna üle 6000 inimese on saanud surma Venemaa tekitatud ajupesu tõttu, on valitsus rakendanud rangeid meetmeid kodanike kaitsmiseks hukatusliku desinformatsiooni eest. Ukrainast sai esimene riik, mis keelas oma territooriumil Venemaa telekanalite edastamise. Uusimate Venemaa filmide näitamine Ukraina kinodes ja televisioonis on samuti keelatud. Seda on tehtud kooskõlas riiklike ja rahvusvaheliste seadustega ning Ukraina kodanike vaikiva nõusoleku, Euroopa partnerite mõistmise ja Venemaa agressiivse kriitika tingimustes. Need meetmed on piiranud Kremli peamiste propagandakanalite jõudmist Ukraina kodanike ette ning sel on olnud ka teatavaid tulemusi: 2015. aasta juuniks oli näiteks Venemaa teleuudiseid jälgivate elanike osakaal langenud 22,7 protsendi pealt 12 protsendi peale.¹⁰

Kuid valitsusel ei ole aimugi, mida hakata peale kodumaise ajakirjandusega, mis (otseselt või manipuleerides) vahendab ja edendab Venemaa-meelset propagandat. Selle tegevuse piiramine tekitaks väga ohtliku pretsedendi, mida saaks kasutada sõnavabaduse üldisemaks kärpimiseks. 2015. aastal avaldasid Ukraina eksperdid protesti infojulgeoleku strateegia mustandi vastu, mis (nii OSCE hinnangul¹¹ kui ka mõttekoja Detector Media analüüsi¹² põhjal) seadis ohtu demokraatlikud vabadused. Niisiis vähemalt kodanikuühiskond ja meediakogukond ei soovi kindlasti demokraatiavastaste meetmete rakendamist – isegi mitte julgeoleku huvides.

Ukraina püüab seetõttu seniajani astuda Venemaa propagandale vastu (ja tegelda Venemaa arvatavate agentidega) demokraatlike abinõude varal. Ainult aeg saab näidata, kas see on tõepoolest lõpuni võimalik.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.