juuli 31, 2008

Kremli kontrolli all

Viimastel aastatel aset leidnud Vene toorainetööstuse taasriigistamist on hinnatud suurimaks natsionaliseerimiseks pärast Oktoobrirevolutsiooni. Kremli vastsest omandist annab ülevaate George Å habad.

Viimastel aastatel aset leidnud Vene toorainetööstuse taasriigistamist on hinnatud suurimaks natsionaliseerimiseks pärast Oktoobrirevolutsiooni. Kremli vastsest omandist annab ülevaate George Å habad.


George Å habad

Kremli kontrolli all

Viimastel aastatel aset leidnud Vene toorainetööstuse taasriigistamist on hinnatud suurimaks natsionaliseerimiseks pärast Oktoobrirevolutsiooni. Kremli vastsest omandist annab ülevaate George Å habad.

“Oota nüüd selle mudeliga,” katkestas Vladimir Vladimirovitš nõunikku. “Vaata, kui me nimetame Venemaad tooraineripatsiks, siis see ei kõla kohe üldse nii, kui me nimetame teda Lääne toitvaks emaks. Ah, mis Lääne – kogu maailma. Saad aru?”
Andrei Nikolajevitš vaikis.
“Ja kogu maailm ripub selle rinna otsas,” jätkas Vladimir Vladimiroviš. “Emake Venemaa. Kogu maailma emake. Ah, see juba läheb, eks? Imemata jätta ei saa! Muidu sured nälga! Aga lapsed armastavad emmet! Kingivad lilli ja igasuguseid asju. Austavad. Sina tuled siin oma majandusliku mudeliga. Majanduslik mudel… Kellele seda sinu majanduslikku mudelit veel vaja on, kui meil on naftat, aga teistel pole?”
Paroodiasait
www.vladimir.vladimirovich.ru/
Majanduse intensiivse arengu pooldajad armastavad tuua näiteks, et USA ja Saudi Araabia sisemajanduse kogutoodangu vahe ühe inimese kohta on viimase 30 aastaga kasvanud viiekordseks sellele vaatamata, et maailma suurima naftaeksportööri kodanikud paistavad väga hästi elavat. On ilmne, et tänases maailmas loob kõrgtehnoloogia rohkem väärtust kui maavarade kaevandamine, isegi kui tegemist on nii populaarse maavaraga nagu nafta. Samas on viimaste aastate ebastabiilsus ja sellega kaasnenud hindade enneolematu kasv näidanud, et nafta- ja gaasivarudel istuvad riigid on suutelised veel teatud revanši saavutama.
Energiakandjate kõrgele hinnale tuginev Venemaa finantsedu on hakanud dikteerima oma prioriteete võimu hoidvatele rühmitustele. Nad ei ole suutnud kuidagi vastu seista ahvatlusele rajada riigi areng selle peamisele majanduslikule aktivale, nimelt hankivale tööstusele.
Kuid enne selle aktiva ärakasutamist on vaja see enda kätte saada, sest seni oli see eraisikute kätes. Just sellele koondaski Kreml möödunud aastal kogu oma tähelepanu.
Vägede kogumine
Riigi haarde tugevdamise alguseks nafta- ja gaasisektori üle võib pidada kurikuulsat “Jukose asja”, mille käigus riik müüs Jukosele omistatud maksuvõlgade katteks maha ettevõtte peamise aktiva Juganskneftegazi. Selle ostis 2004. aasta detsembris riiulifirma Baikalfinansgrup, mis maksis ekspertide hinnangul Juganskneftegazi eest umbes poole hinnast, mida see väärt oli. Seejärel andis ostja aga ettevõtte üle riigifirmale Rosneft.
Möödunud suvel kasvatas riik oma osa Venemaa gaasimonopolis Gazpromis ja võib seda nüüd kontrollida. Senise 35 protsendi asemel kuulub riigile praegu üle 50 protsendi. Selleks kulus veidi üle seitsme miljardi dollari. Pärast seda neelas Gazprom alla Venemaa ekstsentrilise miljonäri, Tšukotka kuberneri ning Inglise jalgpalliklubi Chelsea omaniku Roman Abramovitši firma Sibneft. See tehing, mille tulemusel läks riigi kontrolli alla maa üks suuremaid naftakompaniisid, sai teoks oktoobris ning sellele kulus umbes 13 miljardit dollarit, mille tasus riigi kontrollitav Gaz-prom. Selle kohta, miks riik otsustas osta just selle erafirma, samal ajal kui sellised suured naftaäri tegijad nagu TNK-BP, Surgutneftegaz ja Lukoil on Kremli huvisfäärist välja jäänud, liigub palju spekulatsioone. Mõne arvamuse kohaselt oli Sibnefti omandistruktuur üsna keeruline ja Abramovitš rohkem selle avalik nägu, mitte aga ettevõtte tegelik omanik. Teised, sisulised omanikud, pistsid tehingust saadud kasu taskusse ja jäid endiselt varju.
Nii on riik vaid viimase 13 kuuga kulutanud naftaäri ülesostmiseks ligikaudu 30 miljardit dollarit.
Siiski pole riik jätnud päris tähelepanuta ka teisi suuremaid naftaettevõtteid, ehkki pole neid otseselt omandama asunud. Lukoil ja Surgutneftegaz on režiimi suhtes lojaalsuse ülesnäitamiseks demonstratiivselt jäänud kõrvale poliitikast ning allunud Kremli majanduslikele korraldustele. Keerulisemad on lood firmaga TNK-BP, ainsa suurema naftakompaniiga, kus on olulisel määral esindatud Lääne kapital: pool ettevõttest kuulub British Petroleumile (tasub märkida, et ka Lukoili aktsiatest kuulub märkimisväärne osa Ameerika firmale Conoco Philips). Kuid firma ees on seisnud mitmed raskused, kui tema huvid on ristunud riigi omadega. Nii halvenesid möödunud aastal tunduvalt TNK-BP väljavaated tegutseda Ida-Siberi suurimas gaasileiukohas, Kavõktinski maardlas. Riik on tõsiselt takistanud TNK-BP pretensioone sellele ainsale Gazpromile mittekuuluvale leiukohale. Üks selliseid tõkkeid oli gaasiekspordi takistamine enesestmõistetavas suunas, nimelt itta, Hiinasse, sest gaasi transportimisega tegeleb just seesama riigile kuuluv Gazprom.
Tasub mainida, et kui veel 1994. aastal tundus pärast seda, kui välisinvestoritel lubati omandada Gazpromi aktsiaid, et riigi poliitika energeetika vallas on ligi meelitada välismaiseid investeeringuid, siis nüüd peab riik ennast täiesti õigustatuks sekkuma suurtesse tehingutesse, kui lääne firmad soovivad Venemaa ettevõtteid osta. Sellistest sekkumistest kõige kõmulisem oli Siemensi katse nurjamine osta firmat Silovõje Mašinõ, kuid näite võib tuua ka energeetikast: Prantsuse firmal Total tõkestati suurima sõltumatu gaasitootja Novotek aktsiate kontrollpaki omandamine. Praegu on tööstus- ja energeetikaministeeriumis valmimisel seaduseelnõu, mis seab piirangud välismaistele investeeringutele Venemaa majanduse “strateegilistes” sektorites, mille hulka kuulub ka “strateegiliste maavarade kaevandamine”.
2005. aasta lõpuks oli riik suutnud kerkida energiaturul suurimaks tegijaks, kontrollides gigante – Gazpromi ja Rosnefti ning rakendades mitmesuguseid administratiivseid meetmeid teiste suuremate nafta ja gaasiettevõtete nii poliitilise kui ka majandusliku lojaalsuse tagamiseks.
Eesmärgid
Nüüd, kus riigi aktiva koondamine on teoks saanud, saab seda kasutama hakata. Selles osas on riigil kolm ilmset eesmärki.
Välispoliitiliselt seisab eesmärk selles, et muutuda arenenud riikide silmis energiakandjate “usaldusväärseks tarnijaks” ning kasutada ühtlasi oma majanduslikku positsiooni ära poliitilise mõju kindlustamiseks ennekõike endistes satelliitriikides. Selles kaksiksihis peitub küll tubli vastuolu: mitte asjata ei nimetanud Condoleezza Rice Venemaa asumisega “Suure kaheksa” juhtriigi rolli samale hetkele sattunud gaasikonflikti Ukrainaga “irooniaks”.
Teine eesmärk on puhtmajanduslik. Nii Gaz-promil kui Rosneftil on ambitsioonikad arenemisplaanid ja nad kavatsevad tublisti kapitali suurendada. Sealjuures plaanivad mõlemad firmad kas või osaliselt olla avalikud (Gazprom seda juba ongi, Rosneft kaalub ideed minna börsile 30 protsendi aktsiatega), mis toob kasu neile, kes neid firmasid kontrollivad.
Lõpuks saab riik mõistagi oma kasvavat majanduslikku võimu ära kasutada kulukate majandus- ja haldusreformide teostamiseks. Kuid nelja kuluka sotsiaalse projekti väljakuulutamisele (elamispind, haridus, tervishoid ja põllumajandus) vaatamata eelistab riik võla kustutamist rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide ees ning paigutada oma raha Lääne väärtpaberitesse.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar