Kremli kahendsüsteemi kammitsad

1946. aasta 22. veebruar oli juba jõudnud hilisõhtusse, kui USA Moskva saatkonnas hakkas undama salajase informatsiooni edastamiseks mõeldud sideaparatuur. “Asjur Nõukogude Liidus (Kennan) riigisekretärile,” lendasid Washingtoni poole teate esimesed read. Sideaparatuur saatkonnakompleksis Punase väljaku naabruses töötas tol õhtul järjest tavapäratult kaua. Ameerika diplomaatilise missiooni asejuhi George Frost Kennani läkituse pikkuseks kujunes ühtekokku 5300 sõna. Ajalukku läkski see toona 42aastase Kennani memo nn pika telegrammi nime all.

Selle läkituse üks põhisõnumeist USA välispoliitilisele juhtkonnale oli tõdemus, et hiljutine liitlane suures sõjas Nõukogude Liit käsitleb läänemaailma oma põhimõttelise vastasena, Moskva poliitikaks on aga suurendada oma mõjujõudu kus iganes võimalik ja nõrgendada “kapitalistlike riikide” mõju maailmas kõigi võimalike vahenditega ning kõikjal, kus see vähegi teostatav.

Vähem kui kahe nädala pärast teatas Briti peaminister Winston Churchill Ameerika väikelinnas Fultonis peetud kõnes, et Euroopas on poolitatud raudse eesriidega. Seda kõnet peetakse külma sõja alguspunktiks.

Kennan avaldas järgmisel, 1947. aastal ajakirjas Foreign Affairs varjunime X all oma nn pikal telegrammil põhineva artikli “The Sources of Soviet Conduct” ning sellest sai koos Moskvast saadetud läkitusega Läänele külmas sõjas käitumise vundament.

“USA Nõukogude-poliitika peamiseks elemendiks peab olema Venemaa ekspansionistlike tungide pikaajaline, kannatlik, kuid kindel ja jõuline ohjeldamine,” sedastas Kennan Foreign Affairsis avaldatud artiklis.

Diplomaat ise on hiljem muide mitut puhku nördinult märkinud, et tema artikli mõtet tõlgendati valesti, nimelt kui nõuannet Nõukogude Liidu mõjuvõimu laienemisele sõjaliselt vastu astuda, ning sellest saanud alguse tarbetu ja kurnav võidurelvastumine. Mina pidasin silmas hoopis Nõukogude mõjuvõimu laienemise ohjeldamist poliitiliste vahenditega, nentis Kennan näiteks 1996. aastal USA avalik-õiguslikule telekanalile PBS antud intervjuus.

Oleks mullu märtsis manalateele siirdunud Kennani sõnu täpsemalt ja paremini mõistetud, oleks külma sõja iseloom ja kulg vahest tõesti olnud teistsugune, kui tänastes ajalooraamatutes kirjas, aga see polegi peamine.

Kennani enda hinnangul oli hädavajalikuks sammuks mõista ja anda endale aru toonase vaba maailma vastas seisva jõu loomusest, motiividest ja toimemehhanismidest. See oli esimene punkt tema pika telegrammi viimases, USA administratsioonile Vene-poliitika kujundamiseks soovitusi jagavas peatükis.

Rivaaalist “üheks meie hulgast”

Berliini müüri langemine, külma sõja lõpp ja Nõukogude impeeriumi kollaps tõi enamikus lääne pealinnades enesega kaasa käsitluse, mille kohaselt nähti taas ametlikult Venemaa nimetuse all esinevat fenomeni kurja hundi kõhust vabastatud Punamütsikesena, või siis vabastajate poolt valla löödud väravatega koonduslaagrist pääsenud vangina.

Kommunistliku katkestuse, oma iseloomult justkui ajutise ja tehisliku, ebaloomuliku kõrvalekalde tõttu vahepeal totalitaarsusesse põiganud Venemaa riigiloome kulg võtab nüüd taas oma õige, loomuliku kursi: suubub tasapisi, küllap läbi valu ja vaeva, aga ikkagi lõpuks suubub lääneliku demokraatia rahusadamasse, võiks selle idakäsitluse kokku võtta. Bolševikud vaid kaaperdasid Venemaa, aga nüüd saab ta taas üheks meie hulgast.

Selline mõtteloogika 15-16 aastat tagasi on muide täiesti mõistetav. Külma sõja tingimustes elav maailm oli nii Euroatlandi bloki kui ka Moskva poolt vaadates suuresti kahe rivaali vastasmõjust organiseeritud keskkond. Otsekui kahe magneti vahel asuv ruum, milles eksisteerivate osakeste liikumist ja selle liikumise seaduspärasid struktureerib nende magnetite omavaheline tõukumine ja tõmbumine.

Nüüd oli üks rivaalidest, üks magnetitest sõna otseses mõttes üleöö valemist kadunud. “Üleöö” ei ole siinkohal üleliia ilukirjanduslik ülepingutus. 1989. aasta ajakirja Foreign Affairs kevadnumbris ilmunud artiklis “Ending the Cold War” kirjutas näiteks igati väärikas Ameerika poliitikaanalüütik Michael Mandelbaum (toona USA rahvusvaheliste suhete nõukoja vanemteadur), et Lääs ei tohiks teps mitte alahinnata Nõukogude Liidu reformisuutlikkust kohandada oma poliitika Lääne nõudmistega Ida-Euroopas, ning et Varssavi pakt tõenäoliselt ei lagune.

Nõukogude impeeriumi kollaps tõi kaasa käsitluse, mille kohaselt Venemaa nime all esinevat fenomeni nähti kurja hundi kõhust vabastatud Punamütsikesena.

Foreign Affairsi järgmises, 1989. aasta suvenumbris trükivalgust näinud loos “Central European Security” teatasid Henry Owen (USA välisministeeriumi poliitikaplaneerimise nõukoja ülem 1966 – 1969) ja erukindral Edward C. Meyer (USA maavägede staabiülem 1979 – 1983), et NATO ja Varssavi pakti vahel võib Euroopas endiselt puhkeda täiemahuline sõda. Tõsi küll, selle puhkemise tõenäosus “vähenevat” ja sõjaohu edasiseks vähendamiseks peaksid mõlemad osapooled kujundama oma Euroopas asuvad relvajõud ümber senistest kaitseotstarbelisemaks.

Sama ajakirjanumbri pealugu hoiatab Läänt passiivsuse eest, mis võib anda Kremlile võimaluse haarata initsiatiiv Nõukogude-Lääne suhete agenda määratlemisel ning jagab pikalt ja põhjalikult soovitusi, kuidas Lääs peaks muutma oma geopoliitilist strateegiat, et mitte lasta end Nõukogude pikaajalisel poliitikal ja ühepoolsetel initsiatiividel ennast nurka mängida. “Ida ja Lääne suhete võistluslik iseloom ei kao,” nendib lugu muuseas. Autoriteks Valéry Giscard d’Estaing (endine Prantsusmaa president), Yasuhiro Nakasone (endine Jaapani peaminister) ning Henry A. Kissinger (endine USA välisminister).

Mõned kuud pärast Foreign Affairsi 1989. aasta suvenumbri ilmumist lükkasid meeleavaldajad Berliini müüri ümber, Moskva toetatud režiimid Poolas, Tšehhoslovakkias ja Ungaris kukkusid kokku ja endiselt justkui täiemahulise sõjaga ähvardavast Varssavi paktist sai trükimust kaustadesse pandud dokumentidel. Selle organisatsiooni eilsed sõdurid viskusid aga pisarsilmil demokraatia rüppe.

Per aspera ad astra?

Koos Berliini müüri ning Nõukogude Liiduga varisesid täiesti ootamatult kokku ka senised maailma mõistmise mudelid lääne poliitikakujundajate ja analüütikute peas. Sellise intellektuaalse šoki valguses tundub Venemaa saamine osaks Läänest ehk “meist” igati loogiline. Sest milleks muuks tal enam muutuda oleks olnudki? Nõukogude maailmakord oli kadunud, mängulauale oli jäänud ainult liberaalne demokraatia. Tõsi küll, alternatiivse musta stsenaariumina kummitas Ida-Euroopa vasallriikide vööndist alanud lagunemislaine jätkumine seni, kuni Nõukogude süsteemi keskmeks olnud Venemaa ise selle all kokku vajub ning laguneb “vürstiriikideks”, vajudes samal ajal kaose ja anarhia pimedusse, mille sees säilivad endiselt tuhanded nõukogude ajast pärit tuumalõhkepead… Sellist stsenaariumi tuli iga hinna eest vältida ning Venemaa positiivne hõlvamine, tema muutmine “üheks meist”, polnud mitte ainult võimalus, vaid vajadus.

Nii muutuski tavapäraseks Venemaa käsitlemine läbi per aspera ad astra vaatevinkli – läbi raskuste tähtede poole ehk normaalseks (küll mõningate idamaiste veidrustega, aga siiski) riigiks läänelikus mõistes. Vaevaliselt, aga ikkagi justkui ülesmäge. Pärast kusagilt FSB koridorist päevavalgele ilmunud Vladimir Putini nime kandva tundmatu mehe ilmumist riigitüüri etteotsa asendus see mõningase aja järel juttudega Venemaa demokraatia vähikäigust. Suund demokraatia poole liikumise teljel on küll ajutiselt taastatud, aga põhimõtteliselt teljel siiski püsitakse, s.t toimivad samad seaduspärad, mis kujundavad elu ka läänemaailmas. Lääne pilgu varaputinistlikule Venemaale võiks kokku võtta mõttega, et ehk on mõnikord mõistlikum minna ringiga kui otse.

Viis aastat tagasi kohtasin Ameerikas ühte lugupeetud erusõjaväelast, kelle karjäärist oli mitukümmend aastat möödunud kolme USA luureagentuuri ühe tippjuhina. Eeldatavasti oli niisiis tegu informeeritud inimesega. Parasjagu oli Venemaal täies hoos oligarhide Vladimir Gussinski ja Boriss Berezovski meediaimpeeriumide Kremli kontrollile allutamise kampaania. Gussinski Most-Media gruppi kuulus ülipopulaarne ning Putinit kritiseerima asunud telekanal NTV, Berezovski oli omal ajal enesele allutanud riigi peamise telekanali ORT. Mõlemad mehed olid juba emakese Venemaa tolmu jalgadelt pühkinud ning elasid eksiilis. Uurisin sellelt erukindralilt, kas see kõik peaks olema märk sellest, et sõnavabadus ja demokraatia on Venemaal ohtu sattunud “Absoluutselt mitte!” kõlas vastus. “Nii talitaks iga enesest lugupidav riik ja meie siin Ameerikas teeksime täpselt nii, nagu venelased praegu: kui inimesed on saanud oma vara ebaseaduslikul teel või jätnud maksud maksmata, siis võetakse nad vastutusele, ebaseaduslikult kogutud mammona konfiskeeritakse ja maksmata maksud nõutakse sisse,” seletas ta veendunult.

Lääne vaate varaputinistlikule Venemaale võiks kokku võtta mõttega, et ehk on mõnikord mõistlikum minna ringiga, kui otse.

See endine luurejuht lähtus eeldusest, et Putini võimu alla sattunud Venemaa toimib demokraatlike lääneriikidega analoogsete aluspõhimõtete kohaselt, nii et seadused juhivad ametnikke ja mitte vastupidi.

Praeguseks on kõik telekanalid Venemaal Kremli kontrolli all. Sama saatus on tabanud ka suuremat osa ajalehtedest, mis on idanaabri uuemas ajaloos olnud televisiooniga võrreldes üsna vähese mõjuga. Sellest, mida meie tunneme ajakirjanduse nime all, olgu selle vorm siis trükitud sõna või pildi-heli kooslus, on viimaste aastatega Venemaal taas saanud masside informeerimise vahend; instrument, mille abil kontrollitakse massiks taandatud rahva meeltes konstrueeruvat ettekujutust teda ümbritsevast sotsiaalsest ja poliitilisest reaalsusest, heast ja halvast, tõest ja valest. Lisame siia juurde majandussfääri (ja rahast tuleneva potentsiaalse poliitilise mõjukuse) allutamise keskvõimule, poliitilise sfääri tasalülitamise riiklikul ja kohalikul tasandil ning kodanikuühenduste käsitlemise võimalike piiritaguste (seega keskvõimu kontrolli alt väljas, seega potentsiaalselt ohtlike) mõjude levitajatena ning me saame tänasesse päeva ulatuva tegevuste jada, mille tagajärjel kujunenud olukord ei iseloomusta enam demokraatlikku riiki. Selline olukord pole mitte ajutine tagasilangus lääneliku demokraatia ehitamise teljel, vaid sihikindel ja planeeritud eemaldumine sellest.

Kui Venemaa käitumisloogika mõtestamine Lääne põhimõtetest lähtuvalt tuleb tunnistada läbikukkunuks, siis on vaja uut lähenemist. Ilma toetuspunktita on teatavasti maakera võimatu üles tõsta.

Venemaa käitumise allikad

On aeg naasta Kennani poolt 60 aasta eest sõnastatu juurde. 1946. aastal Moskvas oma pikka telegrammi dikteerides määratles Kennan toonase Nõukogude Liidu poliitikat kujundava peajoonena maailmatunnetuse, mille kohaselt tõlgendati keskkonda läbi kapitalistlikus piiramisrõngas elava riigi antagonismil põhineva prisma.

Maailmapoliitikat kujundab kahe globaalse võimukeskuse, kapitalistliku (Lääne) ja sotsialistliku (Venemaa) konflikt, viitas ta oma mõttekäigu näitlikustamiseks 1927. aastast pärit Stalini kõnele Ameerika tööliste delegatsioonile. Usk Nõukogude Liidu vastase interventsiooni võimalikkusse aasta pärast Teise maailmasõja lõppu oli Kennani sõnutsi muidugi puhas lollus. Kommunistliku Moskva neurootilise ilmakäsitluse baasiks pidas Kennan seejuures Venemaa traditsioonilist, ajalooloogikast võrsunud pidevat ohustatuse tunnet. Algselt sõjakatest rändrahvastest ohustatud põllumajandusliku ühiskonna pidev turvatunde puudumine arenes pärast kontaktide tekkimist majanduslikult arenenumate Lääne ühiskondadega Vene valitsejate pidevaks alateadlikuks hirmuks endast võimsamate, konkurentsivõimelisemate ning paremini organiseeritud võõraste ees.

Venemaa juhid on alati tunnetanud, et nende valitsemissüsteem on suhteliselt arhailine, püsib ebakindlatel alustel ega pea seetõttu vastu võrdluses või kontaktis läänemaadega. Seetõttu on nad alati kartnud välismõjude sissetungi ning otsekontakte Läänega; kartnud, mis juhtub, kui venelased saavad teada tõe välismaailma ning välismaalased tõe Venemaa kohta. Sellelt pinnaselt võrsus tung tagada oma turvalisus alati vaenlase täieliku hävitamisega ning mitte kunagi vastasega tehtud kompromisside toel. See on duaalsel vastandusel, nullsumma loogikal ja kompromisside välistamisel põhinev maailmakäsitus.

Ning sellisest maailmakäsitlusest saigi Kennani hinnangul viljakas pinnas, mis võimaldas Venemaal lõkkele puhuda pool sajandit juurdumatult mööda Euroopat hulkunud marksismisädeme oma bolševistlikus vormis, vormis, mis püüdles kõigi alternatiivsete jõudude hävitamisele ja totaalsele ainuvõimule, mille ta lõpuks tohutute roimade hinnaga Venemaa territooriumil ka saavutas. Nüüd lisandus sissekodeeritud välismaailmale vastandumisele Kennani sõnutsi veel ka režiimi enese loomusest ja juba sooritatud kuritegudest tulenev vajadus vastasseisu järele. Ilma selleta seisaksid Nõukogude Venemaa valitsejad tema meelest ajaloo ees parimal juhul vaid järjekordsete julmade ja hävitajalike Venemaa juhtidena endasarnaste pikas reas, kõigi nende seas, kes on riiki järeleandmatult sundinud saavutama üha suuremat sõjalist võimsust, et tagada välist julgeolekut omaenese sisemiselt nõrkadele režiimidele.

Seega teisenes Vene ajaloost võrsuv maailmakäsitus Nõukogude režiimi ideoloogiliseks prismaks, millest sai dogmana midagi kahendsüsteemi-laadset – olukord, kus ühes piiratud keskkonnas ei eksisteeri mitte midagi peale nullide ning ühtede. Viimaseid kasutatakse aga kõigi esinevate võimaluste “ehituskividena”.

Kennan kirjutas poolteist aastat pärast pikka telegrammi avaldatud Xi artiklis, et Venemaale vastanduva võõra ja vaenuliku maailma võltskuvand on lõimitud nõukogude mõttemaailma struktuuri juba palju võimsamate sidemetega, kui neid pakub tühipaljas ideoloogia.

Sellest, mida meie tunneme ajakirjanduse nime all, on viimaste aastatega Venemaal taas saanud masside informeerimise vahend.

See toob meid tagasi tänapäeva, sest praeguse Venemaa juhtkond pole millegi muu Kennani kirjeldatud mõttemaailma tulem. Ja tõenäoliselt näeb see juhtkond iseennast samal viisil, nagu nägid ennast mister Xi hinnangul möödunud sajandi alguses Venemaal võimu haaranud mehed: “Kahtlemata nad uskusid – ja leidsid kerge olevat seda uskuda – et nemad üksi teavad, mis on ühiskonnale hea ning viivad selle hea, ka ellu, kui nende võim on kindel ja kõigutamatu.”

Putin ja seltsimehed on oma võimu praeguseks siseriiklikult enam-vähem kindlustanud ning asunud ellu viima oma nägemust sellest, mis on hea. See seisneb Venemaa rolli taastamises maailmapoliitika üksusena, kes tegutseb vastavalt omaenese huvidele, aga mitte lähtuvalt “võõraste” dikteeritud mängureeglitest, nagu esindusdemokraatia ja sellega kaasnevad tavad. Siin on oluline pöörduda tagasi maailmanägemise juurde, mille kohaselt struktureerib Moskva suhteid välismaailmaga vastasseis. Liita tuleb sellele Kennani kirjeldatud venelasi iseloomustav sügavalt küüniline suhtumine objektiivse tõe kui niisuguse olemasolusse, mis viib kõigi esitatud faktide ja väidete käsitlemiseni vaid instrumentidena ühe või teise varjatud eesmärgi saavutamiseks.

Üksteisega võistlevate globaalsete võimukeskuste skeem koos “küünilise tõe” kontseptsiooniga annab tulemuseks mõjusfääride toimeloogikal põhineva pildi; visiooni, mille kohaselt enamik riikidest nende kahe keskuse, antud juhul Lääne ja Moskva vahel on vaid objektid, mitte subjektid: klientriigid, vasallid, ühesõnaga kõrgemale tahtele allutatud malenupud. Venemaa vastaspoole kõrgemaks tahteks ja struktureerivaks keskuseks on selles valemis aga USA.

Dualistlik ilmavaade A.D. 2006

Vene eliit vaatab maailma just läbi sellise dualistliku prisma ning kuna ta on kujunenud suletud, ühtviisi mõtlevas keskkonnas, projitseerib sellise lähenemise ka kõigile teistele. Läbi sellise skisofreenilise prisma vaadatuna tundub liberaalse demokraatia ehk lääne eluviisi levik koos sellega kaasneva Euroopa Liidu ja NATO laienemisperspektiiviga tõepoolest Venemaa vastu suunatud geopoliitilise rünnakuna, rääkigu läänlased ja laienejad ise palju tahavad, et see pole mõeldud rünnakuna kellegi vastu ning teenib ainult lääneliku maailmakäsitusega ühineva elanikkonna enda huve, nagu õiglasem ja pikaajaliselt stabiilsem valitsussüsteem, parem elu, avaram maailm…

Keerake lahti Kremli kontrolli all olevad telekanalid ja te näete, kuidas puhas naaberriikide läänega integreerumise fakt, mis on ju oma iseloomult üsna passiivne akt, muundub automaatselt Venemaa vastu suunatud aktiivseks sammuks.

Siit johtub ka põhjus, miks Venemaa ja Lääne suhted on näiliselt diplomaatilise pealispinna all 2003. aasta lõpust triivinud tõusude ja mõõnade saatel üha kindlamalt püsiva, aga vaikse vastasseisu suunas. 2003. aastal toimunud Gruusia Rooside revolutsiooni nägi Moskva enda vastu suunatud Lääne (loe: USA) provokatiivse aktina, mille eesmärgiks oma mõjujõu kindlustamine Taga-Kaukaasias. Ümber Venemaa paiknevate riikide vööndis, eelkõige Ukrainas toimunud sarnaste sündmuste ahel pidi juba aga olema koordineeritud plaan Moskva sissepiiramiseks ning lõppude lõpuks ka Venemaa enese allutamiseks. Putin, nagu ka Villu Reiljan, juhustesse ei usu.

Seega tuli oma rahvale “head” soovivatel Vene juhtidel esimese sammuna see laine peatada ning seejärel üritada taastada status quo. Laine ongi justkui peatunud, osalt Moskvast sõltuvatel, osalt sõltumatutel põhjustel. Aserbaidžaanis värviline revolutsioon ebaõnnestus, Valgevenes lämmatati see juba eos, Kõrgõzstanis on olukord segane, Ukrainas on “oranžide” lõhestatus võimu võtnud Viktor Janukovitši käe all vähemalt esialgu läänekursile pidur peale pandud. Gruusia “tagasipööramine” võimaldaks Kremli hinnangul vahest tekitada äraspidise doominoefekti, mis aitaks tõrjuda Lääne võimalikku mõju kogu kunagi Nõukogude Liitu kuulunud vööndis Leedu ja Mongoolia vahel.

Samas on Moskva hakanud rakendama kõikides praegustes ja potentsiaalsetes maailma tulipunktides Kennani täheldatud tegevusloogikat: teha kõik võimalik oma mõjujõu tõstmiseks ning kasutada kõiki võimalusi vastase jõu ja mõjukuse kahandamiseks. Selle alla liigitub teadlik, kuid paindlik vastandumine USA ja Lääne sihtidele: Hamasi toetamine olukorras, kui läänlased üritavad teda isoleerida; avalik luurekoostöö Süüriaga ning plaanid rajada Süüria rannikule peabaas Venemaa Musta mere laevastikule (koos seda ümbritseva Süüria õhuruumi kaitsva õhutõrjesüsteemiga); tuumakoostöö Iraaniga ja Teheranile õhutõrjerakettide ning muu sõjatehnika tarnimine; diplomaatiline pimesikumäng Põhja-Korea ja jällegi Iraani küsimuse ümber. Kõigi nende näidete puhul on tulemuseks kahetine efekt. Ühest küljest vähendab Moskva sellega Lääne-USA võimalusi probleemid lahendada, õõnestab nende prestiiži ning hajutab seeläbi nende mõjujõudu ajas ja ruumis. Teiselt poolt kasvatab ta probleemsete režiimide juures mõjukust, mis justkui sunniks Läänt Venemaad lahenduse otsimisse kaasama.

Kommunistliku Moskva neurootilise ilmakäsituse baasiks pidas George Frost Kennan Venemaa traditsioonilist, ajalooloogikast võrsunud pidevat ohustatuse tunnet.

Ning selle kõige juures käsitleb Venemaa rahvusvahelisi organisatsioone ja leppeid täpselt samal alusel, nagu ta käsitleb ka tõde – küünilise vahendina omaenese huvide teenimisel, mis on kasulik seni, kuni see aitab kaasa Venemaa mõjukuse kasvule. Kennani sõnul: “Venemaa ei näe ÜROd mitte mehhanismina, mis tagab kõigi rahvaste ühistel huvidel ja eesmärkidel baseeruva püsiva ning stabiilse maailmakogukonna loomise, vaid just äsja mainitud eesmärkide elluviimiseks kasuliku vahendina.” Äsja mainitud eesmärkideks olid Nõukogude mõjuvõimu laiendamine ning teiste mõjukuse hajutamine.

Nüüdse Venemaa juhtkonna ja Lääne maailmanägemise põhialused ning neist tulenevad olemuslikud huvid on seega praeguseks sedavõrd erinevad, et Lääne Vene-käsitlus tuleb paratamatult ümber sõnastada. Nii nagu 60 aastat tagasi, on ka praegu hädavajalik samm adekvaatse poliitika kujundamisel mõista, milline on teise poole loomus, motiivid ja toimemehhanismid.

Ning seejärel tuleb see ka avalikult välja öelda. Paraku näib, nagu oleks praegu vähemalt osa Euroopa poliitikute puhul kõneaparaadile käsklusi jagav aju muutunud üheksainsaks suureks gaasimahutiks.