Kosovo. Fragmente rahvaste enesemääramise teemal

Kosovos tiksub kell pea et viimast tundi: 10. detsember peaks olema tähtaeg, mil otsustatakse piirkonna saatus. Kas Kosovo iseseisvub, nagu see oleks rahvaste enesemääramise alusel tema loomulik õigus, või lükkub tema staatuse määratlemine jälle edasi? Või puhkeb Balkanil jälle sõda, kui Serbia, toetatuna Venemaa poolt, otsustab Kosovo iseseisvuse relva jõul summutada?

Lisaks Kosovo albaanlaste ja serblaste vaenule ja suutmatusele kokku leppida paistab olevat Kosovo küsimuses probleemiks ka lääne ja Venemaa täiesti erinev vaatenurk rahvusvahelisele korrale, sealhulgas rahvaste enesemääramise õigusele. Osalt võib selle kanda Venemaa tugevnenud revisionismi, kuid osalt ka selle arvele, et Venemaa ei ole lihtsalt osalenud 20. sajandi diplomaatias täieõigusliku liikmena ega tunneta muutust, mille tõi endaga kaasa Esimene maailmasõda.

Alljärgnevat ei maksa võtta mingi akadeemilise ülevaatena, vaid pigem ikka fragmentaarse mõtisklusena seoses Kosovo, Eesti ja rahvaste enesemääramise ideega.

Kosovo küsimust on Esimese maailmasõja ja selle tulemitega seostatud küll. Üks viimasemaid võrdlusi pärineb veebiajakirja EuropaWorld toimetaja Peter Sain Iey Berry sulest, kes soovitab anda Kosovole Ahvenamaaga sarnase staatuse. Ahvenamaa on omavalitsus Soome koosseisus, nagu see sai paika pandud pärast Esimest maailmasõda. Ahvenamaa oli üks väheseid õnnestunud projekte, mille Rahvasteliit suutis teostada. Sellise ettepaneku on teinud ka serblased, kuid vaevalt õnnestub seda Kosovo albaanlastele pähe määrida, sest puhtformaalselt on juba Kosovo provintsi näol tegemist omavalitsusega, pealegi toetab enamik kosovlastest iseseisvust.

Kosovo küsimuses on probleemiks ka lääne ja Venemaa täiesti erinev vaatenurk rahvusvahelisele korrale, sealhulgas rahvaste enesemääramise õigusele.

Vahemärkusena: Ahvenamaa mudel võetakse appi just väga lootusetute sõlmpunktide puhul. Nii on Ahvenamaa mudelit pakkunud Taiwanile Max Jakobsoni tütar Linda Jakobson.

Kuid lisaks paralleelile Esimese maailmasõja järgse ajaga illustreerib Kosovo küsimus ka suurepäraselt neid probleeme, millega puutusid kokku 1919. aasta Versailles’ rahulepingu koostajad ja iseäranis rahvaste enesemääramise õiguse toetajad.

Kui suur peaks olema rahvas, et tal oleks enesemääramisõigus? 1,3 miljoni elanikuga Eestil on oma riik, umbes 30 miljonil kurdil ei ole. 2006. aastal eraldus Serbiast ilma suurema kärata Montenegro (u 700 000 elanikku), kuid kahe miljoni elanikuga Kosovos on põrkutud suurtele takistustele.

Mida hakata iseseisvas riigis peale rahvusvähemustega? Miks ei võiks neil olla enesemääramisõigus? Kas Kosovo serblastele tuleks anda oma riigi moodustamise võimalus või lasta neil ühineda emamaaga? Toogem taas näide Versailles’ rahulepingust: austerlased ei saanud võimalust ühineda Saksamaaga, ehkki oleksid seda tahtnud. Ungari territoorium vähenes pärast Esimest maailmasõda kahe kolmandiku võrra ja väljapoole Ungarit jäänud ungarlased sattusid kohe endiste rõhujate ja vallutajatena naaberriikides tagakiusamise ohvriks. Vene president Vladimir Putin viitas samuti sellele küsimusele viimasel Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel Portugalis, rääkides Katalooniast ja Belgiast.

Osaliselt taanduvad ka Jugoslaavia rahvusvähemuste õigustega seostuvad probleemid Versailles’ rahulepingule. Lääneliitlased sundisid Ida- ja Kesk-Euroopa uued riigid alla kirjutama seadustele, millega garanteeriti rahvusvähemuste õigused nendel maadel. Jugoslaavia ja Rumeenia avaldasid protesti. Rumeenia kuninganna Marie küsis otse USA presidendilt Woodrow Wilsonilt, et kui nii, mis saab siis mustade õigustest USAs või iirlaste omadest Ühendkuningriigis.

Rahvaste enesemääramisõiguse tõlgendamine on kõikunud Realpolitik’i ja idealismi vahel ja mitte kuskil mujal pole see probleem väljendunud paremini kui Pariisi rahukonverentsil USAd esindanud USA presidendi Woodrow Wilsoni käitumises.

Muidugi ei ole ka lääneriigid Realpolitik’i hüljanud, kuid midagi on neile wilsonlikust maailmapildist külge jäänud. See on oluline sõnum Eesti ja ka Kosovo jaoks.

Koolilapsedki on kuulnud Wilsoni 14 punktist, kavast korraldada ümber senine rahvusvaheline kord nii, et ei jääks kohta konfliktidele. Üheks põhivõimaluseks selle saavutamisel on luua riigid, kus valitsuse valib omaenda rahvas, demokraatlikult valitud valitsused ei hakkaks ka omavahel sõdima – seega nägemus, mis on üsna sarnane USA praeguse poliitikaga.

Ent Wilson keeldus tunnustamast Balti riike. Tema arvates tähendas rahvaste enesemääramine seda, et Venemaa inimesed said ise endale juhte valida. Ainsa erandi oli Wilson valmis tegema Poola puhul.

Ent Venemaa ei demokratiseerunud ja see, tundub, oli ühtaegu Eesti õnn ja õnnetus. Kommunistliku Venemaa olemasolu tähendas, et lääneliitlased tunnustasid Eestit 1921. aastal (USA aasta hiljem). Valgete võit Vene kodusõjas võinuks vabalt tähendada ka Eesti iseseisvuspürgimuste blokeerimist või vähemalt nende elluviimist palju suurema vaevaga.

Teisest küljest näib Venemaad praegu vaevavat 20. sajandist jäänud paariariigi pärand. 20. sajandi diplomaatias selle klassikalises tähenduses on Venemaa osalenud ju õige vähe – 1930. aastatel ehk (aga ka siis oli kuni Molotovi-Ribbentropi paktini 1939. aastal antagonism Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa vahel kaugelt väljunud diplomaatilisest raamistikust) ning Teise maailmasõja ja Nürnbergi tribunali ajal. Pärast seda tuli külm sõda ja selle kiire lõpp aastail 1988–1991. See, et riik räägiks riigiga läbi, kusjuures mõlemad teineteise eksistentsi tunnustavad, mis on tavaliselt diplomaatia põhialus, jäi ju Nõukogude Liidu puhul puudu – vaja oli maailmarevolutsiooni, kapitalistlik maailm kukkuvat niikuinii kokku ja nii võis kasutada Kominterni ja hiljem KGBd, et oma huve esindada. Maksis ainult raha ja jõud.

Muidugi ei ole ka lääneriigid Realpolitik’i hüljanud, kuid midagi on neile wilsonlikust maailmapildist külge jäänud. See on oluline sõnum Eesti ja ka Kosovo jaoks.

1,3 miljoni elanikuga Eestil on oma riik, umbes 30 miljonil kurdil ei ole.

Vaatamata asjaolule, et Wilson ei kippunud tunnustama Baltimaade iseseisvust, on oluline, et tema pakutud 14 punkti andsid rahvusvahelisele korrale uue legitiimsuse. Sellele, et ka väikerahvastel on õigus omariiklusele. Igapäevane poliitika lööb seda maailmapilti iga päev valusalt, kuid on oluline, et see põhimõte on olemas. Omariiklus pole pelgalt enam „äravalitud” rahvaste pärusmaa.

Siin selgub, miks on Eesti seisukohalt õnnetus Venemaa eemalejäämine Pariisi rahukonverentsilt. Venemaa ei osalenud võrdväärse partnerina konverentsil, mis tõi tegelikult kaasa murrangu rahvusvahelistes suhetes. Nii räägib Venemaa jätkuvalt orkestrist ehk jõudude tasakaalust – poliitikast, millega ta on ise kokku puutunud. 1815. aasta Viini kongressil oli Venemaa juhtriigiks, kes kehtestas reaktsioonilise korra terves Euroopas.

Näiteks on Molotovi lapselaps Vjatšeslav Nikonov kirjutanud, et „maailm liigub praegu ja liigub ka edaspidi pigem suurema konsolideerumise ja valitsetavuse kui suurenevate unilateraalsete trendide ja kaose suunas. See tähendab, kontserdi suunas küllalt unustatud jõududelt, mis andsid sajandeid kestva rahu Euroopas 1815. aastast 1914. aastani.”

Oluline ei ole siinkohal see, et rahu Euroopas ei kestnud kindlalt ühe sajandi – Venemaa ise sai Krimmi sõjas sellesama orkestrikoosseisu pärast kannatada, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa ühinesid Türgi toetuseks, et Venemaa ei läheks liiga tugevaks; ning ka Saksamaa ühinemissõjad Taani, Austria ja Prantsusmaaga, vaid see, et Vene poliitiline eliit ei suuda mõista rahvusvahelisi suhteid 20. sajandil.

Wilson keeldus tunnustamast Balti riike. Tema arvates tähendas rahvaste enesemääramine seda, et Venemaa inimesed said ise endale juhte valida.

Seega pole Kosovo puhul küsimus pelgalt ühe rahvakillu iseseisvumises. Washingtoni strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse uurija Janusz Bugajski kirjutab, et Kosovo on sõjajärgse riikide ülesehitamise proovikivi. „Kui, pärast kümnendit kestnud lääne otsest kaasatust kukub läbi projekt edasiliikuvas riigis, mis on tugevalt Ameerika-meelne ja Euroopa-meelne, on edu šansid Iraagis ja Afganistanis silmatorkavalt hämarad,” nendib ta.

Lisaks USA-le ja Euroopale on Kosovo olukorra lahendus tähenduslik ka Eestile. Kui 20. sajand algas tõdemusega, et ka väikerahvastel on õigus omariiklusele ja vähemalt paberil korrastati rahvusvahelised suhted kokkulepitud normide alusel, siis lääne nurjumine Kosovos annaks selge signaali – väikerahvastel pole mõtet omariiklust loota. Või kui siis ainult jõudude tasakaalu, orkestri töö tulemusena, see aga tähendab, et tasakaalu muutudes võib kaduda ka omariiklus.

Eesti riigi üks rajajaid Ants Piip ütles 1935. aastal: „…meie, rahu säilitamise sihiga, rõhutades selge teadmisega õiguse supremaatiat rahvaste elus jõu üle, ja soovides tema tugevnemist, peame siiski tunnustama jõu suurt loovat tähendust. Jõud ja õigus ei ole iseenesest antipoodid, kuid õigusnorm peab näitama jõule kätte tema õige koha.”