Kolmas, kõige idapoolsem Euroopa
Euroopa kui geograafiline mõiste ja Euroopa kui poliitiline mõiste ei lange omavahel kokku, tõdeb käesolevas Diplomaatias Jüri Adams ning ristib “kolmandaks Euroopaks” kõik maad ja riigid, mis jäävad Venemaa, Valgevene, Ukraina ja Moldova läänepiirist ida poole.
See “kolmas Euroopa” valmistab Euroopa organisatsioonidele, ELile ja NATO-le, praegu parajat nõutust. Venemaa on oma suuruse, energiašantaaži ning üha enam valgustkartva poliitika tõttu suisa iseküsimus, teda ei tasu siinkohal eraldi kõneaineks võttagi. Ent Ukraina, Valgevene, Moldova, Gruusia ja ülejäänud on kohe kindlasti riigid, mille suhtes võiks Läänel olla märksa selgem poliitika. Ning vastupidi – ka nende riikide läänesuund võiks seista palju kindlamatel jalgadel.
Praegu on mõlemad pooled kõhkluste kütkes, see pidurdab tegevust ning ähmastab sõnu. Kolmas Euroopa ju mõtteid ja tahaks heal meelel lääne osaks saada, tahaks saada Euroopa Liitu ja mõni riik ka NATOsse. Ei saada siiski aru, et selleks on tarvis sisereformide kallal tööd teha ning et töö võiks tõesti ka sihile viia – mis siis, et Eestit ju viis.
Puudulikud reformid aga toidavad kõhklusi läänes – seni pole otsustanud, kas võtta need maad ja rahvad oma mureks või mitte. See otsustamatus aga omakorda ei jää märkamatuks Moskvas, mis, lääne kindlat tahet tunnetamata, ei suuda end tagasi hoida avantüüridest separatistlikes enklaavides ja mujalgi. Moskva sekkumise tõttu on aga kolmanda Euroopa niigi mööda kive ja kände kulgev reformiprotsess veelgi keerulisem.
Ajal, mil Iraagis ning Afganistanis läheb olukord järjest raskemaks, võiks just kolmas Euroopa pakkuda häid uudiseid. Seda on muide mõistnud USA president George W. Bush, kes on nimelt Ida-Euroopa demokratiseerimise, vabaduse levitamise ja NATO laiendamise oma ametiaja lõpuaastatel näitamist vääriva saavutusena kilbile tõstnud. Ning demokraatlikud arusaamad võiksid levida ja kinnistuda kaugemalgi, kui sellele pisut meelekindlamalt kaasa aidata.
Tõsi, lääs ei saa kedagi lõplikult demokraatia rajale aidata, kõige olulisemad teod ja otsused langetatakse alati asjaomaste riikide pealinnas. Inimesed peavad ise selgusele jõudma, kes nad on, mida tahavad ja kuhu lähevad. Ent kui see otsus on langenud, saab Lääs teekonda kergendada. Alustada võiks sellest, et teha Moskvale – mitte niipalju sõnade, kuivõrd tegudega – ühemõtteliselt selgeks: tegu pole mitte tema tagahooviga, vaid iseseisvate riikidega, kes ise oma saatuse kujundavad – ja keda Lääs on nõus selles aitama.