Kollektiivne Putin ja kollektiivne lääs

Kas juhuslikult või mitte, aga Venemaal vägagi mõjukas ajakirjas Russia in Global Affairs otsustati sel kuul, kui Venemaal likvideeriti mainekas ajaloo uurimise ja harimisega tegelev organisatsioon Memorial, uuesti ära trükkida endise presidendi Mihhail Gorbatšovi 2021. aasta augustis avaldatud essee perestroikast ja uuest mõtlemisest.¹ Kui kellelgi on vaja mälu värskendada, siis kuulus nii Memoriali asutamine kui ka ühe selle asutaja – Andrei Sahharovi – rehabiliteerimine perestroika kõrghetkede hulka.

Gorbatšovi esseed lugeda on nagu muuseumi külastada. Aja möödumisest hoolimata ütleb ta uuesti välja oma vanad veendumused ilma neid muutmata: „Perestroika kogemus ja õppetunnid on tänapäeval aktuaalsed ja mitte ainult Venemaale.“ /…/ „Ja kõige tähtsam on see, et me viisime muutuste protsessi sinnamaale, kust seda tagasi pöörata ei olnud enam võimalik.“

Mida kõike võiks Vladimir Putini kohta ka öelda, siis ei saa teda süüdistada selles, et ta ei tunne Gorbatšovi poliitilist kreedot. Venemaa ülemkohtu otsus Memoriali likvideerimise kohta on vaid kõige hiljutisem märk sellest, et nüüd võib tolle kreedo julgelt unustada.

Mida kõike võiks Vladimir Putini kohta ka öelda, siis ei saa teda süüdistada selles, et ta ei tunne Gorbatšovi poliitilist kreedot. Venemaa ülemkohtu otsus Memoriali likvideerimise kohta on vaid kõige hiljutisem märk sellest, et nüüd võib tolle kreedo julgelt unustada.

Kahtlemata ei ole tegu esimese märgiga. Aleksei Navalnõi mürgitamine 2020. aasta augustis, tema hilisem vahistamine, süüdimõistmine ja vangipanek ning järgnenud protestide mahasurumine tegid kõigile peale kõige kergeusklikumate selgeks, et Putin on kindlalt otsustanud hävitada kodanikuühiskonna, mille olemasolu seostatakse suuresti perestroikaga. Seda seost rõhutab veelgi Sahharovi auhind, millega Navalnõid autasustati.

Siinkohal sobib uuesti tsiteerida Gorbatšovi esseed: „[kogu riigis] uskus absoluutne enamus, et „sedasi ei saa edasi elada““. Putin on jõudnud järeldusele, et saab ja kuidas veel, ning seni pole keegi tõestanud, et ta eksib. Levada küsitluse järgi, mis korraldati 2020. aasta detsembris, uskus ainult 15 protsenti vastanutest, et Navalnõi mürgitati riigi käsul, ning 19 protsenti pidas süüdlaseks Lääne eriteenistusi.²

elanike, eriti noorte kodanike vastu suunatud informatsiooniline õõnestustegevus eesmärgiga kahjustada isamaa kaitsmisega seotud ajaloolisi, vaimseid ja patriootilisi traditsioone.

Ja „peamiste sõjaliste välisohtude“ hulka kuulub:

selliste režiimide võimuletulek, kelle poliitika ähvardab Venemaa Föderatsiooni huve Venemaa Föderatsiooniga piirnevates riikides, sealhulgas legitiimsete valitsusasutuste kukutamine.

Seoste loomine

Kas NATO laienemine, USA Ukraina-poliitika ja Memoriali tegevus on omavahel seotud? Jah, Vene riigijuhtide arvates on küll. Miks, küsis prokurör, maalib Memorial valeliku pildi NSVList kui „terroristlikust riigist“ ja levitab laimu riigi saavutuste kohta Suures Isamaasõjas? „Sest keegi maksab selle eest“ [autori esiletõst].³

Kui lääne poliitikakujundajatest ja nende „hoolealustest“ Ukrainas on Putini keelekasutuses saanud „anti-Venemaa“, siis on Putinist endast saanud anti-Gorbatšov. Ta tegeleb sise- ja välispoliitika vahelise seose niisuguse ümberkujundamisega, et see mõjutab mitte ainult Venemaa arengut, vaid ka lähinaabrite ja kogu Euroopa julgeolekut.

See protsess ei alanud Venemaa „nõudmiste“ väljakuulutamisega 15. detsembril. See ei alanud ka Putini kõhedust tekitava sõnavõtuga 2014. aastal Valdai klubis („uued reeglid või mäng ilma reegliteta“) ega mõõdutundetu kõnega 2007. aastal Müncheni julgeolekukonverentsil.

Juba nii ammu kui 2004. aastal seostas Putin Beslani koolimajale korraldatud terrorirünnakut nendega, kes tahavad „meie riigi küljest suure tüki ära rebida… [kes] mõtlevad, et Venemaa kui üks maailma võimsaimaid tuumariike on ikka veel neile ohuks ja et see oht tuleb kõrvaldada“. Isegi veel varem, 1999. aasta novembris, ründas ta põlglikult läänt, kes pakkuvat „krediiti kommi ostmiseks, samal ajal kui … nad annekteerivad meie territooriumi“.

Kui kasutada asevälisminister Sergei Rjabkovi sõnu, tähendab Euroopa kaasamine „lihtsalt [läbirääkimiste] uputamist jutu ja sõnavahu sisse“. Tähtis on hoopis läbi rääkida „suverääni“ endaga ehk Ameerika Ühendriikidega.

See sündroom ei iseloomusta Putinit isiklikult. See on kollektiivse Putini sündroom ja see tekkis samal päeval, kui Nõukogude Liit suri. Kollektiivne Putin on praegu tugevam, kui on seda Boriss Jeltsini tagasiastumisest saadik kunagi olnud. Aga kui teda ei ähvardataks ja kui ta ise ei tegeleks ähvardamisega, siis ei oleks ta tugev. Ähvardamine ja selle viljade lõikamine ei kujuta endast mitte ainult sündroomi, vaid riiklikku huvi.

Kui lugeda Venemaa nõudmisi ja ettepanekuid lepingute sõlmimiseks, siis saab aru, millist nördimust tekitavad Venemaal jultunud lääs ja ka selle „hoolealused“ Ukrainas. President Volodõmõr Zelenskõi, keda Moskva pidas alguses pehmeks kujuks, et mitte öelda klouniks, on osutunud nutikaks, trotslikuks ja hulljulgeks. Ükski tema eelkäijatest ei söandanud minna Putini käepikenduse Viktor Medvedtšuki kallale. Euroopa, keda Kremli naljamehed kutsuvad „suure ostujõuga võimuks“, ei ole Venemaale „vastu astunud“, aga samas ei ole Euroopa lasknud oma poliitikat mõjutada ei „tüdimusel Ukrainast“ ega ka igavestel lahkhelidel.

Seepärast on Kreml otsustanud, et Ukrainaga rääkimine ei ole ainult „mõttetu“ (nagu seda väljendas endine president Dmitri Medvedev), vaid kui kasutada asevälisminister Sergei Rjabkovi sõnu, tähendab Euroopa kaasamine „lihtsalt [läbirääkimiste] uputamist jutu ja sõnavahu sisse“. Tähtis on hoopis läbi rääkida „suverääni“ endaga ehk Ameerika Ühendriikidega.

Karm tõde

Nüüd, kui psühholoogilised allhoovused on paljastatud, seisab „kollektiivne lääs“ silmitsi tõega, mis on ühtaegu proosaline ja karm. Kui Venemaa „nõudmised“ vastu võetakse, siis laguneb praegune Euroopa julgeolekuarhitektuur. Sama selge tõde, mis ei ole sugugi uudiseks, aga mida ei saa enam ära hoida, on asjaolu, et Venemaa eesmärgid ei piirdu ainult Ukrainaga, vaid hõlmavad kogu normide ja julgeoleku süsteemi, mis on kehtinud Pariisi harta sõlmimisest ja külma sõja lõpust saati.

Need nõudmised ei ole järelemõtlemiseks pakutud variandid ega ka ettepanekute kogum, nagu Washington eelistab neid nimetada, vaid tegu on igasuguse määratluse järgi just ultimaatumiga. „Läbirääkimiste“ ainus mõte seisneb selles, et töötada välja hulk meetmeid, mille abil ultimaatum vastu võtta ja teha seda „viivitamata“. Muidu seisab lääs Putini sõnul silmitsi „sõjalis-tehnilise alternatiiviga“ „kohtades, kus [seda] ei oodata“, kusjuures see saab olema oodatust „täiesti erinev“.

Need nõudmised ei ole järelemõtlemiseks pakutud variandid ega ka ettepanekute kogum, nagu Washington eelistab neid nimetada, vaid tegu on igasuguse määratluse järgi just ultimaatumiga.

Millistest näitajatest võiks siin jutt olla? Venemaa ei hakka ennast mingil juhul nurka mängima nii, et talle jääks valida ainult lääne kahe põhilise valikuvariandi vahel – bluffida või sõdida? Vene maatriksis ei ole sõda (kineetiline konflikt) sugugi alternatiiv jõuga heidutamisele, vaid üks selle vahendeid. Vene sõjandustermin „jõuga heidutamine“ (устрашение) tähendab ka „kohutamist“. Kui Putin räägib kahest asjast – дипломатия и устрашение –, siis ei mõtle ta seda, et kõigepealt diplomaatia ja siis hirmutamine. Ta räägib neist ühe tervikuna.

Sõda, mida lääs kõige rohkem kardab – üldine sissetung Ukrainasse –, ei ole tõenäoline. Asi pole selles, et pataljoni taktikalistest gruppidest Ukraina piiri taga ei piisa sissetungiks. Nad saaksid sellega hästi hakkama, aga mitte sellega, mis tuleks hiljem. Vene sõjaline juhtkond on paremini informeeritud kui need lääne kommentaatorid, kes arvavad, et Ukraina sõjavägi laguneb tundidega ja kaobki olematusse. Teavad nad seda või mitte, aga sellisel juhul päästetakse valla rahvasõda. Selles osalevad uuesti moodustatud sõjajõud, Donbassi konflikti veteranid, vabatahtlikest mässulised, sabotöörid ja eriväelased, kes teavad nagu nende Vene kolleegidki, kuidas pidada sõda kohtades ja viisil, mida vastane ei oska ette näha.

Kõige vähem tasub aga oodata seda sorti „varuväljapääsu kasutamist“ või „mainet säilitavat taganemist“, mida Washington loodab ette valmistada. Selleks on asjad läinud liiga kaugele. Lääneriikidel oleks juba aeg aru saada, et Venemaal ei sõltu autoriteet institutsioonidest, vaid lugupidamisest. Putin ütles hiljutisel pressikonverentsil: „Venemaal ei ole enam kuhugi taganeda.“ Ja Putinil ei ole ka.

Tähelepanu koondamine

Niisuguste ebatõenäoliste stsenaariumite asemel peame hoopis koondama oma tähelepanu kahele teisele stsenaariumile, mis tõenäoliselt teostuvad. Esimene, millest juba märtsis kirjutasin, oleks nende alade okupeerimine suurte jõududega, mida Venemaa juba niigi okupeerib, s.t Donetski ja Luganski pseudovabariiki. Teist või samal ajal käivituvat stsenaariumit, mille olen samuti juba välja käinud, on üksikasjalikult selgitanud Frederick Kagan ja teised asjatundjad sõjauuringute instituudist, s.t siirdakse „õhujõudude ja/või mehhaniseeritud üksused teatud kohtadesse Valgevenes“.

Tõhusat heidutust pakub ainult see, kui Moskvale saab selgeks, et ohud, millega ähvardamises meid täna süüdistatakse, ongi homme olemas. Sellega on aga hiljaks jäädud. Samas ei ole liiga hilja väljendada otsusekindlust.

Sellisel vägede siirmisel oleks kolm eelist. Esiteks on vägagi tõenäoline, et see ei kohta vastupanu. Teiseks looks see uue sõjalis-poliitilise reaalsuse Ukrainale, Poolale ja Balti riikidele ning kindlasti kergitaks märkimisväärselt ohu taset. Kolmandaks saaks seda piisavalt õigustada juriidiliselt ja pidada piisavalt mitmeti tõlgendatavaks poliitiliselt, et lääne vastumeetmeid edasi lükata või lahjendada ning samas vähendada NATO sidusust.

Tõhusat heidutust pakub ainult see, kui Moskvale saab selgeks, et ohud, millega ähvardamises meid täna süüdistatakse, ongi homme olemas. Sellega on aga hiljaks jäädud. Samas ei ole liiga hilja väljendada otsusekindlust. Selle sihi saavutamiseks tuleb edastada kaks sõnumit. Esiteks ei peaks Venemaal olema kahtlusekübetki, et lääne põhiline eesmärk ei ole vältida sõda, vaid säilitada oma julgeolek. Teiseks saab lääne vastus agressioonile olema ebaproportsionaalne, võrreldes kasuga, mida Venemaa loodab saavutada. Kui selle asemel ajab USA aga endiselt taga varuväljapääsu miraaži ning Venemaa leiab, et talle pakutakse millegi sisulise asemel ainult kommi, siis lääne huvide vastu suunatud oht ainult suureneb ja sama käib ka sõjaohu kohta.