Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Eesti Vabariigi valitsus otsustas 2. novembri nõupidamisel anda loa tulevikus avada Taipei nime kandev Taiwani esindus. Väidetavalt on ka Eestil kutse Taiwani esinduse rajamiseks. Vastusena valitsuse otsusele märkis Hiina Rahvavabariigi (HRV) suursaadik Eestis Guo Xiaomei 6. novembril toimunud kohtumisel Eesti-Hiina parlamendirühma esimees Toomas Kivimäega, et Taipei esinduse avamine võib viia HRV suursaadiku Eestist lahkumiseni.
Valitsuse otsus langes kokku Taiwani välisministri Jaushieh Joseph Wu külastusega 8. novembril. Wu osales Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse üritusel, millest võtsid osa ka praeguse parlamendi liikmed Urmas Reinsalu ja Marko Mihkelson. Välisminister Margus Tsahkna sõnul ei plaani Eesti ühe Hiina poliitikast loobuda ja valitsuse vastuvõetud kohandus pole ühe Hiina poliitikaga vastuolus. Samuti ei ole Tsahkna sõnul Wu külaskäigus midagi problemaatilist, sest Wu ei kohtunud valitsuse liikmetega. Parlamendi liikmetega kohtumist ühe Hiina poliitika ei piira.
Võib arvata, et just Wu visiit Eestisse pani Hiina saatkonda novembris avaldama kolmeosalist ingliskeelset postituste sarja, selgitamaks eestlastele HRV arusaama ühe Hiina poliitikast ja Taiwani olukorra õigest käsitlemisest. Vastates 8. novembril Reutersi ajakirjaniku küsimusele, ärgitas HRV välisministeeriumi pressiesindaja Wang Wenbin Eestit “jätkuvalt lugupidavalt kinni pidama oma kaalukast lubadusest järgida ühe Hiina poliitikat”.
Arvamused Eesti meedias
Eesti meedias leidus vastandlikke arvamusi. Eesti-Hiina parlamendirühma esimees Toomas Kivimägi nägi Hiina suursaadiku võimalikus lahkumises probleemi ja Taipei esinduse avamine polnud tema arvates kooskõlas Eesti välispoliitilise hoiakuga. Samas pole varasemate Taipei esinduste rajamine Euroopa Liidu riikides viinud Hiina suursaadikute lahkumiseni. Kivimägi nägi olukorras ka julgeolekuohtu: “Praeguses geopoliitilises olukorras, kõiki julgeolekualaseid asjaolusid arvestades on tegevus Taiwani suunal mulle arusaamatu.”
Eesti-Taiwani sõprusrühma juht Kristo Enn Vaga, kelle kutsel Wu parlamenti külastas, ei nõustunud väitega, et Hiina saadiku puudumine Eesti julgeolekut kahjustaks. “Hiina aitab konsultatsioonide ja reaalse abiga Venemaad, Taiwan aitab Ukrainat. Minul kui sõprusrühma esimehel on väga selge väärtuspõhine otsus: muidugi me proovime teha suuremat koostööd Taiwaniga […]”.
Sisekaitseakadeemia teadur ja sinoloog Märt Läänemets rõhutas, et HRV pole kunagi Taiwanil võimul olnud; seega ei saa Taiwani puhul rääkida mitte “taasühendamisest”, vaid annekteerimisest. Läänemets ei näinud Taiwaniga suhtlemises ohtu ei julgeolekule ega majandusele; ta toonitas pigem Taiwanis seisnevaid võimalusi ja esitas küsimuse, et kas pole aeg ühe Hiina poliitikast üldse loobuda. “Eesti ei ole õnneks Hiinast majanduslikus sõltuvuses […], seega ei ole meil ka majanduslikult mitte midagi kaotada. Arendades ka majandussidemeid Taiwaniga aga võita kindlasti.”
Millist reaktsiooni oodata esinduse avamisele?
Juba Taipei esinduse rajamisele loa andmine ilma kindlate plaanideta, millal ja mis vormis see tegelikkuseks saaks, kutsus Hiina poolt esile arvestatava reageeringu. Eeldatavasti järgneks esinduse tegelikule rajamisele – isegi kui seda teha Taipei, mitte Taiwani nime alt – märgatavalt tugevam vastus. Etteheited, süüdistused ja üleskutsed “vigane” poliitika parandada on tõenäoliselt pehmeim reaktsioon, mida Eesti oodata võib. Ent ehkki rahulolematud Eestile suunatud kommentaarid on vältimatud, on need suhteliselt kahjutud.
Etteheited, süüdistused ja üleskutsed “vigane” poliitika parandada on tõenäoliselt pehmeim reaktsioon, mida Eesti oodata võib.
Kui avada esindus Taipei nime all – nagu on tava riikidel, kes Eestiga sarnaselt järgivad ühe Hiina poliitikat – annab varasem pretsedent julgustust. Taipei nime kasutamine on siiani olnud piisav kompromiss HRV lepitamiseks. Arvestades siiski Hiina suursaadiku kommentaari, et Taipei esinduse avamine võib viia saadiku Eestist lahkumiseni, on võimalik, et seekordne HRV reaktsioon tuleb jõulisem, olenemata esinduse nimest.
Vastus esinduse avamisele võib olla näiteks diplomaatiliste suhete vähenemine HRV-ga, HRV suursaadiku lahkumine Eestist ja Eesti saadiku väljasaatmine Pekingist ning (ehk isegi mitteametlikud, teisesed, ulatuslikud) majanduslikud sanktsioonid. Ka sellele olukorrale on olemas mitmes aspektis ühtiv näide Eesti lähistelt.
Leedu ühe Hiina poliitika
18. novembril 2021 avas Leedu Taiwani nime kandva esinduse, eirates tava avada Taiwani esindusi HRV lepitamiseks Taipei nime alt. Esinduse mitte-diplomaatilisest staatusest hoolimata (Leedu järgib endiselt ühe Hiina poliitikat) oli HRV reaktsioon väga järsk. Hiina suursaadik lahkus, tema asemele saadeti asjur ning saatkond nimetati ümber asjuri bürooks. Leedu diplomaadid pidid Hiinast lahkuma. Lisaks peatati mitteametlike sanktsioonidega üle 90% Leedu ekspordi jõudmine Hiina turule. Kuna Hiina turu osakaal moodustas Leedu koguekspordist alla 1%, polnud mõju kuigivõrd suur.
Suurem mõju oli teisestel sanktsioonidel, mida Leedu ette näha ei osanud. Nende tõttu sattus Leedu näiteks ka Saksamaa diplomaatilise surve alla. Hiina asjuri Qu Baihua sõnul pole Peking Leedu firmadele sanktsioone pannud ja Leedu ettevõtete probleemid Hiina turul pole poliitilised, selliseid asju lihtsalt “juhtub”. Samas nentis Qu, et Leedu kaotas Hiina ettevõtete silmis usaldusväärsuse ja austuse, seega võib koostöö tulevikus keerulisem olla. Hiina-Leedu suhete parandamiseks peab Leedu “parandama Taiwani osas tehtud vea“.
Leedu ettevõtete rahulolematus ja kriitika tulenesid peamiselt olukorra ootamatusest, sest neil polnud aega ette valmistuda.
Kahju kandsid kindlad sektorid. Haavatavad olid laseritööstus, mille ekspordist 30% suundus Hiina; lisaks pärines 69% imporditud amiiniühenditest Hiinast (kuid import Hiinast ei kannatanud sama palju kui eksport Hiina). Leedu Pank hindas võimalikuks mõjuks SKP kasvu vähenemise 2022 aastal 0,1% kuni 0,5% ning 2023. aastal 0,3% kuni 1,3%; väiksem protsent peegeldab HRV sanktsioonide otsest mõju, suurem protsent kaasab ka kaudset mõju – näiteks investeeringutele.
Leedu ettevõtete rahulolematus ja kriitika tulenesid peamiselt olukorra ootamatusest, sest neil polnud aega ette valmistuda; ka Leedu president polnud esinduse tulevasest nimest teadlik ja nimetas nimevalikut veaks. See nõrgendas sõnumit, mille Leedu maailmale ja HRV-le saatis.
Olukorda ei nähta siiski katastroofilisena
Leedu valitsus pakkus Hiina sanktsioonide tõttu kannatavatele ettevõtetele 130 miljoni euro väärtuses laene. Olukorda leevendas ka elavnev kaubandus Taiwaniga, Taiwani 200 miljonine investeerimisfond ja ühe miljardi väärtuses Leedu-Taiwani ühisprojektidele mõeldud laenud; samuti USA pakutud 600 miljoni dollari väärtuses rahaline tugi.
Leedu sai tuge ka EL-ilt, kes vaidlustas HRV tegevuse Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO). Lisaks tegi Euroopa Komisjon 2021. aastal ettepaneku võtta vastu survestamisvastane määrus, mis kaitseb El-i liikmesriike majandusliku survestamise eest. Määrus jõustus 27. detsembril 2023. Määrus on eelkõige heidutusvahend, kuid kui muu ei aita, võimaldab see kasutada laia valikut vastumeetmeid, kuni majandussurve liikmesriigile katkeb.
Hiina turule tagasi pääsemine pole Leedu riiklik eesmärk.
Praeguseks on olukord aeglaselt normaliseerumas. 2022. aasta esimesel poolel eksportis Leedu Hiina 11,8 miljoni euro väärtuses kaupa; 2023. aastal esimesel poolel oli ekspordi väärtus tõusnud 40,7 miljoni euroni. Import Hiinast oli 2022. aastal rekordiline – 1,9 miljardi euro väärtuses. Samas ei ole Hiina turule tagasi pääsemine riiklik eesmärk, ka ettevõtted ei kiirusta sealsete etteaimamatute olude tõttu Hiina turule naasma.
Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis rõhutas, et HRV illegaalsed majandusliku surve avaldamise meetmed on enamjaolt kadunud tänu diplomaatilistele protsessidele, muuhulgas WTO-s. Landsbergise sõnul pole Leedu enam Hiina majandussurve all ja ehkki kaubandus Hiinaga pole taastunud, on äri teiste riikidega puudujäägi enam kui kompenseerinud.
Mida see Eestile tähendab?
Leedu ja Eesti olukorral on teatavaid sarnasusi. Mõlemad on väikesed riigid Baltikumis, kes järgivad ühe Hiina poliitikat, kuid kelle tegevusega HRV alati rahul pole. Mõlemad on lahkunud Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa koostööfoorumist (praegune 14+1), toetanud Taiwani liitumist Maailma Terviseorganisatsiooniga ja blokeerinud HRV firmadel riiki 5G võrgu rajamise. Nagu varasemalt Leedus, moodustas Eesti eksport HRV-sse 2022. aasta seisuga koguekspordist alla 1% ning import Hiinast on kordades suurem.
Erinevus seisneb selles, et vähemalt praegu pole Taiwani esinduse avamine Taiwani nime all arutlusel. Ehkki HRV sõnul on Leedu esinduse puhul problemaatiline just Taiwani nime kasutamine, on tegelik probleem Taiwani rahvusvahelise kohalolu kasv. Seetõttu ei saa olla kindel, et Taipei nime kasutamine hoiaks ära HRV vastureaktsiooni.
Ehkki Hiina sõnul on Leedu esinduse puhul problemaatiline just Taiwani nime kasutamine, on tegelik probleem Taiwani rahvusvahelise kohalolu kasv.
Samas on EL-il praeguseks survestamisvastase määruse näol parem tööriist potentsiaalsele majandussurvele vastamiseks. Isegi kui HRV kehtestab Eestile ebaseaduslikult otsesed ja teisesed majandussanktsioonid, siis Leedu näitest on näha, et nii eksport kui ka (eriti kiiresti just) import normaliseeruksid mõne aja möödudes.
Ükskõik mis otsuse Eesti Taiwani esinduse osas teeb, on tähtis, et see oleks ühtne ja ei tuleks üllatusena, eriti Eestis ja Euroopas. Samuti on tähtis, et otsuse tegemine ei alluks HRV survele. Taiwani esinduse avamine ei läheks tingimata vastu Eesti praegusele ühe Hiina poliitikale; mittediplomaatiliste esinduste Taipeiga avamine pole ühe Hiina poliitika määratud vaidlustamatu kohustus, vaid Pekingi surve tõttu tavaks saanud norm. Seega tasub arutleda ka selle üle, kas ja kelle ühe Hiina poliitika tõlgendust ja piiranguid Eesti järgima peaks – Hiina, mõne teise suurriigi või iseenda oma?