Keir Giles: Kui Venemaa säilitab kannatuse, kukuvad kingitused talle ise sülle

Venemaa on mitu korda väitnud, et ta on eksistentsiaalses vastasseisus kollektiivse läänega. Kelle poole hoiab selles konfliktis president Trumpi juhitav USA?

Ameerika Ühendriikidest kõneldes tuleb väga hoolas olla, kuna olemas on USA positsioon ja Trumpi kildkonna positsioon. Ühendriigid tervikuna, need USA ametkonnad, kes tegelevad julgeolekuküsimustega, saavad endiselt aru Euroopa julgeoleku olulisusest Ühendriikidele. Näiteks ei seata neis asutustes valjult kahtluse alla pühendumust NATO-le ega Ühendriikide jätkuvat kohalolu Euroopas.

Trumpil ja tema kaaskonnal on täiesti teistsugused prioriteedid, mis põrkavad varem või hiljem kokku Ühendriikide kui terviku käsitlusega Euroopa julgeolekust.

Mõistetakse, et see on lahutamatu normidel põhineva rahvusvahelise korra hoidmisest, mis omakorda on aluseks Ühendriikide hüvangule ja turvalisusele. See-eest Trump ja tema väiksearvuline kaaskond on Ühendriikides võimuhoovad enda kätte haaranud ning kõrvaldavad, nagu jaksavad, kõiki takistusi omaenda ülemvõimule kodumaal ja Vene ülemvõimule Euroopas. Need on täiesti teistsugused prioriteedid, mis põrkavad varem või hiljem kokku Ühendriikide kui terviku käsitlusega Euroopa julgeolekust.

Selle üle on rohkesti spekuleeritud, miks Trump sedavõrd tahab Venemaale vastutulelikkust ilmutada. Põhjuste kohta on kirjutatud pakse raamatuid: kas tegu on väljapressimise, kompromaadi, rahaliste sekelduste või ideoloogilise sümpaatiaga, mida KGB ja FSB ära kasutavad. Kokkuvõte on ikka sama – Trump ei teeks midagi teisiti, kui ta tõepoolest saaks otse Moskvast käske.

Donald Trump võib-olla usaldab Vladimir Putinit jäägitult. Aga kas Kreml usaldab tema Valget Maja, täpsemini tema sõnapidamist?

Ma ei ütleks tingimata, et Trump usaldab Putinit jäägitult. Meile paistab silma – ükskõik, kas tegu on usaldusega või mitte – orjalik austus, mis väljendub Putini jäljendamisena sõnas ja teos. Ent kuigi venelastel on šampanja võitude tähistamiseks otsakorral, jätkub Kremlis põhjust ka muretsemiseks.

Vastavalt põhimõttele, et oma vaenlast ei tohiks vigade tegemisel segada, ei hakata sealt sekkuma protsessidesse, mida Trump ja tema lähikondlased on valla päästnud. See ongi põhjus, miks Venemaalt lähtuv laimuvoog on jäänud hiljuti nõrgemaks. Venemaa avalikud reaktsioonid Trumpi taotlustele piirduvad põhiliselt ilmselge ülekordamisega: toimuv on Venemaale meelepärane. Nüüd olevat ameeriklastel ja venelastel ühised arusaamad.

Presidendivalimiste võitjana tegi Trump teatavaks, mida ta oli esimesest ametiajast õppinud. Ta ei korda vigu, mis ei lasknud tal võimude lahususe ja vastastikuse tasakaalustatuse ning ametnike kohusetunde tõttu Moskva eesmärkide täitumisele kaasa aidata. Kui ma kirjutasin 2018. aastal raamatu „Moskva reeglid” („Moscow Rules”), pühendasin selle kõigile USA karjääriametnikele, kes jõudumööda kujundavad arukat Vene-poliitikat lootuses, et president Trump ei pane tähele. Nüüd on Trump õppust võtnud ja hoiab silma peal, et tema korraldusi täidetaks, ükskõik kas need on seaduslikud või mitte.

Millisena paistab see möll Moskvast? Kas säärane dünaamika võib Putinit kallutada valearvestusi tegema?

Putin ei tunne sääraseks riskimiseks kiusatust. Praegu võib Venemaa lõõgastuda ja oodata Trumpi administratsioonilt uusi ande. Iga nädal toob mõne möönduse Venemaale, Ühendriikide kaitse lammutamise järjekordses punktis, uue katse Venemaad premeerida ja rahvusvahelise avalikkuse ees rehabiliteerida. Esialgu tundub, et Venemaal on üksnes vaja külma verd säilitada ja kingitused vastu võtta.

Mida peaksid eurooplased tegema, et Ukraina ja oma julgeoleku eest seista?

Euroopa riigid peavad kiiresti vahele astuma Ukraina, USA ja Venemaa läbirääkimistele. See tähendab Euroopa riikide senistest palju jõulisemaid samme, kõigi mõjuhoobade appivõtmist, et Ukrainale pealesurutav leping ei jääks nõrgaks ajutiseks vaherahuks. Selliseks, mis sisendab Venemaale julgust ning lubab uuesti pihta hakata, kui ta arvab, et oma sõjaväe taastamine on piisavalt edenenud. Vaja on kestvamat rahu, mis kaasaks Ukrainat üheks Euroopa julgeoleku loojaist, nii et ta ei piirduks teistele kulude tekitamisega.

Väide, et sõjale suudab lõpu teha üksnes Donald Trump, on läbinisti eksitav. Mees, kes saab sõja viivitamata lõpetada, on hoopis Vladimir Putin.

Euroopa toetusavaldusi Ukrainale peavad saatma tõelised teod: abina tuleks anda rohkem relvasüsteeme ja finantse, millega Ukraina majandust käigus hoida ja infrastruktuuri taastada samal ajal, kui Venemaa teeb hävitustööd. Lõpuks on vaja Euroopa riikide vägede avalikku füüsilist kohalolu Ukraina territooriumil ja selle tunnistamist. Venemaa valmisolekule või soovimatusele ründetegevust seisata peab reageerima, suurendades aeglaselt, püsivalt ja sujuvalt otsest toetust Ukrainale. Väide, et sõjale suudab lõpu teha üksnes Donald Trump, on läbinisti eksitav. Mees, kes saab sõja viivitamata lõpetada, on hoopis Vladimir Putin.

Senistes aruteludes on hoidutud rääkimast, milliseid nõudmisi võiks esitada Venemaale. Milliseid tingimusi peaksid Ukraina liitlased Venemaale seadma? Kuidas Euroopa saab Venemaad survestada?

Euroopa riikide probleem seisneb selles, et valikuvabaduse asemel tuleb opereerida olukorras, kus Ühendriigid – mitte Trump, vaid juba eelmine administratsioon – on langetanud teadliku otsuse sõda kaotada. Kui lähtuda eeldusest, et Venemaa lüüasaamine on ohtlikum pealtvaatamisest, kuidas Ukrainat laastatakse, siis heidetakse kõrvale rohkesti variante, millega saaks Euroopa situatsiooni päästa. Paraku tuleb Euroopa riikidel taotleda mitte soodsat, vaid vähim halba tulemust.

Euroopa riigid peavad opereerima olukorras, kus Ühendriigid – mitte Trump, vaid juba eelmine administratsioon – on langetanud teadliku otsuse sõda kaotada.

Põhjus, miks ei kõnelda nõudmistest Venemaale, peitub selles, et võimaluse õiglase rahu kehtestamiseks on ennekõike Ameerika Ühendriigid teadlikult mööda lasknud. Ajavahemik, kus Venemaale oleks saanud korraldada nii tõsise lüüasaamise, et kõnelda tema järeleandmistest või reparatsioonimaksetest, on juba mööda läinud.

Milline näeks välja kõige parem ja kõige riskantsem stsenaarium?

Ukraina on juba iga päev riskantses olukorras olnud. President Volodõmõr Zelenskõi ees võib olla dilemma: kas riigi püsimise tagab paremini alistumine Venemaa ja USA nõudmistele või on rahutingimused nii halvad, et eelistada tuleb võitlust ilma USA abita, tuginedes sellele, mida Euroopa partnerid suudavad anda? See otsus sarnaneb ühepoolse iseseisvusdeklaratsiooniga – teatavad sidemed lõigatakse katki selleks, et ellujäämispoliitikat ajada.

Tähtsaim tegur, millest otsustamisel lähtuda, on hinnang, kui palju šansse on Ukrainal ellujäämiseks ilma Ameerika toetuseta, võib-olla isegi Ameerika vastutegevuse tingimustes. Seda dilemmat oskavad lahendada üksnes Ukraina sõjaväejuhid, majandusteadlased, rahandustegelased ning kodanikuaktivistid.

Kui jälle kõnelda president Putini kalkulatsioonidest, siis millise käigu ta kõige tõenäolisemalt järgmisena teeks? President Macron on öelnud, et Putin võtaks käsile Moldova või Rumeenia. Samuti on Balti riigid üsna pikalt Venemaa soovinimekirjas seisnud. Kuhu Putin järgmisena läheks?

Kui oletada, et suurem sõjategevus Ukrainas ühel või teisel moel lõppeb, siis arvatakse tõepoolest sageli, et Putin otsiks seejärel uut võimalust, kuidas läänele väljakutset esitada. Midagi selgelt öelda on siiski tülikas, kuna võrrand, millega määrata kõige atraktiivsemat sihtmärki, on lakkamatus teisenemises.

Rohkem kui 48 tundi ette on kõige ahvatlevamat sihtriiki raske ära arvata.

Asi pole üksnes selles, kuidas muutub riikide sõjalise võimsuse vahekord, kui Euroopa riigid viimaks on taasrelvastumise kursil, ning nende ühiskondade vastuvõtlikkuses Vene mõjutustegevusele, vaid ka selles, kui palju kollektiivne lääs on enesekaitseks valmis, ning millist kasumlikkust Venemaa ootaks oma sekkumisest ühes või teises riigis. Neid iga päev muutuvaid tegureid tuleb pidevalt hinnata. Rohkem kui 48 tundi ette on kõige ahvatlevamat sihtriiki raske ära arvata.

Vajaduse korral võime teha enam-vähem sama hinnangu, nagu Putin ise, kui arutleme, kuidas Venemaa suudab sihikule võetud riikide nõrku ja haavatavaid külgi ära kasutada ning mida tal on sellest võita. Ent nagu nägime 2022. aasta veebruarikuus Ukraina vastu algatatud täiemahulisest kallaletungist, siis ei hinda Venemaa olukorda alati õigesti. Isegi siis, kui Venemaa asub tegevusse katastroofiliselt vale hinnangu alusel, tähendab see ränku kannatusi neile, kes Vene sõjaväele ette jäävad.

Kas Putin kasutab ära võimaluste akna, mis nüüd on avanenud Valge Maja märguannete ja Atlandi-üleste suhete nõrgenemise tõttu?

Putinist oleks mõistlik, kui ta praegusi võimalusi ära kasutaks. Kuni ei paista, et aken võiks sulguda, võib ta ka oodata. Talle on juba lubatud sanktsioonide leevendamist ning Ühendriikidega kahepoolsete suhete taastamist – Venemaa pikaaegsete igatsuste täitumist. Kuni see tundub Trumpi rühma stabiilse poliitikana, pole Venemaal põhjust segada.

Kes siis Euroopat kaitseb?

See, kes on õigel ajal kohal. Vastuseks sellele küsimusele olid algselt eeskätt need rinderiigid, kes olid huvitatud enda kaitsmisest, kuna nad mõistsid idast lähtuvaid ohte ja seda, mida läheb tõrjeks vaja, erinevalt Euroopa tagalast Varssavist läänes, kes naabrite mure suhtes silmad kinni pigistas.